Obsah (4)

§ 2§ 56§ 47§ 66

Väärteoasi nr 4-13-5485 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 07.oktoobril .2013 Jõhvi kohtumajas Väärteoasja number 4-13-5485 Kohtunik Loretta Pikma kirjali

§ 2

lg 2 kohaselt karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. Liiklusseaduse § 227 lg 2 sätestab, et mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21–40 kilomeetrit tunnis – karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Väärteomenetluse seadustiku § 31 lg 1 kohaselt järgitakse tõendamisel ja tõendite kogumisel väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid VTMS

1. peatükis sätestatud erisusi arvestades. Kuna kohtuväline menetleja täidab väärteomenetluses süüdistusfunktsiooni, lasub just temal väärteomenetluses tõendamiskoormus. Kooskõlas uurimisprintsiibiga tähendab eelöeldu muu hulgas seda, et kohtuvälise menetleja ametnik peab väärteokahtluse korral tegema kõik võimaliku tõendite kogumiseks ja see kohustus hõlmab nii menetlusalust isikut süüstavaid kui ka õigustavaid tõendeid (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. aprilli 2007 otsus väärteoasjas nr 31-1-4-07 p 9.1). Väärteomenetluses lähtutakse tõendite kogumisel ja tõendamisel VTMS § 31 lg 1 kohaselt kriminaalmenetluse sätetest, arvestades väärteomenetluse erisustega. KrMS § 60 lg-st 1 tulenevalt võib väärteoasjas otsust tehes tugineda ainult asjaoludele, mis on kas tõendatud või 3 tunnistatud üldtuntuks. See tähendab, et ei piisa paljasõnalisest faktiväitest, vaid väide peab olema kontrollitav. Saadud info vormistamine tõendi kujul ongi vajalik info kontrollitavuse tagamiseks. (RKL 3-1-1-145-05). Kohus tutvus väärteotoimiku tõenditega: 26.07.2013 otsusega väärteoasjas nr 2402,13,000901 (lk 21) millest nähtub, et xxx R.N juhtis mootorsõidukit asulasisesel teel kiirusega 80+/-3 km/h, lubatud sõidukiirus antud teelõigul 50 km/h, seega ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 27 km/h. Antud teoga rikkus juht Liiklusseaduse § 15 lg 1 p 2 nõudeid ning tegu on kvalifitseeritav Liiklusseaduse § 227 lg 2 järgi. Karistust kergendavaks asjaoluks on süü tunnistamine. Karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Ülalmainitud otsuse tegemisel arvestati tõendeid: menetlusaluse isiku ülekuulamise protokoll, kiirusemõõteseadme kasutamise protokoll ja video. 04.07.2013 väärteoprotokollist AB 1351575 (lk 15) nähtub, et R.N juhtis mootorsõidukit xxx vallas Sämi-Sonda-Kiviõli tee 15 km-l, asulasisesel teel (kus lubatud sõidukiirus 50 km/h) kiirusega 80+/-3 km/h, seega ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 27 km/h. Menetlusalune isik sai protokolli ärakirja kätte ning kinnitas protokolli märgitud andmete õigsust, mille kohta andis allkirja protokolli vastavas lahtris. VTMS §-s 19 ettenähtud õigused ja kohustused on menetlusaluse isikule teatavaks tehtud, selgitatud, mille kohta protokollis on olemas menetlusaluse isiku allkiri. 04.07.2013 menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollist (lk 18-19) nähtub, et R.N andis ütlusi selle kohta, et sõitis Tallinnast Jõhvi, teelõigul olid teetööd, mille tõttu oli vaja sõita mööda temale tundmatut teed. Linnamärgi juures võttis kiirust maha kuni 50 km/h. Pärast ringtee läbimist suurendas kiirust, kuna arvas, et ristmik ja linnapiir lõppesid. Selline arvamus tekkis, kuna antud teelõigul puudusid majad ja oli suur hulk kõrgeid puid, mis ei ole iseloomulik linna tingimustele. Palub arvestada, et radar fikseeris tema kiirendust raadiusest 66 km/h mis viitab sellele, et tema kiirus ei olnud stabiilselt 80 km/h. Palub arvestada antud fakte, süü tunnistamist ja olukorra ebaõiget hindamist. Palub määrata rahaline karistus ja juhtimisõigust mitte ära võtta kuna tööalaselt on vajadus palju sõita. 04.07.2013 kiirusemõõteseadme kasutamise protokollist (lk 17) nähtub, et R.N on juhtinud xxx xxx suunas. Mõõtmisel kasutati liiklusjärelvalve kiirusemõõteseadet Stalker DSR2X nr DP009663 antennid KC031279 ja KR009147, taatlustunnistus nr TTRSS-12/00231, mis testiti 04.07.2013 kell 08.
3. Mõõtmist teostati asulasisesel teel, hea nähtavusega, valgel ajal, sademeta ilmaga, kuival kattega teel 2 sõidureaga, kahesuunalisel teel. Patrullauto seisis teepeenral. Sõiduki sõidukiiruse mõõtmiseks valiti mõõterežiim – mõõtmine paigal seistes. Mootorsõiduk liikus 1 sõidurajal, vastassuunas, lähenes patrullautole, liikus üksinda, kiirendas intensiivselt. Kiirust mõõdeti sirgel teelõigul 3-4 sekundi jooksul. Seadme helisignaal oli ühtlane ja seadme lugem – 80 km/h. Lubatud sõidukiirus mõõdetaval teelõigul – 50 km/h. Kiiruse mõõtmise laiendusmääramatus: +/-3 km/h. Ületas mõõdetaval teelõigul lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 27 km/h. Juhile näidati seadme tabloole fikseeritud näitu. Mõõtmise ajal kasutati video/helitehnikat peegelkaamerat. Menetlusalune isik kirjutas kiirusemõõteseadme kasutamise protokolli, et on näiduga tutvunud ja nõus ning andis allkirja. Antud juhul Liiklusseaduse § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritava süüteo toimepanemine on tõendatud R.Ni poolt rikkumise tunnistamisega menetlusaluse isiku 4 ülekuulamise protokollis (lk 18-19) ja kiirusemõõteseadme kasutamise protokolliga (lk 17), millest tuleneb, et menetlusalune isik R.N xxx/h ületas mõõdetaval teelõigul lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 27 km/h. Lähtudes ülaltoodust R.N oma käitumisega rikkus Liiklusseadus § 15 lg 1 p 2 sätteid, millega pani toime Liiklusseadus § 227 lg 2 sätestatud süütegu. Liiklusseaduse § 15 lg 1 p 2 kohaselt suurim lubatud sõidukiirus on asulasisesel teel 50 kilomeetrit tunnis. Liiklusseaduse § 227 lg 2 on sätestatud vastutus mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21–40 kilomeetrit tunnis - karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Kohus on seisukohal, et antud juhul ei esine VTMS §-s 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid, samuti ei kuulu väärteomenetlus lõpetamisele VTMS §-s 30 sätestatud alustel. Menetlusalune isik ei vaidlusta teo toimepanemist ega rikkumise kvalifikatsiooni ja vaidlustab üksnes lisakaristuse määramist. Väärteoasja materjalidega on tõendatud, et Liiklusseaduse § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritav väärtegu leidis aset ning selle väärteo pani toime R.N . Õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid kohus tuvastatud ei ole. Menetlusalusele isikule R.N-ile on kohtuvälise menetleja poolt Liiklusseadus § 227 lg2 alusel määratud karistuseks rahatrahv 47 trahviühiku ulatuses s.o. 188 eurot, mis on sanktsiooni keskmise määra lähedane (LS § 227 lg 2 rikkumise eest karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni). Peale seda Liiklusseadus § 227 lg 5 p 1 alusel R.N-ile on määratud lisakaristus – juhtimisõiguse äravõtmine 1-ks kuuks, mis on sanktsiooni alammäär (LS § 227 lg 5 p 1 sätestab, et kohus või kohtuväline menetleja võib kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist LS § 227 lg 2 sätestatud süüteo eest ühest kuust kuni kolme kuuni). Kohtuvälise menetleja otsuses on märgitud, et karistust kergendavaks asjaoluks on süü tunnistamine ning karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Kohus leiab, et menetlusalusele isikule määratud karistus on põhjendatud rahatrahvi osas. Lisakaristust aga tuleb antud juhul jätta kohaldamata. VTMS § 2 kohaselt, kui väärteomenetluse seadustikus ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, arvestades väärteomenetluse erisusi.

§ 56lg 1 sätestab, et karistamise alus on isiku süü.

Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistuse eesmärk on mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja kaitsta õiguskorda. Kindlasti ei saa olla iseenesest karistamise eesmärgiks riigi tahe anda märku, et teatud õigusrikkumiste toimepanijad saavad karmi karistuse, arvestamata eripreventiivset aspekti. Karistuse üldpreventiivne eesmärk on täidetud, kui isikutel on teadmine, et teole võib järgneda karistus ning karistust sätestava õigusnormi olemasolu ja kohaldamine veenavad inimesi selles, et kehtib vastav käitumisnorm ja see tegu väärib hukkamõistu. Karistuse mõistmisel tuleb samuti lähtuda eripreventiivsest eesmärgist. Karistusregistri andmetel (lk 25-26) kaebuse esitaja on varasemalt väärteokorras karistatud Põhja Prefektuuri 07.12.2010 otsusega Liiklusseaduse § 74´15 lg 1 alusel ja peale seda Liiklusseaduse §227 lg 2 alusel rahatrahviga 60 eurot 22.10.2012 a. PPA Lääne prefektuuri otsusega. Seega 5 peaaegu aasta tagasi. R.N on rikkumist tunnistanud menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollis ja palus leebemat karistust. Kohus leiab, et karistuse määramisel kohtuvälise menetleja poolt on arvestatud nii toimepandud süüteo raskust, menetlusaluse isiku süüd ja kergendavad asjaolud, kui ka võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

§ 47

lg 1 sätestab, et kohus või kohtuväline menetleja võib väärteo eest kohaldada rahatrahvi kolm kuni kolmsada trahviühikut. Trahviühik on rahatrahvi baassumma, mille suurus on neli eurot Kohus leiab, et olukorras, kus mootorsõidukijuht ületas oluliselt lubatud suurimat sõidukiirust on põhjendatud määrata isikule karistust sanktsiooni keskmise määra lähedases ulatuses, mis on proportsionaalne toime pandud rikkumisele ja piisav karistuse eesmärkide saavutamiseks. Lisakaristuse määramise osas, arvestades kohtuvälise menetleja seisukohta (nõustub otsuse osalise muutmisega lisakaristuse kohaldamise osas) menetlusaluse isiku kahetsust ja süü suurust (isik hindas ekslikult valesti olukorda) ning isiku perekondlikku olukorda ja vajadust kasutada sõidukit tööalaselt peab kohus võimalikuks rahuldada R.N-i kaebuse ning tühistada PPA Ida prefektuuri 26.07.2013 otsus väärteoasjas nr 2402,13,000901 osaliselt, R.N-ile mõistetud lisakaristuse osas. Kohus leiab, et antud õigusrikkumise puhul karistuse eesmärkide saavutamine on võimalik ka üksnes rahatrahvi määramisega. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes VTMS § 120, § 132 p 2, § 134, § 135 kohus rahuldab R.N-i kaebuse ning tühistab Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri 26.07.2013 otsuse väärteoasjas 2402,13,000901, osaliselt, R.N-ile Liiklusseaduse § 227 lg 5 p 1 alusel määratud lisakaristuse osas.

§ 66

lg 2 järgi võib kohus süüdlase perekondlikku, tööalast või tervislikku seisundit arvestades määrata karistuse tasumise ositi. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt ositi tasutava või ärakantava karistuse täitmise tähtaeg ei tohi ületada ühte aastat. Kohus peab põhjendatuks (arvestades R.N-i 14.08.2013a.PPA Ida prefektuurile esitatud taotlust rahatrahvi tasumise tähtaja pikendamiseks 10-ks kuuks lk 22) ka PPA Ida prefektuuri 15.08.2013 määrusega rahatrahvi täitmisele pööramise edasilükkamist. (allkirjastatud digitaalselt) Loretta Pikma Kohtunik 6