järgi Lühimenetluses Prokurör Veera Kremez Süüdistatav D.K ik: xxx, EV kodanik, põhiharidus, töökoht: puudub, elukoht: xxx. Viibib Vanglas. Tõkend: kahtlustatavana kinni peetud 18.05.2011, so üks päev; 18.05.2011 kohaldati tõkendina elukohast lahkumise keeldu, mis asendati kohtumenetluses tõkendiga vahistamine (tl 92-93). D.K peeti Eesti Vabariigis kinni 20.07.
Harju Maakohtu 17.11.2007 otsusega
Harju Maakohtu 29.08.2008 otsusega
Harju Maakohtu 16.03.2011 otsusega
p 1 järgi vangistus 6 kuud,
lg 1 ja 3 alusel asendatud üldkasuliku tööga 360 tundi täitmise tähtajaga 9 kuud. Tehtud 5 tundi, tegemata 355 tundi. Väärteo korras karistatud 11 korda, sealhulgas 2 korda alkoholiseaduse § 71 alusel, 7 korda liiklusseaduse § 741 lg 1 ja 2, § 747, § 7417, § 7431 ja § 7432 alusel. Üheksa trahvi on tasumata. Advokaat Toomas Pilt RESOLUTSIOON 1. Mõista D.K õigeks
§-s 424 ettenähtud kuriteo, so mootorsõiduki juhtimine alkoholijoobes, toimepanemises. 2. D.K süüdi tunnistada
§-s 424 ettenähtud kuriteo, so mootorsõiduki juhtimine narkootilises joobes, toimepanemises ja mõista temale karistuseks tähtajaline vangistus 3 (kolm) kuud. 3. KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendada D.K-le mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra, mõistes ärakandmisele kuuluvaks karistuseks tähtajalise vangistuse 2 (kaks) kuud. 4.
lg 2 ja § 69 lg 7 alusel suurendada D.K-le mõistetud karistust Harju Maakohtu 16.03.2011 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra, so tegemata 355 (kolmsada viiskümmend viis) üldkasuliku töö tunni võrra, arvestusega, et üldkasuliku töö kahele tunnile vastab üks päev vangistust, so 177 (ükssada seitsekümmend seitse) vangistuse päeva võrra, so 5 (viis) kuu ja 27 (kakskümmend seitse) päeva võrra ning mõista D.K-le kohtuotsuste kogumis liitkaristuseks tähtajaline vangistus 7 (seitse) kuud ja 27 (kakskümmend seitse) päeva. 5.
lg 1 alusel arvestada karistusaja hulka eelvangistus, so kahtlustatavana kinnipidamise aeg 18.05.2011, so 1 päev, lugedes lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks liitkaristuseks tähtajaline vangistus 7 (seitse) kuud ja 26 (kakskümmend kuus) päeva, millise karistuse ärakandmist arvestada alates D.K kinnipidamisest, so alates 20.07.2013 (tl 108).
Kohtuistungil süüdistatav D.K seletas, et süüdistus on talle arusaadav ja ta tunnistas end temale inkrimineeritud kuriteo toimepanemises süüdi. Nõustus kriminaalasja lahendamisega lühimenetluses. Kaitsja asus seisukohale, et esitatud süüdistuses märgitud süüteo kvalifikatsioon on põhjendatud ning süüteo toimepanemine tõendatud. Kohus, kuulanud ära kohtu alla antud süüdistatava süüd tunnistavad ütlused ning kontrollinud kriminaalasjas leiduvaid kirjalikke tõendeid, sealhulgas kohtueelsel menetlusel D.K kahtlustatavana antud ütlusi, tunnistaja Anatoli Sergejevi ütlusi, indikaatorvahendi kasutamise protokolli, narkootilise või psühhotroopse aine või muu sarnase toimega aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisundi kirjeldamise akti, joobeseisundi tuvastamise saatekirja nr 111OT, laboratoorset analüüsi nr 219, kahtlustatavana kinnipidamise protokolli, D.K varalist seisundit iseloomustavad materjale, karistusandmeid, andmeid juhtimisõiguse puudumise kohta, andmeid tulude ja keskmise päevasissetuleku puudumise kohta, asub seisukohale, et süüdistatava süü temale inkrimineeritud kuriteo toimepanemises on tõendamist leidnud osaliselt.
näeb ette vastutuse mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest joobeseisundis. LS § 69 lg 1 (enne 01.07.2011 kehtinud LS § 20 lg 3) kohaselt on joobeseisund liiklusseaduse tähenduses alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu sarnase toimega aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub väliselt tajutavates häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides. Tulenevalt eelnevast tuleb
inkrimineerimiseks esmajoones tuvastada süüdistatava poolt süüdistuses näidatud ajal ja kohas mootorsõiduki juhtimine. Kriminaalmenetluse käigus kogutud tõendusteabe kohaselt on tunnistaja Anatoli Sergejev andnud ütlusi selle kohta, et olles 18.05.2011 patrullis koos politseinik Mari Kaljustega, kuulis ta eetrist, et Paekaare tänaval sõidab BMW reg nr-ga xxx, mille juht on arvatavasti joobes. Tunnistaja sõitis kell 04.10 Laagna teele, kus nägi nimetatud sõidukit alguses väga aeglaselt sõitmas, seejärel peatumas, tagurdamas ja uuesti peatumas. Kui auto hakkas väga aeglaselt uuesti sõitma, pani tunnistaja vilkurid tööle ning läks auto juurde. Autot juhtinud meesterahval olid silmad kinni, millest tunnistajal tekkis mulje, et juht magab. Tunnistaja palus meesterahval ruttu sõiduki roolist ära tulla, millest isik aru aga ei saanud. Tunnistaja tõmbas isiku roolist ära ning toimetas 3 politseiautosse. Autos BMW reg nr-ga xxx kõrvalistuja kohal istus MU(tl 7-8). Ka toimikumaterjalides sisalduv sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsus (tl 10) annab ühest informatsiooni selle kohta, et süüdistatav kõrvaldati sõiduki juhtimiselt 18.05.2011 kell 04.10, põhjuseks järelevalve teostaja kahtlus isiku joobeseisundis oleku kohta. Süüdistatav on kõnealuse otsusega tutvunud ning selle märkuste ning taotlusteta allkirjastanud. Täiendavalt tuleb viidata sellelegi, et kohtueelsel menetlusel on süüdistav omaks võtnud, et 18.05.2011 juhtis ta mootorsõidukit BMW reg nr-ga XXXolles joobeseisundis, alustades juhtimist vahetult enne tema kinnipidamist. Sõitu alustas ta Viru tänavalt ja soov oli sõita oma elukohta Loometsa tänaval. Arvab, et oli sõiduki roolis ja juhtis sõidukit sõites 5-10 minutit. Enne sõiduki rooli istumist tundis ta end normaalselt, saades aru, et on ebakaine. Sõites mööda Laagna teed, hakkas ta arvatavasti autost telefoni otsima ning sellepärast peatas auto Laagna teel. Arvab, et politsei tuli paari minuti pärast kohale. Politseiametnikud viisid ta politseijaoskonda. Seejärel viidi Wismari haiglasse (tl 17-19). Hinnates eelosutatud tõendeid kogumis leiab kohus, et kriminaalmenetluse käigus kogutud tõendikogum kinnitab D.K poolt mootorsõiduki juhtimist süüdistuses näidatud ajal ja kohas. Järgnevalt hindab kohus, kas D.K juhtis 18.05.2011 sõidukit BMW reg nr-ga XXX narkootilise ja alkoholijoobe seisundis. Puutuvalt inkrimineeritavasse alkoholijoobes sõiduki juhtimisse süüdistuses märgitud ajal ja kohas märgib kohus, et materjalide kohaselt on D.K alkoholisisaldust väljahingatavast õhust mõõdetud indikaatorvahendiga ja puuduvad tõendid selle kohta, et indikaatorvahendi positiivse tulemi puhul oleks kasutatud tõenduslikku alkomeetrit tuvastamaks alkoholikontsentratsiooni isiku väljahingatavas õhus. Samuti ei nähtu, et teostatud oleks menetlustoiminguid tuvastamaks alkoholisisaldust isiku veres. Kuna kriminaalasja kohtuliku arutamise ajal kehtivast liiklusseadusest tulenevalt on võimalik lugeda juht alkoholijoobes olevaks üksnes tingimusel, et tema väljahingatavas õhus või veres on mõõdetud teatud kindel kogus alkoholi ning asjassepuutuvas kõrgeima astme kohtupraktikas on korduvalt märgitud, et indikaatorvahendi näidu alusel ei saa tõendada, kui suur oli alkoholikontsentratsioon isiku väljahingatavas õhus ja seda isegi juhul, kui indikaatorvahend näitab tulemust numbrilisel kujul, siis asub kohus seisukohale, et D.K alkoholijoove on nõuetekohaselt tuvastamata ning ta tuleb selles osas, so süüdistuses mootorsõiduki juhtimises alkoholijoobes, õigeks mõista. Inkrimineeritava narkootilisest ainest, so kokaiinist tingitud joobega seonduvalt märgib kohus, et politsei- ja piirivalveseaduse § 727 lg 1 kohaselt võib politseiametnik narkootilise, psühhotroopse või muu sarnase toimega aine tarvitamisest põhjustatud joobeseisundi kahtluse korral toimetada isiku joobeseisundi tuvastamiseks tervishoiuteenuse osutaja juurde või riiklikku ekspertiisiasutusse. Käesoleval juhul tuleneb kriminaaltoimiku materjalidest, sh isikuliste tõendiallikate ütlustest, et süüdistav ongi narkootilise, psühhotroopse või muu sarnase toimega aine tarvitamisest põhjustatud joobeseisundi kahtluse tõttu toimetatud Wismari haiglasse, kus süüdistatava suhtes on koostatud nii terviseseisundi kirjeldamise akt nr 166/16 (tl 11), laboratoorne analüüs nr 219 ning samuti on andnud hinnangu EKEI süüdistatavalt võetud bioloogilise materjali alusel. Terviseseisundi kirjeldamise akti kohaselt on uuritav olnud kliinilise pildi kohaselt veidi rahutu ning veiderdav, tema teadvus on olnud selge, oma tervisliku seisundi üle uuritav kurtnud ei ole, artikulatsioon on olnud rahuldav, pupillide reaktsioon valgusele on puudunud, rombergi-asend on olnud ebakindel, sõrme-nina katse ebatäpne, laugudes on olnud värin ning oma sõnade kohaselt on uuritav uuringu läbiviimisel päeval tarvitanud amfetamiini. Samuti esines alkoholi lõhn suust ja indikaator-alkomeetri näit mõõtis tulemuseks 0,84 ‰. Kliinilisest pildist nähtuvast leidis uuringut teostanud arst, et uuritaval esinesid kokaiini ja alkoholi tarvitamise tunnused. Sellest omakorda järeldas uuringut teostanud arst, et D.K esineb joobeseisundile vastav kehaliste ja/või psüühiliste funktsioonide ja reaktsioonide häirumine või muutumine narkootilise või psühhotroopse aine või muu sarnase toimega aine tarvitamise tulemusena (tl 11). Kuigi kohus leiab, et terviseseisundi kirjeldamise aktis on uuritava tervislikku seisundit seadusandja poolt kehtestatud nõuetele vastavalt hinnatud, ei saa eirata, et uuritav ise terviseseisundi kirjeldamise aktiga tutvumise kohta allkirja andnud ei ole. Seega tõusetub küsimus, kas vaatluse all oleva dokumendi tutvustamata jätmisega on rikutud süüdistatava kaitseõigust ning kas tõend on lubatav. Kohtupraktika on kestvalt seisukohal, et tõendi lubatavuse hindamisel tuleb arvestada sellega, et mitte igasugune tõendite kogumise korra rikkumine ei too kaasa tõendi kuulutamist lubamatuks. 4 Tõend on lubamatu üksnes siis, kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud. Seejuures tuleb hinnata rikutud normi eesmärki ning seda, kas selliseid tõendeid poleks saadud, kui normi rikutud ei oleks. Erinevate tõendite puhul võib samasuguse rikkumise mõju olla erinev (RKKKo nr 3-1-119-05). Nagu kohus eelnevalt märkis, on terviseseisundi kirjeldamise aktilt uuritava allkirja puudumine vaadeldav minetusena, kuid seejuures leiab kohus, et tegemist ei ole olulise minetusega, millega kaasneks vaatluse all oleva tõendi kõrvalejätmine. Esmalt osutab kohus, et erinevatest D.K suhtes teostatud menetlustoimingutest nähtuvalt on D.K olnud teadlik alates tema kinnipidamisest sellest, et kinnipidamise on põhjustanud võimalik mootorsõiduki juhtimine narkootilise aine joobes (vt kahtlustatavana kinnipidamise protokoll, kus p-s 6 on selgitatud kurteo asjaolusid; sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsus, kus mh on põhjusena viidatud, et isik võib olla tarvitanud narkootilisi või psühhotroopseid aineid; kahtlustatavana ülekuulamise protokoll, kus inkrimineeritakse sõiduki juhtimist just narkootilises joobes). Kõikide nende menetlustoimingutega on D.K tutvunud ning on dokumendid märkusteta allkirjastanud. Kuna narkootilise või psühhotroopse aine või muu sarnase toimega aine tarvitamise tunnused tuvastatakse meditsiinilise läbivaatuse käigus kliinilise leiu alusel (Korra § 2 lg 4) ning D.K kliiniline läbivaatus toimus enne tema kahtlustatavana ülekuulamist, siis asub kohus seisukohale, et oma õiguste realiseerimiseks ning võimaliku kaitseõiguse rikkumiseks oli D.K nii õigus kui ka võimalus taotleda terviseseisundi kirjeldamise aktiga tutvumist. Puuduvad aga igasugused märkused selle kohta, et D.K oleks vastavasisulisi taotlusi või märkusi teinud. Lisaks väärib märkimist, et toimiku materjalide kohaselt on D.K kaitsja toimikumaterjalide koopia kätte saanud 05.07.2011 (tl 76) ning ka selle kättesaamise ja toimikumaterjalidega tutvumise järgselt pole ei D.K ega ka tema kaitsja esitanud taotlusi vms vaatluse all oleva tõendi kohta. Neist aspektidest lähtuvalt leiab kohus, et tegemist pole olulise rikkumisega ning terviseseisundi kirjeldamise akt tõendina on lubatav. Siinkohal peab kohus silmas sedagi, et lisaks terviseseisundi kirjeldamise aktile on laboratoorse analüüsiga nr 219 tuvastamist leidnud kokaiini sisaldus D.K bioloogilises vedelikus (tl 13). Samuti on EKEIs tuvastatud uuringu tulemusena tuvastatud kokaiini ja metüleendioksüpürovalerooni (MDPV) sisaldus D.K bioloogilises vedelikus. Metüleendioksüpürovaleroon (MDPV) kuulub sotsiaalministri 18.05.2005 määruse nr 73 I nimekirja ja kokaiin kuulub nimetatud määruse II nimekirja. Lisaks on tunnistaja A. Sergejev märkinud, et sõiduauto BMW juurde jõudes olid autojuhi silmad kinni ning tal oli mulje, justkui sõiduki juht üleüldse magab, kuigi auto jätkas sõitmist. Ta käskis juhil roolist ära minna, kuid juht sellest aru ei saanud ning tema sai aru, et juht ei taju ei kohta ega aega (tl 8). Seejuures on ka indikaatorvahendi kasutamise protokollis politseiametniku poolt üksikasjalikult välja toodud, millised joobele viitavad tunnused on kontrollile allutatud isikul esinenud (tl 9 pö). Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et kriminaalmenetluse käigus kogutud tõenditega on tõendamist leidnud nii D.K poolt mootorsõiduki juhtimine süüdistuses näidatud ajal ja kohas kui ka see, et D.K juhtis sõidukit narkootilises joobes, olles tarvitanud kokaiini. Selline tegevus on aga vaadeldav
D.K-le
järgi inkrimineeritava süüteo subjektiivne koosseis näeb koosseisuelemendina ette tahtluse kõigi objektiivse koosseisu tunnuste suhtes. See tähendab, et süüdlane peab teadma või vähemalt pidama võimalikuks, et ta juhib sõidukit joobeseisundis. Selle koosseisuelemendi olemasolu hinnates leiab kohus, et D.K pani temale inkrimineeritava kuriteo toime kavatsetusega. Kohtu hinnangul pole kriminaalmenetluse raames kogutud tõendeid, mis võiksid tõstatada kahtluse sellest, et D.K ei olnud teadlik narkootiliste ainete tarvitamisest ja sellest tingitud joobest või et vastavate ainete tarvitamine toimus tema teadmata (võimalikust ettevaatamatusest). Sellesisulist veendumust kinnistab üheselt ka terviseseisundi kirjeldamise aktis D.K enda poolt avaldatu, et uuringu teostamise päeval tarvitas ta narkootilist ainet (amfetamiini). Teiseks on ta kohtueelsel menetlusel avaldanud, et sai aru, et oli enne juhtima asumist ebakaines olekus. Seega polnud narkootiliste ainete tarvitamine ning nende ainete jätkuva mõju all olemine sõiduki juhtimise alustamisel takistuseks, mistõttu järeldab kohus neist asjaoludest, et D.K käitumine oli eesmärgipärane ja teadlik tegevus ning vaadeldav kavatsetusega süüteo toimepanemisena. Karistuse mõistmisel arvestab kohus süüdistatava süü suurust, karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu või puudumist. Seadusandja on
järgi inkrimineeritava kuriteo toimepanemise eest ette nähtud karistusena rahaline karistuse või 5 vangistuse kuni 3 aastat. Kuivõrd tegemist on alternatiivselt sätestatud karistusliikidega, kujundab kohus enne süüdistatava süü suuruse hindamist seisukoha selle kohta, kas süüdistatava suhtes on võimalik kohaldada kergemaliigilist karistust rahalise karistuse näol. Hinnates kriminaalmenetluse käigus kogutud andmeid süüdistatava isiku kohta, tuleb märkida, et süüdistatava ankeetandmete kohaselt tal töökoht puudub ning kriminaalmenetluse raames ei ole õnnestunud koguda tõendeid selle kohta, et süüdistatav oleks legaalset sissetulekut omanud süüteo toimepanemisele eelnenud aastal. Süüdistatav pole osutanud ka ühelegi muule aspektile, millest võiks kohus järeldada sissetuleku olemasolu või selle saamist. Süüdistatava enese sõnade kohaselt kandis ta välisriigis tähtajalist vangistust ning riigist väljasaatmise järel peeti ta Eesti Vabariigis kinni. Seega puudus tal legaalne sissetulek ka kohtulikule arutamisele eelneval ajal pikemat aega. Selliste isikuandmete esinemisel tõusetub kahtlus selle kohta, kas isikul oleks rahalise karistuse mõistmisel võimalik talle pandud kohustust täita. Kohtu hinnangul tuleb seda antud juhul eitada ning seda seisukohta süvendab asjaolu, et süüdistataval lasuvad suured rahalised kohustused temalt väljamõistetud varaliste nõuete tõttu (vt toimikumaterjalid, kust nähtub süüdistatava suhtes erinevate täitemenetluste läbiviimine). Seega olukorras, kus süüdistataval puuduvad minimaalsemadki legaalsed isiklikud rahalised vahendid enda ülalpidamiseks ja ta pole likvideerinud eelnevaid rahalisi kohustusi, ei ole objektiivselt võimalik rahalist karistust kohaldada. Seega tuleb süüdistatava suhtes kohaldada isiku vabadust piiravat karistust. Hinnates süü suurust, leiab kohus, lähtudes sealhulgas ka sellest, et süüdistatavale inkrimineeritakse vaid ühe süüteo toimepanemist, et süüdistatava süü ei ole nii suur, et see tingiks karistuse mõistmise ettenähtud sanktsiooni keskmises määras. Samas nähtub kriminaalasja materjalides koostatud menetlusdokumentidest, et alkoholijoobe tuvastamisega tekkis politseiametnikel raskusi, sest D.K ei suutnud ärkvel püsida. Sellest järeldub, et süüdistatav oli viinud ennast sellisesse seisundisse, millises pidanuks igal juhul sõiduki juhtimine olema välistatud. Sellest tulenevalt ei pea kohus võimalikuks mõista süüdistatavale karistust alammääras. Samas on süüdistatav kohtueelsel menetlusel ja kohtuistungil avaldanud kahetsust, mida kohus peab võimalikuks arvestada karistust kergendava asjaoluna. Peale selle peab kohus vajalikuks arvestada karistuse määra valikul ka asjaolu, et süüdistatavale inkrimineeritud kuriteo toimepanemisest on möödunud üle kahe aasta, mis vähendab kriminaalmenetluse suhtes avalikku menetlushuvi, mis omakorda aga peaks mõjutama ka karistusmäära süüdistatavale soodsamas suunas. Karistust raskendavaid asjaolusid tuvastatud ei ole. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et süüdistatavale võib mõista karistuse oluliselt alla ettenähtud sanktsiooni keskmise määra ja suhteliselt alammäära lähedasena. Kriminaaltoimikust nähtuvalt pani süüdistatav temale inkrimineeritud teo toime ajal, mil ta pidi tegema eelmise kohtuotsusega määratud asenduskaristuse, so üldkasuliku töö tunde. Kriminaalmenetluse käigus on tuvastatud, et üldkasuliku töö 360 tundi pidi D.K ära tegema 9 kuu jooksul, ent tema poolt on ära tehtud 5 tundi üldkasulikku tööd. 355 üldkasuliku töö tundi on senini tegemata. Vastavalt
lg 7 sätetele kui süüdimõistetu paneb üldkasuliku töö tegemise ajal toime uue kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, asendatakse talle mõistetud üldkasuliku töö tegemata osa
lg 6 sätestatud korras ning liitkaristus mõistetakse vastavalt § 65 lg 2 sätetele. Seetõttu tuleb tegemata üldkasulik töö 355 tunni ulatuses asendada vangistusega, liites selle täies ulatuses mõistetavale karistusele. Kuivõrd D.K on üldkasulikust tööst tehtud 5 tundi, mis vastab 2,5-le päevale vangistusele, kuid
lg 1 kohaselt arvestatakse vangistuse tähtaega aastates, kuudes ja päevades, siis tuleb üldkasuliku töö tunnid arvestada ümber täispäevades. Seetõttu asub kohus seisukohale, et ümberarvestus tuleb teha süüdistatavale soodsamas suunas ning ärakantuks tuleb lugeda vangistus 3 päeva ja ärakandmata karistuseks tuleb lugeda tähtajaline vangistus 5 kuud ja 27 päeva. Puutuvalt KrMS § 180 lg 1 alusel väljamõistetavatesse menetluskuludesse, leiab kohus, et süüdistatavalt tuleb välja mõista nii koopiate tegemise kulu, sundraha, joobeseisundi tuvastamisega tekkinud kulu kui ka määratud kaitsja tasu. Kohus möönab, et süüdistataval puudub töökoht või muu legaalne sissetulek, mis tagaksid talle igakuised legaalsed elatusvahendid, kuid siinkohal ei saa jätta märkimata, et esmalt on süüdistatava näol tegemist on täisealise ja töövõimelise isikuga, kelle puhul eeldab kohus isiku tööle asumist. Teiseks puuduvad kriminaalasjas tõendid selle kohta, et kohtuotsusega väljamõistetud summade tasumine käiks süüdistatavale ilmselt üle jõu. Märkimata ei saa jätta ka seda, et kuriteo toimepanek on olnud 6 D.K enda vaba ja teadlik valik ning eelnevalt kriminaalkorras karistatud isikuna oli ta teadlik ka sellest, et kuritegude toimepanemiste ning kriminaalasja(de) menetlemisega kaasnevad vältimatult tema enda kanda jäävad menetluskulud. Samuti ei tule seaduse kohaselt menetluskulude väljamõistmisel pidada silmas mitte ainult isiku faktilist maksevõimet, vaid selle küsimuse lahendamisel tuleb lähtuda ka süüdimõistetud isiku resotsialiseerumisväljavaadetest. Senine kohtupraktika on olnud kestvalt seda meelt, et vaatluse all oleva menetluskulude kandmisest vabastamise aluse korral tuleb esmajoones silmas pidada selle meetme võimalikku positiivset eripreventiivset toimet. Isiku poolt toimepandud süütegu võib olla nö juhuslikku laadi ning kui menetluskulude riigi kanda jätmine annab täiendava positiivse tõuke isiku seaduskuulekusele, on alust selle põhimõtte rakendamiseks. Käesoleval juhul tuleb seda aga eitada. D.K on eelnevalt korduvalt kriminaalkorras karistatud ning menetletava süüteo pani ta toime kohtu poolt määratud asenduskaristuse teostamise ajal, mil ta oli allutatud kontrollnõuetele. Seega leiab kohus, et menetluskulude riigi kanda jätmisel ei oleks käesoleval juhul positiivset toimet D.K resotsialiseerumisväljavaadetele ja seetõttu tuleb need jätta D.K kanda. Kuivõrd süüdistatavale mõistetakse isiku vabadust piirav karistus, siis peab kohus võimalikuks ja põhjendatuks menetluskulude tasumist KrMS § 180 lg 3 ja § 313 lg 1 p-de 7 ja 12 alusel kohtuotsuse jõustumisest 12 kuu jooksul. Märt Toming kohtunik 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.