Obsah (6)

§ 127§ 128§ 132§ 1043§ 1045§ 104

1-13-8234 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja Otsuse tegemise aeg ja koht 30.09. 2013.a Tallinnas Kriminaalasja number 1-13-8234 (13230106486) Kohtunik Julia Vern

) § 3 punkt 2 kohaselt tekib võlaõigussuhe muuhulgas ka kahju õigusvastasest tekitamisest.

§ 127

lg 1 sätestatu kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud.

§ 128

lg 2 kohaselt on varaline kahju eelkõige otsene varaline kahju ja saamatajäänud tulu.

§ 132

lg 1 kohaselt on asja hävimisest või kaotsiminekust tekkinud kahju suuruseks hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele.

§ 1043

kohaselt tuleb teisele isikule tekitatud kahju hüvitada, kui kahju tekitaja on kahju tekkimises süüdi.

§ 1045

lg 1 punkt 5 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane siis, kui rikuti kannatanu omandit või sellega sarnast õigust. Ülaltoodut sätete alusel leiab kohus, et süüdistatav U.E on tekitanud kannatanutele kahju tsiviilhagides märgitud ulatuses ning on kahju tekitamises süüdi. Süüdistatav tegutses tahtlikult

§ 104lg 5 mõttes ning kõik esitatud nõuded kuuluvad rahuldamisele.

Lisaks sellele on süüdistatav 7 1-13-8234 võtnud kõik esitatud hagid õigeks, mistõttu juhindub kohus tsiviilhagide rahuldamisel TsMS § 440 lg 1 nõudest. KARISTUS KarS § 56 lg 1 sätestatu kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel tuleb arvestada karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Süüdistatavale KarS § 199 lg 2 p 9 alusel inkrimineeritud kuriteo toimepanemise eest on karistusena ette nähtud rahaline karistus või vangistus kuni 5 aastat. Kohtuistungil on U.E väitnud, et kahetseb toimepandud varguseid, samuti on prokurör ning kaitsja palunud karistuse mõistmisel arvestada karistust kergendava asjaoluna U.E puhtsüdamlikku kahetsust. Kohus möönab, et kuigi asjaolu, et isik on varem korduvalt samalaadseid kuritegusid toime pannud, ei välista automaatselt kahetsuse puhtsüdamlikkust, ei ole kohus veendunud, et U.E poolt kohtuistungil väljendatud kahetsus oleks siiras. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. veebruari
2. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-23-96 on väljendatud seisukoht, et karistust kergendav asjaolu on süüdlase selline käitumine, mis annab alust järeldada, et ta on oma teo ohtlikkusest ja tagajärje kahjulikkusest aru saanud ning püüab tagajärge reaalselt leevendada, sealhulgas hüvitada tekitatud kahju. Senise kohtupraktika kohaselt võib puhtsüdamlik kahetsus tähendada teo vabatahtlikku ülestunnistamist ja kahetsemist, mis võib avalduda uurijale või kohtule antud ütlustes või kannatanu ees vabandamises. Samuti kohtu veendumus puhtsüdamliku kahetsuse osas võib tekkida kohtu ja süüdistatava vahetu kontakti tulemusena kohtuliku uurimise ajal. KarS § 57 lg-s 1 loetletud karistust kergendav asjaolu peab aga siiski olema kontrollitav. U.E on märganud oma kahetsust väljendada alles kohtuistungil pärast kaitsja sellekohast küsimust. Samuti on ülekuulamistel U.E väljendanud, et kahetseb tegu, kuid jätkanud samas üha uute varguste toimepanemist. Nimetatud asjaolusid silmas pidades ei ole kohus veendunud, et U.E kahetsus antud kriminaalasjas oleks siiras. Seetõttu ei arvesta kohus seda ka karistust kergendava asjaoluna. Karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Süüdistatava süü raskusastet hinnates, arvestab kohus asjaolu, et käesolevas kriminaalasjas süüdistatakse teda seitsmes varavastase kuriteo episoodis, mis on toime pandud vaid 1 kuu jooksul ning U.E on osa varguseid toime pannud mitu korda sama päeva jooksul. Samuti on ta suundunud otsejoones kauplustesse varastama peale eelmise varguseepisoodi toimepanemises kahtlustatavana kinnipidamiselt vabanemist. Nimetatud asjaolusid hindab kohus U.E süüd suurendavana. Kohus leiab, et U.E isikut arvestades, on tema suhtes võimalik saavutada karistuse eesmärk üksnes reaalset vangistust mõistes, arvestades eelkõige asjaolu, et U.E on varem karistatud korduvalt, kuid isik jätkas kuritegude toimepanemist ajal, mil ta oli vaid mõned kuud tagasi vabanenud eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse kandmiselt. Seetõttu kohus leiab, et süüdistatava suhtes on välistatud tingimisi karistuse kohaldamine nii osaliselt kui ka täielikult. Samuti oleks mõistetud vangistusest U.E tingimisi vabastamine vastuolus kohtupraktikaga, kuna süüdistuse sisust lähtuvalt ei ole süüdistatavale inkrimineeritud kuriteod toime pandud 8 1-13-8234 juhuslikel ajaoludel või esmakordselt. Samuti ei pea kohus U.E puhul võimalikuks vangistuse asendamist üldkasuliku tööga. Arvestades kuriteoepisoodide rohkust ning nende toimepanemise intensiivsust, leiab kohus, et U.E on isik, kelle puhul puudub kohtul veendumus, et ta suudab jätkata enda elu ilma süütegusid toime panemata. Kuriteoga ei ole U.E põhjustanud kannatanutele märkimisväärset kahju. Sellest kohus järeldab, et süüdistatava süü ei ole niivõrd suur, et mõista vangistus sanktsiooni keskmises määras. Karistuse määra valikul arvestab kohus samuti asjaolu, et toimepandud kuritegudest jäi 4 katsestaadiumisse. Seetõttu ei nõustu kohus prokuröri ettepanekuga süüdistatavale mõistetava karistuse osas, vaid peab võimalikuks, nõustudes kaitsja taotlusega, mõista süüdistatavale karistus alla ettenähtud sanktsiooni keskmist määra, selle 1/5 lähedasena. Vastavalt KrMS § 180 lg 1 sätetele hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Kuivõrd süüdistataval puuduvad hetkel sissetulekud, käesolevas kriminaalasjas on menetluskuludeks sundraha ja kaitsjatasu ning süüdistatavalt mõistetakse välja ka tsiviilhagid, mis kokku moodustavad küllaltki suure summa, leiab kohus, et süüdistataval käiks kõigi menetluskulude tasumine korraga üle jõu. Seetõttu asub kohus seisukohale, et menetluskulud tuleb määrata KrMS § 180 lg 3 alusel ositi pikema aja jooksul. Samas leiab kohus, et kuivõrd süüdistatava karistusaeg lõppeb enne rahaliste kohustuste täitmiseks sätestatud maksimaalset üheaastast tähtaega, võib määrata väljamõistetavate menetluskulude tasumise tähtaja maksimaalses pikkuses, andes sellega süüdistatavale võimaluse iseseisvalt ja vabatahtlikult väljamõistetavad menetluskulud tasuda. Kohtunik Julia Vernikova 9