← Eesti

1-12-7378/43

Obsah (10)§ 339§ 7§ 60§ 337§ 175§ 181§ 293§ 61§ 341§ 88

1-12-7378 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 29. august 2013. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-12-7378 Kohtukoosseis Meelika Aava, Ivi Kesküla,

§ 339lg 1 p 7), sest kohtuotsuses puudub põhjendus.

Lisaks sellele on maakohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. 3.1 T.M mõisteti süüdi KarS § 344 lg 1 järgi, mille kohaselt dokumendi, pitsati või plangi, mille alusel on võimalik omandada õigusi või vabaneda kohustustest, võltsimise eest. Seega tuleb dokumendi, pitsati või plangi võltsimine kõne alla ainult juhul, kui selle alusel on võimalik omandada õigusi või vabaneda kohustustest. Kaitsja on seisukohal, et isegi kui T.M oleks väidetavata võltsimise toime pannud, ei oleks tal selle abil olnud võimalik vabaneda mingist kohustusest ega omandada õigusi, sest T.M väidetava alkoholijoobe suurus ei olnud tõendatud. Ka kohus on leidnud, et süüdistusest tuleb välja jätta indikaatorvahendi näidu numbriline suurus, sest alkoholisisalduse näitu T.M väljahingatavas õhus ei ole tuvastatud Mõõteseaduse kohaselt. Eeltoodust tulenevalt on maakohus materiaalõigust vääralt kohaldanud ning see on kaasa toonud apellandi alusetu süüdimõistmise. 3.2 Kaitsja leiab, et kohtuotsusest ei selgu, kuidas oli võimalik katsuti vahetamine ning millistele tõenditele tuginedes kohus järeldab, et proovide vahetamise periood sai olla just nimelt 23.09.201030.09.2010. Kuigi kohtuotsusest ei selgu, kuidas, kelle poolt ja millal katsuti vahetati („täpselt tuvastamata ajal ja viisil tuvastamata isiku poolt“), teeb kohus sellest hoolimata järeldusi, et apellant oli see, kes kirjutas katsutile olevale plangile omakäeliselt enda ees- ja perekonnanime „T.M“ , kuupäeva „23.09.2010“ ja kellaaja „15.25“. Ekspertiisiaktis nr 11E-DK0049 01.08.2011 /tl 67-71/ on ekspert andnud arvamuse, et ekspertiisiks esitatud katsutil on andmed peale kirjutanud tõenäoliselt T.M ja tõenäoliselt ei ole kirjutanud E. A ega K. U. Kaitsja leiab, et eksperdi arvamus ei kinnita tõsikindlalt seda, et katsutile oleks kirjutanud M. Ristimägi. Sõna „tõenäoliselt“ tähendab eesti keeles „võimalik, et“, seega ei ole kaitsja hinnangul täielikult kinnitust leidnud asjaolu, et just tema oleks katsutile kirjutanud.

§ 7

lg 3 sätestab, et kriminaalmenetluses tõlgendatakse kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus tema kasuks. Kaitsja leiab, et süüteomenetluse raames peaksid faktilised asjaolud olema tuvastatud tõsikindlalt, mitte hüpoteetiliselt ega tõenäoliselt. Kuna ka kaudsete tõendite kogumi tervikhinnangu tulemina pole õnnestunud kõrvaldada kahtlusi apellandi süüs, siis oleks kohus pidanud pöörduma in dubio pro reo põhimõtte poole. Käesoleval juhul ei ole kohus kõrvaldamata kahtlusi arvesse võtnud ega neid KarS § 7 lg 3 alusel apellandi kasuks tõlgendanud. 3

(9)3.
  1. Lisaks on kohus ise välistanud SA Läänemaa Haigla „Alkoholi, narkootiliste ja psühhotroopsete ainete bioloogiliste proovimaterjalide võtmise, pakendamise ja transpordi juhendi“ (edaspidi juhend) /tl 73-74/ tõendite hulgast ja leidis, et juhend ei tõenda süüdistuses kirjeldatud tehiolusid. Eelnimetatud juhendi punktis 5.
  2. on selgelt öeldud, et katsuti markeeritakse märgumiskindla sildi või markeriga. Kes katsutile kirjutama peab Juhend ei sätesta. Kuna Juhend katsutile kirjutajat ei sätesta, siis võib sellele kirjutada igaüks ja pole oluline kelle käekirjaga nimi katsutile kirjutatud on. Peale eeltoodu on kriminaalasja lahendamisel kohus eelnimetatud Juhendi tõendite hulgast välistanud, mis tähendab seda, et katsutile võis kirjutada igaüks (mitte ainult meditsiiniõde) ja see ei tohiks kaasa tuua kriminaalõiguslikke tagajärgi. 3.
  3. Kaitsja leiab, et kuivõrd meditsiiniõde on tööl 24 tundi järjest, siis väsimusest võis tekkida see, et tema käekiri oli moonutatud. Kohus leidis seepeale, et kohtule ei ole esitatud tõendeid, et 23.09.2010 oleks esinenud selliseid erakorralisi asjaolusid, mis oleks K. Ulejevil tekitanud sellist väsimust, mis oleks võinud tema käekirja oluliselt moonutada.

§ 60

lg 1 kohaselt tugineb kohus kriminaalasja lahendades asjaoludele, mis ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks.

§ 60

lg 3 kohaselt võib kohus üldtuntuks tunnistada asjaolu, mille kohta saab usaldusväärset teavet kriminaalmenetlusvälistest allikatest. Kaitsja leiab, et tal ei ole võimalik esitada tõendeid inimese väsimusastme kohta ning kohus oleks pidanud lugema meditsiiniõe väsimuse 24-tunnisel tööpäeval üldtuntuks. 3.5 Kohus on märkinud, et proovide vahetamise periood sai olla just nimelt 23.09-30.09.2010, sest kohtus on tõendamist leidnud, et ekspertiisiasutusse võõrastel isikutel sissepääsu ei olnud. Kaitsja jaoks jääb arusaamatuks, millisele tõendile on kohus sellist järeldust tehes tuginenud. Kohus ei ole seda asjaolu põhjendanud, seega on kohus põhjendamiskohustuse nõutaval määral täitmata jätnud. Samas soovib kaitsja viidata, et tunnistaja E. Lilleorg on andnud ütlusi, mille kohaselt Haapsalu haiglast toodi proov kotiga, mida ei olnud lahti võetud („..muidu oleks see tagasi saadetud“ tunnistaja ütlus protokollis lk 17), mis tähendab seda, et proovide vahetamine perioodil 23.09-30.09.2010 on välistatud. 3.6 Uurimiseksperimendi protokolli /tl 95-99/ kohaselt ei ole võimalik turvakotti avatud kohast uuesti sulgeda. Kohus on leidnud, et asjaolu, et turvakott ei ole taassuletav, ei oma käesolevas kriminaalasjas tähtust, kuna kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, kas ekspertiisiasutusse jõudis sama turvakott, millesse 23.09.2010 vereproov pakiti. Kaitsja leiab, et kohus on valesti kõrvale jätnud asjaolu, et pole oluline, kas turvakott on taassuletav või mitte. Tunnistaja E. Lilleorg on andnud ütlusi selle kohta, et kui turvakott oleks katkine, siis seda vastu ei võetaks. Järelikult on tunnistaja ütlus otseselt välistanud selle, et ekspertiisiasutusse oleks võinud jõuda katkine turvakott. 3.7 Arvestades kõike eeltoodut leiab apellant, et maakohus on T.M KarS § 344 lg 1 järgi süüdi tunnistades tuginenud ebaselgetele, mitteammendavatele ja vastuolulistele seisukohtadele. Kaitsja leiab, et maakohus on kohaldanud ebaõigelt materiaalõigust ja oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust. Seetõttu palub apellant, et Tallinna Ringkonnakohus teeks

§ 337lg 1 p 4 alusel asjas uue otsuse, millega mõistaks T.M Kar

S § 344 lg 1 järgi õigeks. 3.8 Kuivõrd kaitsja taotleb käesoleva apellatsiooniga süüdistatava õigeksmõistmist ka KarS § 344 lg 1 järgi, siis palub, et õigeksmõistva kohtuotsuse korral jätaks kohus kriminaalmenetluse kulud riigi kanda. 3.9 Alternatiivselt, juhuks kui kohus leiab, et T.M ei tule süüdistuses KarS § 344 lg 1 järgi õigeks mõista, siis palub kaitsja, et ringkonnakohus jaotaks ümber kriminaalmenetluse kulud (sundraha 480 eurot, koopiate tegemise kulu 45 senti, ekspertiisitasud 510 eurot ja tunnistajatasud 462,07 eurot) selliselt, et apellandi kanda jääb sundraha 480 eurot ning 1/3 ülejäänud menetluskuludest. Kaitsja leiab, et menetluskulude kandmise selline jaotus oleks õiglane, sest T.M-i süüdistati KarS § 316, KarS § 345 lg 1 ja KarS § 344 lg 1 järgi, kuid süüdi tunnistati ta eelnimetatutest ainult ühe paragrahvi alusel. Kriminaalmenetluse kulud kokku olid 1452,52 eurot, millest 480 eurot moodustas sundraha. 4

(9)Eelkirjeldatud viisil kriminaalmenetluse kulude jaotamise korral jääks apellandi kanda 804,17 eurot (480 + 324,17) ning riigi kanda 648,35 eurot. 3.10

§ 175

lg 1 p 1 alusel on kriminaalmenetluse kulu valitud kaitsjale mõistliku suurusega tasu. Kaitsja esitas maakohtu istungil taotluse

§ 181

alusel riigilt välja mõista apellandi kasuks tema poolt valitud kaitsjale makstud õigusabi kulud summas 2732,68 eurot. Kohus leidis, et kaitsja poolt taotletud kuludest ei kuulu väljamaksmisele tunnistaja E. Lilleorgi bussipiletite kulu, kuna vastavat kulu tõendavaid dokumente pole kohtule esitatud, muu kaitsja poolt välja toodud ajakulu ja muud kulud on põhjendatud. Seega jäi kohtu hinnangul põhjendatud kulude ja tasu taotluseks 2259,40 eurot, koos käibemaksuga 2711,28 eurot. Kohus leidis, et taotlus valitud kaitsjale makstud tasu ja kulude hüvitamiseks tuleb rahuldada pooles ulatuses, sest T.M mõisteti osaliselt süüdi ja osaliselt õigeks. 3.11 Kuivõrd kaitsja taotleb käesoleva apellatsiooniga T.M õigeksmõistmist ka KarS § 344 lg 1 järgi, siis taotleb kaitsja, et õigeksmõistva kohtuotsuse korral mõistaks kohus T.M poolt valitud kaitsjale makstud tasu 2711,28 euro ulatuses täielikult riigieelarve vahenditest välja. Alternatiivselt, juhuks kui ringkonnakohus leiab, et T.M ei tule süüdistuses KarS § 344 lg 1 järgi õigeks mõista, siis taotleb kaitsja, et T.M-ile hüvitataks seoses osalise õigeksmõistmisega kaitsjatasu 2/3 ulatuses ehk 1807,52 euro ulatuses. Kaitsja leiab, et kaitsja tasu selline hüvitamine oleks õiglane, sest T.M süüdistati KarS § 316, KarS § 345 lg 1 ja KarS § 344 lg 1 järgi ning õigeks mõisteti ta eelnimetatutest kahe paragrahvi alusel.

  1. Kaitsja apellatsioonile esitas vastuväite prokurör, milles taotleb jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Prokuratuur ei nõustu apellatsioonis märgitud seisukohtadega ning jääb maakohtule esitatud süüdistuskõnes esitatud seisukohtade juurde. Samuti nõustub prokuratuur maakohtu otsuses toodud kohtu põhjendustega T.M süüdimõistmise kohta. Apellatsioonis ei ole toodud välja asjaolusid, mis tingiksid maakohtu süüdimõistva otsuse tühistamise. Apellatsioonis on leitud, et maakohus on materiaalõigust vääralt kohaldanud, kuna süüdistatava alkoholijoobe suurus ei olnud tõendatud, mistõttu ei olnud tal võltsitud dokumendi abil võimalik vabaneda kohustustest ja omandada õigusi. Selline kaitsja seisukoht on põhjendamatu. Ka maakohus leidis kohtuotsuses, et käesolevas kriminaalasjas on võimalik T.M esinenud alkoholijoovet tuvastada üldiste tõendamisreeglite järgi, sest vaid liiklusalaste süütegude puhul on seadusandja sätestanud joobe tuvastamise erikorra. Sellist seisukohta on väljendanud ka Riigikohus otsuses 3-1-1-17-
  2. Antud juhul on kohus põhjendatult jõudnud järeldusele, hinnates kohtule esitatud tõendeid kogumis, et tõendid kinnitavad kokkulangevalt, et T.M käitumine ja välised tunnused olid 23.09.2010 sellised, mis ilmselgelt tõendavad alkoholijoobe olemasolu. Maakohus on põhjendanud ka seda, miks oli kuriteo toimepanemise ja ka katsuti vahetamise aeg just süüdistuses märgitud ajavahemik ehk 23.09-30.09.
  3. See aeg hakkas kulgema T.M-ilt Läänemaa Haiglas vereproovi andmisega pärast politsei poolt kinnipidamist 23.09.2010 ja lõpeb E. Aidu poolt 30.09.2010 EKEI-sse vereproovi viimisega. T.M-ilt võetud vereproov pakendati turvakotti koos vajalike dokumentidega ja pandi SA Läänemaa Haigla erakorralise meditsiini osakonna vastuvõtutuppa külmikusse, mis lukku ei käinud. Turvakotid asusid samas ruumis õe töölaua all sahtlis, katsutid olid samas ruumis kapi äärel. 5

(9)Turvakottide ega katsutite üle arvestust ei peetud. Nimetatud ruumi oli igal isikul võimalik siseneda. Seega oli juurdepääs katsutitele ja turvakottidele kõrvalistele isikutele olemas. Seetõttu on ka selge, et ekspertiisiasutusse jõudnud turvakott ei olnud sama, kuhu pakendati T.M-ilt 23.09.2010 võetud õige vereproov. Kuna ekspertiisiasutusse jõudis 30.09.2010 suletud turvakotis asuvas katsutis T.M vereproov, mis ei sisaldanud alkoholi, on selge, et T.M vereproov oli enne ekspertiisiasutusse jõudmist ära vahetatud ning tunnistaja E. Lilleoru ütlused ei välista T.M süüd. Samuti on kohus tõendeid kogumis hinnates jõudnud õigele järeldusele, et T.M oli selleks isikuks, kes dokumendi võltsimise toime pani ning jättis põhjendatult tõendite kogumist kõrvale T.M ütlused, mis olid vastuolus muude tõenditega ja seetõttu ebausaldusväärsed. Prokuratuuri hinnangul on selles kriminaalasjas siiski võimalik tõendina arvesse võtta ka „Alkoholi, narkootiliste ja psühhotroopsete ainete bioloogiliste proovimaterjalide võtmise, pakendamise ja transpordi juhendit“. Tegemist on juhendiga, mis kuulub EKEI ja SA Läänemaa Haigla vahel sõlmitud töövõtulepingu juurde, mistõttu ei ole tegemist politseiasutusega sõlmitud lepinguga. Katsuti puhul on juhendi p 3.1 kohaselt tegemist proovivõtmise tarvikuga, mida kasutatakse alkoholi määramiseks verest. P 5.17 kohaselt tuleb katsuti markeerida, kas märgumiskindla sildi või markeriga. p 5.22 sätestab, et katsuti peab pitseerimiseni, märgistamiseni ja postipakendi sulgemiseni olema prooviandvale isikule nähtav. P 11 sätestab, et proovimaterjali võtmise kohas täidetakse toksikoloogiauuringu saatekiri, mis allkirjastatakse ning dateeritakse proovivõtja ja menetleja poolt. Katsutil olev silt ja sellel olevad andmed on koos joobeseisundi tuvastamise saatekirjaga selleks, et oleks võimalik tuvastada, kelle veri ekspertiisiuuringuteks ekspertiisiasutusse on saadetud, kellelt ja millal see on võetud. Katsutile ja joobeseisundi tuvastamise saatekirjale ning ekspertiisiakti märgitakse ka ekspertiisi number, antud juhul 158i. Tegemist on proovinõu ja tõendiga, mille puhul on teada ja see oli teada ka süüdistatavale, et seda kasutatakse süüteomenetluse läbiviimisel ühe tõendina, mille alusel tuvastatakse ekspertiisi tulemusel, kas isiku veres leidub alkoholi või mitte, mis antud juhul oli üheks oluliseks KarS § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteokoosseisu tunnuseks. Samuti leiab prokurör erinevalt maakohtust, vaidlustamata T.M-ile mõistetud karistuse liiki ja määra, et karistuse mõistmisel saab siiski võtta arvesse eeskätt eripreventiivsetel kaalutlustel ka seda, kas süüdistatav on rikkunud

§ 293lg 2 sätestatud kohustust rääkida kohtus tõtt või mitte.

Kui kohus tuvastab, et süüdistatava ütlused on selges vastuolus kriminaalasjas kogutud muude tõenditega ning ta on andnud kohtus sisuliselt valeütlusi, võib see siiski olla üheks asjaoluks, mida saab arvesse võtta selle hindamisel, kuidas on võimalik isikut mõjutada edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Seejuures ei oma siin tähtsust see asjaolu, et süüdistatavale ei ole ette nähtud kriminaalvastutust valeütluste andmise eest, erinevalt kannatanust ja tunnistajast. Kui asuda seisukohale, et süüdistatava poolt valeütluste andmist ei tohi üldse võtta arvesse karistuse mõistmisel, jääks

§ 293

lg 2 sätestatud tõerääkimise kohustus ainult deklaratiivseks ja sisutuks normiks. Kaitsja apellatsioon ei ole põhjendatud ka kriminaalmenetluse kulude hüvitamise osas. Maakohus on põhjendanud valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamist ning tuleb võtta arvesse, et T.M 6

(9)süüdistati sisuliselt ühes tegevuses, tegudes, mis olid omavahel seotud ja suunatud ühe eesmärgi saavutamisele. Eeltoodu alusel leiab prokuratuur, et kaitsja apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
  1. Kohtukolleegium, tutvunud kohtutoimiku materjalide ja kaitsja apellatsiooni väidetega ning prokuröri vastuväidetega apellatsioonile, leiab, et apellatsiooni väited kohtuotsuse tühistamiseks alust ei anna. Kohtukolleegium põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt. 5.1 Esitatud apellatsioonis taotleb kaitsja maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ning T.M poolt toime pandud teole uue õigusliku hinnangu andmist. Siinkohal osundab kohtukolleegium Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. mai
  3. a otsuses nr 3-11-17-03 väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium
  4. septembri
  5. a otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Maakohtu otsusest nähtub, et T.M süüditunnistamisel tegi maakohus kindlaks, et dokumendi võltsimine, mille toimepanemises süüdistatavat süüdistati, on toime pandud, selle teo pani toime süüdistatav ja see tegu sisaldab kuriteokoosseisu, mis on ette nähtud KarS §-s 344 lg-s
  6. Samuti tuvastas kohus, et puuduvad teo õigusvastasust välistavad asjaolud ja süüdistatav on selle kuriteo toimepanemises süüdi. Süüdistuses KarS §-de 316 ja 345 lg 1 järgi mõistis maakohus T.M õigeks ja selles osas kohtuotsust ei vaidlustata. Eeltoodu tõttu on kohtukolleegiumi hinnangul T.M süüditunnistamiseni viinud mõttekäigu kujunemine kohtuotsuse pinnalt jälgitav. Kohtukolleegium leiab, et nii apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks ega õiguslike järelmite muutmiseks. Kohtukolleegium, nõustudes apelleeritud kohtuotsuse motiivide ja järeldustega, ei pea vajalikuks neid korrata. 5.2 Esmalt peatub kohtukolleegium kaitsja apellatsioonis viidatud võimalikul

§ 339

lg 1 p-s 7 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulistel rikkumistel, mille kohaselt puuduvad kohtuotsuses põhjendused. Kohtukolleegium selle seisukohaga ei nõustu, sest apelleeritud kohtuotsuses on maakohus

§ 61lg 2 alusel hinnanud tõendeid kogumis oma siseveendumuse kohaselt.

Kohtukolleegiumi hinnangul on kohus apelleeritud kohtuotsuses tõendite põhjaliku analüüsi käigus tuvastanud T.M-ile inkrimineeritud kuriteo objektiivse ja subjektiivse koosseisu ning süüd ja õigusvastasust välistavate asjaolude puudumise. Seetõttu ei ole asjakohane apellandi väide, et kohtuotsuses puudub põhjendus. 7

(9)Pigem on käesoleval juhul tegemist olukorraga, kus apellant kohtu seisukohtadega ei nõustu. Riigikohtu praktika kohtuotsuse motiveerituse küsimuses on olnud jätkuvalt seisukohal, et kohtuotsuses toodud põhjendustega mittenõustumine ei ole samastatav põhjenduste puudumisega

§ 339lg 1 p 7 mõttes (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29.

aprilli

  1. a otsus nr 3-1-1-2311 ja
  2. juuni
  3. a otsus nr 3-1-1-40-11). Lisaks sellele peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et asudes seisukohale, et maakohus on rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust, tulnuks kaitsjal apellatsioonis taotleda

§ 341

lg-te 2 ja 4 alusel kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks samas või teises kohtukoosseisus, sest tegemist on

§ 339

lõikes 1 loetletud rikkumistega, mida ei ole ringkonnakohtus võimalik kõrvaldada. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma otsustes korduvalt märkinud, et

§ 339

lõikes 1 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulised rikkumised on sellised, millise rikkumise kõrvaldamine tulenevalt

§-st 341 ei ole apellatsioonimenetluses lubatud (

  1. mai
  2. a otsus nr 3-1-1-27-08). 5.3 Kaitsja apellatsioonis leitakse, et maakohus on süüdistatava T.M ütlused põhjendamatult kõrvale jätnud. Vastuseks sellele etteheitele märgib kohtukolleegium, et see on küsimus süüdistatava ütluste usaldusväärsusest. Eesti kriminaalmenetlusõigus lähtub tõendite vaba hindamise põhimõttest, millele osutab

§ 61

ja mille kohaselt pole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ning kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. aprilli
  2. a otsuses nr 3-1-1-19-05 ja
  3. septembri
  4. a otsuses 3-11-77-05 väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Käesoleval juhul on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus on tõendeid hinnates seda põhimõtet järginud, sest kohtuotsusest nähtub selgesti, millise kaalu ja miks, on kohus ühele või teisele tõendile omistanud. 5.4 Tunnistajate x. x x x ütlustega on tõendamist leidnud, et T.M oli kinnipidamise hetkel alkoholijoobes, sest ta lehkas tugevasti alkoholi järele ja tal olid koordinatsioonihäired. Nad kasutasid T.M suhtes indikaatorvahendit, mille näit oli positiivne. Joobe tuvastamise aktile ja sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise aktile keeldus T.M alla kirjutamast. Ta toimetati meditsiiniasutusse vereproovi võtmiseks. Tunnistaja T. Aule ütlustest nähtub samuti, et T.M suust tuli alkoholi lõhna. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et T.M oli sõidukit juhtides alkoholijoobes ja tal oli eesmärk vastutusest pääseda. Seda näitab tema käitumine sündmuskohal ning pärast seda. Käesoleval juhul ei ole tähtsust asjaolul, et T.M ei tuvastatud alkoholijoove Mõõteseaduse alusel, sest teda ei tunnistatud süüdi mitte mootorsõiduki joobes juhtimise, vaid dokumendi võltsimise eest. Nii on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  5. juuni
  6. a otsuses nr 3-1-1-17-07 selgitatud, et joobe tuvastamise erikord kehtib vaid üksnes liiklusalaste süütegude puhul. Teiste süütegude korral on joobeseisund tuvastatav tõendamise üldisi reegleid järgides. Seda seisukohta on kriminaalkolleegium väljendanud ka
  7. novembri
  8. a otsuses väärteoasjas nr 3-1-1-120-
  9. Seega võib teiste süütegude korral joovet tuvastada ka nt tunnistaja ütlustega, samuti

§ 88alusel toimetatud isiku läbivaatuse käigus koostatud protokolliga.

Ja kuigi isiku läbivaatuse käigus on menetlejal õigus võtta isikult proove ja ekspertiisimaterjali, selleks 8

(9)vajadusel ka sundi kasutades, ei ole menetlejal joobe tuvastamisel otsest kohustust selliste proovide või võrdlusmaterjali võtmiseks ega ka kohustust määrata joobe tuvastamiseks ekspertiis. Vereproovi võtnud x. x ütlustest nähtub, et temale näidatud katsutil ei ole tema käekiri. Ta selgitas, et üldjuhul kirjutab ta katsutile teksti trükitähtedega. Eksperdi arvamuse kohaselt on katsutile kirjutanud andmed peale tõenäoliselt T.M . Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. detsembri
  2. a otsuses nr 3-1-1-121-97 väljendatud seisukoha kohaselt ei tulene kehtivast kriminaalmenetluse seadusest nõuet, et tõendina saaks käsitada üksnes kategoorilises vormis antud eksperdi arvamust. Kohtupraktika on sellisel seisukohal kuni käesoleva ajani. Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium kaitsja väitega, et eksperdi tõenäolises vormis antud arvamus ei ole tõend. Eeltoodut arvesse võttes on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus on T.M põhjendatult süüdi tunnistanud ja karistanud KarS § 344 lg 1 järgi, mistõttu kaitsja apellatsiooni väited selle tühistamiseks põhjust ei anna. Kohtukolleegiumi hinnangul on kaitsja apellatsioon põhjendamatu ka kriminaalmenetluse kulude hüvitamise osas. Maakohtu otsuses on menetluskulude väljamõistmist väga põhjalikult motiveeritud ja kohtukolleegium nõustub nende põhjendustega. Puuduvad alused kriminaalmenetluse kulude täielikult riigi kanda jätmiseks. Lisaks sellele on maakohus juba vähendanud valitud kaitsjale välja makstud tasu hüvitise määra poole võrra. Hüvitise määra vähendamiseks puudub alus.
  3. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 337lg 1 p-st 1 jätab kohtukolleegium Pärnu Maakohtu 20.

mai 2013. a otsuse T.M suhtes muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. Meelika Aava Ivi Kesküla Malle Preimer 9

(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.