1-13-2608/19

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. juuni 2013.a Tallinn kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-13- 2608 Kohtukoosseis Eesistuja Malle Preimer, liikmed Meelika Aava ja Pavel Gontšarov Kriminaalasi V.A süüdistuses KarS § 169 järgi lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu
2. aprilli 2013.a otsus Apellatsiooni esitaja Kannatanu Natalja Malviste Teised apellatsioonimenetluse pooled Prokurör Milvi Pruus, süüdistatav V.A , tema kaitsja adv Eve Jundas. Süüdistatav V.A isikukood xxx, Eesti kodanik, elukoht xxxxxxxxxxx, töötab xxxxxxxxxxxx, varem karistatud, viimati 22.11.2010.a Pärnu Maakohtu poolt KarS § 121 järgi 3-kuulise vangistusega tingimisi 18-kuulise katseajaga. RESOLUTSIOON Jätta Pärnu Maakohtu
3. aprilli 2013.a otsus muutmata. Apellatsioon jätta rahuldamata. Kulutused riigi õigusabile jätta riigi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
4. Pärnu Maakohtu
5. aprilli 2013.a otsusega tunnistati V.A süüdi KarS § 169 järgi. Talle mõisteti rahaline karistus 90 miinimumpäevamäära, mida KrMS § 238 lg 2 alusel ühe kolmandiku võrra vähendati ja kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 60 miinimumpäevamäära, s.o 192 eurot. Kohus määras rahalise karistuse tasumise ositi 6 kuu jooksul, s.o 32 eurot kuus.
6. V.A tunnistati süüdi selles, et olles kohustatud Pärnu Maakohtu
7. jaanuari 2010.a otsuse alusel tasuma N M kasuks kuus 139.01 eurot elatist
8. novembril 2007.a sündinud tütre K H ülalpidamiseks, on alates
9. jaanuarist 2012.a hoidunud elatise tasumisest kuritahtlikult kõrvale, s.o ei ole maksnud elatist juhutöödest teenitud rahast ega ole asunud alaliselt tööle.
10. jaanuari 2013.a seisuga moodustas võlg 1900 eurot.
11. Karistuse mõistmisel arvestas kohus raskendavate ja kergendavate asjaolude puudumist. Kohus märkis, et elatise tasumata jätmine ei ole olnud V.A eesmärk, vaid see on jäänud tasumata ükskõiksuse tõttu oma kohustustesse. Kohus arvestas ka, et V.A on asunud tööle ja on nüüd valmis elatist tasuma. Vangistus võtaks igasuguse võimaluse lapse ülalpidamist toetada ega vastaks süü suurusele ja ka kannatanu huvidele. Kohus leidis, et V.A suhtumist lapse ülalpidamise kohustuse täitmisse on mõjutanud ka kannatanu käitumine. APELLATSIOONI SISU
12. Kannatanu N M leiab, et maakohtu poolt mõistetud karistus ei pane V.A maksma elatist oma lapsele. Kui oleks määratud mingi kindel aeg, mille jooksul V.A peaks võlgnevuse tasuma, siis võib-olla paneks see teda elatist maksma. Apellant teeb etteheiteid süüdistatavale - V.A on vahetanud telefoninumbrid, et ta ei saaks ühendust, ise pole aga ühendust võtnud, järelikult ei soovi oma lapsega kohtuda. Apellant kirjeldab teravaid suhteid süüdistatavaga, asjaolusid, kuidas on V.A toimunud kohtumised oma tütrega, miks apellant on kohtumistest keeldunud. Kirjeldab V.A alkoholiprobleeme, väidab, et joobnult on süüdistatav vägivaldne. Reaalselt on süüdistatav osalenud lapse kasvatamises ca pool aastat, sest on kuritegude toimepanemise tõttu vangis istunud. Vara, mis V.A on (nt auto) on viimane kirjutanud kõik oma ema nimele. Apellant rõhutab, et elatise võlgnevus on 2013.a jaanuari seisuga 1900 eurot. Sel aastal peaks V.A elatist maksma 160 eurot kuus. Seda raha pole ta kordagi saanud.
13. V.A kaitsja esitas 22.05.2013.a ringkonnakohtule tõendi selle kohta, et k.a. mais tasus V.A N. M elatist tütre ülalpidamiseks. Tõend on esitatud ka selle kohta, et V.A on 02.06.2013.a elatisraha N. M arvele üle kandnud.
14. Apellatsioonile esitas vastuväited V.A kaitsja, kes leiab, et maakohtu otsus on igati põhjendatud. Kohus arvestas karistust mõistes, et V.A oleks võimalik töötada, raha teenida ja lapsele ülalpidamist anda. Praegu V.A töötab ja on võimeline elatist maksma. Seda kinnitab asjaolu, et k.a mais on ta elatise kannatanu arvele üle kandnud. Kannatanu apellatsioon on ajendatud väga halvast läbisaamisest kannatanuga. See pole küll süüdistatavat õigustav, kuid viimane palub märkida, et halva läbisaamise põhjuseks on olnud ka kannatanu süü, mis ei ole aga süüdistatava vabanduseks. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 2
15. Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja apellatsiooniga, leiab, et apellatsioon maakohtu otsuse tühistamiseks alust ei anna. Esmalt rõhutab kohtukolleegium, et kohtupraktikas valitseva põhimõtte kohaselt on kõrgema astme kohtu poolt maakohtus mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui kõrgema astme kohus muudab süüdistatava teo kvalifikatsiooni või kui ilmnevad asjaolud viitavad selgelt sellele, et madalama astme kohus pole arvesse võtnud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid või valesti tõlgendanud KarS §-s 56 täheldatud karistuse aluseid. Käesolevas süüdistusasjas selliseid mõistetud karistuse tühistamise aluseid, mis viitaksid KarS § 56 väärale kohaldamisele, ei esine. Karistuse mõistmine, karistusliigi ja –määra valik on maakohtu otsuses igakülgselt põhjendatud, kohus on sealjuures KarS §-s 56 sätestatut järginud. Kannatanu kirjeldab oma apellatsioonis põhjalikult oma suhteid süüdistatavaga, viimase vägivaldset käitumist, alkoholilembust. Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida, et kohtumenetluse esemeks käesolevas asjas on V.A-le esitatud süüdistus lapse ülalpidamise kohustuse rikkumises. KrMS § 268 lg 1 aga sätestab, et kriminaalasja kohtulik arutamine toimub süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi. Seetõttu ei oma V.A käitumine, mis ei ole talle esitatud süüdistusega puutumuses, arvestatavat tähendust ega saa ka olla käsitatav tema süüd suurendava asjaoluna KarS §-s 169 sätestatud kuriteo toimepanemisel. Samas peab kohtukolleegium vajalikuks rõhutada, et lapse ülalpidamise kohustuse täitmist ei mõjusta lapse vanemate suhted ega erimeelsused lapse kasvatamisel või temaga kokkusaamisi puudutavate küsimuste lahendamisel. Lapse õigus saada elatist peab olema tagatud igal juhul. Et KarS § 169 kaitseb alaealise lapse varalist huvi, siis tuleb kohtul nimetatud paragrahvis sätestatud kuriteo toimepannud isikule karistust mõistes paratamatult ka lapse huvisid silmas pidada ja muuhulgas arvestada, et mõistetav karistus ei raskendaks ega teeks võimatuks elatise maksmata jätmisest tekkinud võlgnevuse tasumist ning igakuise kohustuse täitmist. Seetõttu ongi maakohus põhjendatult oma otsuses märkinud, et mõistetav karistus peab V.A vajalikul määral distsiplineerima ja sundima lapse ülalpidamise kohustust täitma. Vangistus võtaks V.A-lt igasuguse võimaluse lapse ülalpidamist toetada ega vastaks tema süü suurusele ja ka kannatanu huvidele. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohtu karistuse mõistmisse puutuv otsustus igakülgselt kaalutletud ning märkida tuleb sedagi, et eeldused karistuse V.A distsiplineerivale mõjule on siiski olemas, kuivõrd tema kaitsja poolt esitatud tõenditest elatise maksmise kohta k.a. mais ja juunis nähtub, et süüdistatav on tal lasuva kohustuse täitmisega vähemalt algust teinud. Kannatanu leiab veel, et kohus oleks pidanud määrama mingi kindla aja, mille jooksul V.A peaks elatise võlgnevuse ära maksma. Kohtukolleegium märgib, et elatise maksmise ja tekkinud võlgnevuse korda ei ole võimalik kriminaalmenetluses kindlaks määrata, kuivõrd need küsimused kuuluvad lahendamisele täitemenetluse ja tsiviilkohtumenetluse korras. Elatis lapse ülalpidamiseks N. M kasuks on ju välja mõistetud tsiviilkohtumenetluses tehtud otsusega (vt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-95-03). Kohtukolleegium on seisukohal, et apellatsioonis esitatu ei anna Pärnu Maakohtu
16. aprilli 2013.a otsuse tühistamiseks alust ning ringkonnakohus jätab otsuse juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. 3 V.A kaitsja adv Eve Jundas esitas taotluse määrata tema poolt V.A-le apellatsioonimenetluseks ettevalmistamises (apellatsioonile vastuväidete koostamine) osutatud õigusabi eest Advokaadibüroole Legalia OÜ makstavaks tasuks 21.60 eurot (sealhulgas 3.60 eurot käibemaksu). Kohtukolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg 1, 21 lg 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse
17. detsembri 2009.a otsuse punktidest 4 ja 16 rahuldada. Kuivõrd ringkonnakohus menetles kriminaalasja kannatanu apellatsiooni alusel, jäävad kulutused riigi õigusabile riigi kanda. Malle Preimer Meelika Aava 4 Pavel Gontšarov