1-10-9450 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 07. aprill 2011, Tartu Kriminaalasja number 1-10-9450 (10922700031) Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Ago Ku

§-st 337 lg 1 p 1 jätta Viru Maakohtu 17. novembri 2010 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-10-9450 muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt OÜ Anti Aasmaa Advokaadibüroo kaudu 347.75 eurot (kolmsada nelikümmend seitse eurot ja seitsekümmend viis senti), sealhulgas käibemaks 10.66 eurot (kümme eurot ja kuuskümmend kuus senti), vandeadvokaat Anti Aasmaale tema poolt O.D-le apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest.

§ 175

lg 1 p 4 ja § 185 lg 2 alusel välja mõista O.D-lt menetluskulud, s.o kaitsja tasu vandeadvokaat Anti Aasmaa poolt osutatud õigusabi eest 347.75 eurot riigituludesse. O.D tasuda väljamõistetud summa Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB nr 10220034796011 või Swedbank nr

1. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049858 ning selgitus „O.D 1-109450 kohtukulud“. Kohtukulud tasuda 30 päeva jooksul käesoleva määruse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks ringkonnakohtu kantselei kaudu
2. aprillil 2011 ja samast kuupäevast on kohtumenetluse poolel sellega võimalik tutvuda. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
3. aprillist
4. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
5. aprillist
6. Esimese astme kohtu otsuse sisu Viru Maakohtu
7. novembri 2010 otsusega tunnistati O.D süüdi KarS § 121 järgi ning karistuseks mõisteti rahaline karistus 30 päevamäära, s.o 1500 krooni. Vastavalt

§ 238

lg-le 2 vähendati O.D-le mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra, mõistes rahalise karistuse 20 päevamäära, s.o 1000 krooni. Vastavalt KarS § 64 lg-le 2 ja § 65 lg-le 2 mõisteti O.D-le liitkaristus: Tartu Maakohtu 07.04.2009 kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osale kaks aastat kolm kuud ja 18 päeva vangistust liideti Viru Maakohtu

1. novembri 2010 otsusega O.D-le mõistetud rahaline karistus. O.D-le mõistetud rahaline karistus pööratakse täitmisele iseseisvalt. Samuti mõisteti O.D-lt riigituludesse välja kriminaalmenetluse kulud: - 6525 krooni sundraha; - 5112 (1680+3432) krooni kaitsjatasu; - 7 krooni toimiku paljundamise kulu. 2 Maakohus arutas O.D-le esitatud süüdistust selles, et tema, 13.02.2010 pärast lõunat, aadressil Ülesõidu 1 Jõhvi linnas asuvas Viru Vanglas, süüdimõistetute seitsmendas eluhoones kambris nr 7253 lõi rusikaga kinnipeetav M.K. vastu nägu vasaku kulmu piirkonda, millega põhjustas M.K. valu. Kohtuistungil süüdistatav O.D tunnistas end temale inkrimineeritava kuriteo toimepanemises täielikult süüdi ja nõustus lühimenetluse korras kriminaalasja arutamisega kohtus. Maakohus leidis, et O.D süü on tõendatud kannatanu M.K. ülekuulamisel antud ütlustega, tunnistaja M.T. ülekuulamisel antud ütlustega, tunnistaja F.K. ülekuulamisel antud ütlustega ning kriminaalasja materjalidele lisatud fototabeliga. Hinnanud kogutud tõendeid nende kogumis, leidis maakohus, et O.D-le inkrimineeritud käitumine, s.o teise inimese löömine, millega tekitati valu, on õigesti kvalifitseeritud KarS § 121 järgi. Karistuse mõistmisel arvestas maakohus kannatanu seisukohaga, et käesolevaks ajaks on tema ja kohtualuse erimeelsused lõppenud ja ta ei soovi süüdlase karistamist. O.D vastutust kergendavaks asjaoluks luges maakohus tema puhtsüdamlikku kahetsust ja vabandamist kannatanu ees. Vastutust raskendavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud. Maakohus leidis, et O.D üleastumise raskust ja tema kaitsja taotlust arvestades, on põhjendatud süüdlasele vastavalt KarS §-le 44 lg 1 rahalise karistuse kohaldamine miinimummääras. Kohtualusel on alaline sissetulekuallikas kinnipidamiskohas ja vabaduses on garanteeritud töökoht, mis võimaldab rahalise karistuse tasumist. Apellatsioonides esitatud taotluste sisu Süüdistatava O.D kaitsja vandeadvokaat Anti Aasmaa palub tühistada Viru Maakohtu 17.11.2010 kohtuotsuse osas, milles O.D-le mõistetud rahaline karistus liideti KarS § 65 lg 2 alusel Tartu Maakohtu 07.04.2009 kohtuotsusega mõistetud vangistusega ning mõisteti temalt kaitsjatasu välja täies ulatuses, ning teha uus otsus, millega jätta menetluskulud 2472 krooni ulatuses riigi kanda. Veel palub kaitsja tunnistada asjasse puutumuse korral põhiseaduse §-dega 11, 12 lg 1 ja 32 nende koostoimes vastuolus olevaks olukord, kus seadusandja pole kehtestanud regulatsiooni, mis võimaldaks seoses advokaatide ühest maakonnast teise sõitmisega tekkinud menetluskulusid jätta riigi kanda. Tehtava otsuse palub kaitsja edastada Riigikohtule. Kaitsja leiab, et kohtuotsus liitkaristuse mõistmisel on vastuoluline. Maakohus viitab KarS § 64 lg 2-le, mis sätestab, et kui üks mõistetud põhikaristustest on rahaline karistus, viiakse see täide iseseisvalt, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud juhul. Kaitsja hinnangul välistab nimetatud säte iseenesest KarS § 65 lg 2 kohaldamise, kuivõrd eriliigilisi karistusi ei ole võimalik omavahel liita. Kaitsja hinnangul on KarS § 65 lg 2 alusel võimalik liita üksnes samaliigilisi karistusi, kuivõrd KarS § 64 lg 2 sätestab üheselt, et rahaline karistus viiakse täide iseseisvalt. Eelmise otsusega mõistetud vangistust on võimalik suurendada vaid samaliigilise karistuse puhul, seega käesoleval juhul oleks saanud KarS § 65 lg 2 kohaldada üksnes juhul, kui kohus oleks O.D karistanud vangistusega. Karistusseadustikus puudub säte, mis lubaks moodustada liitkaristusi eriliigiliste karistuste omavahelisel liitmisel. Eelneva põhjal on kaitsja seisukohal, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu osas, milles kohus moodustas KarS § 65 lg 2 alusel liitkaristuse. Seoses kaitsjatasuga märgib kaitsja järgnevat. Viru Maakohus mõistis O.D-lt välja kaitsjatasu 5112 krooni. O.D pani kuriteo toime Ida-Virumaal, asja menetles Viru Ringkonnaprokuratuuri Kohtla-Järve osakond ning kohtupidamine toimus Kohtla-Järve kohtumajas. Samas Eesti Advokatuur määras O.D-le kaitsja Rakverest, s.o teisest paikkonnast. Seoses õigusabi osutamisega moodustas õigusabi tasu 2640 krooni ning seoses kaitsja sõiduga 3-l korral Rakvere – Kohtla-Järve (Jõhvi) – Rakvere tekkis täiendav kulu 2472 3 krooni. Seega oli kaitsja sõiduga (ajatasu ja kilomeetritasu) tekkinud kulu samas suurusjärgus vahetult õigusabi osutamise eest makstava tasuga. Kaitsja on seisukohal, et seetõttu tuleks juba iseenesest 2472 krooni ulatuses kaitsjatasu ja õigusabi osutamisega seotud kulu jätta riigi kanda. Sarnasel seisukohal on oma senises praktikas olnud ka Tallinna Ringkonnakohus 20.07.2010 määruse punktis 4 kriminaalasjas nr 1-10-
2. Kriminaalmenetluse seadustik küll otsesõnu ei näe käesolevas juhtumis menetluskulude kandmist sõidukulude osas riigi poolt, samas tuleneb see õiguse üldpõhimõtetest.

§ 180

lg 3 sätestab, et menetluskulusid määrates arvestab kohus süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Kaitsja on seisukohal, et nimetatud sätet tuleb tõlgendada laiendavalt selliselt, et see ei oleks vastuolus põhiseaduslike põhimõtetega.

§ 180

lg 3 tuleb tõlgendada koostoimes PS § 11 tuleneva proportsionaalsuse, § 12 lg 1 tuleneva võrdse kohtlemise põhimõtte ja § 32 tuleneva omandiõiguse kaitse põhimõttega. Riik ei saa jätta konkreetse süüdimõistetu kanda menetluskulusid, mis on tekkinud seoses ebamõistliku regulatsiooniga, kus kaitseülesandeid asus täitma teise paikkonna advokaat. Ei ole kahtlust, et käesoleval ajal tegutseb Ida-Virumaal piisavalt advokaate, kes oleksid saanud samuti määratud korras O.D-le riigi õigusabi osutada ning sel juhul poleks tal tulnud täiendavalt kanda advokaadi sõidukulusid. Alates 01.01.2010 kehtima hakanud riigi õigusabi seaduse § 18 lg 1 kohaselt advokatuur nimetab viivitamata kohtu, prokuratuuri või uurimisasutuse taotlusel riigi õigusabi osutava advokaadi. Riigi õigusabi infosüsteemi vahendusel võib advokatuur määrata advokaadi, kelle advokaadibüroo asukoht ei ole identne õigusabi osutamise asukohaga. Seetõttu ei kuulu konkreetse riigi õigusabi osutaja valimine mitte süüdimõistetu, s.o O.D mõjusfääri, vaid riigi (Eesti Advokatuuri) mõjusfääri, kes peab ebamõistliku regulatsiooniga võimalikuks, et kaitsjad sõidavad menetlustoiminguid sooritama ka oma advokaadibüroo asukohast teistesse piirkondadesse. Isegi kui Eesti Advokatuuril on mingid konkreetsed eesmärgid asjade jagamise puhul, millega põhjendada advokaatide ühest maakonnast teise sõitmisi, ei ole proportsionaalne jätta seeläbi tekkivaid kulutusi süüdimõistetute kanda. Riigikohus on oma 16.09.2010 kohtumääruses asjas nr 3-1-1-76-10 olnud seisukohal, et tulenevalt

§ 180lg-st 1 hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu.

Menetluskuluks on

§ 175

lg 1 p 4 kohaselt muu hulgas määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kriminaalmenetluse seadustiku § 180 lg 3 annab kohtule võimaluse menetluskulusid määrates arvestada süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kõne all oleva lõike teise lause kohaselt jätab kohus osa menetluskuludest riigi kanda, kui nende hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu. Seega peab kohus süüdimõistva otsuse tegemise korral kaaluma, kas jätta kõik menetluskulud süüdimõistetu kanda või kohustada süüdimõistetut

§ 180

lg-s 3 sätestatut arvestades hüvitama menetluskulud üksnes osaliselt, jättes ülejäänud osa menetluskuludest riigi kanda. Kaitsja on seisukohal, et

§ 180lg 3 tuleb tõlgendada laiendavalt jättes advokaatide sõidukulud riigi kanda.

Juhul kui tõlgendada

§ 180

lg 3 kitsendavalt ja asuda seisukohale, et see ei anna kohtule võimalust jätta iseenesest teise maakonna advokaatide sõidukulusid riigi kanda, tuleb asuda seisukohale, et

on selles osas vastuolus põhiseadusega. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 15 lg 1 p 21 sätestab, et Riigikohus võib tunnistada õigustloova akti andmata jätmise põhiseadusega vastuolus olevaks. Kaitsja on seisukohal, et põhiseaduse § 11, § 12 lg 1 ja § 32 nende koostoimes on vastuolus olukord, kus seadusandja pole kehtestanud regulatsiooni, mis võimaldaks seoses advokaatide ühest maakonnast teise sõitmisega tekkinud menetluskulusid jätta riigi kanda. Kaitsja leiab, et kuivõrd O.D mõjusfääri ei kuulunud, milline konkreetne advokaat riigi õigusabi ülesande vastu võtab ja kui kaugelt ta menetlustoimingutele sõidab, siis ei ole proportsionaalne panna tema kanda ka vastavaid kulutusi. Riik, kehtestades kulutuste suuruse mõttes ebamõistlikke regulatsioone riigi õigusabi osutajate määramisel, ei saa seeläbi jätta 4 kulutusi, mis tekivad advokaatide sõitmisega ühest maakonnast teise, riigi õigusabi saajate kanda, kuivõrd see viiks PS § 12 sätestatud võrdsusõiguse ebamõistliku rikkumiseni. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus § 9 lg 1 sätestab, et kui esimese või teise astme kohus on kohtuasja lahendamisel jätnud kohaldamata mis tahes asjassepuutuva õigustloova akti või välislepingu, tunnistades selle põhiseadusega vastuolus olevaks, või kui esimese või teise astme kohus on kohtuasja lahendamisel tunnistanud õigustloova akti andmata jätmise põhiseadusega vastuolus olevaks, edastab ta vastava otsuse või määruse Riigikohtule. Sellest tulenevalt tuleb tehtav kohtumäärus edastada Riigikohtule. Süüdistatav O.D palub Viru Maakohtu 17. novembri 2010 otsusega välja mõistetud kriminaalmenetluse kulud jätta osaliselt riigi kanda. Alternatiivina palub O.D kohtul koostada maksegraafik. O.D märgib kaebuses, et vabaneb peagi vangistusest elektroonilise järelevalve alla ja asub tööle. Igakuiselt on tal võimalik tasuda 1000 krooni. Hetkeseisuga on O.D tasumata nõudeid 180 000 krooni. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtu istungil jäi kaitsja esitatud apellatsioonide juurde ning palus need rahuldada. Süüdistatav O.D teatas kaitsja vahendusel kohtule, et ei soovi ringkonnakohtu istungist osa võtta. Tulenevalt

§-st 334 lg 1 p 1 vaatas ringkonnakohus kriminaalasja läbi ilma süüdistatava osavõtuta. Prokurör vaidles apellatsioonidele vastu, leides, et need on põhjendamatud. Viru Maakohtu otsuse palus prokurör jätta muutmata. Ringkonnakohus, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära kaitsja ja prokuröri, leiab, et nii kaitsja kui ka süüdistatava apellatsioonid on põhjendamatud ja rahuldamisele ei kuulu. Viru Maakohtu otsus tuleb liitkaristuse moodustamise ja kriminaalmenetluse kulude väljamõistmise osas jätta muutmata. Apellatsioonis taotleb kaitsja maakohtu otsuse tühistamist osas, milles kohus moodustas liitkaristuse KarS § 64 lg 2 ja § 65 lg 2 alusel, leides, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. Kaitsja on seisukohal, et KarS § 64 lg 2 alusel liitkaristuse moodustamine välistab KarS § 65 lg 2 kohaldamise, kuivõrd eriliigilisi karistusi ei ole võimalik omavahel liita. Ringkonnakohus kaitsja väitega ei nõustu. KarS § 65 lg 2 kohaselt, kui süüdimõistetu paneb pärast kohtuotsuse kuulutamist, kuid enne karistuse täielikku ärakandmist toime uue kuriteo, suurendatakse uue kuriteo eest mõistetud karistust eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra, järgides KarS § 64 lg-tes 2, 4 ja 5 sätestatut. KarS § 64 lg-st 2 tulenevalt, kui üks mõistetud põhikaristustest on rahaline karistus, viiakse see täide iseseisvalt. Eriliigiliste karistuste liitmist nimetatud sätete alusel on käsitlenud Riigikohus lahendis nr 3-1-1-31-06. Riigikohus selgitas viidatud lahendis, et juhul, kui on tegemist eriliigiliste põhikaristustega, tuleb KarS § 65 lg-s 2 kirjeldatud juhtumil lugeda mitme kohtuotsuse järgi moodustunud karistused kogumis siiski liitkaristuseks, mille täitmise erisused tulenevad KarS § 64 lg-test 2 ja 4. Seega ei ole õige kaitsja seisukoht, et mitme kohtuotsuse järgi mõistetud eriliigiliste põhikaristuste korral KarS § 65 lg 2 järgi liitkaristust ei moodustata. 5 Samuti ei nõustu ringkonnakohus kaitsja apellatsioonis esitatud väitega, mille kohaselt pidanuks maakohus tõlgendama laiendavalt

§ 180lg-t 3 ja jätma kaitsjatasu kaitsja sõidukulude osas riigi kanda.

RÕS § 21 lg 3 annab riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise aluste, maksmise korra ja tasumäärade ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatuse ja korra kehtestamise pädevuse Eesti Advokatuuri juhatusele. Advokatuuri juhatus on vastava korra kinnitanud

1. detsembri 2009 otsusega (viimati muudetud
2. juuni 2010 otsusega). RÕS § 22 lg 1 p 1 kohaselt esitab advokaat riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks riigi õigusabi andmise otsustanud kohtule, uurimisasutusele või prokuratuurile taotluse, milles märgib RÕS § 21 lg-s 3 nimetatud tasude ja kulude korra alusel maksmisele kuuluva tasu ja hüvitamisele kuuluvad vajalikud kantud kulud koos arvutuskäiguga. Tulenevalt RÕS § 22 lg 7 esimesest lausest kontrollib riigi õigusabi andmise otsustanud kohus, uurimisasutus või prokuratuur advokaadi esitatava taotluse õigsust ja põhjendatust ning määrab advokaadi taotluse alusel kindlaks riigi õigusabi osutamiseks kulutatud põhjendatud aja, riigi õigusabi osutamiseks tehtud põhjendatud toimingud ning riigi õigusabi osutamise eest advokaadile maksmisele kuuluva põhjendatud tasu ja riigi õigusabi osutamisel kantud vajalikud hüvitamisele kuuluvad kulud. Eelnevast tuleneb, et taotluse saanud menetlejal tuleb kontrollida, kas advokaadi poolt taotletud tasu ja kantud kulud on kooskõlas RÕS § 21 lg-s 3 nimetatud tasude ja kulude korras sätestatuga ja põhjendatud. Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-76-10 asunud seisukohale, et seejuures puudub menetlejal alus irduda tasude ja kulude korra regulatsioonist ja seada kahtluse alla advokatuuri poolt kehtestatud riigi õigusabi tasu maksmise ja riigi õigusabi kulude hüvitamise süsteemi isegi siis, kui menetlejale tundub see mingil põhjusel ebamõistlik. Riigikohus selgitas viidatud lahendis, et advokaadi sõidukulude hüvitamise põhjendatuse kindlakstegemiseks tuleb menetlejal kontrollida kitsalt konkreetse sõidu põhjendatust, st seda, kas advokaat käis riigi õigusabi osutamise kohas ja kas ta käis seal seoses riigi õigusabi osutamisega. Samuti peab menetleja kaaluma, kas advokaadil oli vaja riigi õigusabi osutamise kohta sõita. Järelikult tuleb menetlejal ka sõidukulude puhul kontrollida advokaadi taotluse põhjendatust, kuid põhjendatuse kontroll ei hõlma seda, kas riigi õigusabi osutamise piirkonnast oleks mõni advokaat saanud riigi õigusabi osutada või mitte. Kui maakohus leidis, et kaitsja riigi õigusabi kulude hüvitamise taotlus oli esitatud põhjendatud ulatuses, tuli tal

§ 180lg 3 alusel hinnata, kas menetluskulude hüvitamine oli süüdistatavale jõukohane.

O.D näol on tegemist 25 aastase töövõimelise isikuga, kes omab kesk-eri haridust. Tulenevalt süüdistatava haridustasemest ning tema east on ringkonnakohtu arvates O.D olemas kõik võimalused vabaduses viibides tasuda temalt väljamõistetud kohtukulud. Seejuures arvestab ringkonnakohus ka asjaolu, et käesolevas asjas süüdistatavalt väljamõistetud kohtukulud ei ole niivõrd suured, et nende tasumine käiks O.D üle jõu. Apellatsioonis on kaitsja leidnud, et

§ 180

lg 3 tuleks tõlgendada laiendavalt, s.t selliselt, et advokaatide sõidukulud tuleks jätta riigi kanda, kuna kaitsja hinnangul on regulatsioon, mis seda ei võimaldada, vastuolus PS §-de 11, § 12 lg 1 ja 32. Ringkonnakohus kaitsja eelnimetatud väitega ei nõustu.

§ 180

lg 1 on sätestatud üldpõhimõte, mille kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt arvestab kohus menetluskulusid määrates süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude 6 hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu, jätab kohus

§ 180lg 3 kohaselt osa neist riigi kanda.

Ringkonnakohtu jaoks jääb arusaamatuks kaitsja seisukoht, et

§ 180lg 3 on vastuolus eelviidatud PS sätetega.

Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist vastava regulatsiooni puudumise, mitte vastuoluga. Siiski peab ringkonnakohus vajalikuks rõhutada asjaolu, et kohus ei saa asuda seadusandja positsioonile ning kehtestada regulatsioone, mida seadusandja teinud ei ole. Vastasel juhul eksiks kohus PS §-s 4 sätestatud võimude lahususe põhimõtte vastu, mille eesmärgiks on tagada riigivõimu seaduslikkus ja põhiõigused. Sellest tulenevalt leiab ringkonnakohus, et

ei ole piiratud isikute põhiõigusi, mistõttu ei ole asjakohane kaitsja viide PS §-le 11, kuivõrd ühtegi põhiõigust ei ole riivatud, mistõttu ei ole võimalik hinnata, kas riive on olnud proportsionaalne. Kaitsja poolt viidatud PS § 12 lg 1 kohta märgib ringkonnakohus, et Riigikohtu praktikas on asutud üldise võrdsuspõhiõiguse osas seisukohale, et „võrdseid tuleb kohelda võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt“ (lahend nr 3-3-1-101-06). Ringkonnakohus möönab, et kaitsja sõidukulude hüvitamine süüdimõistetu poolt võib osutuda problemaatiliseks ning teatud tingimustel olla ka vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega, kuid käesoleval juhul ei ole ringkonnakohtu arvates tuvastatav O.D-lt menetluskulude sissenõudmise puhul ebavõrdset kohtlemist. Ühtlasi peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et O.D-le riigi õigusabi osutamisega kaasnenud kaitsja sõidukulude sissenõudmisega ei ole piiratud O.D PS §-st 32 tulenevat põhiõigust vabalt teostada omandiõigust. Aarne Sarjas Ago Kutsar 7 Tiit Lõhmus