KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 30. oktoober 2013, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-12-10022 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus

§ 391

lg 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks 6 kuud vangistust.

§ 69

lg 1 alusel asendati P.P-le mõistetud karistus 6 kuud vangistust 360 tunni üldkasuliku tööga.

§ 69

lg 3 alusel määrati üldkasuliku töö tegemise tähtajaks 18 kuud alates kohtuotsuse jõustumisest.

§ 69

lg 4 alusel kohustati P.P üldkasuliku töö tegemisel järgima

§ 75lg-s 1 sätestatud kontrollnõudeid.

2. 21.08.2013 esitas P.P Viru Maakohtule taotluse otsuse tühistamiseks, karistuse lõpetamiseks ning menetluskulude tühistamiseks, kuna

§ 391lg 1 alusel etteheidetav tegu on dekriminaliseeritud.

3. Tartu Maakohtu 09.10.2013 määrusega jäeti süüdimõistetu taotlus rahuldamata. 3.1 Kohus märkis, et 15.07.2013 jõustus karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus (RTI, 05.07.2013,2), millega muu hulgas muudeti ka

§ 391lg 1 sõnastust.

Võrreldes varem kehtinud sõnastusega on

§ 391

lg-st 1 jäetud välja väärteoprejuditsioon, st korduvalt väikeses koguses toimepandud salakaubavedu ei ole enam kuritegu. Järelikult on tegemist muudatusega, mis välistab osaliselt teo kriminaalkorras karistatavuse. Sama seadusega täiendati alates 15.07.2013 karistusseadustiku rakendamise seadust §-ga 332, mille kohaselt kohaldatakse karistusseadustiku § 391 lõike 1 15.07.2013 jõustunud redaktsiooni tagasiulatuvalt isikule, kes on enne 15.07.2013 nimetatud sätte alusel süüdi mõistetud ja kes kannab vangistust. Muudatuse tagasiulatuv mõju on piiritletud üksnes nende süüdimõistetutega, kes kannavad käesoleval hetkel

391 lg 1 alusel reaalset vangistust. P.P sellele kriteeriumile ei vasta, kuna tema puhul asendati vangistus üldkasuliku tööga. 3.2 Maakohus tugines oma määruses Riigikohtu lahenditele (3-4-1-19-07 p 23; 3-1-3-10-02), milles Riigikohus on viidanud, et PS § 12 lg 1 ja 23 lg 2 teises lauses sätestatud põhiõigused ei ole piiramatud. Tegemist on ilma seadusereservatsioonita põhiõigustega, mille piiramise õigustusena saavad arvesse tulla teised põhiõigused, aga ka põhiseaduslikud väärtused, näiteks kohtusüsteemi efektiivne toimimine, karistusotsuse seadusjõud, õiguskindlus ja õigusrahu. Teatud juhtudel võivad teised põhiõigused või põhiseaduslikud väärtused kaaluda osaliselt või täielikult üles PS § 12 lg 1 esimesest lausest ja § 23 lg 2 teisest lausest tuleneva süüdimõistetu õiguse sellele, et tema olukord viidaks kooskõlla pärast õiguserikkumise toimepanemist kehtima hakanud leebema seadusega. Sellistel puhkudel võib seadusandja näha ette, et leebemat seadust kohaldatakse juba süüdimõistetud isikute suhtes üksnes piiratud ulatuses või ei kohaldata seda üldse, kitsendades nii süüdimõistetute teatud kategooriate põhiõigust saada osa leebema karistusseaduse tagasiulatuvast mõjust.

1. Maakohtu määruse peale esitas kaebuse süüdimõistetu P.P, kes taotleb määruse tühistamist. 4.1 Määruskaebuses väidab P.P esmalt, et maakohus ei võtnud arvesse 04.04.2013 kohtuotsusega mõistetud karistuse kogumit. 4.2 Süüdimõistetu leiab, et maakohtu määrus pole kooskõlas PS § 23 teise lõikega. Määruskaebuse kohaselt on reaalset vangistust kandvad isikud soodsamas olukorras võrreldes isikutega, kellele ei ole kohtuotsusega mõistetud reaalset vangistust. Selline olukord on vastuvõetamatu, sest on olemas diskrimineerimise keeld ning nõue, et langetatud kohtuotsus peab olema õiglane. Riigikohtu üle kümne aasta tagust otsust ei saa aluseks võtta, sest elu läheb edasi ning olukorrad muutuvad alati nii vormilt kui sisult. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
2. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks määruskaebuses toodud motiividel puudub alus. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruses esitatud seisukohtadega, märkides vastuseks määruskaebusele järgnevat.
3. Määruskaebuse esitaja etteheide, et maakohus ei võtnud arvesse 04.04.2013 kohtuotsusega mõistetud karistust kohtuotsuste kogumis, on ringkonnakohtu hinnangul õiguslikult põhjendamatu ega vääri edasist tähelepanu.
4. Maakohtu määrus on kooskõlas seaduse ning kohtupraktikaga, põhinedes

RS § 332 kohaldamisel seadusandja mõttel ning asjakohasel Riigikohtu praktikal ((RKPJKo 3-4-1-1907; RKÜKo 3-1-3-10-02). Ringkonnakohus sedastab, et mitte kõikide süüdimõistetute puhul ei ole põhjendatud uue

§ 391lg 1 redaktsiooni kohaldamine tagasiulatuvalt.

Osundatud Riigikohtu lahendites leidis kolleegium, et küsimus sellest, millistel juhtudel ja millises ulatuses saab seadusandja piirata PS § 12 lg 1 esimesest lausest ja § 23 lg 2 teisest lausest tulenevat süüdimõistetu õigust leebema seaduse tagasiulatuvale kohaldamisele, tuleb lahendada süüdimõistetu põhiõiguste riive intensiivsuse ja seda riivet õigustavate väärtuste omavahelise kaalumise teel. Vabaduse piiramine vangistusega on sedavõrd oluline põhiõiguste riive, mispuhul karistusseadustiku tagasiulatuv kohaldamine on kindlasti 2 põhjendatud. Samas üldkasulik töö vangistuse asendusvormina ei ole ringkonnakohtu hinnangul nii oluline riive põhiõigustele, et see peaks tingima isiku rehabiliteerimise. Nagu maakohtu määrus ka kajastab, siis süüdimõistetu põhiõiguste riivet võib õigustada nt kohtusüsteemi efektiivne toimimine, karistusotsuse seadusjõud, õiguskindlus ja õigusrahu. Nendel põhiseaduslikel väärtustel on käesolevas asjas võrdsuspõhiõiguse riive ja seaduse tagasiulatuva mõju piiramine põhjendatud. Tuleb märkida, et

§ 391

lg 1 uue redaktsiooni kohaldamine kõikide süüdimõistetute suhtes, kelle olukorda muudatustega leevendati, annaks väära signaali, nagu suhtuks riik teo toimepanemisse õigustavalt ning samuti riivaks see ühiskonna õiglustunnet. Sellest johtuvalt P.P määruskaebus rahuldamisele ei kuulu. 8. Eeltoodu alusel ning juhindudes KrMS § 390 ja § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus vaidlustatud kohtumääruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. Aarne Sarjas Maarika Kuusk 3 Tiit Lõhmus