Väärteoasi nr 4-13-6440 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 17.10.2013 Jõhvi kohtumajas Väärteoasja number 4-13-6440 Kohtunik Loretta Pikma kirjalikus mene

§ 227

lg 3 alusel määrati rahatrahv 100 trahviühiku ulatuses s.o 400 eurot ja teha uus otsus raskendamata menetlusaluse isiku olukorda. H.M süüdi tunnistada LS § 227 lg 3 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemises ja mõista temale karistuseks juhtimisõiguse äravõtmine 4-ks kuuks. Karistuse kandmise algus alates kohtuotsuse jõustumise tähtajast. Vastavalt Liiklusseaduse § 127 tuleb juhiluba 5 tööpäeva jooksul pärast mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise otsuse jõustumist loovutada Maanteeametile. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus kassatsioonikorras edasi kaevata RIIGIKOHTULE 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Menetlusosaline on kohustatud seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kättesaamisest teatama Viru Maakohtule kirjalikult oma soovist esitada kassatsioonkaebus. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1 Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri xxx otsusega väärteoasjas nr 2440,13,005995 H.

§ 227lg 3 alusel määrati rahatrahv 100 trahviühiku ulatuses, so 400 eurot.

Otsuse kohaselt xxx menetlusalune isik H.M, xxx-xxx juhtis mootorsõidukit asulavälisel teel kiirusega 150+/- 5 km/h, lubatud kiirus antud teelõigul 90 km/h, seega ületas lubatud kiirust mitte vähem kui 55 km/h. Antud teoga rikkus juht Liiklusseaduse § 15 lg 1 p 1 nõudeid ning tegu on kvalifitseeritav Liiklusseaduse § 227 lg 3 järgi. KAEBUS H.M esitas Viru Maakohtule kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri 19.09.2013 otsusele väärteoasjas nr 2440,13,

1. Esitatud kaebuses palub H.M määratud karistuse ümber vaatamist seoses tema majandusliku olukorraga. Kaebuse kohaselt menetlusalune isik ei ole võimeline määratud trahvi tasuda kuna alates 16.08.2013 õpib täiskohaga päevases õppes magistrantuuris ja seetõttu ei oma töökohta. Tema sissetulek piirdub õppetoetusega, mis on 135 eurot kuus. Õppetoetusest kulub tavapäraselt 70 eurot kuus eluaseme ülalpidamiseks. Lisaks leiab kaebaja, et rahatrahv ei ole ainuke võimalus tema poolt toime pandud väärteo eest karistamiseks vastavalt liiklusseadusele. Kaebusele on lisatud õppijaks olemist kinnitav dokument, õppetoetuse saamist kinnitav dokument ja eluaseme kulude arve, mis kinnitavad ülaltoodud asjaolud. Kohtuväline menetleja on nõus kirjaliku menetlusega ja esitas kirjalikult oma seisukoha. Vastavalt PPA Ida prefektuuri 19.09.2013 otsusega väärteoasjas nr.2440,13,005995 karistati H.M Liiklusseadus § 227 lg 3 alusel rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses, s.o 400 EUR, mis on pool maksimaalselt lubatud määrast. Kergendava asjaoluna arvestati, et isik oli tehtut tunnistanud, kahetsust isik üles näidanud ei olnud. Samuti ei olnud isik esitanud mitte mingeid taotlusi karistuse määramise osas ega ka selgitusi oma majandusliku olukorra kohta, millega oleks kohtuväline menetleja enne otsuse vastuvõtmist kindlasti arvestanud. Menetlusalune isik oma kaebuses taotleb määratud karistuse ümber vaatamist, viidates oma hetke olukorrale ning asjaolule, et antud õigusrikkumise toimepanemise eest ei ole rahalise karistuse määramine ainus võimalik karistuse viis. Kohtuvälise menetleja asub sellisel juhul seisukohale, et isik on esitatud tõenditega vajalikul määral põhjendanud oma majanduslikku olukorda ja rahatrahvi tasumise raskust, mis on seoses töökoha puudumisega ja õpingutega liialt koormav. Kohtuväline menetleja palub kohtul rahuldada menetlusaluse isiku kaebus ning võtta vastu uus otsus, määrata isikule Liiklusseadus § 227 lg 3 järgi kvalifitseeritud teo toimepanemise eest sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise 6 kuuks, mis on samuti pool maksimaalselt lubatud määrast, raskendamata sellega isiku majanduslikku olukorda. KOHTU SEISUKOHT VTMS § 120 kohaselt maakohtunik võib kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse kirjalikus menetluses ja teha lahendi käesoleva seadustiku § 132 sätteid järgides, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta. 2 Tutvunud kaebusega, toimiku materjalidega ja kohtuvälise menetleja seisukohaga ning hinnanud väärteoasjas kogutud tõendeid kogumis leiab kohus, et H.M kaebus tuleb rahuldada ning tühistada Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri 19.09.2013 otsus väärteoasjas nr 2440,13,005995 määratud karistuse osas. Vastavalt V™S §-le 87 arutatakse väärteoasja ainult väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. KarS § 2 lg 2 kohaselt karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. Liiklusseaduse § 227 lg 3 sätestab, et mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 41-60 kilomeetrit tunnis – karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. Väärteomenetluse seadustiku § 31 lg 1 kohaselt järgitakse tõendamisel ja tõendite kogumisel väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid VTMS
2. peatükis sätestatud erisusi arvestades. Kuna kohtuväline menetleja täidab väärteomenetluses süüdistusfunktsiooni, lasub just temal väärteomenetluses tõendamiskoormus. Kooskõlas uurimisprintsiibiga tähendab eelöeldu muu hulgas seda, et kohtuvälise menetleja ametnik peab väärteokahtluse korral tegema kõik võimaliku tõendite kogumiseks ja see kohustus hõlmab nii menetlusalust isikut süüstavaid kui ka õigustavaid tõendeid (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. aprilli 2007 otsus väärteoasjas nr 3-1-1-4-07 p 9.1). Väärteomenetluses lähtutakse tõendite kogumisel ja tõendamisel VTMS § 31 lg 1 kohaselt kriminaalmenetluse sätetest, arvestades väärteomenetluse erisustega. KrMS § 60 lg-st 1 tulenevalt võib väärteoasjas otsust tehes tugineda ainult asjaoludele, mis on kas tõendatud või tunnistatud üldtuntuks. See tähendab, et ei piisa paljasõnalisest faktiväitest, vaid väide peab olema kontrollitav. Saadud info vormistamine tõendi kujul ongi vajalik info kontrollitavuse tagamiseks. (RKL 3-1-1145-05). Kohus tutvus väärteotoimiku tõenditega: 19.09.2013 otsusega väärteoasjas nr 2440,13,005995 (lk 16) millest nähtub, et xxx xxx-xxx-l menetlusalune isik H.M juhtis mootorsõidukit asulavälisel teel kiirusega 150+/-5 km/h, lubatud sõidukiirus antud teelõigul 90 km/h, seega ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 55 km/h. Antud teoga rikkus juht Liiklusseaduse § 15 lg 1 p 1 nõudeid ning tegu on kvalifitseeritav Liiklusseaduse § 227 lg 3 järgi. Karistust kergendavaks asjaoluks on teo tunnistamine. Karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Ülalmainitud otsuse tegemisel arvestatud tõendeid: kiirusemõõteseadme kasutamise protokoll, tunnistaja ja menetlusaluse isiku ütlused Menetlusalune isikule on otsuse ärakiri edastatud 19.09.2013 kirjaga aadressile xxx 24.08.2013 väärteoprotokollist AB 1255843 (lk 10) nähtub, et H.M juhtis mootorsõidukit xxx-xxx, asulavälisel teel (kus lubatud sõidukiirus 90 km/h) kiirusega 150+/-5 km/h, seega ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 55 km/h. Menetlusalune isik sai protokolli ärakirja kätte ning kinnitas protokolli märgitud andmete õigsust, mille kohta andis allkirja protokolli vastavas lahtris. 3 VTMS §-s 19 ettenähtud õigused ja kohustused on menetlusaluse isikule teatavaks tehtud, selgitatud, mille kohta protokollis olemas menetlusaluse isiku allkiri. 24.08.2013 menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollist (lk 11) nähtub, et H.M andis ütlusi selle kohta, et sõitis asulavälisel teel ning ületas kiirust möödasõidul. Kuigi teeolud olid head ja tee sirge ei ole see kiiruseületus sellega õigustatud. xxx tunnistaja Oxxx Lxxx ülekuulamise protokollist (lk 12) nähtub, et teostades 24.08.2013 kella 17.55 ajal liiklusjärelevalvet xxx-l, nägi Tartu suunas sõitmas musta värvi mootorrattast xxxmaha xxx. Nimetatud sõiduki kiirus oli 150 km/h, lubatud sõidukiirus antud teelõigul 90 km/h. Koheselt sõideti mootorrattale järgi ja andsid peatamise märguannet. Mootorratast juhis H.M, kes kohe tunnistas oma süüd. 24.08.2013 kiirusemõõteseadme kasutamise protokollist (lk 14) nähtub, et H.M , isikukood xxx, juhtinud mootorsõidukit xxx xxxx Mõõtmisel kasutati liiklusjärelvalve kiirusemõõteseadet Stalker II MDR nr AS008371, taatlustunnistus nr TTRSS-12/00199, mis testiti 24.08.2013 kell 08.
4. Mõõtmist teostati asulavälisel teel, hea nähtavusega, valgel ajal, sademeta ilmaga, kuival kattega teel 2 sõidureaga, kahesuunalisel teel. Patrullauto seisis. Sõiduki sõidukiiruse mõõtmiseks valiti mõõterežiim – kiirema objekti jälgimine. Mootorsõiduk liikus 2 sõidurajal, eemaldus patrullautost, liikus mitu sõidukit. Kiirust mõõdeti 4 sekundi jooksul ja segavaid objekte ei esinenud. Seadme helisignaal oli ühtlaselt tõusev ja seadme lugem – 150 km/h. Lubatud sõid ukiirus mõõdetaval teelõigul – 90 km/h. Kiiruse mõõtmise laiendusmääramatus: +/-5 km/h. Ületas mõõdetaval teelõigul lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 55 km/h. Juhile näidati seadme tabloole fikseeritud näitu. Mõõtmise ajal ei kasutatud video/helitehnikat. Menetlusalune isik (H.M) kirjutas kiirusemõõteseadme kasutamise protokolli, et on näiduga tutvunud ja andis allkirja. Antud juhul Liiklusseadus § 227 lg 3 järgi kvalifitseeritava süüteo toimepanemine on tõendatud H.M poolt rikkumise tunnistamisega menetlusaluse is iku ülekuulamise protokollis (lk 11), tunnistaja Over Lvovi ütlustega (lk 12) ja kiirusemõõteseadme kasutamise protokolliga (lk 14), millest tuleneb, et menetlusalune isik H.M xxx xxx liikudes mootorsõidukiga, mille kiirus oli 150+/-5 km/h ületas mõõdetaval teelõigul lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 55 km/h. Lähtudes ülaltoodust H.M oma käitumisega rikkus Liiklusseadus § 15 lg 1 p 1 lubatud sõidukiirust, millega pani toime Liiklusseadus § 227 lg 3 sätestatud süütegu. Liiklusteaduse § 15 lg 1 p 1 kohaselt suurim lubatud sõidukiirus on asulavälisel teel 90 kilomeetrit tunnis. Liiklusseaduse § 227 lg 3 on sätestatud vastutus mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 41–60 kilomeetrit tunnis - karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. Kohus on seisukohal, et antud juhul ei esine VTMS § -s 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid, samuti ei kuulu väärteomenetlus lõpetamisele VTMS §-s 30 sätestatud alustel. 4 Menetlusalune isik ei vaidle teo toimepanemise ega rikkumise kvalifikatsioonile vastu, vaidlustades üksnes määratud karistust. Väärteoasja materjalidega on tõendatud, et Liiklusseaduse § 227 lg 3 järgi kvalifitseeritav väärtegu leidis aset ning selle väärteo pani toime H.M. Õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid kohus ei ole tuvastanud. Menetlusalusele isikule H.M-ile on kohtuvälise menetleja poolt Liiklusseadus § 227 lg 3 alusel määratud karistuseks rahatrahv 100 trahviühiku ulatuses s.o 400 eurot, mis on sanktsiooni keskmine määr (LS § 227 lg 3 rikkumise eest karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni). Kohtuvälise menetleja otsuses on märgitud, et karistust kergendavaks asjaoluks on teo tunnistamine ning karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Kohus leiab, et menetlusalusele isikule määratud karistus on põhjendatud vaid selle määra osas karistuse liigi osas aga, arvestades isiku taotlust võiks kohaldada mitterahalist karistust. VTMS § 2 kohaselt, kui väärteomenetluse seadustikus ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, arvestades väärteomenetluse erisusi. KarS § 56 lg 1 sätestab, et karistamise alus on isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistuse eesmärk on mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja kaitsta õiguskorda. Kindlasti ei saa olla iseenesest karistamise eesmärgiks riigi tahe anda märku, et teatud õigusrikkumiste toimepanijad saavad karmi karistuse, arvestamata eripreventiivset aspekti. Karistuse üldpreventiivne eesmärk on täidetud, kui isikutel on teadmine, et teole võib järgneda karistus ning karistust sätestava õigusnormi olemasolu ja kohaldamine veenvad inimesi selles, et kehtib vastav käitumisnorm ja see tegu väärib hukkamõistu. Karistuse mõistmisel tuleb samuti lähtuda eripreventiivsest eesmärgist. Karistusregistri andmetel kaebuse esitajal on 1 kehtiv karistus – PPA Põhja prefektuuri 18.10.2012 otsusega LS § 259 lg 1 alusel määratud rahatrahv 12 EUR. Täidetud 02.11.
5. Menetlusalune isik esitas kohtule xxx tõendi, millest nähtub, et H.M õpib alates xxx xxx xxx 02.09.2013 otsuse nr 5267, millest nähtub, et H.M-ile on määratud õppetoetus 5 õppekuuks 09.2013-01.2014 summas 135 EUR kuus ja H.M eluasemekulusid kinnitava arve, millest nähtub, et kommunaalkulud moodustavad 75,05 EUR. Käesolevas väärteoasjas H.M on rikkumist tunnistanud menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollis, mis on otsuse tegemisel arvestatud kergendava asjaoluna. Kohus leiab, et karistuse määramisel kohtuvälise menetleja poolt on arvestatud nii toimepandud süüteo raskust, menetlusaluse isiku süüd ja kergendavad asjaolud, kui ka võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistuse liiki valides kohaldas kohtuväline menetleja kergemat liiki s.o. rahatrahvi ning valitud karistuse määr on proportsionaalne rikkumisele. 5 KarS § 47 lg 1 sätestab, et kohus või kohtuväline menetleja võib väärteo eest kohaldada rahatrahvi kolm kuni kolmsada trahviühikut. Trahviühik on rahatrahvi baassumma, mille suurus on neli eurot Liiklusseaduse § 227 lg 3 kohaselt mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 41–60 kilomeetrit tunnis – karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. Kohus leiab, et olukorras, kus mootorsõidukijuht ületas oluliselt lubatud suurimat sõidukiirust on põhjendatud määrata isikule karistust sanktsiooni keskmise määra lähedases ulatuses, mis on proportsionaalne toime pandud rikkumisele ja piisav karistuse eesmärkide saavutamiseks. Karistuse liigi valides tuleb aga arvestada menetlusaluse isiku majanduslikku seisundit ja taotlust ning määrata karistus, mis võimaldaks mõjutada isiku käitumist ja oleks talle jõukohane. Kohus arvestab ka kohtuvälise menetleja seisukohta ja nõustumist karistuse liigi muutmisega kuid leiab, et kohtuvälise menetleja poolt pakutud uus karistus - sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 6-ks kuuks kuigi moodustab poole võimalikus karistuse määrast on siiski liialt karm. Pakutud karistuse iseloomu arvestades kohus leiab, et karistuse eesmärkide saavutamiseks piisaks sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist veidi alla sanktsiooni keskmist määra. Arvestades seda, et Liiklusseaduse § 227 lg 3 sanktsioon näeb ette võimalust kohaldada põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmist kuni kaheteistkümne kuuni, antud õigusrikkumise puhul kohus peab põhjendatuks mõista karistuseks juhtimisõiguse äravõtmine 4- ks kuuks, mis jääb alla sanktsiooni keskmist määra ja on piisav karistuse eesmärkide saavutamiseks. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes VTMS § 120, § 132, § 134, § 135 kohus rahuldab H.M kaebuse ning tühistab Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri 19.09.2013 otsuse väärteoasjas 2440,13,005995 (millega H.

§ 227

lg 3 alusel määrati rahatrahv 100 trahviühiku ulatuses s.o 400 eurot), määratud karistuse osas ja mõistab uue karistuse raskendamata menetlusaluse isiku olukorda. (allkirjastatud digitaalselt) Loretta Pikma Kohtunik 6