Obsah (5)

§ 218§ 72§ 203§ 47§ 48

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 15. oktoobril 2013. a Tartu kohtumajas kirjalikus menetluses Väärteoasja number 4-13-5355 Kohtunik Peet Teidearu Väärt

) § 203 sätestatud rikkumise eest

§ 218lg 1 järgi rahatrahviga 30 trahviühikut, s.o 120 eurot.

Otsuse kohaselt lõhkus M.N , olles kinnipeetav Tartu Vanglas,

1. mail
2. a kella 20.20 paiku Tartus Turu 56 ära Riigi Kinnisvara AS-le kuuluva, kuid Tartu Vangla kasutuses oleva Tartu Vangla vangistushoone
3. osakonna kambri nr 165 pakettakna, põhjustades sellega Riigi Kinnisvara AS-le varalist kahju kokku 92,94 eurot. Karistust raskendavad ja kergendavad asjaolud otsuse kohaselt M.N puhul puuduvad.
4. augustil
5. a saabus Tartu Maakohtusse M.N kaebus Lõuna Prefektuuri
6. augusti
7. a otsusele väärteoasjas nr 2780,13,002196 (tl 1), mida kaebuse esitaja
8. augustil
9. a saabunud kirjas (tl 12) täiendas. Kaebuse esitaja tunnistab oma süüd, kuid taotleb väärteootsuse tühistamist määratud karistuse osas ja selle asemel aresti mõistmist. Kaebuse kohaselt viibib selle esitaja vangistuses, kus tööhõives ei osale ning kindlat sissetulekut ei oma. Samuti on tal varasemast mitmeid tasumata nõudeid, mistõttu ei ole ta võimeline määratud rahatrahvi maksma.
10. oktoobril
11. a saabus Tartu Maakohtusse kohtuvälise menetleja Lõuna Prefektuuri kirjalik seisukoht M.N kaebusele (tl 16), mida kohtuväline menetleja
12. oktoobril
13. a saabunud seisukohas (tl 31) täiendas. Kohtuväline menetleja leiab, et M.N kaebus tuleb jätta rahuldamata ja Lõuna Prefektuuri
14. augusti
15. a otsus väärteoasjas nr 2780,13,002196 muutmata. Rahatrahvi asendamine arestiga on võimalik täitemenetluse seadustiku § 201 ja

§ 72

alusel täitemenetluse käigus, kui sissenõude pööramine süüdlase varale ei ole võimalik, kuid antud juhul nimetatud sätted kohaldamisele ei kuulu. Tunnistaja X ütlustest (tl 26-27) ja tunnistaja X ütlustest (tl 28-29) nähtub, et

1. mail
2. a olid nad Tartu Vanglas vanemvalvurina tööl, kui kuulsid, et kinnipeetav M.N lõhkus midagi S-hoone
3. osakonna kambris nr
4. Kambri juurde minnes nägid nad, et M.N oli käes lusikas ja ta kangutas sellega aknaliistu. Hoolimata nende korraldusest vangla vara lõhkumine lõpetada kinnipeetav jätkas mõnda aega akna lõhkumist, kuid jättis siiski järele. Tunnistajad läksid tagasi valvuriruumi juurde, kui kuulsid umbes kella 20.20 ajal kambris nr 165 uuesti lõhkumist. Kontrollima minnes avastasid nad, et M.N oli kambri pakettakna klaasi ära lõhkunud. Aktist nr 4-13 asja lõhkumise kohta (tl 21) ja aktist ehitustööde üleandmise-vastuvõtmise kohta (tl 22) nähtub, et
5. mail
6. a Tartu Vangla S-hoone
7. sektoris ruumis nr 165 Riigi Kinnisvara AS-le kuuluva, kuid Tartu Vangla kasutuses olnud pakettakna lõhkumisega on tekitatud kahju kokku 92,94 eurot. Kohtuotsuse põhjendid Kohus, hinnanud kõiki tõendeid oma siseveendumuse kohaselt nende kogumis, leiab, et M.N kaebus tuleb jätta rahuldamata ja Lõuna Prefektuuri
8. augusti
9. a otsus väärteoasjas nr 2780,13,002196 muutmata. Kohus ei ole tuvastanud, et kohtuväline menetleja oleks väärteoasja menetlemisel pannud toime väärteomenetlusõiguse olulisi rikkumisi. Isiku karistamiseks väärteoasjas on vajalik, et esineksid vastavad isikule süükspandava väärteokoosseisu objektiivsed ja subjektiivsed tunnused ning puuduksid õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud. M.N-ile süükspandav

§ 218

lg 1 järgi kvalifitseeritav väärteokoosseis sätestab vastutuse varavastase süüteo eest väheväärtusliku asja või väheolulise varalise õiguse vastu, välja arvatud röövimine, väljapressimine ja asja omavoliline kasutamine vägivalla abil ning tulirelva, laskemoona, lõhkeaine, kiirgusallika, narkootilise või psühhotroopse aine või nende lähteaine, suure teadusliku, kultuuri- või ajalooväärtusega eseme vargus või süstemaatiline vargus. Otsuse kohaselt pani M.N

§ 218

lg 1 sätestatud väärteokoosseisu toime

§ 203

sätestatud rikkumisega.

§ 203

sätestab vastutuse võõra asja rikkumise või hävitamise eest, kui sellega on tekitatud oluline kahju. Ainelise kahju korral loetakse oluliseks sellist kahju, mis ületab kehtiva kuupalga alammäära kümnekordselt ehk kahju üle 3200 euro. Kui asjale olulist kahju aga ei tekitata, siis tuleb asja rikkumine või hävitamine kvalifitseerida läbi

§ 218

. Tunnistajate kokkulangevate ütlustega ja M.N süütunnistusega on tõendamist leidnud, et

1. mail
2. a kella 20.20 ajal lõhkus M.N Tartu Vanglas kinnipeetavana ära Tartu Vangla vangistushoone
3. osakonna kambri nr 165 pakettakna. Aktist nr 4-13 asja lõhkumise kohta ja aktist ehitustööde üleandmise-vastuvõtmise kohta nähtub, et nimetatud pakettaken kuulus Riigi Kinnisvara AS-le ja oli Tartu Vangla kasutuses. Seega oli tegemist M.N jaoks võõra asjaga, mille lõhkumisega kahjustas ta asja sihtotstarbelist kasutamist ja hävitas või vähemalt rikkus seda, milline tegevus võib kujutada endast

§ 203sätestatud süüteokoosseisu.

Aktist nr 4-13 asja lõhkumise kohta ja aktist ehitustööde üleandmise-vastuvõtmise kohta nähtub, et uus pakettaken ja selle paigaldus lähks Riigi Kinnisvara AS-le maksma 92,94 eurot. Seega tuleb nimetatud summa lugeda M.N poolt akna lõhkumisega Riigi Kinnisvara AS-le põhjustatud kahjuks. Arvestades seda, et nimetatud kahju jääb alla olulise kahju piiri, siis tuleb M.N tegevus kvalifitseerida

§ 218lg 1 järgi ning lugeda selle objektiivse koosseisu tunnused täidetuks.

Kohus leiab, et subjektiivsest küljest tegutses M.N

§ 218lg 1 sätestatud väärteokoosseisu toimepanemisel kavatsetult.

X ütlustest nähtuvalt kangutas M.N lusikaga kambri aknaliistu ka vahetult enne akna lõhkumist, mil talle anti valvurite poolt käsk vangla vara lõhkumine lõpetada. Hoolimata sellest, et M.N aknaliistu lusikaga kangutamise lõpetas, jätkas ta siiski peale valvurite äraminemist akna lõhkumist ning tunnistaja Janno Raidla ütlustest nähtuvalt tunnistas hiljem, et lõhkus akna ära jalaga. Seega tuleb järeldada, et tema tegevus oli planeeritud ja eesmärgipärane, teades, et sellega kahjustab ta võõras vara ja tekitab kahju ning paneb toime vastava süüteo. Kohus ei ole tuvastanud M.N puhul õigusvastasust ja süüd välistavate asjaolude esinemist. Karistusseadustiku (

) § 56 lg 1 kohaselt on karistamise alus isiku süü ning karistuse mõistmise või määramise puhul tuleb arvestada ka kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohus ei ole tuvastanud, et M.N puhul esineks karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid.

§ 218

lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest on ette nähtud rahatrahv kuni 300 trahviühikut või arest.

§ 47

lg 1 kohaselt on väärteo eest kohaldatava rahatrahvi minimaalmäär 3 trahviühikut.

§ 48kohaselt võib kohus väärteo eest mõista aresti kuni 30 päevamäära.

Kohtuväline menetleja on pidanud võimalikuks karistada M.N väärteo toimepanemise eest 30 trahviühiku suuruse rahatrahviga. Tegemist on sanktsiooni kergema karistusliigi esimesse kolmandikku jääva karistusmääraga. Kohus leiab, et kohtuvälise menetleja poolt M.N-ile määratud karistus vastab tema süü suurusele ning arvestatud on muid karistuse määramisel olulisi asjaolusid. Kuigi menetlusalune isik on taotlenud kaebuses määratud rahatrahvi asemel majanduslikest põhjustest tulenevalt aresti mõistmist, siis peab kohus vajalikuks märkida, et isikule kohaldatava karistusliigi valikul tuleb esmalt lähtuda siiski isiku süü suurust iseloomustavatest asjaoludest. Kuna antud juhul ei anna M.N süü suurust iseloomustavad asjaolud alust tema suhtes raskema karistusliigi, s.o aresti kohaldamiseks ja samuti ei esine tema suhtes muid erandlikke asjaolusid, mis põhjendaksid aresti kohaldamist (vangistuse kandmist kohus selliseks erandlikuks asjaoluks ei loe), siis on rahatrahvi määramine talle igati põhjendatud. Samuti leiab kohus, et kuigi käesoleval aja viibib M.N vangistuses ja seega on tema sissetuleku teenimise võimalused ilmselt piiratud, samas kui tal on ka teisi tasumata nõudeid, siis ei ole välistatud, et vastav olukord võib tööhõivesse asumisega muutuda ning samuti võivad isikule tekkida materiaalsed vahendid väljastpoolt kinnipidamisasutust, mille arvelt rahatrahvi tasuda. Lisaks märgib kohus, et rahatrahvi asendamine arestiga ei ole antud juhul võimalik ka seetõttu, et seadus sellise võimaluse kohaldamist kohtule käesolevas menetlusstaadiumis ette ei näe. VtMS § 211 kohaselt toimub rahatrahvi asendamine arestiga alles väärteootsuse täitmise käigus, kui otsusega rahatrahvi tasumiseks ettenähtud tähtaeg on möödunud, otsus on täitmisele pööratud ning kohtutäitur on tuvastanud, et süüdlasel ei ole vara, mille arvelt rahatrahvi sundtäita. Antud juhul on väärteootsus alles kaebemenetluses ja seega ei saa kohus selle täitmisega seonduvaid küsimusi rahatrahvi asendamise osas veel lahendada. Kohtunik