Obsah (9)

§ 199§ 65§ 330§ 424§ 73§ 202§ 68§ 76§ 60

1-10-10802 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 08. detsember 2010.a Tallinn, Liivalaia kohtumaja Kriminaalasja nr 1-10-10802 (10230105840) Kohtunik Külli

§ 199lg 2 p 4, 7 järgi üldmenetluses Kohtuistungi aeg 30.11.

ja 01.12.2010.a Prokurör Reena Nieländer Süüdistatav 1. G.U - isikukood: XXX, Eesti kodanik, põhiharidusega, elukoht: XXX, (viibib Vanglas ); ei tööta; varem kriminaalkorras karistatud 6 korral: 1) 24.10.2002.a Harju Maakohtu otsusega KrK § 195 lg 3 – 1 aasta 6 kuud vangistust tingimisi 18-kuulise katseajaga; 2) 20.06.2003.a Tallinna Linnakohtu otsusega

§ 199

lg 2 p 4, 5, 7 – 5 kuud vangist,

§ 65

lg 2 alusel - 1 a 11 k vangistust; 3) 17.11.2004.a Harju Maakohtu otsusega

§ 330

– 1 kuu vangistust,

§ 65

lg 2 alusel - 3 k 6 p vangistust; 4) 08.03.2006.a Harju Maakohtu otsusega

§ 424

– 6 kuud vangistust

§ 73

alusel tingimisi 3-aastase katseajaga ning sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 k; 5) 07.05.2007.a Harju Maakohtu otsusega

§ 202

lg 2 p 1, 2 - rahaline karistus 25 000 krooni,

§ 68

lg 1 alusel rahaline karistus 6550 kr; 6) 29.08.2008.a Harju Maakohtu otsusega

§ 199

lg 2 p 4, 7, 8; § 202 lg 2 p 2 järgi - 2 a 6 k,

§65

lg 2 alusel 3 aastat vangist.; Harju Maakohtu 10.03.2009.a määrusega vabastati 2 tingimisi enne tähtaega

§ 76

alusel katseajaga kuni 23.09.2010.a (vabanes 10.03.2009.a); karistuse ärakandmata osa 1 a 6 k 13 p vangistust; tõkend - vahistamine alates 19.04.2010.a (oli kahtlustatavana kinni peetud alates 17.04.2010.a) Kaitsja kokkuleppel advokaat Marina Leis - isikukood: XXX, 2. F.N kodakondsuseta; keskharidusega; elukoht: XXX (viibib vanglas ); ei tööta; varem kriminaalkorras karistatud 4 korral: 1) 23.05.1997.a Tallinna Linnakohtu otsusega KrK § 140 lg 1 järgi - rahatrahv 2 200 krooni; 2) 08.07.2002.a Tallinna Linnakohtu otsusega KrK § 15 lg 2 - § 140 lg 1 järgi – 1 aasta 6 kuud vangistust tingimisi 3-aastase katseajaga (eelvangistusena ära kantud 31.05.08.07.2002.a.); 3) 01.04.2003.a Tallinna Linnakohtu otsusega

§ 199

lg 2 p 4, 7 järgi 30 päeva vangistust,

§ 65

lg 2 alusel - 1 a 7 k vangistust (vabanes karistuse kandmiselt 28.05.2004.a.); 4) 02.04.2007.a Harju Maakohtu otsusega

§ 199

lg 2 p 4 järgi – 10 kuud vangistust tingimisi 2-aastase katseajaga (katseaja lõpp 01.04.2009.a); tõkend - vahistamine alates 19.04.2010.a (oli kahtlustatavana kinni peetud alates 17.04.2010.a) Kaitsja kokkuleppel advokaat Leonid Olovjanišnikov RESOLUTSIOON 1. Süüdi tunnistada G.U

§ 199

lg 2 p 4, 7 - § 25 lg 2 järgi ja karistuseks mõista 1(üks) aasta ja 4 (neli) kuud vangistust .

§ 65lg 2 alusel suurendada mõistetavat karistust Harju Maakohtu 29.08.2008.a.

otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa (1 aasta 6 kuud ja 13 päeva vangistust) võrra ning liitkaristuseks mõista 2 (kaks) aastat 10 (kümme) kuud ja 13 (kolmteist) päeva vangistust. Tõkend - vahistamine jätta muutmata,

§ 68

lg 1 lugeda karistusaja hulka eelvangistusaeg ning mõistetud karistuse alguseks lugeda 17.aprill 2010.a. 2. Süüdi tunnistada F.N

§ 199

lg 2 p 4, 7 - § 25 lg 2 järgi ja karistuseks mõista 1 (üks) aasta ja 4 (neli) kuud vangistust. Tõkend - vahistamine jätta muutmata,

§ 68

lg 1 alusel lugeda karistusaja hulka eelvangistusaeg ning mõistetud vangistuse alguseks lugeda

1. aprill 2010.a.
2. Asitõend - CD – plaat salvestustega (asub kriminaalasja materjalide juures) - pärast kohtuotsuse jõustumist jätta kriminaalasja materjalide juurde. 3
3. Välja mõista menetluskulud riigieelarve tuludesse: 4.
4. G.U-lt sundraha 6 525 (kuus tuhat viissada kakskümmend viis) krooni. 4.
5. F.N-ilt määratud kaitsjale makstud tasu 534 (viissada kolmkümmend neli) krooni ja sundraha 6 525 (kuus tuhat viissada kakskümmend viis) krooni. Menetluskulud on võimalik tasuda vabatahtlikult 30 päeva jooksul, arvates kohtuotsuse jõustumisest, Rahandusministeeriumi arvele nr 221023778606 Swedbankis, viitenumber mõlemal juhul 2800049777; maksekorraldusele märkida kriminaalasja number „1-10-10802“ ja süüdimõistetu nimi. Kui menetluskulud ei ole tähtaegselt tasutud, suunatakse need täitmiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Otsuse peale on õigus esitada apellatsioon Tallinna Ringkonnakohtule Harju Maakohtu kaudu. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb otsuse teinud kohtule teatada kirjalikult 7 päeva jooksul kohtuotsuse või selle resolutiivosa kuulutamisest ning apellatsioon esitada 15 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik kohtus tutvuda kohtuotsusega. Vahialusel hakkab edasikaebe tähtaeg kulgema päevast, kui ta on vanglas kätte saanud tõlgitud kohtuotsuse. SÜÜDISTUS G.U ja F.N süüdistatakse sellest, et nemad, olles isikuteks, kes on varem toime pannud varguse, 17.04.2010.a ajavahemikul kella 11.30-st kuni 11.45-ni, viibides Tallinnas, Paadi 14a asuva maja juures, võtsid grupis võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil №rra kodaniku KEH´i pükste tagataskust ära rahakoti, milles olid KEH nimele väljastatud HSBC panga deebet- ja krediitkaart, Halifax panga deebetkaart, NACE liikmekaart, Suurbritannia juhiluba, Choice club boonuskaart, visiitkaardid, 3 fotot, Jotun Paint Europe Ltd nimele väljastatud HSBC panga krediitkaart ning sularaha 2000 vene rubla (so 796 eesti krooni), 25 inglise naela (so 446 eesti krooni), 200 norra krooni (so 394 eesti krooni), 31 dollarit (s.o. 300 eesti krooni) ja 50 eurot (s.o. 780 krooni), s.o kokku 2 716 EEK. Seega panid G.U ja F.N toime

§ 199

lg 2 p 4, 7 ettenähtud kuriteo, s.o võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, kui see on toime pandud grupi poolt ning isiku poolt, kes on varem toime pannud varguse. POOLTE SEISUKOHAD Prokurör leidis, et süüdistatavate teod on õigesti kvalifitseeritud ning nende süü korduvas ja grupilises varguses täielikku tõendamist leidnud. Kannatanu tähelepanu kõrvalejuhtimiseks pakkus G.U talle flaierit ja sikutas teda püksisäärest. Samal ajal, kui kannatanu end veidi ette kummardas, et tülitajast vabaneda, võttis F.N kannatanu tagataskust rahakoti. Kui nad mõni hetk hiljem koos rahakoti sisu uurisid, pidas politsei nad kinni. Süüdistuses ei ole küll kummagi osa täpsemalt kirjeldatud, kuid nii tunistajate ütlustega ja teiste kogutud materjalidega on mõlema süüdistatava osa selles varguses võimalik täpselt määratleda ning see ei ole väljumine süüdistuse piiridest. 4 Karistuseks

§ 199

lg 2 p 4, 7 järgi taotles prokurör G.U-le 1 aastat ja 8 kuud vangistust ning liitkaristuseks

§ 65

lg 2 alusel (liites kandmata karistuse - 1 aastat 6 kuud ja 13 päeva vangistust), 3 aastat 2 kuud ja 13 päeva vangistust alates tema kinnipidamisest. F.N-ile taotles prokurör karistuseks 1 aasta ja 8 kuud vangistust alates tema kinnipidamisest. Süüdistatav G.U ennast süüdi ei tunnistanud ja palus kohtul teha õigeksmõistev otsus. Sadamas oli ta F.N-iga kohtunud juhuslikult ning mõni aeg uuesti viimasega kokku saades pidas politsei nad kinni. Ta ei pannud tähele kas ja millal võis F.N varastada rahakoti. Tema kaitsja M. Leis palus G.U õigeks mõista, sest tema süü ei ole leidnud tõendamist. F.N on tunnistanud, et pani varguse toime üksinda. Kannatanule ei ole tehtud isiku äratundmist, ta ei osanud teda tülitanud isikut kirjeldada. Kolm tunnistajat on kohtule kirjeldanud 5 isiku käitumist, kuid kinni on peetud vaid 2 isikut ning politseinikud võisid G.U isikus eksid, kuna ta oli neile varasemalt tuttav. Kui kohus langetab aga süüdimõistva otsuse, siis ei tohiks karistus olla range, sest G.U on väike laps, katseajal täitis ta kontrollnõudeid ja kriminaalhooldajal tema kohta pretensioone ei olnud. Tal oli võimalus Soome tööle asuda, kuid selle plaani nurjas tema vahistamine. Süüdistatav F.N tunnistas end süüdi kannatanu rahakoti varguses, kuid kinnitas, et tegi seda üksinda. Karistuse osas palus ta piirduda ajaga, mis ta on viibinud eelvangistuses. Tema kaitsja L. Olovjanišnikov leidis, et grupiline vargus ei ole tõendamist leidnud ning tegemist on ka varguse katsega, mitte lõpuleviidud kuriteoga. Süüdistuses ei ole prokurör ära näidanud, milline oli konkreetselt kellelgi osas selle varguse toimepanemises ning ka seetõttu ei saa rääkida grupilisest vargusest, see oleks väljumine süüdistuse piiridest. Tunnistajate ütlustesse palus kaitsja suhtuda kriitiliselt, sest need ei ole kooskõlas kannatanu ja süüdistatavate ütlustega. Karistuse mõistmisel palus kaitsja arvestada F.N-i puhtsüdamlikku kahetsust; seda, et kannatanu oma rahakoti kätte sai; et F.N on perekonnainimene, kelle peres on kaks alaealist last. Vangistust on talle võimalik mõista määras, mis piirduks eelvangistusajaga. TUVASTATUD ASJAOLUD ja KOHTU JÄRELDUSED Kohtuistungil uuritud tõendite alusel kohus leiab, et F.N-i ja G.U süü kannatanu KEH rahakoti varguses 17.04.10.a. Tallinnas Paadi 14a maja juures on tõendamist leidnud. Tegemist on isikutega, keda varem on karistatud varguste eest ning tegemist on vargusega isikute grupis, sest kannatanult rahakoti salajaseks varguseks oli vajalik kahe isiku kooskõlastatud käitumine ühise eesmärgi nimel. Tegemist on selle varguse puhul kaastäideviijatega. Kannatanu KEH ütlustest nähtub, et ta saabus Tallinna

1. aprilli õhtul, et järgmisel päeval laevaga Stockholmi sõita. Terminaliga tutvumiseks läks ta
2. aprilli hommikul sadamasse. Teel sinna pakkus üks mees talle mingit reklaamlehete, siis mees kummardus ja raputas teda püksisäärest. Selline käitumine oli tema jaoks šokeeriv ja ta tõrjus selle inimese eemale. Terminalist tagasi tulles ja kaubanduskeskuse poole suundudes pakkus üks meesterahvas uuesti reklaamlehte. Seekord võttis ta selle lehe või flaieri vastu. Kuid see mees kummardus, haaras uuesti kinni püksisäärest, hakkas seda sikutama ja ütles talle inglise keeles „hea 5 kvaliteet, kui palju“. Ta arvas, et mees on psüühikahäirega, rabeles end lahti ja läks kaubanduskeskusesse. Seal kohtus ta oma kolleegidega, tahtis nendega koos kohvi juua, kuid avastas, et rahakott on kadunud. Siis kiirustas ta hotellituppa, veendus, et ta ei ole rahakotti sinna jätnud ja hakkas otsima telefoninumbreid pangakontode blokeerimiseks. Peagi helistas politsei, kes tõi talle tagasi rahakoti koos sularaha ja pangakaartidega. Kannatnu ei osanud öelda, kas tegemist oli ühe ja sama isikuga, kes teda püksisäärest tiris või raputas. Mõlemal korral lähenes mees talle selja tagant, ta nägi teda vaid hetkeks ja külje pealt ega oska kirjeldada ta nägu ega riideid. Mäletab ainult seda, et mehel olid mustad juuksed või peas võis olla tume villane müts. Ta ei tundnud ega märganud, millal tal rahakott pükste tagataskust ära võeti. Süüdistatava F.N-i ütluste kohaselt tuli ta 17.04.10 kesklinna ja sadama piirkonda selleks, et lihtsalt aega veeta ja tuttavatega kokku saada. Juhuslikult kohtus ta G.U-ga sadamas taksopeatuse juures. G.U jäi sinna, tema ise istus venna autosse, kuid tuli sealt välja, sest vend läks tuttavat APkuhugi viima. Kaubanduskekuse poole kõndides nägi ta enda ees ühte turisti. Kuna väljas oli märg, raputas see turist kauplusse sisenemiseks oma jalga, ta jope äär kerkis üles ning pükste tagataskust paistis rahakott. Mehest möödudes võttis ta kannatanu rahakoti. Ümber pöörates nägi uuesti G.U ja kõndis tema poole ning siis pidas politsei nad kinni. Süüdistatava G.U ütluste kohaselt tuli ta 17.aprilli hommikul laevaga Soomest. Juhuslikult kohtus ta teel sadamast kesklinna F.N-i , tema venna ja AP, ajasid juttu. Teised läksid minema, tema käis kaupluses, rääkis telefoni teel naisega, tuttava Mehlisiga, kes tahtis temalt autot ära osta. Siis nägi ta uuesti F.N , kes tuli tema poole ning politseinikud võtsid nad kinni. Rahakoti vargusest ei tea midagi. Mõlema süüdistatava ütlused on vastuolus kannatanu ütlustega ning ümber lükatud tunnistajate ütlustega. G.U ja F.N eitavad kannatanule reklaamlehe pakkumist ja tema sikutamist püksisäärest. Kannatanult saadi aga rahakott varastada just sellel momendil, kui teda selliselt tülitati. Püksisäärest sikutaja oli kannatanu kõrval ja kummardus tema ees, samal ajal teine isik sai kannatanule märkamatult ära võtta tema rahakoti. Kohus leiab, et vargad said selliselt tegutseda vaid iskute grupis. Ühel ja samal isiku ei olnud võimalust püksisäärt raputada ja samal ajal tagataskust rahakott ära võtta. Tunnistajate S. P , S. L ja M. O ütlustega on tõendatud, et kannatanule flaieri pakkuja ning tema püksisäärest sikutaja oli G.U ning samal ajal võttis kannatanu pükste tagataskust rahakoti ära F.N. F.N kandis musti päikeseprille. Kui flaieri pakkuja oleks olnud päikeseprillidega, oleks seda märganud ka kannatanu. Tunnistajad olid selle sündmuse otsesed pealtnägijad. See vargus toimus tunnistajatest vaid ca 15 meetri kaugusel, mis kohtu aravtes on piisav, et tajuda õigesti nähtud sündmusi. Kõik tunnistajad viibisid 17.aprilli hommikul sadama lähedal Paadi 14a elumaja juures bussis. S. P ja M. O osalesid politseioperatsioonis avaliku korra tagamisel. S. Lukase tööandja oli politseilt saanud loa nähtut võimaliku saate jaoks filmida ning S. Lukas viibis bussis oma tööandjalt saadud ülesannete täitmiseks (filmida võimalikke taskuvargaid). Tunnistajad on kirjeldanud mitte ainult kannatanult KEH rahakoti vargust, vaid ka sündmusi enne seda, s.o. ajal, kui tülitati ka teisi isikuid võimaliku varguse eesmärgil. Lisaks 6 süüdistatavate osalesid neis sündmustes veel Aleksei P , Mehlis M ja süüdistatava F.N-i vend Igor N . See seltskond liikus ringi ja jälgis turiste. Ka kahelt teiselt isikult püüti taskust midagi ära võtta, kuid see ei õnnestunud: ohtu tundes pööras kannatannu end ringi või vaatas taha ning neid piiranud isikud läksid laiali. Näiteks L. Nižik, kes oli proovinud kätt taskusse toppida, tegi näo nagu räägiks ta telefoniga. Esimest kahte taskuvarguse katset õnnestus S. Lukasel filmida. Seejärel tuli üks tegutsenud isikutest bussi poole (A.P ) ja hakkas bussi jälgima. Tunnistajad kummardusid või teesklesid magamist. Et mitte äratada tähelepanu S. L kaamerat enam kätte ei võtnud. Kui teistes varasemates sündmustes oli kannatanutele flaiereid pakkunud ja püksisäärt raputanud A. P , siis kolmandale kannatanule (KEHle) pakkus flaierit G.U , kes kannatanut ka püksisäärest raputas. Kannatanule selja taha jäi F.N , kes käe võõrasse püskitaskusse pistis ja sealt välja võttis mingi musta eseme. Seltskond läks laiali, F.N ja G.U läksid bussist mööda ja kui nad jäid kahekesi maja nurga juurde, võttis F.N oma taskust välja musta eseme ja mõlemad kummardusid seda vaatama. Sel hetkel jooksid bussist välja tunnistajad S. Palusoo ja M. Oinitš ning süüdistatavad peeti kinni. F.N oli vasakus käes rahakott ja paremas käes raha ning enne kinnivõtmist viskas ta need maha. Tunnistaja S. L videosalvestust, mis ta eeluurimisel lisas oma ütluste juurde, on ka kohtuistuingil vaadatud. Sellel on näha süüks arvatud vargusele eelnenud sündmused, samuti süüdistatavate kinnipidamine. Seda salvestust on ka asitõendina vaadeldud ning fotod sellelt videosalvestuselt on lisatud vaatlusprotokolli juurde ( I kd.tl. 108 -118). Tunnistajate ütlused teo toimepanemise viisi kohta on kokkulangevad ka kannatanu ütlustega. Kohtul ei ole alust tunnistajte ütlustes kahelda ega näe kohus ka põhjust, miks oleksid nad pidanud andma süüdistatavate kohta valeütlusi. Tunnistaja S. L on eeluurimisel fotode järgi äratundiseks esitamise protokolli kohaselt ära tundnud G.U (I kd.tl. 23 – 25) ning kinnitas ka kohtuistungil, et süüdistatava näol on tegemist sama isikuga, kes kannatanut püksisäärest raputas ja talle flaierit pakkus. Sündmuskoha vaatlusprotokollis (I kd.tl. 80 – 88) on fikseeritud mahavisatud rahakott ja sularaha. Asitõenditena on vaadeldud (I kd.tl. 89 – 106) kannatanu rahakotti, selles olnud raha ja esemeid (pangakaardid, visitkaardid, juhiluba, arved, kontoväljavõtted, märkmepaberid). Süüdistatavate või kaitsjate väiteid selle kohta, et uurijal oli kohustus kannatanule esitada süüdistatavad äratundmiseks, peab kohus põhjendamatuks. Seda põhjusel, et kannatanu ei näinud isikut, kes selja tagant rahakoti ära võttis ning ta ei osanud kirjeldada ka isikut, kes teda püksisäärest raputas. Võõra vallasasja äravõtmine selle ebasedusliku omastamise eesmärgil isikute poolt, kes on varem toime pannud vargusi ning kui see on tpoime pandud isikute grupis, on kvalifitseeritav

§ 199lg 2 p 4 ja 7 järgi.

Kohus nõustub aga kaitsja L. O seisukohaga, et tegemist ei olnud lõpuleviidud kuriteoga vaid varguse katsega, sest süüdlastel puudus võimalus hakata kasutama või käsutama saadud vara. 7 Okupastsiooniteooria seisukohast on vargus lõpule viidud asja enda kätte saamisega, sõltumata isiku edasisest võimalusest sellega midagi ette võtta. Eesti kohtupraktika on siiani lähtunud aga käsutamisteooriast, mille kohaselt on vargus lõpule viidud siis, kui vara on süüdlase käes ning tal on võimalus hakata seda oma äranaägemise järgi kasutama või käsutamata. Seega tuleb kohtul G.U ja F.N süüdi tunnistada

§ 199lg 2 p 4, 7 - § 25 lg 2 järgi.

Õigusvastasust või süüd välistavaid asjaolusid ei ole kohus tuvastanud. Kohus ei nõustu kaitsja seisukohaga aga selles, et grupilise varguse välistab konkretiseerimata süüdistus - see, et ei ole kirjeldatud kummagi süüdistatava täpne osa varguse toimepanemisel. Et kohus kohtuistungil kontrollitud tõendite alusel saab täpsemalt määrata nii F.N-i kui G.U osa grupilise varguse toimepanemises, ei ole väljumine süüdistuse piiridest, vaid saab olla aluseks neile mõistetava karistuse valikul. Kuna kannatanu on oma asjad politsei kaudu tagasi saanud, ei ole tsiviilhagi antud asjas esitatud. Karistuse mõistmisel lähtub kohus F.N-i ja G.U süüst, arvestab kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlasi edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

§ 199lg 2 sanktsioon näeb ette rahalise karistuse või kuni 5-aastase vangistuse.

Süüdistatavaid, kellel puuduvad ametlikud sissetulekud, kes kusagil ei tööta, ei pea kohus võimalikuks karistada rahalise karistusega. Süüdimõistva kohtuotsusega kaasnevad ka menetluskulud. Rahaline karistus ei oleks nende poolt täidetav ega oleks kohtu arvates ka piisavaks vahendiks, et mõjutada neid edaspidi mitte enam toime panema uusi süütegusid. F.N-i ja G.U süü suurust iseloomustab asjaolu, et vaatamata korduvate varguste eest mõistetud karistustele, on nad toime pannud järjekordse varavastase kuriteo. Oma kavatsustes toime panna uusi vargusi on nad olnud väga järjekindlad. Nende kooskõlastatud ning oskuslik käitumine kannatanu suhtes 17.04.2010.a. kinnitab süüdlaste suurt vilumust sellel alal. Varastatu väärtus ei olnud eriti suur ja asjad on kannatanule tagastatud, kuid kohus võtab arvesse ka asjaolu, et süüdistatavad valisid oma ohvriks välismaalase, kellele lisaks varalisele kahjule, mida põhjustab rahakoti vargus, tekitatakse suuri ebameeldivusi ja moraalset kahju ka sellega, et neile võõras riigis lähevad kaduma nende dokumendid, pangakaardid (mida tavaliselt rahakoti vahel kaasas kantakse), tõsiselt häiritud on sellise kannatanu elu ja tegutsemine ka järgnevatel päevadel või isegi kuudel. Kahjustatud saab ka selle linna ja riigi maine, sest kes sooviks tagasi pöörduda kohta, kus ta tänaval paljaks varastatakse. Süüdistatavad teadsid, et tegemist on välismaalasega, sest kannatanut püksisäärest sikutades kõnetas G.U teda inglise keeles. Kuna vargus jäi katse staadiumisse, siis

§ 60

lg 2 alusel võib süüdistatavatele mõistetava vangistuse ülemmäär olla kaks kolmandikku sanktsiooni ülemmäärast ehk 3 aastat ja 4 kuud vangistust ning keskmine määr sellest oleks 1 aasta 7 kuud ja 15 päeva vangistust. Karistust raskendavad asjaolud puuduvad mõlema süüdistatava osas. Kergendavaks asjaoluks loeb kohus F.N-i puhul oma süü osalist tunnistamist ja kahetsust, kuid see ei saa oluliselt vähendada karistusmäära valikut. Ta oli isik, kes rahakotiga praktiliselt sündmuskohal kinni peeti, oma süüd polnud võimalik eitada, kuid et mitte saada süüdi mõistetud grupilises 8 varguses, võttis ta süü täielikult vaid enda peale. G.U osas kergendavad asjaolud puuduvad. Vaid kahe inimese kooskõlastatud tegevuse tagajärjel sai võimalikuks rahakoti vargus, veidi olulisemaks peab kohus aga F.N-i osa selle varguse toimepanemisel. Varguste eest on mõlemat süüdistatavat ka varem karistatud, vajalike järeldusi nad endale teinud ei ole. Neid ei ole võimalik mõjutada sanktsiooni alammäära lähedase karistusega. Ülaltoodut arvesse võttes kohus leiab, et süüdistatavaid tuleb karistada vangistusega võrdses määras ning see ei saa olla oluliselt väiksem keskmisest kergendatud karistuse määrast ehk G.U-le ja F.N-ile tuleb karistuseks mõista 1 aasta ja 4 kuud vangistust. Väiksema karistusmäära valik ei vastaks enam F.N-i ja G.U süü suurusele ega nende isikutele ning oleks vastuolus õiguskorra kaitsmise huvidega. Ka süüdistatavate perekondlik seis või laste olemasolu ei saa olla kergema karistuse mõistmise aluseks. Kuna uue kuriteo pani G.U toime katseaja kestel, siis tuleb

§ 65lg 2 alusel mõistetavat karistust suurendada 29.08.2008.a.

Harju Maakohtu otsusega mõistetud karistuse kandmata osa (1 aastat 6 kuud 13 päeva vangistust) võrra ning liitkaristuseks mõista 2 aastat 10 kuud ja 13 päeva vangistust.

§ 68

lg 1 alusel tuleb karistusaja hulka arvata ka eelvangistuses viibitud aeg ning mõlema süüdistatava vangistuse kandmise alguseks on seega 17.04.2010.a. Menetluskulud. KrMS § 180 lg 1 kohaselt tuleb süüdimõistva otsuse korral süüdistatavalt välja mõista ka menetluskulud. Antud asjas on menetluskuludeks KrMS § 175 lg 1 p 4 ja 9 kohaselt L. Nižiku määratud kaitsjale makstav tasu kohtueelses menetluses (534 krooni) ning süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha, mis teise astme kuritegudes süüdimõistmise korral on 1,5 palga alammäära ehk 6 525 krooni. Õigusnormid, millest kohus lähtub otsuse tegemisel, on

§ -d 175, 179, 180 306, 311313. Kohtunik