Obsah (6)

§ 337§ 175§ 344§ 7§ 342§ 180

1-10-8382 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 03. november 2011, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-10-8382 (10240101248) Kohtukoossei

§ 337lg 1 p-st 1 jätta Viru Maakohtu 16.

mai 2011 kohtuotsus muutmata, esitatud apellatsioonid rahuldamata. Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt OÜ Anti Aasmaa Advokaadibüroo kaudu 149,95 eurot, sealhulgas käibemaks 24,99 eurot, vandeadvokaat Anti Aasmaale tema poolt H.G-le apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest.

§ 175

lg 1 p 4 ja § 185 lg 2 alusel mõista H.G-lt välja menetluskulud, so kaitsja tasu vandeadvokaat Anti Aasmaa poolt osutatud õigusabi eest 149,95 eurot riigituludesse. H.G tasuda väljamõistetud summa Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB nr 10220034796011 või Swedbank nr 221023778606 või Danske Bank AS Eesti filiaal nr

1. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049858 ning selgitus „H.G , 1-10-8382 kohtukulud“. Kohtukulud tasuda 30 päeva jooksul käesoleva määruse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kohtuotsus on tutvumiseks kantseleis
2. novembril
3. kättesaadav ringkonnakohtu Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
4. novembrist
5. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
6. novembrist 2011.

§ 344

lg 3 järgi on kassatsiooni esitamise õigus prokuratuuril, advokaadist kaitsjal ning teistel kohtumenetluse pooltel advokaadi vahendusel. Esimese astme kohtu otsuse sisu Viru Maakohtu

1. mai 2011 otsusega mõisteti H.G süüdi KarS § 274 lg 1 järgi ja karistati 2 aasta ja 6 kuu vangistusega. KarS § 68 lg 1 alusel arvestati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 24.03.201015.05.2011 ning karistuse kandmise alguseks loeti vahi alla võtmise aeg 24.03.
2. Maakohus arutas H.G-le KarS § 274 lg 1 järgi esitatud süüdistust selles, et tema, 24.03.2010 kella 10.00 ajal Kohtla-Järvel Vahtra 8 sissekäigus lõi tahtlikult mitu korda rusikatega näkku ja vastu keha XXX narkokuritegude talituse vaneminspektor A.L. , kes sel momendil täitis tööajal oma ametikohustusi vastavalt politsei ja piirivalve seaduse §-le 717 lg
3. H.G tekitas A.L. oma tegevusega lahtised haavad pea ja näo piirkonnas, sõrmede lahtised haavad ja parema silmaaluse verevalumi. 2 Sellega pani H.G toime võimuesindaja suhtes vägivalla toimepanemise seoses tema ametikohustuste täitmisega, s.o kuriteo KarS § 274 lg 1 järgi. Maakohtus tunnistas H.G ennast süüdi osaliselt ja selgitas, et ta ei olnud teadlik, et kannatanu puhul on tegemist politseinikuga, kes täidab oma töökohustusi ning tema ei löönud esimesena, vaid oli sunnitud ennast kaitsma kannatanu ründe eest. Maakohus leidis, et kriminaalasjas ei ole vaidlust, et kannatanu A.L. olles politseinik, on võimuesindaja, kes täidab avalik-õiguslikke ülesandeid. Kohtuistungil ülekuulatud tunnistaja K.B. kinnitas, et ta oli narkotalituse menetluses olevas kriminaalasjas kahtlustatav. Hommikul ta magas, kui saabus kannatanu A.L. ja tegi talle ettepaneku sõita narkotalitusse menetlustoimingu läbiviimiseks. Ta oli sellega nõus. Ta teadis, et A.L. on narkopolitseinik. Maakohus leidis, et kannatanu A.L. täitis 24.03.2010 kella 10 paiku ametiülesandeid, olles narkotalituse politseinik, edastades K.B. ale menetleja suulise kutse ilmuda menetlustoimingu läbiviimiseks. Maakohus asus seisukohale, et kohtuliku arutamise käigus on tõendatud, et kannatanu A.L. i suhtes kasutati 24.03.2010 kella 10 paiku vägivalda. Tunnistaja K.B. kinnitas kohtuistungil, et A.L. lükkas H.G ja H.G lõi kannatanut rusikaga vastu keha. Peale seda toimus kaklus. Tunnistaja I.J. kinnitas, et ta läks trepikotta K.B. teate peale, et seal toimub peksmine ja nägi, et A.L. surus meessoost isiku maha. A.L. i näol oli verd. Tunnistaja A.K. kinnitas kohtuistungil, et ta nägi kaklust, ühtegi lööki ta ei näinud. Maakohus märkis, et tunnistaja A.K. kohtuistungil antud ütlustesse, et ta ei näinud ühtegi lööki, vaid kaklust, tuleb suhtuda kriitiliselt. Tunnistaja selgitas ülekuulamise algul, et süüdistatav on tema sõber. Kohus ei saa ignoreerida võimalust, et tunnistajal võib olla motiiv anda süüdistatavat õigustavaid ütlusi, eesmärgiga kergendada oma sõbra olukorda. Miks ta andis kohtueelsel uurimisel ütlusi, et nägi kuidas H.G lõi kannatanut keha piirkonda, ei suutnud tunnistaja kohtule mõistlikult selgitada. Maakohus leidis, et süüdistatava, kannatanu, tunnistaja K.B. ja I.J. ütluste, fototabelite ning patsiendi kaardiga on usaldusväärselt tõendatud, et kannatanu suhtes kasutati Vahtra 8 trepikojas 24.03.2010 kella 10 paiku vägivalda, lüües rusikaga pea ja keha piirkonda, vägivalda kasutas süüdistatav H.G. Maakohus leidis, et K.B. al, A.K. ja H.G oli ühine huvi, mis võis olla seotud narkootiliste ainetega. Tunnistaja K.B. ja A.K. ütlustest nähtub, et A.K. ja süüdistatav tulid K.B. korteri juurde ja andsid kella. A.K. kuulis korterist mehe häält. Kannatanu ja K.B. astusid korterist välja. A.K. , nähes, et tegemist on narkopolitseinikuga, otsustas ära minna. Kannatanu kinnitab, et A.K. käitumine oli selline, et ta ise püüdis ära minna, samuti kutsus sellele ka H.G. Kannatanu ütluste järgi ütles A.K. süüdistatavale, et „see on narkotalitusest, hakkame minema“ ja isegi võttis süüdistatava jopest kinni. Kannatanu ütlustest nähtub, et ta ise ütles H.G-le , et ära sega, ta on politseist. Maakohus märkis, et tunnistajad K.B. ja A.K. ei kinnita kannatanu väidet, kuid vaatamata sellele ei ole kohtul alust mitte usaldada kannatanut ja seda järgmistel põhjustel. Maakohus tuli kogu olustiku hindamisel järeldusele, et kannatanu huvides oli vältida konflikti, hoiatada kohalviibijaid, et ta on politseinik ja teeb oma tööd, käituda rahulikult K.B. aga selleks, et toimetada ta politseiasutusse. Seega konflikti eskaleerimine ei olnud 3 kannatanu huvides. Eluliselt on täiesti usutav, et sellises olukorras on politseiniku esimene samm ja huvi hoiatada isikuid, et tegemist on politseinikuga ja toimub politseiülesande täitmine. Sellises valguses on kannatanu ütlused mõistlikud, loogilised ja eluliselt usutavad. Tunnistaja K.B. a, A.K. ja kannatanu ütlustest nähtub, et süüdistataval ei tekkinud soovi lahkuda, isegi vastupidi. Tunnistaja K.B. ütluste järgi, pidi kannatanu süüdistatavat käega eemale lükkama, et süüdistatav annaks teed alla viivale trepi juurde pääseda. Maakohus asus seisukohale, et sellises olukorras oli süüdistatavale vähemalt selge, et politseinik viib korterist K.B. ära, kellega H.G ja A.K. il võib olla ühine huvi narkootiliste ainete pinnal. A.K. ja kannatanu ütlustest nähtub, et A.K. leppis olukorraga ja otsustas lahkuda. Maakohtu arvates tekkis süüdistataval olukorrale reaktsioon, mis väljendus vägivalla kasutamises politseiniku suhtes, kes oli oma ametikohustuste täitmisel. Süüdistatav reageeris kannatanu tegevusele vägivalla kasutamisega politseiniku suhtes, olles vihane, et K.B. äraviimise tõttu ei saa nad K.B. aga vajalikku kontakti. Maakohus ei pidanud veenvaks süüdistatava väidet, et juhul, kui ta saaks aru, et tegemist on töökohustusi täitva politseinikuga, lahkuks ta kohe ega hakkaks kaklema. Süüdistatava varasem käitumine näitab vastupidist. Süüdistatav on varem kahel korral karistatud kuritegude toimepanemise eest, mis on seotud vägivalla kasutamisega teise isiku suhtes, nendest ühel korral vägivalla kasutamise eest politseiametniku suhtes. Maakohtu arvates, esineb süüdistataval kalduvus kasutada vägivalda ega teda piira isegi asjaolu kui kannatanuks on võimuesindaja. Maakohus leidis, et uuritud tõenditega tuvastatud, et 24.03.2010 kella 10 paiku Vahtra 8 Kohtla-Järvel asuvas trepikojas kasutas H.G vägivalda kannatanu A.L. i suhtes, kes oli ametikohustuse täitmisel. Süüdistatava poolt esitatud hädakaitse versiooni kohta märkis maakohus, et hädakaitseseisund tekib isikul juhul, kui teda või teist isikut ähvardab vahetu või vahetult eesseisev õigusvastane rünne. Süüdistatav avaldas kohtuliku arutamise käigus, et kannatanu alustas esimesena tema suhtes õigusvastast tegevust, rünnates teda füüsiliselt, lõi süüdistatavat, millele järgnes mõlemapoolne kaklus. H.G kinnipidamisprotokollist nähtub, et tema vasaku silma all on hematoom, parema silma all kriimustus, paremal põsel kriimustus. Kannatanu ei eita, et ta kasutas H.G suhtes vägivalda enesekaitseks ja süüdistatava agressiivsuse mahasurumiseks. Maakohus leidis, et süüdistatava versioon hädakaitse kohta ei ole põhjendatud ja on ümber lükatud muude tõenditega. Tunnistaja A.K. , kelle kohta on alust arvata, et ta püüab oma ütlustega kergendada süüdistatava olukorda, ei tunnistanud kohtuistungil kordagi, et kannatanu oleks esimesena süüdistatavat rünnanud. A.K. ütluste järgi, ütles kannatanu süüdistatavale mine eest ära. Tunnistaja K.B. andis ütlusi, et kannatanu ütles süüdistatavale anna teed ja lükkas käega eemale ilma jõuta, pärast seda lõi H.G kannatanut rusikaga keha piirkonda. Tunnistajate A.K. i, K.B. ja kannatanu ütlustega kogumis on tuvastatud, et kannatanu ei ohustanud kedagi ega rünnanud süüdistatavat. Seega ei viibinud süüdistatav hädakaitseseisundis ja tal puudus õigus alustada hädakaitsetegevust. Maakohus leidis, H.G pani kuriteo toime vähemalt kaudse tahtlusega. H.G pidas vähemalt võimalikuks, et kannatanu puhul on tegemist politseinikuga, kes on oma tööülesande täitmisel, kuna kannatanu hoiatas teda, samuti hoiatas teda samast asjaolust teadlik tunnistaja A.K. . 4 Karistuse mõistmisel arvestas maakohus isiku vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti süüteo toimepanemise asjaolusid ning menetlusaluse isiku varasemat käitumist ja tema suhtumist toimepandud õigusrikkumistesse. Maakohus ei tuvastanud H.G karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid, kuid leidis, et süüdistatava käitumine on vastutustundetu, kuna vaatamata sellele, et ta põeb rasket kroonilist haigust, kasutas ta kannatanu suhtes vägivalda, tekitades talle verejooksuga kehavigastusi. Süüdistatav on ilmselt on haiguse tõttu teadlik, et kontakt vere kaudu võib ohustada teise inimese tervist. Kohus arvestas karistuse mõistmisel, et süüdistatav põeb kroonilisi haigusi. Maakohus arvestas ka seda, et kuritegu oli toime pandud Viru Maakohtu 21.05.2007 kohtuotsusega mõistetud 3 aastase katseaja kestel. H.G mõisteti süüdi KarS § 274 lg 1 alusel ja karistati 5 kuu vangistusega. Vangistus pöörati täitmisele Viru Maakohtu 25.02.2009 otsusega ja asendatud üldkasuliku tööga, mis oli ära kantud täielikult enne käesoleva kuriteo toimepanemist. Maakohus leidis, et H.G ei saa karistada rahalise karistusega, kuna teda on varem kahel korral karistatud rahalise karistusega, mis ei osutanud piisavat mõju. Väärteokorras määratud rahatrahvid on H.G maksmata. Leebema karistusliigi kohaldamine ei ole ilmselt piisav ja proportsionaalne H.G poolt toimepandule. H.G tuleb karistada vangistusega KarS § 274 lg 1 järgi ettenähtud sanktsiooni keskmises määras ning mõista karistuseks 2 aastat 6 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvestada karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg alates 24.03.
4. Maakohus märkis kaitsja taotluse osas vabastada H.G karistuse kandmisest kohaldades katseaega, et Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-138-04 järgi ei peagi maakohus karistuse kandmisest vabastamise ebaotstarbekust eraldi põhjendama. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et karistusest tingimisi vabastamine ei ole iseseisev karistusliik (Riigikohtu lahend nr 3-1-1-14-02) ja kohus ei pea karistusest vabastamise ebaotstarbekust põhjendama. Maakohus asus seisukohale, et karistuse kandmisest vabastamine on põhjendatud kergemat laadi kuritegude ja lühiajalise vangistuse puhul. H.G mõistetakse süüdi teise astme kuriteo eest, mille sanktsiooni ülemmäär on 5 aastat. Kohus karistab süüdistatavat 2 aasta ja 6 kuu vangistusega, mis ei ole lühiajaline. Juba sellest lähtuvalt on isiku karistusest vabastamine küsitav. Karistusest tungimisi vabastamine tähendab kohtu poolt sellise prognoosi tegemist ja eeldab kohtu veendumust, et isik ei pane enam toime kuritegusid ja seetõttu karistuse ärakandmine on ebaotstarbekas. Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-10-09 järgi kui karistuse mõistmise aluseks on peamiselt isiku süü, siis karistusest tingimisi vabastamise korral on aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, millised iseseisvalt või koostoimes muudavad põhikaristuse ärakandmise ebaotstarbekaks. Seetõttu tuleb isiku karistusest tingimisi vabastamise korral hinnata ka süüdistatavat iseloomustavaid andmeid. Süüdistatav on oma käitumisega näidanud, et karistusest tingimisi vabastamine isegi koos käitumiskontrolliga, ei ole piisav karistuslik meede, et ta hoiduks uute süütegude toimepanemisest. Kuigi Viru Maakohtu 25.02.2009 otsusega mõistetud üldkasuliku töö on ta edukalt sooritanud, pani ta pärast üldkasuliku töö sooritamist taas toime kuriteo, mis on jällegi seotud vägivalla kasutamisega võimuesindaja suhtes. See annab alust arvata, et eesmärk mõjutada süüdimõistetut hoiduma uute süütegude toimepanemisest, ei ole karistusest 5 vabastamise ja käitumiskontrollile allutamisega enam saavutatav. H.G puhul ei ole kohtuliku arutamise käigus tuvastatud ühtegi asjaolu, mis annaks alust arvata, et karistuse ärakandmine oleks selle süüdimõistetu puhul ebaotstarbekas. Vastupidi, maakohtu arvates ainult vangistus on H.G puhul piisav karistusmeede, et ta saaks oma käitumist ümber hinnata. Käesolevas kriminaalasjas ei väljendanud süüdistatav isegi kahetsust toimunu pärast, vaid leidis, et konfliktis on süüdi hoopis kannatanu ise. See näitab, et süüdistatava hoiakud on jäänud samaks, ta peab vägivalla kasutamist õigustatuks, millest tulenevalt on üsna tõenäoline uute kuritegude toimepanemise võimalikkus. Apellatsioonides esitatud taotluste sisu
5. Kaitsja esitas apellatsiooni, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist H.G süüditunnistamises KarS § 274 järgi ja uue otsuse tegemist, millega mõista H.G süüdi KarS § 121 järgi, mõista kergem karistus ning vabastada ta vangistuse kandmisest tingimisi KarS 74 alusel. Kaitsja leiab, et kohtulikul uurimisel ei leidnud tuvastamist, et H.G oleks teadnud kuriteo sündmuse ajal, et kannatanu näol on tegemist ametiisikuga. Seetõttu esineb alus tema süüditunnistamiseks üksnes KarS § 121 järgi. H.G on kohtuistungil kinnitanud, et ta ei teadnud, et kannatanud näol on tegemist võimuesindajaga. Üksnes kannatanu kinnitab, et ta teatas süüdistatavale, et tema näol on tegemist võimuesindajaga. Asjaolu, et H.G on varem karistatud KarS § 274 eest ei anna alust väiteks, et ka käesoleval juhul oleks nimetatud süüteokoosseis täidetud olnud.

§ 7lg 4 mõttes tekitab kõrvaldamata kahtlust asjaolu, et tunnistaja E.V.

ütluste kohaselt kuulis tema politseis räägitavat, et asja tunnistaja (A.K. ) ütles süüdistatavale, et kannatanu näol on tegemist politseinikuga. Samas kannatanu ise väidab justkui oleks ta ise öelnud süüdistatavale, et on narkopolitseist. Ühtlasi on ka A.K. kinnitanud, et süüdistatav ei saanud kuulda, et ta oleks öelnud kannatanu olevat narkopolitseist. Seega tulnuks H.G süüdi tunnistada KarS § 121 järgi. Kaitsja leiab, et mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule. H.G ei oleks pidanud karistama karistusega sanktsiooni keskmises määras ning seetõttu tuleks karistust kergendada. Ühtlasi pidanuks kohus vabastama H.G karistuse kandmisest tingimisi KarS § 74 alusel.

1. Süüdistatav H.G esitas apellatsiooni, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist, kuna ei nõustu enda süüdimõistmisega KarS § 274 järgi ja mõistetud karistusega. Apellatsiooni põhjenduste järgi tunnistas ta ennast maakohtus süüdi selles, et lõi kannatanut, kuid lõi ainult enesekaitseks. Kannatanu algul tõukas teda, kuid siis lõi näkku. Kriminaalasjas on tõendatud, et H.G oli silm sinine. Alles ülekuulamisel sai H.G teada, et tegemist oli politseinikuga. Sündmuskohal ei teatanud kannatanu, et ta on politseinik. Ta ei näidanud töötõendit ning tal ei olnud seljas politseivormi. Samuti ei olnud ta politseiautoga. Seega ei saanud H.G kuidagi teada, et tegemist oli politseinikuga. Kui K.B. tuli korterist välja tundmatu mehega arvas H.G , et tegemist on tema noormehe või tuttavaga. Arvestades kui ülbelt kannatanu käitus ei saanud kuidagi arvata, et tegemist on politseinikuga. H.G palub süüdistus ümberkvalifitseerida vastavalt tema teole ning mõista kergem karistus. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused 6
2. Ringkonnakohus, olles uurinud kriminaalasja materjale, andnud võimaluse süüdistatavale, kaitsjale ja prokurörile apellatsioonimenetluses seisukohtade esitamiseks, leiab, et H.G ja kaitsja apellatsioonid, milles on taotletud H.G süüdistuse ümberkvalifitseerimist KarS § 121 järgi ning sellest tulenevalt ka karistuse kergendamist, on põhjendamatu ja rahuldamisele ei kuulu ning maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selle põhiosas esitatud asjaoludel. Kuna ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohtadega, ei pea kohus vajalikuks täiendavalt maakohtu põhjendusi vastavalt

§ 342

lg 3 p-le 1 korrata, vaid käsitleb järgnevalt üksnes peamisi apellatsioonides esitatud väiteid.

1. Esmalt märgib ringkonnakohus, et apellatsioonide põhitaotlus kohtule on olemasolevate tõendite uuesti hindamine ja sellest tulenevalt H.G süü tuvastamine kergemas kuriteos, so kehalises väärkohtlemises KarS § 121 järgi. Põhilise vastuväitena süüdistusele nimetatakse apellatsioonides seda, et süüdistatav ei teadnud, et erariietes kannatanu A.L. i puhul on tegemist XXX narkokuritegude talituse vaneminspektoriga, so võimuesindajaga. Seega leitakse, et maakohus pole õieti tuvastanud süüdistuse õigeks lahendamiseks tähtsust omavaid asjaolusid ning sellega seonduvalt kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust.
2. Ringkonnakohus apellatsioonide seisukohaga ei nõustu. Maakohtu süüdimõistva otsuse põhiosa sisaldab lisaks tõendite käsitlusele ka põhjalikku analüüsi sellest, miks on tuvastamist leidnud süüdistatava käitumises nimelt KarS §-s 274 lg kirjeldatud süüteokoosseis, so võimuesindaja suhtes vägivalla toimepanemine seoses tema ametikohustuste täitmisega ( 2 kd tl 95-98). Apellatsioonides esitatud sellekohased napisõnalised vastuväited süüdistusele ei veena ringkonnakohut maakohtu järeldusi ümber hindama. Põhilises on maakohus juba süüdistatava kaitseversioone ka hinnanud ning selle ümber lükanud. 3.1 Maakohus on õigustatult leidnud, et asjas pole vaidlust selles, et kannatanu A.L. oli võimuesindaja, so XXX kriminaalbüroo narkokuritegude talituse vaneminspektor, kes politseitöötajana täitis avalikõiguslikke ülesandeid, kutsudes suuliselt 24.03.2010 kell 10.00 menetlusosalise K.B. menetleja juurde menetlustoimingu teostamiseks. 3.2 Apellatsioonides seatakse kahtluse alla kannatanu A.L. i ütluste usaldusväärsus selles, kas ta ikka teatas H.G-le , et tema näol on tegemist politseitöötaja ehk võimuesindajaga. Süüdistatav väidab apellatsioonis, et sai kannatanust kui politseitöötajast teada alles siis kui oli viidud politseijaoskonda. Kuna kannatanu oli erariietes ja ei näidanud politsei töötõendit, siis „kakluse“ käigus ei saanud ta teda pidada politseitöötajaks. Miks peaks kannatanust politseitöötaja asetleidnud sündmuse detaile moonutama või teadvalt süüdistatava vastu valeütlusi andma, polegi kriminaalasjas esitatud tõendite põhjal võimalik eluliselt usutavalt mõista. 3.3 Asjaolust, et süüdistatav oli teadlik kannatanu A.L. i kui politseitöötaja staatusest on maakohus järeldanud tunnistaja K.B. ütlustest (kes oli kahtlustatav kuriteos ja kellele tuli kannatanu järgi, et viia teda narkotalitusse menetlustoimingu läbiviimiseks ning kes teadis, et kannatanu A.L. on politseitöötaja), sündmuskohal viibinud tunnistaja A.K. ja eelkõige kannatanu ütlustest. Siinjuures on maakohus viidanud kannatanu ütlustele, kes kuulis tunnistaja A.K. it (kes oli tulnud koos süüdistatavaga K.B. korteriukse taha koridoris) ütlemas süüdistatavale H.G-le „see on narkotalitusest, hakkame minema“ ja võttis seejuures isegi süüdistataval jopest kinni. 7 3.4 Kannatanu jäi maakohtus selle juurde ja kinnitas, et ta ise ütles süüdistatavale, et on politseist (2 kd tl 97). Siinjuures on maakohus motiveerinud, miks kohus ei usu tunnistajate K.B. ja A.K. ütlusi, kes ei kinnitanud maakohtus, et kannatanu ütles süüdistatavale, et on politseist. Samas on maakohus eluliselt usutavalt käsitlenud asetleidnud käitumissituatsiooni, kus kannatanu ilmselgeks huviks oli konflikte vältivalt viia K.B. politseisse menetlustoimingule ja süüdistatav sai samal ajal aru, et politseitöötaja viib endaga kaasa K.B. a, kellega tal võis olla ühiseid huvisid narkootiliste ainetega seoses.
3. Tähelepanuta ei saa kindlasti tõendite õigeks hindamiseks jätta asjaolu, et süüdistatavat oli varasemalt karistatud vägivaldsete kuritegude eest, sealhulgas vägivalla kasutamise eest politseitöötaja suhtes. Rünne politseitöötaja vastu ei ole kohtupraktikas sageli esinev. Isik, kes on sedalaadi kuriteo juba varasemalt toime pannud, on ületanud ka kuritegu toimepaneva isikuna teatud sisemise piiri isiksusena ning sellega näidanud ilmset lugupidamatust õiguskaitseorganite ja riigi vastu. Käesolevas kriminaalasjas pole kannatanust politseitöötaja amet tekitanud süüdistatavas barjääre või segavaid faktoreid, et mitte alustada järjekordset vägivaldset rünnet.
4. Seega apellatsioonide põhistatud osa ei sisalda selliseid kaalukaid motiive ja asjaolusid, mis ajendaks ringkonnakohut maakohtu otsuse süüdimõistvaid järeldusi ümber hindama. Samuti ei sea ringkonnakohus kahtluse alla maakohtu otsuses analüüsitud isikuliste ja dokumentaalsete tõendite tõenduslikku sisu, mis kinnitavad H.G süüd.
5. Siinjuures märgib ringkonnakohus, et tõendite hindamisega seonduvat on korduvalt käsitletud Riigikohtu praktikas (sealhulgas Riigikohtu lahendid kriminaalasjades nr 3-1-1-6108 ja nr 3-1-1-3-10), millest tuleneb tõendite hindamise põhimõte, et ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel tuleb lisaks teiste tõenditega kõrvutamisel hinnata ka ütlustes väljendatud asjaolude „elulist usutavust“. Ringkonnakohus leiab tõenditest tulenevalt nimetatud käitumissituatsiooni hinnates, et puudub igasugune mõistlik põhjendus pidada usaldusväärseks süüdistatava poolt esitatud kaitseversioone, et ta ei teadnud, et tegemist on politseitöötajaga ja rusikahoopidega kannatanut lüües tegutses ta hädakaitseseisundis jne.. Miks pidi politseitöötajast kannatanu, kes tuli menetlustoimingule viima K.B. at, ründama ootamatult põhjuseta süüdistatavat kui kõrvalist isikut, polegi võimalik eluliselt mõista.
6. Puutuvalt süüdistatava kaitseversiooni hädakaitseseisundist, millesse ta oli sattunud väidetavalt kannatanu ootamatu ründe tagajärjel, märgib ringkonnakohus järgmist. Esiteks on maakohus süüdistatava sellekohast vastuväidet süüdistusele juba põhjalikult kontrollinud ( 2 kd tl 97 pöördel) ning õigustatult tuvastanud hädakaitseseisundi puudumise, mis välistab ka õiguse kaitsetegevusele. Kriminaalasjas pole tõenditest tulenevalt tuvastamist leidnud, miks pidi kannatanu süüdistatavat esimesena ründama. Tõepoolest, pärast seda kui süüdistatav oli politseitöötajast kannatanut rünnanud, asus kannatanu kaitsele ja kasutas süüdistatava suhtes õigustatult vägivalda. Maakohus on kannatanu ja tunnistajate A.K. ja K.B. ütlustest õieti järeldanud, et kannatanu ei ohustanud kedagi ega rünnanud süüdistatavat.
7. Kaitsja leiab apellatsioonis, et maakohus on käesolevas asjas põhjendamatult arvestanud asjaoluga, et süüdistatavat on varasemalt juba kriminaalkorras karistatud kuriteos KarS §
8. Vastupidiselt kaitsjale leiab ringkonnakohus, et maakohus on õigustatult sellele asjaolule tähelepanu juhtinud süüdistatava, kui isikut iseloomustava andmena. Põhjendatult on maakohus arvestanud, et süüdistatav on vägivaldsusele kalduv isik. Väita aga, et maakohus on 8 teinud KarS § 274 järgi varasemast süüdimõistmisest tulenevalt ka käesolevas asjas süüdimõistva lahendi, on alusetu, sest maakohus on esitanud motiveeritult süüdistatava süüd tõendavad tõendid.
9. Kaitsja apellatsioonist tulenevalt ei nõustuta ka süüdistatavale mõistetud karistusega KarS § 274 järgi sanktsiooni keskmises määras, leides, et see ei vasta kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule. Ringkonnakohus ei nõustu sellesisulise väitega ja leiab, et maakohus on arvestanud kõiki KarS § 56 sätestatud karistuse mõistmise asjaolusid. Veelgi enam. Maakohtute kohtupraktikat võrreldes on kohus esitanud käesoleva juhul süvaanalüüsi süüdistatavale karistuse mõistmise põhjendatusest 4-l lehel. Siinjuures on käsitletud üld-ja eripreventiivseid eesmärke, kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdistatava isikut. Samuti on maakohus motiveerinud karistusliigina vangistuse kohaldamist ja kaitsja taotlust karistuse kandmisest tingimisi vabastada. Õigustatult on maakohus ka märkinud, et süüdistatav pole väljendanud kahetsust toimunu pärast, leides, et konflikti algatajaks oli kannatanu. 10.

§ 180

lg 1 kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu, millised vastavalt

§-le 175 lg 1 p 4 koosnevad ka määratud kaitsjale makstud tasust seoses ettevalmistusega apellatsioonimenetluses ja seega on H.G kohustatud hüvitama kulud õigusabile, mis olid osutatud vandeadvokaat A. Aasmaa poolt. Tiit Lõhmus Maarika Kuusk Mati Kartau 9