järgi ja K.I süüdistuses
lg 1 järgi üldmenetluses Prokurör Ainar Koik ANTON JEGORENKO, isikukood: 39009090368; elukoht: xxx, viibib vahi all Vanglas kodakondsus: EV; haridus: põhiharidus; emakeel: vene keel; töökoht: OÜ RK; kriminaalkorras karistamata, väärteokorras karistatud 5-l korral. Tõkend: vahistamine alates 10.08.2011.a.; kahtlustatavana kinnipidamine: 15.06.-17.06.2011.a. Süüdistatavad Kaitsjad K.I , isikukood: XXX; elukoht: XXX; kodakondsus: määratlemata; haridus: keskharidus; emakeel: vene keel; töökoht: ST OÜ; kriminaalkorras karistamata, kehtivad väärteokaristused puuduvad. Tõkend: elukohast lahkumise keeld alates 11.08.2011.a., vahistamine 06.05.-11.08.2011.a., kahtlustatavana kinnipidamine: 04.05-05.05.2011.a. Sven Sillar, Andrus Repnau 1 RESOLUTSIOON Süüdi tunnistada Anton Jegorenko
järgi ja karistada teda vangistusega 8 (kaheksa) aastat.
lg 1 alusel arvata eelvangistuses viibitud aeg 15.06.-17.06.2011.a., s.o 3 päeva vangistust karistusaja hulka ning kandmisele kuuluvaks karistuseks lugeda 7 (seitse) aastat 11 (üksteist) kuud 27 (kakskümmend seitse) päeva vangistust. Karistusaja algust arvestada Anton Jegorenko’ vahistamisest, s.o alates 10.08.2011.a. Anton Jegorenko’ suhtes valitud tõkend – vahistamine – jätta muutmata kohtuotsuse jõustumiseni, seejärel tühistada. KrMS § 175, § 179, § 180 alusel välja mõista Anton Jegorenko’lt riigituludesse: - sundraha 2,5 palga alammääras – 725 eurot; - surnu kohtuarstliku ekspertiisi eest 391 eurot; - DNA-ekspertiiside eest summas 2964 eurot; - isiku kohtuarstliku ekspertiisi eest 84 eurot; - kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi eest 510 eurot. Süüdi tunnistada K.I
lg 1 järgi ja karistada teda vangistusega 1 (üks) aasta.
lg 2 alusel määrata, et K.I-le mõistetud karistusest kuulub osaliselt ärakandmisele vangistus 3 (kolm) kuud 7 (seitse) päeva.
3 (kolm) kuud 7 (seitse) päeva vangistust karistusaja hulka ning lugeda osaliselt kandmisele kuuluv karistus, 3 kuud 7 päeva vangistust, täielikult kantuks.
8 (kaheksa) kuud 23 (kakskümmend kolm) päeva vangistust, ei pöörata täitmisele, kui süüdimõistetu ei pane 3 (kolme) aasta pikkuse katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu. K.I suhtes valitud tõkend – elukohast lahkumise keeld – tühistada kohtuotsuse jõustumisel. KrMS § 175, § 179, § 180 alusel välja mõista K.I-lt riigituludesse: - sundraha 1,5 palga alammääras – 435 eurot; - määratud kaitsjale makstud tasu summas 690,91 eurot. Kriminaalmenetluse kulud tasuda 30 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates Rahandusministeeriumi arveldusarvele 10220034796011 SEB Pank, 221023778606 Swedbank või 333416110002 Danske Bank. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049777 ning selgitusse kriminaalasja kohtunumber 1-12-438, süüdistatava nimi ja tekst „kriminaalmenetluse kulud“. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. 2 Asitõendid ja salvestised: - VN’il seljas olnud riided, valge tulemasin, murdunud noatera, kamm, Nestea pudelisilt ja ID-kaart Vassili Nikontšuk’i nimele – hävitada kohtuotsuse jõustumisel; - mobiiltelefon №kia, ehitusnuga plasttupes – tagastada kannatanu SK’le kohtuotsuse jõustumisel. EDASIKAEBE KORD Kohtuotsuse peale võivad süüdistatav, kaitsja, prokurör ja kannatanu esitada apellatsiooni. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb kohtule teatada kirjalikult Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale 7 (seitsme) päeva jooksul, alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest, s.o. alates 26.04.2012.a. Apellatsioon esitatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult 15 (viieteistkümne) päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis tutvumiseks kättesaadav 15 päeva möödumisel apellatsiooniteate esitamisest. Vahistatud süüdistatav või tema kaitsja võivad esitada apellatsiooni süüdistatavale kohtuotsuse koopia kätteandmisele järgnevast päevast alates 15 (viieteistkümne) päeva jooksul. Kohtuotsus on kättesaadav Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis alates 18.05.2012.a. SÜÜDISTUSE SISU Käesolevas kriminaalasjas on süüdistus esitatud selles, et Anton JEGORENKO 24.03.2011.a. õhtusel ajal XXX asuvas metsas omavahelise tüli käigus pani toime VN(s XXX.a.) tahtliku tapmise, lüües teda korduvalt tugevajõuliselt noaga elutähtsate organite paiknemispiirkondadesse, põhjustades VN neelu ulatuva lõikehaava kaela üleosas, kõhuõõnde ulatuvad lõikehaavad keskkõhul ning suuõõnde ulatuva lõikehaava paremal põsel, mis tüsistusid ägeda verekaotuse välimisest verejooksust ja ägeda südamepuudulikkusega, milliste vigastuste tagajärjel VN suri sündmuskohal, lisaks põhjustas A.Jegorenko VN ka pea kinnise tömp trauma ja nahaalused verevalumid parema randme ja labakäe selgmisel pinnal. Kirjeldatud käitumisega pani Anton Jegorenko toime
Käesolevas kriminaalasjas on süüdistus esitatud selles, et K.I alates 24.03.2011.a. õhtusel ajal XXX asuvas metsas Anton Jegorenko poolt VN(s XXX.a.) noaga tapmisest ehk esimese astme kuriteost ja sellega seotud faktiliste asjaolude kogumist koheselt teadlikuks saamist ei teatanud toimepandud tapmisest ega tapmise toimepannud isikust ehk Anton Jegorenkost ametivõimudele sh politseile kuni 2011.a. augustikuuni, millise käitumisega pani K.I toime esimese astme kuriteost mitteteatamise ehk
MENETLUSE KÄIK 3 Käesolevas kriminaalasjas tunnistasid kohtus süüdistatavad Anton Jegorenko ja K.I end neile inkrimineeritavates kuritegudes süüdi. Kohtuliku uurimise käigus uuriti järgmisi tõendeid: ristküsitluse vormis kuulati üle kannatanu SK, tunnistajad VZ, SJ. Samuti kuulati kohtuistungil üle süüdistatavad A. Jegorenko ja K.I . Kohtuliku uurimise käigus esitati prokuröri poolt kirjalikud tõendid, millised avaldati ja lisati kriminaalasja materjalidele. K.I kaitsja vaidles osaliselt vastu tunnistaja S. J eeluurimisel antud ütluste avaldamisele ja leidis, et vastuolu ei esine isiku ütlustes, kui ta kohtuistungil sündmusi täpsemalt kirjeldab. Kohus avaldas nimetatud ütlused K.I ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks, kuna tuvastas vastuolud ütlustes. Kõiki ülejäänud tõendeid pidasid kaitsjad lubatavaks. Kohtu poolt avaldatud tõenditeks olid: - sündmuskoha vaatlusprotokoll koos tehnilise uuringu protokolli ja fototabeliga (tl 45-73; I kd tl 2-30); - surnu ekspertiisiakt nr 205 koos fotodega (tl 74-88; I kd tl 32-46); - DNA-ekspertiisiakt nr 11E-GE0641 (tl 89-95; I kd tl 72-78); - laiba vaatlusprotokoll fototabeliga (tl 96-106; I kd tl 89-99); - kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi akt nr 83/21 (tl 107-118; I kd tl 102113); - asitõendite – V. N seljasolnud riiete - vaatlusprotokoll fototabeliga (tl 119-132; I kd tl 115127); - läbiotsimisprotokoll 04.05.2011.a. fototabeliga A. Jegorenko kasutuses olevas sõidukis Audi 80 reg.nr-ga XXX(tl 133-151; I kd tl 180-198); - DNA-ekspertiisiakt nr 11E-GE0545 (tl 152-161; II kd tl 58-67); - läbiotsimisprotokoll 23.05.2011.a. fototabeliga A. Jegorenkole kuuluvas sõidukis Audi 80 reg.nr-ga XXX(tl 162-171; II kd tl 109-118); - äratundmiseks esitamise protokoll (tl 172-175; II kd tl 175-178); - ettekanne ja asitõendi – Tallinn Õismäe tee 107a Järveotsa Säästumarketi turvakaamera salvestuse – vaatlusprotokoll fototabeliga (tl 176-179; III kd tl 1-4); - isiku ekspertiisiakt A. Jegorenko kohta (tl 180-183); - kriminaalmenetluse osalise lõpetamise määrus (tl 184-185, II kd tl 128-129); - karistusregistri väljavõte A. Jegorenko kohta (tl 186-187, II kd tl 175-176); - karistusregistri väljavõte K.I kohta (tl 188-190, II kd tl 134-136); - teatis A. Jegorenko keskmise päevasissetuleku kohta (tl 191, II kd tl 229); - teatis K.I keskmise päevasissetuleku kohta (tl 192, II kd tl 230); - prokuröri taotlusel avaldati KrMS § 289 lg 1 alusel ütluste usaldusväärsuse kontrolliks ristküsitlusel ilmnenud vastuolude tõttu tunnistaja SJpoolt varem antud ütlused (kahtlustatavana täiendava ülekuulamise protokoll): III kd lk 81 (tl 206), alt 15 rida. Alates lausest: „Sõitsin kaupluse juurde…“; III kd lk 82 (tl 207), ülevalt 5 rida. Alates lausest: „Autost paremale poole..“, lõppeb: „...päris kaklus see ei olnud“; III kd lk 83 (tl 208), ülevalt 4., 5., 6. rida. Alates lausest: „Mina palusin Mihhaili..“. - prokuröri taotlusel avaldati KrMS § 289 lg 1 alusel ütluste usaldusväärsuse kontrolliks ristküsitlusel ilmnenud vastuolude tõttu süüdistatava K.I poolt varem antud ütlused (kahtlustatavana ülekuulamise protokoll): III kd, lk 154 (tl 240), alates alt 16 rida kuni 19 4 rida. Alates lausest: „Kuulsin järsku…“, lõppeb: „...mina, Anton ja Sergei“. III kd , lk 155 (tl 241), alt 8 rida. Alates lausest: „Meie seltskonnas…“. Samuti esitati kohtule asitõendid, millistest uuriti vahetult kohtuistungil nuga ja noatera otsa, teiste asitõendite vahetut uurimist ei pidanud pooled vajalikuks. Tulenevalt kohtuistungi protokolli pidamise kohustuslikkusest ei nõua KrMS § 312 p-d 1-3 ka ülekuulatud isikute ütluste taasesitamist kohtuotsuses (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kohtuasjas nr 3-1-1-22-10, 26.05.2010.a.). Poolte seisukohad: Prokurör leidis, et süüdistatavate süü kuritegude toimepanemises on tõendamist leidnud. Prokuröri hinnangul ei tegutsenud A. Jegorenko hädakaitseseisundis, isik tegutses sihipäraselt. Prokurör palus mitte lugeda usaldusväärseteks süüdistatavate A. Jegorenko ja K.I ning tunnistaja SJ ütlusi tapmissündmuse kohta. Prokurör leidis, et VNei rünnanud A. Jegorenkot. Prokurör rõhutas, et hädakaitseseisundi välistab juba iseenesest surnukehal tuvastatud vigastuste arvukus ja paiknemine. Prokuröri sõnul ei ole tegemist ka provotseeritud tapmisega, kuna tuvastatud on, et A. Jegorenkol ei esinenud äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundit, samuti on isiku ekspertiisiaktiga välistatud kannatanupoolne vägivald A. Jegorenko suhtes. Prokurör viitas ka, et K.I poolt sündmusele järgnenud käitumine toimepandust vaikimine rohkem kui 3 kuu vältel pärast kinnipidamist, näitab et isik pidas toimunut sisemiselt väga raskeks ja ohtlikuks, eriti arvestades asjaolu, et tegu oli endise miilitsa- ja politseitöötaja. Prokurör taotles süüdistatava A. Jegorenko süüdi tunnistamist
järgi ja tema karistamist 8 aasta pikkuse vangistusega, karistusaja algust arvestada alates isiku kinnipidamisest. Prokurör taotles süüdistatava K.I süüdi tunnistamist
lg 1 järgi ja tema karistamist 3 kuu 8 päeva pikkuse vangistusega, milline lugeda täielikult kantuks eelvangistuses viibitud ajaga. Prokurör palus süüdistatavatelt välja mõista sundrahad, ekspertiisitasud, riigi õigusabi kulud. Süüdistatav A. Jegorenko tunnistas end temale inkrimineeritava kuriteo toimepanemises täielikult süüdi, korduvalt avaldas kahetsust toimepandu suhtes ning samuti oma viimases sõnas vabandas kannatanu ees ja kahetses puhtsüdamlikult toimepandut. Süüdistatav K.I tunnistas end temale inkrimineeritava kuriteo toimepanemises täielikult süüdi, oma viimases sõnas kahetses puhtsüdamlikult toimepandut. Süüdistatava sõnul on tal pangalaene, tal on rahaliselt raske aeg. Süüdistatava K.I palus kergendada kaassüüdistavale mõistetavat karistust. Süüdistatava A. Jegorenko kaitsja S. Sillar asus seisukohale, et antud asjas ei ole ta sunnitud järgima oma kaitsealuse positsiooni ning leidis, et A. Jegorenko süü
Kaitsja hinnangul ei viibinud A. Jegorenko sündmuskohal, tegu on süüdistatava eneserõõnaga, et aidata oma lähedast. Kaitsja leidis, et tõendid ei kinnita A. Jegorenko sündmuskohal viibimist, ülekuulatud isikute ütlused tuleks vastuolude tõttu täielikult kõrvale jätta. Kaitsja leidis, et A. 5 Jegorenko ütlused on vastuolulised, pole objektiivsed ning on teda ennast rõõnavad. Seega palus kaitsja A. Jegorenko esitatud süüdistuses õigeks mõista. Vastuseks prokuröri seisukohale, palus kaitsja alternatiivselt juhul, kui tuvastamist leiab A. Jegorenko süü tapmise toimepanemises, arvestada A. Jegorenkol hädakaitseseisundi esinemist, kuna VNründas A. Jegorenkot. Kaitsja palus kohtul A. Jegorenkot karistada sel juhul sanktsiooni miinimumi lähedaselt – 6,5-aastase vangistusega. Süüdistatava K.I kaitsja A. Repnau leidis, et juhul, kui kohus otsustab A. Jegorenko tapmise toimepanemises süüdi tunnistada, nõustub ta K.I-le esitatud süüdistuse kvalifikatsiooniga. Samas leidis kaitsja, et tal on tekkinud kahtlused A. Jegorenkole esitatud süüdistuse pinnalt. Kaitsja märkis, et A. Jegorenko õigeksmõistmine tooks kaasa ka K.I õigeksmõistmise esimese astme kuriteost mitteteatamises. Kannatanu SK selgitas, et VNesemetest soovib tagasi saada mobiiltelefoni ja nuga. Tsiviilhagi ta ei esita, matusekulud hüvitas riik. KOHTU JÄRELDUSED Kohus, viinud läbi ristküsitlused, uurinud kirjalikke tõendeid ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis oma siseveendumuse kohaselt, leiab järgmist: Kohus ei saa pidada usaldusväärseteks süüdistatavate K.I ja Anton Jegorenko ega ka tunnistaja SJ ütlusi tapmise sündmuste kohta ja seda erinevatel ja mõjuvatel põhjustel. Süüdistatav K.I ja tunnistaja SJ ei ole olnud oma ütlustes järjepidevad, kohus avaldas prokuröri taotlusel eelnimetatud isikute poolt varasemalt kohtueelsel uurimisel antud ütlused neis sisalduvate vastuolude tõttu (tl 231-232, 258-259) võrreldes kohtus antud ütlustega ning isikud ei suutnud selgitada kohtule mõistetavalt ütluste muutmise põhjuseid. Nii näiteks esines tunnistaja SJ varem antud ütluses võrreldes kohtus antud ütlustega 3 olulist vastuolu, millised prokurör välja tõi (tl 231-232) ning tapmiskohas toimunu osas väitis tunnistaja varasemalt kohtueelsel uurimisel, et oli pime, tema viibis eemal, nägi vaid siluette, mingit rüselust ja kui kohale läks, lamas tapetu juba maas (tl 207), kohtus isik seevastu väitis, et ta nägi tapmissündmust osaliselt ka pealt ning kirjeldas sündmusi (tl 228, 234, 235). Samuti süüdistatav K.I kohtueelsel uurimisel kinnitas (tl 240), et ta ei näinud tapmiskohal toimunud konflikti pealt, kuna magas autos, kohtus aga isik andis ütlusi tapmise asjaolude kohta (tl 256 viimane lause, 257). On ilmselge, et isikute mälu ei saa aja möödudes paraneda, mistõttu võime oluliselt hiljem suuta sündmusi täpselt kirjeldada, kui seda sündmuse lähiajal ei osata, ei ole usaldusväärne, ka tuleb arvestada isikute ebaobjektiivsust, tulenevalt nende seotusest süüdistatava A. Jegorenkoga. Tunnistaja SJ, kui süüdistatava A. Jegorenko isal on ilmselge põhjus – sugulussuhe, kaitsta oma poega. Süüdistatav K.I kohtus väitis, et ta tunneb A. Jegorenkot juba lapsest saadik ja soovib samuti teda kaitsta, milline asjaolu selgitab ka tema ebaobjektiivsust. Kohus ei arvesta eelnimetatud põhjustel antud isikute ütlusi tapmise asukohas toimunud A. Jegorenko ja tapetu konflikti ja tapmise asjaolude kohta, kui mitteusaldusväärseid, tõendina. Samuti ei arvesta kohus tõendina süüdistatava A. Jegorenko ütlusi tapmise asukohas tema ja tapetu vahelise konflikti arengu ja tapmise asjaolude kohta, kuna antud ütlused on vastuolus teiste kogutud ja usaldusväärsete tõenditega. Nii väitis süüdistatav A. Jegorenko, et ta mõistis, et VNläks kaablit varastama (tl 251) ja eemaldus temast, süüdistatavast K.I-st ja 6 tunnistajast SJ, liikudes mööda teerada edasi. Süüdistatav ei suutnud mõistuspäraselt kohtule selgitada kohtule, millisel põhjusel ta talle järgnes, kui ta ise kinnitas, et ta ei soovinud varguses osaleda. Vastuolud esinevad süüdistatava ütlustes vahetu konflikti ja vigastuste tekitamise asjaolude kohta: süüdistatav kohtus väitis, et ta komistas, haaras VNkinni ja kukkus ise pikali. VNjäi püsti. Süüdistatav väitis kohtus, et VNvõis olla käes kaabli lõikamiseks nuga (tl 252). Süüdistatav väitis, et tõustes sai ta VNilt nõrga löögi Nikontšuki vasaku käega vastu nägu (tl 246, 252) ja VNhakkas tema ees noaga vehkima, ta taganes, kukkus selili ja VNhüppas talle peale, ta võttis temalt noa, mille käigus vigastas oma käe rannet ja seejärel lõi teda noaga vehkides, hoides nuga paremas käes, kaela ja pea piirkonda (tl 246, 253). VNkukkus selili, misjärel roomas tema juurde ja ta ei oska selgitada, miks ta selili lamavat isikut veel korduvalt noaga lõi. Juhul, kui süüdistatav oleks üritanud VNkäest ära võtta nuga, oleks tal esinenud ilmselgelt vigastused labakäe piirkonnas, mitte aga randmel, labakäe piirkonnas ei ole isikul aga vigastusi tuvastatud (ekspertiisiakt tl 181-182). VNnäol oli tema elukaaslase, kannatanu S. K , ütlustest tulenevalt tegemist vasakukäelise isikuga, kes kõiki olulisi toiminguid sooritas vasaku käega. Seega tuleb asuda seisukohale, et noaga ründamise puhul oleks V№manud nuga vasakus käes ning juhul, kui maas lamav A. Jegorenko oleks tõrjunud nuga, oleks ta seda eluliselt usutavalt teinud käega, milline on tema jaoks peamiselt kasutatav, seega parema käega, paremal käel aga isikul vigastusi ei tuvastatud (tl 181). Ekspertiisiaktis sisalduvast eksperdiarvamusest nähtuvalt esines A. Jegorenkol vigastus vasaku küünarvarre alaosas ning see võib olla tekitatud noa lõikeservaga (tl 181). Tekkinud haava lokalisatsiooniga ja vigastuse tekkemehhanismiga sobivad süüdistatavate A. Jegorenko, K.I ja tunnistaja SJ ütlused selle kohta, et VNläks ilmselt kaablit varastama ning süüdistatava A. Jegorenko ütlused selle kohta, et seejuures võis tal olla kaasas kaabli lõikamiseks nuga, mida ta käes hoidis ning talle lähenenud A. Jegorenko komistas, haaras VNist, seega võis antud vigastus tekkida A. Jegorenko komistamisel ja VNhaaramisel. Kohus juhib tähelepanu asjaolule, et antud kriminaalasjas ei saa kõiki ebaselgusi tõlgendada süüdistatava kasuks ja seda põhjusel, et süüdistatav A. Jegorenko ise on teinud kõik võimaliku kuriteojälgede hävitamiseks – nii põletas ta antud noa, hävitas riided, takistas tapetu leidmist, ei fikseerinud antud vigastust koheselt jne. (vt ka RKKKo 3-1-1-60-96). Antud juhul ei suutnud eksperdid anda täpsemat informatsiooni antud haava kohta just põhjusel, et see oli paranenud, millise asjaolu tingis süüdistatava A. Jegorenko poolt tõe tuvastamise takistamine. Vastuolulised on ka süüdistatava A. Jegorenko ütlused selle kohta, et ta lõi noaga pea- ja kaelapiirkonda tema kohale kummardunud VNki, misjärel kukkus VNselili. Selline väide ei ole eluliselt usutav. Antud juhul oleks isik kukkunud maas lamava A. Jegorenko peale tema kõri läbistamise järgselt, mitte aga kukkunud selili. Ka ei suuda süüdistatav A. Jegorenko selgitada, kuidas ja miks tekitas ta VNile ülejäänud arvukad vigastused – korduvad noahaavad ja teised tömbid traumad, millised on fikseeritud ekspertiisiaktis (tl 74-79). Kõigil eelnimetatud põhjusel ei pea kohus süüdistatav A. Jegorenko ütlusi tapmise sündmuse ja põhjuste kohta usaldusväärseteks ja neid tõendina ei arvesta. Kohtus on süüdistatava A. Jegorenko poolt süü omaksvõtu ja tema ütlustega selle kohta, et noalöögid VNile tekitas tema, tõendamist leidnud süü temale inkrimineeritavas kuriteos. Tema süü on tõendamist leidnud ka: 7 - sündmuskoha vaatlusprotokolliga koos tehnilise uuringu protokolli ja fototabeliga (tl 45-73; I kd tl 2-30); millistes on fikseeritud VN surnukeha leidmine, surnukeha paiknemine, vigastused ning sündmuskohalt leitud esemed. Nähtub, et laibal esinevad haavad kõhul, kaelal, kõrvalestal. Sündmuskohalt avastati muuhulgas ehitusnuga hoidikus, mobiiltelefon, murdunud noatera, ID-kaart VNnimele. - surnu ekspertiisiaktiga nr 205 koos fotodega (tl 74-88; I kd tl 32-46), milles esitatud eksperdiarvamuse kohaselt oli VN surma põhjuseks neelu ulatuv lõikehaav kaela ülaosas, kõhuõõnde ulatuvad lõikehaavad ja suuõõnde ulatuv lõikehaav paremal põsel, mis tüsistusid ägeda verekaotusega välimisest verejookust ja ägeda südamepuudulikkusega. Surm võis saabuda 3-4 nädalat enne lahangut (lahang toimus 20.04.2011.a.) Laibal esinevad terava vägivalla toimel tekitatud tervisekahjustused (neelu ulatuv lõikehaav, kõhuõõnde tungivad haavad ja suuõõnde ulatuv haav paremal põsel), samuti tömbi vägivalla toimel tekitatud tervisekahjustused (pea kinnine tömp trauma ja nahaalused verevalumid parema randme ja labakäe piirkonnas. Lõikehaavad on tekitatud lühikest aega enne surma terava esemega liikumisel mööda kehapinda samaaegse terapinnale rõhumisega. Lõikehaav kaelal võis olla tekitatud vähemalt taolise liigutusega, haavad kõhul vähemalt nelja sellise liikumisega. Pea tömp trauma võis olla tekitatud tömbi vägivalla toimel lühikest aega enne surma nt löökidega rusika, jala või muu sarnase esemega. Verevalumid randme ja labakäe piirkonnas võisid olla tekitatud tömbi vägivalla toimel, ei ole välistatud, et enesekaitse käigus pea piirkonda suunatud löökide tõrjumisel. Eksperdiarvamuse kohaselt on terava vägivalla toimel tekitatud tervisekahjustused eluohtlikud, tömbi vägivalla toimel tekitatud tervisekahjustused ei ole eluohtlikud. Laiba verest leiti 4,14 promilli etanooli, mis vastab raksele alkoholijoobele. Narkootilisi ja ravimaineid laiba verest ega uriinist ei leitud. - DNA-ekspertiisiaktiga nr 11E-GE0641 (tl 89-95; I kd tl 72-78), mille p 3 kohaselt sõiduauto Audi 80 reg.nr-ga XXXesiuksepakult võetud proovis saadi VNbioloogilist materjali. - laiba vaatlusprotokoll fototabeliga (tl 96-106; I kd tl 89-99), mille kohaselt on vaadeldud VNsurnukeha, nähtub küünte alt DNA-proovide võtmine. - kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi akt nr 83/21 (tl 107-118; I kd tl 102113), milles esitatud eksperdiarvamuse kohaselt ei esine A. Jegorenkol psüühikahäireid. A. Jegorenko oli inkrimineeritava teo ajal joobeseisundis, teo toimepanemise ajal ei esinenud tal psüühikahäireid, mis oleksid tal takistanud tema tegude keelatusest aru saamast ja vastavalt sellele arusaamisele oma käitumist juhtimast. Ka on ekspertiisiakti kohaselt A. Jegorenko psüühilise seisundi poolest võimeline menetlustoimingutes osalema ning kandma karistust. - asitõendite – VNseljasolnud riiete - vaatlusprotokoll fototabeliga (tl 119-132; I kd tl 115127), millest nähtub surnukehal seljas olnud riiete vaatlus. T-särk, sviiter ja kampsun on verekahtlaste määrdumistega. - läbiotsimisprotokoll 04.05.2011.a. fototabeliga A. Jegorenko kasutuses olevas sõidukis Audi 80 reg.nr-ga XXX (tl 133-151; I kd tl 180-198), mille kohaselt on leitud Lumiscene ja Tetrabase lahuseid kasutades iseloomulikku helendust või positiivset reaktsiooni auto pakiruumi tagumises servas, pakiruumis oleval autorattal, salongis tuhatoosil, tagumise ukseläve juures, esimesel kaasreisijapoolsel uksel, samuti selle ukse lävel, juhiukse taskul ja juhiistme riidest kattel. - DNA-ekspertiisiakt nr 11E-GE0545 (tl 152-161; II kd tl 58-67), mille p-de 10 ja 11 kohaselt sõiduauto Audi 80 reg.nr-ga XXX esiuksepaku keskosalt ja esimese parempoolse ukse polstrilt võetud proovides, mis sisaldasid verd, saadi VNbioloogilist materjali. - läbiotsimisprotokoll 23.05.2011.a. fototabeliga A. Jegorenkole kuuluvas sõidukis Audi 80 reg.nr-ga XXX (tl 162-171; II kd tl 109-118), millest nähtuvalt reageerisid luminoolilahusele kohad parempoolse esiistme keskkonsooli juurde jääval pehmendusel ja parempoolsel lävepakul, kust võeti DNA-proovid. 8 - äratundmiseks esitamise protokoll (tl 172-175; II kd tl 175-178), mille kohaselt on kannatanu S. K näojoonte ja tätoveeringute järgi ära tundnud laiba isiku, selleks on Vassili Nikontšuk. - ettekanne ja asitõendi – Tallinn Õismäe tee 107a Järveotsa Säästumarketi turvakaamera salvestuse – vaatlusprotokoll fototabeliga (tl 176-179; III kd tl 1-4), millest nähtub, et 24.03.2011.a. kella 19.59 ajal on Tallinnas, Õismäe tee 107A asuvas Säästumarketis kaupluses näha Anton Jegorenkot, SJ ja K.I. - isiku ekspertiisiakt A. Jegorenko kohta (tl 180-183), milles esitatud eksperdiarvamuse kohaselt esineb A. Jegorenkol haavaarm vasaku küünarvarre alaosas, välistada ei saa haava tekitamist noa lõikeservaga. Tervisekahjustus on tekitatud mitte vähem kui 4 kuud enne läbivaatust, mis toimus 02.09.2011.a. - kriminaalmenetluse osalise lõpetamise määrus (tl 184-185, II kd tl 128-129), millest nähtuvalt lõpetati kriminaalmenetlus osaliselt SJ suhtes
järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises ning kriminaalmenetlus jäeti alustamata
lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises seoses kriminaalmenetluse aluste puudumisega. - karistusregistri väljavõte A. Jegorenko kohta (tl 186-187, II kd tl 175-176), millest nähtub, et A. Jegorenkot on karistatud 5-l korral väärteokorras. - teatis A. Jegorenko keskmise päevasissetuleku kohta (tl 191, II kd tl 229), millest nähtuvalt oli tema keskmine päevasissetulek 2010.a. 2,29 eurot. Kohtus ei leidnud tõendamist, et A. Jegorenko oleks viibinud hädakaitseseisundis. Tulenevalt kannatanu ja süüdistava A. Jegorenko ütlustest, ekspertiisiaktis sisalduvatest andmetest VNkohta, oli tapetu näol tegemist süüdistatavast A. Jegorenkost (sel ajal 20-aastane) oluliselt vanema isikuga (46-aastane, tl 74), kelle füüsiline vastupanuvõime ja jõud olid ilmselgelt väiksemad, kui süüdistataval, teo toimepanemise ajal 20-aastasel füüsiliselt tervel isikul. Ka tuleneb süüdistatava K.I ütlustest, et enne tapmiskohta minekut, kui viibiti soojakus, sellest väljumisel VNkukkus ja joobe tõttu tõusis ta umbes 5 minutit, seega oli tal raskusi liikumisel (tl 256). Sellest asjaolust annab tunnistust ka surnu kohtuarstiliku ekspertiisi aktis fikseeritud joobe määr, 4,14‰ etanooli veres (tl 79), mistõttu on ilmne, et Nikontšuk ei suutnud osutada olulist vastupanu ega olnud võimeline aktiivseks ründeks. Ka kirjeldas kohus eelnevalt A. Jegorenkol tuvastatud käevigastuse pinnalt, et antud vigastus ei iseloomusta A. Jegorenko vastutegevust ründele. Samuti ei tuvastanud kohus asjaolu, et A. Jegorenko oleks viibinud füsioloogilise afekti seisundis. Nii süüdistatav ise kui ka tunnistaja SJ ning süüdistatav K.I kinnitasid, et juba ammu enne tapmissündmust oli A. Jegorenko ärritunud, kuna ta oli tülli läinud oma tüdruksõbraga. Seega ei tekkinud ärritusseisund mitte tapmishetkel ega seostunud sellega. Ka iseloomustab A. Jegorenko tapmisjärgne tegevus tema tegutsemist läbimõeldult ja adekvaatselt. Isik vastas kohtule, et tema eesmärk oli tapmise järel kiiresti enda käed verest puhastada (tl 249, 254). Ka peitis ta laiba, visates selle kraavi ning põletas asitõendid, mis samuti iseloomustab tegevuse adekvaatsust ja läbimõeldust. Selleks, et tuvastada füsioloogiline afekt, tuleb tuvastada tehiolude põhiselt põhjuslik seos erutusseisundi ja kannatanu provotseeriva käitumise vahel (RK 3-1-1-86-04). Antud juhul leidis tõendamist, et süüdistatava A. Jegorenko erutusseisund oli tekkinud oluliselt varem ning seda ei põhjustanud VNkäitumine, ka ei ole tuvastatud, et VN oleks endapoolse vägivalla või solvamisega tinginud sellise reaktsiooni. Vastupidi – süüdistav ise kinnitas, et tema oli see, kes kukkudes haaras VN(tl 251-252), seega tekitas füüsilise puutumuse. Ka riimub antud seisukohaga kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi aktis esitatud eksperdiarvamus, millest tulenevalt oli isik 9 alkohoolse intoksikatsiooni seisundis (tl 115), tal ei esinenud psüühikahäireid, mis oleksid tal takistanud ümbruse ja käitumise tajumist (p 2). Süüdistatava A. Jegorenko kaitsja esitas arvamuse, et antud juhul on tegemist süüdistatava eneserõõnaga, isik kaitseb ilmselt oma isa ja ise ta sündmuskohal viibinud ei olegi. Antud asjaolu on vastuolus asitõendi (turvakaamera salvestise) vaatlusprotokolliga, millest nähtuvalt fikseeriti sündmuse päeva õhtul antud seltskond Säästumarketis, sh. süüdistatav A. Jegorenko (tl 177-179). Antud kaupluses viibimist kinnitas ka tunnistaja SJ (tl 229). Süüdistatava A. Jegorenko kaitsja väide selle kohta, et juhul, kui süüdistatava käed ja riided olid verised, oleks pidanud autos leiduma rohkelt verd, ei ole põhjendatud, kuna süüdistatav A. Jegorenko ise kinnitas, et puhastas vahetult sündmuse järgselt oma käed, ka tuvastati sõiduautos, millega isikud tapmise järgselt liikusid (tl 162-171) mitmelt poolt DNA analüüsil täisprofiil, mis oli kokkulangev tapetu võrdlusproovist pärineva DNA profiiliga (tl 157, 158 p 10, 11). Antud kokkulangevus leiti ka juhi kõrvalistmelt (p 10), millel nii süüdistatava A. Jegorenko enda väite kohaselt, samuti süüdistatava K.I ja tunnistaja SJ ütluste kohaselt istus aga just A. Jegorenko. Tulenevalt läbiotsimisprotokollist (136-137), eelnevalt tuvastati antud asukohtades verele reageeriva Lumiscene kontrollprooviga helendus, seega oli tegemist veremäärdumusega ning DNA ekspertiisiaktist tulenevalt oli tegemist tapetu verega (tl 157-158, p 10, 11). Kohtus on tõendamist leidnud, et A. Jegorenko tekitas tapetule hulgaliselt tugevajõulisi noalööke eluliselt tähtsatesse organitesse, sh kaela, löök jõudis ka neelu, oma sõnade kohaselt esimese löögi tekitaski ta kaela, seega juba ainuüksi vererohkusest tulenevalt pidi mõistma löögi eluohtlikkust, kuid jätkas korduvaid noalööke elutähtsate organite piirkonda. Seetõttu pidi ta mõistma isiku surma saabumist ja soovima isiku surma. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-128-06 väljendanud seisukohta, mille kohaselt subjektiivse külje avamisel abipakkuvaks kriteeriumiks on objektiivsed ehk välised asjaolud. See tähendab, et olukorras, kus isikule on tekitatud selline tervisekahjutus, mis võib tuua kaasa inimese surma, saab juba ainuüksi välisele teopildile tuginedes tapmiskoosseisu tuvastamisel tugineda siis, kui toimepanija tegu ei ole ühekordne, vaid koosneb mitmest isiku elu ohustavast teost ning siis, kui toimepanija tegu iseloomustab ühekordse toimimisviisi äärmuslik ohtlikkus. Antud juhul esinesid mõlemad kriteeriumid – noalöök kaela oli äärmiselt eluohtlik ning sellele järgnesid korduvad noalöögid teiste elutähtsate organite piirkonda. Kuna süüdistatav pidi juba esimese noalöögi puhul arvestama ja prognoosima surma saabumise võimalikkust, ta aga jätkas korduvate noalöökide sooritamist elutähtsate organite piirkonda, pidi ta soovima isiku surma saabumist. Eeltoodut arvesse võttes leiab kohus, et A. Jegorenko pani VN tapmise toime otsese tahtlusega. Kohus leiab, et A. Jegorenko käitumises ei esine õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid. Kriminaalasjas kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi akti (tl 107-115) kohaselt oli A. Jegorenko inkrimineeritava teo ajal tavalises alkoholijoobes, teo toimepanemise ajal ei esinenud tal psüühikahäireid, mis oleksid tal takistanud tema tegude keelatusest aru saamast ja vastavalt sellele arusaamisele oma käitumist juhtimast. Ka on ekspertiisiakti kohaselt A. Jegorenko psüühilise seisundi poolest võimeline menetlustoimingutes osalema ning kandma karistust. Kohus järeldab, et seega oli A. Jegorenko inkrimineeritava teo toimepanemise ajal süüdivusseisundis. A. Jegorenko on süüdistusaktist nähtuvalt täisealine isik. Eeltoodut arvesse võttes on A. Jegorenko süüvõimeline, s.o isik, kes on süüdiv ja vähemalt 14-aastane. Järgnevalt analüüsib kohus süüdistatava K.I süüd talle esitatud süüdistuses toodud kuriteos, s.o esimese astme kuriteost mitteteatamises. 10 Kohus nõustub kaitsja poolt kohtuistungil viidatuga selle kohta, et ilma süüdistatava A. Jegorenko poolt VN tapmise toimepanemise tuvastamiseta ei ole võimalik ka süüdistatav K.I-le antud süütegu inkrimineerida. Eelnevalt jõudis kohus järeldusele, et A. Jegorenko pani toime VN tapmise. Seetõttu ei pea kohus vajalikuks enam täiendavalt korrata VN tapmist, kui
lg 1 sätestatud kuriteo eeldust, s.o esimese astme kuriteo toimepanemist, kinnitavaid tõendeid. Süüdistatav K.I ei ole oma süüd vaidlustanud, ta on end süüdi tunnistanud, lisaks tema enda süü isiklikule omaksvõtule ja tema poolt kohtus antud ütlustele selle kohta, et ta tõepoolest oli teadlik A. Jegorenko poolt VN tapmisest, on tema süü tõendatud ka süüdistatava A. Jegorenko ütlustega selle kohta, et ta ütles K.I-le et ta tappis VN (tl 250). K.I süüd tõendavad ka järgnevad, eelpool refereeritud tõendid: - sündmuskoha vaatlusprotokoll koos tehnilise uuringu protokolli ja fototabeliga (tl 45-73; I kd tl 2-30); - surnu ekspertiisiakt nr 205 koos fotodega (tl 74-88; I kd tl 32-46); - DNA-ekspertiisiakt nr 11E-GE0641 (tl 89-95; I kd tl 72-78); - laiba vaatlusprotokoll fototabeliga (tl 96-106; I kd tl 89-99); - kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi akt nr 83/21 (tl 107-118; I kd tl 102113); - asitõendite – VN seljasolnud riiete - vaatlusprotokoll fototabeliga (tl 119-132; I kd tl 115127); - läbiotsimisprotokoll 04.05.2011.a. fototabeliga A. Jegorenko kasutuses olevas sõidukis Audi 80 reg.nr-ga XXX(tl 133-151; I kd tl 180-198); - DNA-ekspertiisiakt nr 11E-GE0545 (tl 152-161; II kd tl 58-67); - läbiotsimisprotokoll 23.05.2011.a. fototabeliga A. Jegorenkole kuuluvas sõidukis Audi 80 reg.nr-ga XXX(tl 162-171; II kd tl 109-118); - äratundmiseks esitamise protokoll (tl 172-175; II kd tl 175-178); - ettekanne ja asitõendi – Tallinn Õismäe tee 107a Järveotsa Säästumarketi turvakaamera salvestuse – vaatlusprotokoll fototabeliga (tl 176-179; III kd tl 1-4); - isiku ekspertiisiakt A. Jegorenko kohta (tl 180-183); - kriminaalmenetluse osalise lõpetamise määrus (tl 184-185, II kd tl 128-129); - karistusregistri väljavõte K.I kohta (tl 188-190, II kd tl 134-136); - karistusregistri väljavõte K.I kohta (tl 188-190, II kd tl 134-136), millest nähtub, et K.I kehtivad karistused puuduvad. - teatis K.I keskmise päevasissetuleku kohta (tl 192, II kd tl 230), millest nähtuvalt oli tema keskmine päevasissetulek 2010.a. 6,133 eurot. K.I pidi olema teadlik sellest, et taolisest, teise isiku poolt toime pandud esimese astme kuriteost, tuleb politseisse teatada, selline kohustus on üldteada asjaolu. Kohus lisab, et süüdistatav K.I töötas oma sõnade kohaselt varasemalt õiguskaitseorganites (miilits, politsei), mistõttu pidi isik omama täit teadlikkust ja arusaama sellest, millist kahju toob kaasa tapmise varjamine või sellest mitteteatamine. K.I ise kinnitas kohtus, et ta oli teadlik tapmisest ja ta otsustas sellest mitte teatada, et kaitsta oma tuttavaid, kõigil muudel juhtudel oleks ta reageerinud (tl 261). Kohus leiab, et antud asjaolu kinnitab veelkord, et K.I teadvuses eksisteeris arusaam sellest, et taolise käitumisega paneb ta toime süüteo. Eeltoodut arvesse võttes tuleb asuda seisukohale, et K.I tegutses otsese tahtlusega – ta pidi olema teadlik esimese astme kuriteost mitteteatamise keelatusest ning ta ka soovis seda. 11 Kohus leiab, et K.I käitumises ei esine õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid, sh ei ole ta
lg-s 2 nimetatud lähedaseks isikuks, kelle puhul teise isiku poolt toimepandud esimese astme kuriteost mitteteatamine ei ole süüline. Kriminaalasja materjalidest ei nähtu asjaolusid, mis tekitaksid kahtluse selles, et tegu oleks isikuga, kes ei ole süüvõimeline. KARISTUS Vastavalt toimepandule tuleb süüdistatavaid karistada, kohus lähtub karistuse mõistmisel
lg-st 1, millise põhiselt on karistamise aluseks isiku süü, arvestatakse kergendavaid, raskendavaid asjaolusid ning võimalust mõjutada süüdlast hoiduma edasiste süütegude toimepanemist, samuti arvestatakse õiguskorra kaitsmise huve. Kohus viitab, et karistamise esmaseks aluseks on isiku süü.
4. peatüki mõttest ja KrMS § 306 lg 1 p-dest 5-8 ja 10 lähtudes, tuleb kohtul karistuse küsimuse otsustamisel arvestada oluliselt suurema hulga faktoritega, kui seda on kuriteo faktiliste asjaolude tõendamise tulem. Kohus viitab, et Riigikohus on väljendanud seisukohta, et kohus peab karistuse mõistmisel juhinduma eeskätt asjakohastest materiaalõiguslikest ja menetlusõiguslikest nõuetest, kuid sellistest õiguslikest piiridest lähtuv konkreetse karistusmäära valik on lõppkokkuvõttes pigem siiski kohtuniku siseveendumusest lähtuva otsustamise küsimus. Riigikohtu kriminaalkolleegium on järeldanud ka, et kohus ei ole karistuse mõistmisel seotud ei prokuröri ega kaitsja taotlustega ja lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt. Samas on kohus kohtumenetluse poolte karistustaotlustega seotud üldise põhjendamiskohustuse kaudu (vt RKKKo 3-1-1-91-07 p 6.5, 6.6). Prokuröri poolt süüdistatavatele nõutud karistusmäärasid on kohtuotsuses varasemalt käsitletud, alajaotuses Poolte seisukohad. Kaitsjate seisukohad on samuti eelnimetatud kohtuotsuse alajaotuses käsitlemist leidnud. Kohus selgitab edaspidiselt antud kohtuotsuse alajaotuses, millised on kohtu põhjendused karistuste mõistmisel ning millises osas ta menetlusosalistega nõustub, millises mitte. Oluline on esmalt arvestada personaalselt iga süüdistatava puhul tema süüd, selle ulatust, tema poolt toimepandud kuriteoepisoodide arvu, siis toimepanemise asjaolusid ja isikut iseloomustavaid andmeid, kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ja võimalust antud konkreetset isikut mõjutada edaspidiselt hoiduma kuritegudest ja antud juhul kahtlematult ka õiguskorra huve. Kohus selgitab, et seadusandja on kuriteo eest, millises süüdistatavat A. Jegorenkot süüdistatakse, näinud karistusena ette ainsa karistusliigina vangistuse. Seega on seadusandja selgitanud, milline on riigi suhtumine antud kuriteosse. Süüdistatava K.I poolt toimepandud kuriteo eest on seadusandja alternatiivina näinud ette ka rahalise karistuse, seega lasub kohtul kohustus põhistada, kas ja miks kohus ei pea võimalikuks kohaldada kergemaliigilist karistust (RK 3-1-1-24-07), mida kohus järgnevalt antud kohtuotsuse alajaotuses antud süüdistatava puhul ka käsitleb. Süüdistatav A.Jegorenko on pannud toime otsese tahtlusega esimese astme kuriteo ja süüdistatav K.I otsese tahtlusega teise astme kuriteo. 12 Kohus peab karistuse mõistmisel esmalt andma hinnangu
lähtudes süü suurusest lähtuvalt karistuse liigi ja määra osas (RK3-1-1-99-06 p 14). Karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb karistuse liigi ja määra valikul keskenduda põhiliselt teole, mitte aga isikule, kuid süü suurusele arvestatakse ka teisi asjaolusid (RK 3-1-1-99-06 p 14). Kohus leiab, et süüdistatava A. Jegorenko poolt toimepandud kuriteo puhul, arvestades esmalt isiku süü suurust aga ka kõiki teisi
§-s 56 nimetatud ja eelpool käsitletud tegureid, on vangistuse kohaldamine karistusena põhjendatud ning kohus on eelnevalt selgitanud, et ka riik on väljendanud enda suhtumist sellelaadsetesse kuritegudesse, määratledes antud karistuse ainsa karistusliigina. Tuleb arvestada süü suurust, kuriteo tehiolusid – A. Jegorenko tappis otsese tahtlusega VNi, tekitades talle hulgaliselt vigastusi, seejuures sooritades korduvad tugevajõulised noalöögid elutähtsate organite piirkonda, sh. kaela. Tegemist oli isikuga, kes oli süüdistatavast oluliselt vanem (vanusevahe 26 aastat), tugevas alkoholijoobes (4,14 ‰, tl 79) ning kes ei suutnud neist tegureist tulenevalt ilmselgelt osutada vajalikku vastupanu. Kohus eelnevalt selgitas enda seisukohta karistusliigi osas süü suurusest ning teistest andmetest tulenevalt ja
mõtte kohaselt peab kohus seejärel andma hinnangu ka karistuse määrale, mida peab vajalikuks kohaldada (RK 3-1-1-99-06). Õigusteooria ja senise kohtupraktika kohaselt orienteeruvad kohtud keskmistele karistustele ja kõrvalekaldumised keskmistest karistusmääradest on põhjendatud üksnes siis, kui isiku süü ei ole kooskõlas vastava sanktsiooni raamest tuleneva keskmise karistusega või karistust vähendavate või raskendavate asjaoludega (RK 3-1-1-77-11). Prokurör nõudis A. Jegorenkole karistusena 8 aastat vangistust, seadusandja on määratlenud
ettenähtud sanktsiooni keskmise määrana 10,5 vangistuse, prokuröri nõutud karistus on oluliselt alla keskmise karistusmäära ja prokurör on arvestanud, et isik oli varem kriminaalkorras karistamata, kahetses puhtsüdamlikult toimunut. Kohus leiab, et karistusmäär on põhjendatud. Puudub igasugune alus ja põhjendus mõista prokuröri poolt taotletud karistusmäärast leebemat karistust. A. Jegorenko puhul ei tuvastatud peale puhtsüdamliku kahetsuse teisi kergendavaid asjaolusid, ka tuleb arvestada asjaolu, et isik takistas tõe tuvastamist, põletas asitõendid, viskas laiba kraavi jne. Kohus arvestab ka asjaolu, et A. Jegorenko oma lõppsõnas pöördus kannatanu poole ning vabandas toimepandu pärast. Karistuse üldpreventiivset eesmärki silmas pidades peab märkima, et teise isiku tahtliku tapmise eest ei ole põhistatud ilmselgelt antud isiku süüd, tehiolusid, vaid üht kergendavat asjaolu arvestades leebema karistuse kohaldamine, teiselt isikult elu võtmine ei saa olla kuritegu, millise eest ei järgne riigilt põhistatud hukkamõistu. Karistuse eripreventiivseid eesmärke silmas pidades märgib kohus, et mõistetav karistusmäär peab olema piisava rangusega, et isik saaks kujundada ümber oma senised väärtushinnangud ja käitumise põhimõtted, mis tõid kaasa kuriteo toimepanemise, seda selliselt, et isik hoiduks edasiselt uute kuritegude toimepanemisest. Süüdistavale K.I-le karistust mõistes lähtub kohus juba eelpool refereeritud printsiipidest. Kohus peab vajalikuks rõhutada, et ei pea põhistatuks K.I-le rahalise karistuse mõistmist ja seda põhjusel, et see ei kannaks karistuse eesmärke. Ka märkis isik ise kohtus, et tal on pangalaene, tal esineb rahalisi raskusi (tl 262). Kohus peab vajalikuks kohaldada karistusena vangistust. Kohus eelnevalt märkis, et õigusteooria ja senise 13 kohtupraktika kohaselt orienteeruvad kohtud keskmistele karistustele ja kõrvalekaldumised keskmistest karistusmääradest on põhjendatud üksnes siis, kui isiku süü ei ole kooskõlas vastava sanktsiooni raamest tuleneva keskmise karistusega või karistust vähendavate või raskendavate asjaoludega (RK 3-1-1-77-11). Antud juhul on riigi poolt fikseeritud vangistuse keskmine määr 1,5 aastat ning kohus leiab, et kohaldada sellest oluliselt leebemat karistust, prokuröri taotluse kohaselt 4 kuu lähedast vangistust, ei ole põhistatud. Isiku puhul eksisteerib vaid üks kergendav asjaolu, puhtsüdamlik kahetsus. Samas tuleb rõhutada üliolulist asjaolu – K.I oma sõnade kohaselt varasemalt õiguskaitseorganites (miilits, politsei), mistõttu pidi isik omama täit teadlikkust ja arusaama sellest, millist kahju toob kaasa tapmise varjamine ja sellest mitteteatamine. Tema tegevusetus (mitteteatamine) tõi kaasa kuriteojälgede hävitamise ja hävinemise. Isik mitte ainult ei jätnud tapmisest teatamata vaid osales pealtnägijana ka tapmise asitõendite hävitamise juures, milline rõhutab temal vajalike väärtushinnangute puudumist ning väärastunud arusaama kodanikukohustustest. Süüdistatav K.I rõhutas kohtus, et ta poleks tapmisest teatamata jätnud, kui tegu poleks olnud talle tuttavate isikutega, keda ta aidata soovis. Kohus märgib siinkohal, et tapmise toimepanemisest kohene teatamine oleks tinginud ka asja kiirema lahendamise ning aidanud näiteks tema tuttavat S. Jegorenkot seeläbi, et viimane poleks pidanud sedavõrd pikalt eeluurimisel vahi all viibima. Eeltoodut arvestades peab kohus vajalikuks kohaldada K.I suhtes karistusena 1 aasta pikkust vangistust. Tulenevalt Riigikohtu seisukohast, alles pärast seda, kui kohus on otsustanud, milline peaks olema toimepandud konkreetse teo eest konkreetsele süüdistatavale mõistetav karistus, saab järgmise sammuna hakata kaaluma, kas kõne alla saaks tulla tema karistusest tingimuslik vabastamine (RK 3-1-1-99-06 p 16). Karistuse kohaldamise ja karistusest vabastamise selgepiirilise eristamise vajalikkus kohtu tegevuses lähtub kohtupraktikast korduvalt (RK 3-11-40-04, 3-1-1-138-04) toonitatud asjaolust, et karistusest tingimuslik vabastamine ei ole karistuse liik. Kohus leiab, et Eesti karistusõigussüsteem on üles ehitatud põhimõttele, et juhul, kui isikule mõistetakse vabadusekaotuslik karistus, siis pööratakse see reeglina ka täitmisele ning karistuse kandmisest tingimisi vabastamise kaalumise aluseks saavad olla üksnes erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud või süüdlase isikust lähtuvad asjaolud. Erinevalt karistuse mõistmisest, kus alusena prevaleerib isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (RK 3-1-1-40-04). Antud juhul leiab kohus, et K.I suhtes, kes on viibinud eelvangistuses 04.05.11.08.2011.a., s.o. 3 kuud 7 päeva ja on puhtsüdamlikult kahetsenud toimepandut, kes omab töökohta, võib jätta vangistuse osaliselt tingimuslikult kohaldamata. Kohus leiab, et varem kriminaalkorras karistamata süüdistatav K.I on eelvangistuses viibitud aja jooksul kogenud seda, mida toob endaga kaasa vabadusekaotuslik karistus, see on talle piisavalt mõju avaldanud ning kohus peab seetõttu võimalikuks jätta ülejäänud mõistetav karistus tingimuslikult täitmisele pööramata ja määrata, et ülejäänud mõistetud karistust, s.o 8 kuud 23 päeva vangistust, ei pöörata täitmisele, kui K.I ei pane 3 aasta pikkuse katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu. Menetluskulud 14 Vastavalt
Menetluskuludeks on käesolevas kriminaalasjas sundraha, kaitsjatasu ja ekspertiisitasud. Kohtu hinnangul ei esine süüdistatavate isikuid arvesse võttes selliseid erandlikke asjaolusid, mis tingiks neilt väljamõistmisele kuuluvate menetluskulude osalise riigi kanda jätmise. KrMS § 179 lg 1 p-st 1 lähtudes, tuleb A. Jegorenkolt välja mõista sundraha, mis kaasneb I astme kuriteos süüdimõistmisega, s.o 2,5-kordes palga alammääras, summas 725 eurot. Lisaks tuleb KrMS § 175, § 180 lähtudes A. Jegorenkolt välja mõista surnu kohtuarstliku ekspertiisi eest 391 eurot, DNA-ekspertiiside eest summas 2964 eurot, isiku kohtuarstliku ekspertiisi eest 84 eurot ja ambulatoorse kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi eest 510 eurot. K.I-lt tuleb KrMS § 179 lg 1 p-st 2 lähtudes välja mõista sundraha, mis kaasneb II astme kuriteos süüdimõistmisega, s.o 1,5-kordes palga alammääras, summas 435 eurot. Samuti tuleb K.I-lt KrMS § 175, § 180 lähtudes välja mõista määratud kaitsjale makstud tasud summas 690,91 eurot. Asitõendid Käesolevas kriminaalasjas on asitõenditeks: VN’il seljas olnud riided, valge tulemasin, murdunud noatera, kamm, Nestea pudelisilt ja ID-kaart Vassili Nikontšuk’i nimele, tegu on esemetega, mis kuuluvad kohtuotsuse jõustumisel hävitamisele kui väärtusetud asjad KrMS § 126 lg 3 p 4 tähenduses. Kannatanu S. K taotles kohtuistungil VN kasutuses olnud mobiiltelefoni ja ehitusnoa tagastamist – kohtu hinnangul on antud juhul tegu kuuluvust omavate esemetega, milliste tagastamine kohtuotsuse jõustumisel VN elukaaslasele on põhjendatud. Kohus juhindub KrMS § 127, § 130; § 175, § 179, § 180 lg 1; § 306, § 311-313, § 315, § 318319. Merle Parts Kohtunik Meeli Maiorov Rahvakohtunik Anne Kaarjärv Rahvakohtunik 15
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.