4-13-3320/10

Väärteoasi nr.4-13-3320 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Otsuse kuupäev 07.06.2013.a. Otsuse teinud kohus Harju Maakohus Liivalaia Kohtumaja Kohtunik Sekretär Tõlk Aime Ivanson Raivo Seppo Aleksandra Krasnošlõk Vaidlustatud lahend Põhja Prefektuuri KKB liiklusjärelevalvekeskuse 29.04.2013.a. otsus väärteoasjas nr. 2302,13,004879 P.O karistamises LS § 227 lg 2 ja LS § 242 lg 1 järgi. Kaebuse esitanud isik P.O, isikukood XXX, Elukoht XXX Töökoht FIE Istungil osalenud isikud kaebuse esitaja P.O kohtuvälise menetleja – Põhja Prefektuuri – esindaja Mari-Liis Reidi LÕPPOSA Jätta P.O kaebus rahuldamata ja Põhja Prefektuuri KKB liiklusjärelevalvekeskuse 29.04.2013.a. otsus väärteoasjas nr. 2302,13,004879 muutmata. Rahatrahv tasuda 15 päeva jooksul otsuse jõustumisest alates kohtuvälise menetleja otsuses märgitud a/arvele. Juhtimisõiguse äravõtmise tähtaeg algab otsuse jõustumise päevast. Vastavalt LS § 127 tuleb juhiluba 5 tööpäeva jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist loovutada Maanteeameti kohaliku asutuse liiklusregistri büroole. Edasikaebe kord Otsuse peale võib esitada kassatsiooni advokaadist esindaja vahendusel Riigikohtule Harju Maakohtu kaudu 30 päeva jooksul arvates päevast, mil motiveeritud kohtuotsus on kohtukantselei kaudu kohtumenetluse pooltele kättesaadav. Kassatsiooniõiguse kasutamisest tuleb Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumajale kirjalikult teatada 7 (seitsme) päeva jooksul arvates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Vaidlustatud otsus P.O karistati LS § 227 lg 2 ja LS § 242 lg 1 järgi ühe karistusega rahatrahviga 50 trahviühikut, s.o. 200 eurot ja mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 1 kuuks selle eest, et tema 07.04.2013.a. kella 16.50 ajal Harju maakonnas Jõelähtme vallas Tallinn-Narva maantee 25. kilomeetril juhtis mootorsõidukit kiirusega 117+-4 km/h, millega ületas suurimat lubatud kiirust 23 km/h võrra. Lubatud suurim kiirus antud teelõigul oli 90 km/h. Juhtis mootorsõidukit, millel puudus ees ja taga nähtaval kohal algaja juhi tunnusmärk. Kaebus Kaebuses taotles menetlusalune isik karistuse kergendamist - lisakaristuse tühistamist. Kohtu seisukoht Kohtumenetluses puudub vaidlus selles, et P.O juhtis 07.04.2013.a kella 16.50 ajal Harju maakonnas Jõelähtme vallas Tallinn-Narva maantee 25.kilomeetril mootorsõidukit VW Caravelle reg.märgiga XXX kiirusega 117 +/- 4 km/h, millega ületas suurimat lubatud kiirust 23 km/h võrra. Lubatud suurim kiirus antud teelõigul oli 90 km/h tunnis. Kiirust mõõdeti kiirusmõõteseadmega Stalker MDR. Mõõtevahendi taatlustunnistus nr TTRSS-13/00080 (kehtib kuni 08.03.2014) tõendab, et mõõteseade oli taadeldud. Seadet oli testitud 07.04.2013 kell 08.00 ja seade oli töökorras. Seega oli sõiduki Volkswagen Caravelle reg.märgiga XXX kiiruse näit õige ning P.O ületas sõidukiirust mitte vähem kui 23 km/h võrra. Kaebuse esitaja seletas kohtuistungil, et sõitis õe pulmarongis oma venna autoga, millel puudus vahtraleht, tahtis natuke mööda sõita, oli heas tuju. Seega on tuvastatud väärteo toimepanemine P.O poolt ning tema tegevus vastab LS § 227 lg 2 sätestatud väärteo objektiivsetele tunnustele, s.o mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamisele üle 21-40 kilomeetrit tunnis. Arvestades rikkumise kohal kehtestatud lubatud sõidukiiruse piirmäära ületamise ulatust, samuti kaebuse esitaja ütlusi, mille kohaselt ületas piirkiirust pulmast tulles pulmarongis heas tujus selleks, et tahtis natuke mööda sõita ja seetõttu sõitis teistest kiiremini, ei ole kahtlust, et subjektiivsete tunnuste poolest on väärtegu toime pandud tahtlikult ja tahtluse liigiks on kavatsetus. P.O käitumises teo õigusvastasust ja tema süüd välistavad asjaolusid ei ilmne ning kohus ei ole asja läbivaatamisel ka tuvastanud, et kohtuväline menetleja oleks rikkunud kaebuse esitaja suhtes väärteomenetlusõigust. Samuti on menetlusalusele isikule karistuse määramine toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega. LS § 227 lg 2 sanktsioon näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kuue kuuni. Sama paragrahvi lõike 5 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist lõikes 2 sätestatud süüteo eest ühest kuust kuni kolme kuuni. Vastavalt KarS §-le 56 on karistamise aluseks isiku süü. Samuti tuleb arvestada karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. P.O karistati rahatrahviga 50 trahviühikut ehk summas 200 eurot ning lisakaristusena võeti ära juhtimisõigus üheks kuuks, seega on kohtuväline menetleja karistanud menetlusalust isikut põhikaristuse osas sanktsiooni keskmises määras, lisakaristuse osas aga sanktsiooni alammääras, karistust kergendava asjaoluna on arvestatud kahetsust, raskendavad asjaolud puuduvad. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga, et karistuse kergendamiseks, s.o juhtimisõiguse äravõtmise tühistamiseks, puudub alus. Kohtu hinnangul on lisakaristuse kohaldamine antud juhul igati õigustatud ning kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus vastab P.O süü suurusele ning on õiguskorra kaitsmise huvisid arvestav. Karistusregistri teatisest nähtuvalt on P.O karistatud esmase juhiloa esimese aasta jooksul kiiruse ületamise eest neljandat korda, tal on 46 kehtivat väärteokaristust, millest enam kui pooled, s.o 27 on erinevad liiklusalased rikkumised, kohtuväline menetleja on teda karistanud nii arestidega kui rahatrahvidega. Hinnates analoogsete liiklusalaste rikkumiste järjepidevust (karistused kiiruse ületamiste eest on määratud 26.07.2012, 24.09.2012, 28.01.2013 ja 29.04.2013) saab järeldada, et varasematest karistustest ei ole P.O vajalikke järeldusi teinud ning seetõttu on lisaks põhikaristusele eripreventiivsel eesmärgil vajalik ka lühiajaline juhtimisõiguse äravõtmine. P.O on rikkumist küll tunnistanud ja tehtut kahetsenud, kuid ainuüksi sellele asjaolule toetudes ei ole lisakaristuse tühistamine põhjendatud. On oluline, et isik ka tegelikult tunnetaks oma vastutust liikluses osalejana ning saaks aru oma teo keelatusest. Kaebuses toodud selgitused, et juhtimisõiguse olemasolu on vajalik seoses tööga, ei saa olla aluseks lisakaristuse kohaldamata jätmiseks. Isik, kellele juhtimisõiguse omamine on igapäevaselt vajalik, peab ka ise käituma seda õigust säilitaval viisil, s.t järgima igapäevaselt liikluseeskirju, mitte jätkama õigusvastast tegevust lootuses, et rikkumisi kas ei märgata või nendele siis seaduses ettenähtud rangusega ei reageerita. Menetlusalusele isikule oli töö iseloom teada ka väärteo toimepanemise ajal. Karistuse eesmärgiks on mõjutada rikkujat karistuse läbi edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja kaitsta sellega ka ühiskonna üldisi õiguskorra kaitsmise huvisid. Kuna P.O on see juba neljas kiiruse ületamine esmase juhiloa esimese aasta jooksul, lisaks teised liiklusalased rikkumised, on ilmne, et seni mõistetud karistused rahatrahvide ja aresti näol ei ole vajalikku mõju avaldanud ning põhjendatud on talle rikkumiste eest mõistetavaid karistusmäärasid karmistada ning lisaks põhikaristusele kohaldada ka lisakaristust. Eeltoodu alusel jätab kohus kaebuse rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsuse muutmata. kKohus juhindub V™S § 132 p. 1 Kassatsioonikaebuse esitamise soovist teatamise korral on motiveeritud otsus kohtukantselei kaudu kättesaadav alates 26.06.2013.a. Kohtunik