lg 2 p 4, 7 järgi ning J.H süüdistuses
lg 2 p 7 järgi Kriminaalasi Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu (Rakvere kohtumaja)
lg 2 p 4 ja 7 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises ning karistuseks mõisteti 3 aastat ja 8 kuud vangistust.
lg 1 alusel arvestati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 01.-02.04.2010, s.o 2 päeva, millest tulenevalt kuulub S.I ära kandmisele 3 aastat 7 kuud ja 28 päeva vangistust. Sama otsusega mõisteti süüdi J.H, kuid tema osas ei ole otsust vaidlustatud. Lisaks mõisteti S.I-lt solidaarselt J.H-ga välja 900 krooni U.K. kasuks tsiviilhagi katteks. Maakohus arutas S.I-le
lg 2 p 4 ja 7 järgi esitatud süüdistust selles, et tema: - 17.03.2010 kella 20.45 paiku Rakvere linnas Pikal tänaval tungis kallale H.E. le, lükkas ta vastu aeda ning püüdis käest ära tirida käekotti väärtusega 200 krooni, milles oli rahakott väärtusega 250 krooni koos 350 krooni sularaha ning SEB pangakaartidega, lõi H.E. le korduvalt rusikaga näkku, tiris juustest ning kui H.E. põlvili kukkus, siis lohistas teda kotist hoides mööda asfalti ja kui kotti kätte saada ei õnnestunud, siis võttis ära kannatanu taskust välja kukkunud mobiiltelefoni Samsung S3600 väärtusega 1790 krooni; -
lg 2 p 4 tähendatud isikuna 17.03.2010 kella 21.10 paiku tungis koos J.H-ga Rakvere linnas Rägavere tee 35 hoone taga asuval territooriumil kallale alaealisele J.K. , peksis teda rusikate ja jalgadega näkku, pähe ja keha piirkonda ning võttis ära mobiiltelefoni №kia 5130 väärtusega 1000 krooni ja talvesaapad Timberland väärtusega 900 krooni. Seega S.I isikuna, kes on varem toime pannud röövimise, võttes isikute grupis vägivallaga ära võõraid vallasasju nende ebaseadusliku omastamise eesmärgil, pani toime
2 Kohtuistungil tunnistas S.I end H.E. episoodi osas osaliselt süüdi. J.K. episoodis S.I end röövimises süüdi ei tunnistanud, andes ütlusi, et ta küll peksis kannatanut, kuid midagi ära ei võtnud. Maakohtu otsusele esitasid apellatsiooni S.I ja tema kaitsja osas, mis puudutab S.I ja A. Bakonovi süüdistust kannatanu J.K. röövimise episoodis. Maakohus, kuulanud ära süüdistatava, kannatanu ja tunnistajad, uurinud ja avaldanud kriminaalasja materjalides kogutud tõendid ning hinnanud neid kogumis, jõudis järeldusele, et S.I süü temale inkrimineeritud kuriteo toimepanemises kannatanu J.K. episoodis on tõendamist leidud ning on süüdistusaktis õigesti kvalifitseeritud. Maakohus leidis, et süüdistatavate S.I ja J.H kriminaalmenetluse käigus antud ütlused olid vastuolulised, kantuna soovist vabastada end vastutusest ning kergendada oma süüd toimepandus ehk võimalusel veeretada süü kellelegi teisele. Maakohus möönas, et ka kannatanu J.K. ütlustes esineb vastuolusid, mis on aga maakohtu hinnangul mõistetav, kuna vägivaldne rünne tema vastu pandi toime ootamatult, pimedal ajal ning mitme isiku poolt. Samas on ta järjekindlalt väitnud, et tema juures oli kaks isikut ning kolm noormeest seisid eemal, asjasse sekkumata. Ta on andnud kohtueelsel uurimisel ütlusi, et teda peksis S.I ning kohtuistungil kinnitanud, et seda tegi J.H . Fotode järgi äratundmisel ta kumbagi noormeestest ära ei tundnud, kuid nähes neid kohtuistungil oli veendunud, et kohtualuste näol on tegemist teda rünnanud isikutega. Hinnates kogutud ja kohtu poolt uuritud tõendeid kogumis, asus maakohus seisukohale, et neid kannatanu ütlusi saab pidada usaldusväärseteks tõenditeks ning pole alust kahelda nende tõelevastavuses. J.K. ütlused moodustavad loogilise terviku muude asjas kogutud tõenditega. Ei saa pidada eluliselt usutavaks, et J. K., kõhetu, sündmuse toimumise ajal 16-aastane noormees, hakkaks ebatsensuursete väljenditega tüli norima ja sellega provotseerima 5-liikmelist vene keelt kõnelevat noormeeste kampa, kellest ta pimedas, kõrvalises kohas möödus. J. K. oli mööda kõrvalist teed teel oma sõbra K.V. juurde ning kuulas kõndides klappidest telefonist muusikat. J.H ja S.I nägid seda ning järgnesid kannatanule, kusjuures vaid umbes tund aega enne seda oli S.I toime pannud kannatanu H.E. röövimise. Kannatanu sõnade kohaselt rünnati teda ja nõuti koheselt telefoni. Eitava vastuse peale löödi teda näkku, mille tagajärjel ta kukkus, seejärel korrati nõudmist uuesti ning jätkati peksmist. Kui kannatanu püüdis tõusta, surusid peksjad ta kätega maha tagasi, kükitasid mõlemad ta juures, sorisid taskutes. Vahepeal löödi uuesti ning enne lahkumist tõmmati saapad jalast. See annab maakohtu hinnangul põhjendatud aluse järeldada, et kannatanut rünnati ja tema suhtes tarvitati vägivalda eesmärgiga hõivata tema vara. Teda peksid kaks isikut ning ründe käigus võeti ära telefon ning jalast saapad. S.I ei eitanud kannatanu peksmist ning maakohus luges selle asjaolu tõendatuks tema enda ütlustega. Seda kinnitavad ka J.H ning A.K. oma kohtueelses menetluses antud ütlustega. Kannatanu kõhklused selles osas, kes teda täpselt lõi, on kohtu hinnangul mõistetavad, kuna kannatanu oli rünnakust šokis, ta oli keskendunud enese kaitsmisele ning rünnak toimus pimedal ajal. Kannatanu, tema esindaja ja tunnistaja K.V. ütlustega on tõendamist leidnud, et röövi käigus võeti ära ka J.K. saapad. S.I ja J.H vastutavad J.K. suhtes toime pandud röövimise eest kaastäideviijatena – nad järgnesid kannatanule ühiselt, tegutsedes kooskõlastatult eesmärgiga hõivata kannatanu vara. Kuna nad tegutsesid ühiselt, ei oma olulist sisulist tähtsust, kes kannatanut vara hõivamise eesmärgil peksis ning kes hõivas vara. Nii S.I kui J.H valitsesid tegu ja kumbki neist eeldas, et süüteokoosseisu realiseerimine sõltus mõlemast toimepanijast. 3 Analüüsides A.K. ütlusi, jõudis maakohus järeldusele, et tema ütlused sisuliselt kinnitavad nii kannatanu J.K. kui süüdistatav S.I ütlusi, selle erisusega, et kohtueelsel uurimisel kinnitas tema, et auto juurest lahkusid ja kannatanule järgnesid kahekesi koos J.H ja S.I. Kohtus ta aga muutis oma ütlusi selles osas, et S.I lahkus auto juurest koos V. Tema väidet, et ajas endale võõra V. ja tuttava J.H uurimise ajal segamini, ei pidanud maakohus veenvaks, vaid hindas ütluste muutmist tahtlikuks ning kantuks soovist vabastada J.H vastutusest. Seega oli maakohtul põhjendatud alus arvata, et tegemist oli kohtuistungil antud valeütlustega. Lisaks kannatanu, süüdistatavate ja tunnistajate ütlustele luges maakohus S.I süü tõendatuks järgmiste tõenditega: AS Rakvere Haigla patsiendikaart nr 3161 ja kompuutertomograafia uuringu vastus; fotod J. K.; sündmuskoha vaatlusprotokollid; J.K. allkirjad kõrvaklappide ja mobiiltelefoni kättesaamise kohta; asitõendi, s.o mobiiltelefoni №kia 5130 XpressMusic vaatlusprotokoll; jälitusprotokoll (31.03.2010) ning jälitusprotokoll (29.04.2010). Maakohus ei tuvastanud S.I karistust kergendavaid asjaolusid
mõttes ega raskendavaid asjaolusid
Kohus leidis, et S.I puhul ei saa kõne alla tulla karistuse mõistmine tingimisi, kuivõrd süüdimõistmine I astme raskes kuriteos juba oma olemuselt välistab karistuse tingimusliku mõistmise. S.I on varem kohtulikult karistamata. Väärteokorras on teda karistatud ühel korral. Käesolevas kriminaalasjas on temale esitatud süüdistus kahes röövimise episoodis. Võttes arvesse karistuse üld- ja eripreventiivset eesmärki ning võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, pidas maakohus põhjendatuks mõista talle esmakordne karistus alla sanktsiooni keskmise määra, selle miinimumile lähedases määras, mõistes karistuseks kahe röövimise episoodi eest 3 aastat ja kaheksa kuud vangistust. Apellatsioonides esitatud taotluste sisu Süüdistatava kaitsja esitas apellatsiooni, milles palub maakohtu otsuse osaliselt tühistada ning teha uus otsus, millega tunnistada S.I süüdi
ja
lg 1 alusel ning mõista karistuseks kaks aastat vangistust
Apellant ei nõustu S.I toimepandu kvalifitseerimisega kannatanu J.K. episoodis ning temale mõistetud karistusega. Apellant leiab, et S.I poolt J.K. suhtes kasutatud vägivald ei olnud seotud temalt vara äravõtmisega. Samuti puudus tegevuse kooskõlastatus ja ühine tagamõte koos süüdistatava J.H-ga. Apellant leiab, et kohtu järeldused on vastuolulised. Kohus leidis, et puudub alus mitte uskuda J.K. ütlusi, kuid samas konstateeris, et ka J. K. ei olnud oma ütlustes järjekindel ja need sisaldasid vastuolusid. Kohus ei andnud hinnangut kannatanu J.K. ütlustele selle kohta, et J.H on temaga ühte kasvu ning et tema näo jättis ta meelde. S.I ta aga ei tunne. J. K. väitis, et teda peksid mõlemad, kuid selgitada, kuidas see toimus, ta ei osanud. Apellant leiab, et J.K. ütlused ei ole täielikult objektiivsed ja tõepärased ning teatud määral on need eeldava iseloomuga. Apellant on seisukohal, et kohus, kõrvaldamata J.K. ütlustes olevaid vasturääkivusi, rikkus otsuse tegemisel KrMS § 7 lg 3 nõuet tõlgendada kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava või süüdistatava kasuks. Apellant ei nõustu kohtu järeldusega, et kannatanut peksid kaks isikut, kes kallaletungi käigus võtsid temalt telefoni ja saapad. Kuivõrd kohus tugines S.I ütlustele, kes aga tunnistas üksnes kannatanu peksmist, on kohtu selline järeldus alusetu. Apellant leiab, et kohus on tõendite hindamisel rikkunud menetlusõigust. Kohus tugines otsuse tegemisel süüdistatava J.H ning tunnistajate A.K. ja A.A. ütlustele, millised nad andsid kohtueelse uurimise käigus. See on aga vastuolus kohtupraktikaga. Apellant viitab 4 Riigikohtu lahendile 3-1-1-1-07, millest tuleneb, et kui on tegemist diametraalselt lahknevate erinevustega kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses antud ütlustes ning kui isik ei suuda mõistusepäraselt ning kohtule arusaadavalt selgitada erineval ajaperioodil antud ütluste erisuse põhjust, tuleb nimetatud tõend tervikuna kui ebausaldusväärne kõrvale jätta. Eelnevast lähtudes leiab apellant, et S.I poolt kannatanu H.E. episoodis toimepandu tuleb kvalifitseerida
episoodis toimepandu
Lisaks ei nõustu apellant S.I-le mõistetud karistusega. Kohus ei võtnud karistuse mõistmisel kergendava asjaoluna arvesse S.I poolt süü ülestunnistamist ning puhtsüdamlikku kahetsust. S.I pole varem kohtulikult karistatud, toimepandud kuriteoga ei ole põhjustatud raskeid tagajärgesid ning asjas puuduvad märkimisväärsed varalised nõuded. S.I ei kujuta endast ohtu ühiskonnale ning kohtul olid kõik alused
Apellant taotleb ringkonnakohtus uurida maakohtu istungi protokolli. Süüdistatav S.I palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega mõista ta süüdi
ja § 200 lg 1 alusel ja karistada kaheaastase vangistusega
Apellant ei nõustu kuriteo kvalifitseerimisega J.K. episoodis ja talle mõistetud karistusega. Apellant tunnistab, et kasutas J.K. suhtes vägivalda, kuid eesmärgiks ei olnud selle abil tema vara omastada. Apellant teadvustab endale, et käitus valesti. Tal on olnud aega oma teo üle järele mõelda. Apellant leiab, et ei ole ühiskonnale ohtlik. Apellant soovib osa võtta ringkonnakohtus kriminaalasja arutamisest. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtu istungil jäid süüdistatav ja kaitsja esitatud apellatsioonide juurde ja palusid need rahuldada. Prokurör vaidles apellatsioonidele vastu, leides, et need on põhjendamatud. Viru Maakohtu otsuse palus prokurör jätta muutmata. Tartu Ringkonnakohus, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja, prokuröri ning uurinud kriminaalasjas kogutud tõendeid nende kogumis, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning muutmisele ei kuulu. Apellatsioonides ega ka ringkonnakohtu istungil ei esitanud süüdistatav ja kaitsja mingeid uusi Viru Maakohtule mitteteadaolevaid tõendeid. Apellatsioonis taotletakse sisuliselt olemasolevate tõendite veelkordset hindamist ja sellest tulenevalt S.I süüditunnistamist J. K. seotud kuriteoepisoodis
S.I tegevus H.E. suhtes tuleks aga ümber kvalifitseerida ning ta süüdi tunnistada
Esitatud taotlusest lähtudes ringkonnakohus analüüsis ja hindas kõiki antud kriminaalasjas kogutud tõendeid nende kogumis. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on oma otsuses KrMS § 312 p 1,2 alusel igakülgselt analüüsinud S.I-le esitatud süüdistust J. K. seotud kuriteoepisoodis ning põhjendatult leidnud, et see on tõendamist leidnud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu sellekohaste järeldustega ning vastavalt KrMS § 342 lg 3 p 1 ei pea ringkonnakohus vajalikuks kohtuotsuses toodud põhjendusi käesolevas otsuses korrata. 5 Kohtuotsusest nähtuvalt on maakohus käsitlenud kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid ning andnud neile omapoolse hinnangu. Samas on kohtu siseveendumuse kujunemine otsuse lugejale ka jälgitav. Kriminaalasjas ei ole vaidlust selle üle, et
Apellatsioonis taotletakse S.I tingimuslikku karistusest vabastamist, sest ta ei kujuta endast ohtu ühiskonnale. Samas leiab süüdistatava kaitsja, et kohus ei ole S.I suhtes arvestanud kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust. Maakohus on oma otsuses põhjendanud, miks ei ole võimalik S.I tingimuslik karistusest vabastamine ja ringkonnakohus nõustub maakohtu sellesisulise otsustusega. Puutuvalt karistust kergendava asjaolu mittearvestamisega maakohtu poolt märgib ringkonnakohus järgmist. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt on S.I maakohtu istungil oma viimases sõnas tõepoolest avaldanud, et kahetseb tehtut ning palub kannatanutelt vabadust. Ringkonnakohtul puudub alus arvata, et süüdistatava poolne kahetsus ja vabandamine kannatanute ees ei olnud kohtuistungil siiras.
lg 1 p 3 kohaselt on puhtsüdamlik kahetsus üks karistust kergendav asjaolu, mida tuleb karistuse mõistmisel arvestada. Maakohtu otsusest nähtuvalt on maakohus leidnud, et S.I suhtes karistust kergendavaid asjaolusid ei esine. Samas ei ole maakohus ka põhistanud, miks ta S.I kohtuistungil avaldatut puhtsüdamliku kahetsusena ei arvesta. Ringkonnakohus maakohtu sellise ostsustusega ei nõustu ning loeb S.I karistust kergendavaks asjaoluks tema puhtsüdamliku kahetsuse. Samas leiab ringkonnakohus, arvestades asjaolu, et S.I-le mõisteti kahe I astme kuriteo toimepanemise eest karistus
lg 2 p 4,7 ettenähtud kuriteo sanktsiooni alamäära lähedane, et S.I-le mõistetud karistus, vaatamata ühe karistust kergendava asjaolu ilmnemisele, muutmisele ei kuulu. Aarne Sarjas Tiit Lõhmus 8 Mati Kartau
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.