Obsah (5)

§ 238§ 179§ 256§ 180§ 175

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 23.mail 2013.a., Tallinn (Liivalaia kohtumaja) Kriminaalasja number 1-13-4728 (13231700057) Kohtukoosseis Kohtunik Orv

§ 238lg 2 alusel vähendada mõistetavat põhikaristust 1/3 võrra.

Lõplikuks karistuseks mõista B.D ´le 4 (neli) kuud 20 (kakskümmend) päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvestada karistusaja hulka tema eelvangistuses viibitud aeg ning karistuse kandmise alguseks lugeda 21.05.2013.a. Tõkendina kohaldada B.D suhtes vahistamine. Vahistada B.D kohtusaalis. 5 Välja mõista B.D ´lt

§ 179

lg 1 p 2 alusel ja

§ 256

lg 2 alusel sundraha teise astme kuriteos süüdimõistmise korral 240 (kakssada nelikümmend) eurot riigituludesse. Ülejäänud osas jätta menetluskulud riigi kanda. Selgitusse märkida „B.D 1-13-4728, sundraha“

§ 180

lg 3 alusel sundraha tasuda 12 kuu jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates. Sundraha tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele 10220034796011 SEB Pank märkides viitenumbri 2800049777 või Rahandusministeeriumi arveldusarvele 221023778606 Swedbank märkides viitenumbri 2800049777 või Rahandusministeeriumi arveldusarvele 333416110002 Danske Bank AS Eesti filiaal märkides viitenumbri 2800049777. Sundraha tasumist tõendav dokument esitada Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumaja kriminaalkantseleile. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioon Tallinna Ringkonnakohtule, teatades kirjalikult apellatsiooniõiguse kasutamise soovist Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumajale 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest ning esitades apellatsiooni 15 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi

15.peatüki kohaselt, see on määruskaebe korras 10 päeva jooksul. Määruskaebus tuleb esitada Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumajale. Kohtuotsuse põhiosa B.D süüdistatakse selles, et tema, isikuna, kes on varem toime pannud vargusi süstemaatiliselt, uuesti 21.05.2013 kella 13:38 ajal Tallinnas Haabersti 1 asuvas Jysk Linnen’n Furniture OÜ kaupluses võttis võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil poest Amelia voodipesu komplekti väärtusega 49,99€ ja Maria voodipesu komplekti väärtusega 59,99€ ning möödus kassast kauba eest tasumata, kuid peeti kinni kaupluse turvatöötaja poolt. Oma sellise tegevusega B.D isikuna, kes on varem toime pannud vargusi süstemaatiliselt alustas vastavalt oma ettekujutusele teost vahetult kuriteo toimepanemist, mis oli suunatud võõra vallasasja äravõtmisele selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil ning tegi kõik temast oleneva süüteo lõpuleviimiseks, pani toime süstemaatilise varguse katse, mis on kvalifitseeritav KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi. B.D süü temale inkrimineeritud kuriteos on täielikult tõendatud kriminaalasja kirjalike materjalidega, millised on kohtuistungil uuritud ja avaldatud, s.o. JyskK Linnen´n Furniture OÜ avaldus, millest nähtub, et palutakse võtta vastutusele kodanik B.D , kes 21.05.2013 kell 13.38 väljus Jysk Linnen´n Furniture OÜ Haabersti Jysk kaupluse müügisaalist läbi kassade terminali kauba eest kassasse tasumata. Kaubaks oli Amelia voodipesu komplekt maksumusega 49,99 eurot ja Maria voodipesukomplekt maksumusega 59,99 eurot. Kaup kogumaksumusega 109,98 eurot. Kaup on rikkumata ja 2 tagastatud kauplusele /tlk 2/; Õigusvastase teo toimpanemise akt, millest nähtub, et 21.05.2013 kell 13.38 Haabersti Jysk aadressil Haabersti 1 peeti kinni meesterahva, kes tuli Jyski poest välja ja ei tasunud kauba eest summas 109,98 eurot. Kaup Amelie voodipesukomplekt maksumusega 49,90 eurot ja Maria voodipesukomplekt maksumusega 59,99 eurot. Õigusrikkuja on B.D /tlk 3/; tunnistaja ütlused, millest nähtub, et tema, töötades turvatöötajana kaupluses Haabersti Rimi HM, asukohaga: Haabersti 1, 21.05.2013.a kell 13:35 sai informatsiooni G4S operaatorilt, et üks noormees võttis kaupluses Haabersti JYSK, asukohaga: Haabersti 1, kaks komplekti voodipesu ja peitis pükstesse särgi alla. Kell 13:38 noormees väljus kassa kaudu ja oli juba peaaegu õues. Tema läks noormehe juurde ja palus tulla kaasa turvaruumi, kus noormees võttis teksapükstest välja voodipesu, ostutšeki esitada temal ei olnud. Tagastas kauba kauplusele Haabersti JYSK, asukohaga: Haabersti 1 /tlk 4-5/; isiku kahtlustatavana kinnipidamise protokoll, millest nähtub, et 21.05.2013.a. kell 13:38 Haabersti 1 Tallinn peeti B.D seoses vargusega kauplusest Jysk kinni /tlk 8-10/; 22.05.2013.a koostatud kahtlustatava ülekuulamise protokoll, millest nähtub, et kahtlustatav tunnistas ennast süüdi ja andis ütlusi, et eile päeva esimesel poolel läks kauplusse Haabersti JYSK. Alguses temal ei olnud plaanis varastada, läks kauplusse lihtsalt vaatama. Sisenes kaupluse müügisaali, kuid raha kaasas ei olnud. Mõni aeg jalutades kaupluses ringi, otsustas varastada voodipesu. Võttis riiulilt kaks komplekti voodipesu üks oli väärtusega 49 €, aga teine 59 €, seal riiulite juures peits voodipesu põue, tsärgi alla. Pärast seda suundus kaupluse väljapääsu värava juurde ja väljus müügisaalist. Väljus turvavärava kaudu ja nägi õues turvameest. Kui turvamees märkas teda, siis palus tulla kaasa kontrolli turvaruumi, kus tema andis välja varastatud voodipesu. Käesoleval ajal seisab arvel tööbörsil. Teist sissetulekut temal ei ole. Kahetseb toimunud. /tlk 11-15/ ning toimiku teiste materjalidega. Kohus nõustub prokuröri abi poolt esitatud süüdistuse kvalifikatsiooniga KarS § 199 lg 2 p 9§ 25 lg 2 järgi. KarS § 199 lg 2 p 9 näeb ette vastutuse süstemaatilise varguse eest ning varguse süstemaatilisus on jäetud kohtute sisustada. Kohtupraktika kohaselt eeldab varguse süstemaatilisus esiteks, et isik on toime pannud vähemalt kolm vargust. Arvestada võib ka vargusi, mille eest isikut on juba karistatud, kuid mille eest mõistetud karistused ei ole karistusregistrist kustunud (õiguslik retsidiiv). B.D on karistusregistri teatise kohaselt korduvalt karistatud KarS § 199 2 p 9-§ 25 lg 2 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemise eest, mis annab aluse väita, et nimetatud eeldus on täidetud. Lisaks peavad aga isiku poolt toime pandud teod olema omavahel seotud, s.t., et vargused ei erine üksteisest oluliselt ei tehiolude ega ka toimepanemise motiivide osas. Käesolevas kriminaalasjas on nimetatud põhimõtted täidetud. Kohtupraktika kohaselt on teod omavahel seotud eelkõige juhul, kui varastamine on kujunenud isikule elustiiliks - näiteks hangib isik endale varastades elatist, see on talle püsiva või alatise sissetuleku allikas, või sooritab süütegusid väljakujunenud harjumusest lähtuvalt (Riigikohtu 20.04.

1. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-187-08). Harju Maakohtu 19.07.
2. a otsusega mõistetud karistuse kandmiselt vabanes B.D 15.03.
3. a, pannes seega varguse toime ca 2 kuud pärast karistuse kandmiselt vabanemist. B.D on pärast karistuse kandmiselt vabanemist jätkanud uute kuritegude toimepanemist, seega ainuüksi toimepandud varguse sageduse tõttu tuleb vargust käsitada süstemaatilisena, s.h. arvestades ka toimepandud varguse asjaolusid. Käesoleva menetluse esemeks oleva varguse toimepanemise asjaolud on sellised, mille puhul saab kohtu arvates rääkida süstemaatilisusest. Nähtuvalt kriminaalasja materjalidest /tlk 21-23/ on B.D pannud kuriteo toime väljakujunenud ja läbimõeldud käitumis- ja tegevusmallide kohaselt (on varastanud ka eelnevalt tööstuskaupu ja seda suurema summa ulatuses). Arvestades kõiki asjaolusid on B.D jaoks varguste toimepanemine väljakujunenud elu-ja käitumisstiiliks, mistõttu 21.05.2013.a. toimepandud varguse näol on 3 tegemist süstemaatiliselt toimepandud vargusega. Kohus leiab, et B.D tegu on õigesti kvalifitseeritud KarS § 199 lg 2 p 9 -§ 25 lg 2 järgi. Kriminaalasja arutamisel lühimenetluses süüdistatav enda ülekuulamist ei taotlenud. Süüdistatav B.D on nõus lühimenetluse kohaldamisega ning ta tunnistas end süüdi temale inkrimineeritud kuriteos vastavalt süüdistusaktis toodud süüdistuse sisule. Süüdistatava B.D karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Karistust kergendavaks asjaoluks on puhtsüdamlik kahetsus. Kohus märgib, et karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb karistuse mõistmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks, kuid samas tuleb siiski vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt. Kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut (vt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-40-04; 3-1-1-99-06). B.D ´t on varem korduvalt kriminaalkorras karistatud, milline asjaolu on kohtule iseloomustavaks asjaoluks, ei tööta. B.D ´le karistuse mõistmisel tuleb arvestada eelkõige isiku süüd, karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning lähtudes õiguskorra kaitsmise huvidest ja samuti võimalust mõjutada B.D edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, leiab kohus, et B.D ei ole võimalik ega otstarbekas karistada rahalise karistusega, vaid teda tuleb karistada reaalse vangistusega, kuna B.D ei ole teinud eelnevatest karistustest vastavaid järeldusi, vaid jätkas kuriteo toimepanemist. Rahalise karistuse mõistmine on välistatud B.D suhtes põhjusel, kuna B.D ei oma sissetulekut, enda sõnade kohaselt on arvel tööbörsil. Temale mõistetud eelnevad rahatrahvid on tasumata /t lk.16-20/ ning lisaks kuuluvad B.D ´lt väljamõistmisele ka uued menetluskulud. B.D käitumises väljendub kohtu hinnangul ilmselge ning teadlik vastandumine õiguskorrale. Kohtupraktikas on seejuures asutud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks (vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära – vt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-99-06). Silmas tuleb pidada sedagi, et karistusest tingimisi vabastamine ei ole iseseisev karistusliik, vaid see on üksnes põhikaristuse üks võimalikest individualiseerimise viisidest. Erinevalt karistuse mõistmisest, kus karistuse mõistmise alusena prevaleerub isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-40-04). Antud põhimõtetest lähtuvalt ei ole B.D suhtes otstarbekas ega võimalik kohaldada KarS § 74 sätteid s.t. ei osalist ega täielikku karistusest vabastamist, kuna taotletav eripreventiivne eesmärk puudub. Samuti oleks mõistetud vangistusest B.D tingimisi vabastamine vastuolus kohtupraktikaga, kuna tema poolt toimepandud tegu ei ole pandud toime juhuslikel asjaoludel või esmakordselt. Samuti osundab kohus, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale kannab karistuse osaline täitmisele pööramine endas šokivangistuse ülesannet eesmärgiga anda süüdimõistetule tema lühiajalise paigutamisega vanglasse tõsine hoiatus tema edasise käitumise suhtes, seega taotletakse šokivangistusega eripreventiivset eesmärki (RKKK 3-1-121-05 p.5) Kohus leiab, et karistuse osalisel täitmisele pööramisel puudub B.D suhtes šokivangistusega taotletav eripreventiivne eesmärk. Kuigi B.D ei ole taotlenud tema karistuse asendamist üldkasuliku tööga, märgib kohus siiski järgmist. Kaaludes asenduskaristusena üldkasuliku töö kohaldamist, peab kohus lisaks obligatoorsetele eeldustele selgitama välja, kas isik on asenduskaristuseks üleüldse sobiv. Isikuga seotud asjaolud võivad raskendada asenduskaristusena üldkasuliku töö reaalset 4 täideviimist (RKKKo 3-1-1-87-08). Nii üldkasuliku töö kui ka karistuse mõistmine tingimisi lähtuvad ühest ja samast põhimõttelisest eeldusest – kohus usub, et isik suudab jätkata enda elu ilma süütegusid toime panemata. B.D ei ole isik, kelle suhtes oleks võimalik kohaldada KarS § 69 sätteid ning tema karistus asendada üldkasuliku tööga, kuna B.D ´t on eelnevalt karistatud korduvalt reaalse vangistusega, kuid vangistuse asendamisel üldkasuliku tööga on tegemist ultima ratio (viimase) abinõuga isiku ühiskonnast isoleerimise vältimiseks ning B.D suhtes ei esine eeldusi üldkasuliku töö edukaks läbiviimiseks, arvestades toimepandut kuritegu ja süüdlase isikut, kuna on küsitav üldkasuliku töö reaalne täideviidavus. Süüdistatava arusaama enda tegude tähendusest ning ka tagajärgedest suudab (sh õiguskorra huvisid silmas pidades) käesoleval juhul tagada vaid reaalne vanglakaristus. Kohtul puudub igasugune usk, et B.D suudaks vabaduses viibides hoiduda uute (varavastaste) süütegude toimepanemisest ja üldkasuliku töö täideviimise ebaõnnestumisrisk on B.D puhul väga kõrge. Seda kinnitab ilmekalt karistusregistri väljavõttest nähtuv asjaolu, et B.D on juba eelnevalt 21.11.2011.a. Harju Maakohtu otsusega vabastatud karistuse kandmiselt tingimisi, kuid pani toime katseajal uue kuriteo. KarS § 56 mõtte kohaselt peab isik ennekõike vastutama toimepandud teo eest. B.D näol ei ole tegemist isikuga, kes oma vanuse või vaimse tervise tõttu ei oleks tajunud toimepandud teo õigusvastasust ning tema poolt toimepandu ei olnud juhuslik. Kohus leiab, et B.D suhtes on võimalik saavutada karistuse eesmärk mõistes temale reaalse vangistuse, kuid mitte sanktsiooni miinimummääras, kuna teda on varasemalt karistatud samalaadsete süütegude toimepanemise eest. Samuti ei saa jätta tähelepanuta asjaolu, et B.D pani uue kuriteo toime vähem kui mõne kuu möödumisel kui vabanes peale karistuse kandmist. Vangistusest vabanemise järel lühikese ajavahe möödumisel uue kuriteo toimepanemine kinnitab kohtu veendumust, et süüdistatav B.D on vabaduses viibides jätkuvalt ohuks õiguskorrale. Kaitsja palus karistada isikut lühiajalise vangistusega, kuid kohtu arvates ei ole põhjendatud uue kuriteo toimepanemisega varasemast leebem karistusõiguslik kohtlemine. Neil motiividel pole õigustatud ka B.D ootus, et uue kuriteo toimepanemisega võib kaasneda varasemast leebem karistusõiguslik kohtlemine. Samas arvestab kohus varastatu väärtust, tegemist on ühe kuriteo episoodiga, seega süü ei ole suur, siis ei pea kohus vajalikuks mõista karistust sanktsiooni keskmises määras, vaid see võib jääda sanktsiooni alammäära lähedale, kuid mitte miinimummääras. Samuti peab kohus vajalikuks kohaldada tõkendit vahistamine, kuna kohtul on alus arvata, et B.D võib vabaduses olles jätkata kuritegude toimepanemist. Kuriteoga tekitatud kahju ei ole.

§ 175

lg 1 p 4, 9 kohaselt on menetluskulu määratud kaitsjale makstud tasu ja süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha.

§ 180

lg 1 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Kohus tõdeb, et

§ 180

lg 3 kohaselt juhul, kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu, võib kohus osa neist jätta riigi kanda või määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. B.D ´lt kuulub välja mõistmisele sundraha summas 240 eurot, kaitsjatasu osutatud õigusabi eest kokku 129 eurot 60 senti. Arvestades B.D varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid, siis kogu menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu. Eeltoodut arvestades jätab kohus osa menetluskuludest, s.o. kaitsjatasu riigi kanda. Kohus peab põhjendatukskohaldada menetluskulude osas

§ 180lg 3 sätteid, s.t.

pikendada süüdistatavale kohtuotsusega menetluskulude vabatahtlikuks hüvitamiseks antud tähtaega 12 kuuni alates kohtuotsuse jõustumises, arvestades summade suurust ja asjaolu, et vanglatingimustes täitedokumendi vabatahtlik täitmine on raskendatud kuna süüdimõistetu töötamine ei pruugi olla garanteeritud. Kohtunik 5