Obsah (4)

§ 266§ 121§ 64§ 74

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 10. september 2013.a Tallinn kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-12- 7032 Kohtukoosseis Eesistuja Malle

§ 266lg 1 ja § 121 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 12.

juuni 2013.a otsus Apellatsiooni esitaja G.E kaitsja adv Rünno Roosmaa Teised apellatsioonimenetluse pooled Prokurör Merry Tiitus, süüdistatav G.E , kannatanu A T Süüdistatav G.E isikukood xxx, Eesti kodanik, elukoht xxxxxxxxxx, ametlik töökoht puudub, teeb juhutöid, varem kahel korral kriminaalkorras karistatud. RESOLUTSIOON Jätta Pärnu Maakohtu

1. juuni 2013.a otsus muutmata. Apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Pärnu Maakohtu
2. juuni 2013.a otsusega tunnistati G.E süüdi

§ 266

lg 1 järgi ja karistati 4-kuulise vangistusega,

§ 121

järgi 8-kuulise vangistusega.

§ 64

lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks 8 kuud vangistust.

§ 74

lg 1, 3 alusel jäeti karistus täielikult täitmisele pööramata 18-kuulise katseajaga. A. T tsiviilhagi rahuldati ja G.E-lt mõisteti A. T kasuks välja 2 834.90 eurot. Menetluskulud (sundraha, toimikust koopiate tegemise kulud, tasu riigi õigusabi eest ja tunnistajatele ning kannatanule välja makstud kulud) mõisteti G.E-lt välja riigituludesse. G.E tunnistati süüdi selles, et tema, olles alkoholijoobes, 26.06.2011.a kella 05.00 ajal xxxxxxxxxxxx lukustamata välisukse eelnevalt koputamata ja uksekella andmata ning korteri valdajate ja selles viibivate isikute kutset või luba saamata, rikkudes sellega EV Põhiseaduse § 32, mille kohaselt on igaühe omand puutumatu ja võrdselt kaitstud.

§ 121

järgi tunnistati ta süüdi selles, et 26.06.2011.a kella 05.00 paiku pärast omavolilist sissetungi xxxxxxxxxxxxx, sisenes kööki, kus lõi A T ühel korral rusikaga näkku ja seejärel vähemalt kahel korral puust taburetiga pea piirkonda. Järgnenud kannatanule magamistuppa, lõi ta A. T vähemalt kahel korral rusikaga näkku ja kui kannatanu Kus, jätkas maaslamava kannatanu peksmist rusikaga näkku vähemalt kahel korral. G.E tekitas A. Tle füüsilist valu, haavad peas vasakul meelekohal ja lõual ning kolme ülaesihamba väljalangemise. APELLATSIOONI SISU Kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue, õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist, leides, et kohus rikkus kriminaalmenetlusõiguse norme, kohaldas ebaõigesti materiaalõigust, esitatud tsiviilhagi ei ole põhjendatud. Apellant märgib, et süüdistatava ja kannatanu ütlused on vastuolus, juhtunul otseseid pealtnägijaid ei olnud. A. T ise politseisse ei pöördunud. Samas ei ole G.E A. T löömist eitanud, kuid seda pärast A. T poolset rünnet. G.E selgitas, et tema oli avalduse esitajaks sündmuse kohta ja seda eelkõige põhjusel, et oli saanud kannatada – oli kaotanud esihamba ning asja kohta oli algatatud kriminaalasi. Vaatamata sellele on kohus jõudnud veendumusele, et süüdistatava ütlused on paljasõnalised ja ennastõigustavad ega haaku teiste uuritud tõenditega. Kaitsja kohtuga ei nõustu, kuivõrd selle veendumuse kujunemise eeldusena on esitatud tunnistajate ütlused, kes kajastavad sündmusi ositi. Tegelikult peaks kehtima põhimõte, et kahtlused tuleb süüdistatava kasuks tõlgendada. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta A. T ütlusi G.E ütlustele eelistas. Materiaalõigusse puutuvalt märgib kaitsja, et süüdistatava ütlused A. T korterisse sisenemise kohta on igati loogilised. Kohus on aga arvestanud ka tunnistajate ütlusega, kelledest aga ükski ei kuulnud ega näinud seda, kuidas G.E korterisse sisenes, mistõttu ei saa ka väita, et G.E seda omavoliliselt tegi. Kaitsja viitab vastuoludele süüdistatava, tunnistajate ja kannatanu ütlustes. Apellant märgib, et talle jääb arusaamatuks kohtu kindel seisukoht, et G.E on toime pannud

§ 266lg 1 ettenähtud kuriteo.

Korterisse sisenemise kohta räägivad süüdistatav ja kannatanu erinevalt, seega on olukord n.ö sõna-sõna vastu ja sellest tulenevalt ei saa G.E omavolilises sissetungis süüdistada, see pole tõendatud. 2 Tsiviilhagi kohaselt soovib A. T, et G.E hüvitaks talle 2834.90 eurot – hambaarsti juures raviplaani koostamise, hammaste taastamise ja ravi eest. Kaitsja märgib, et 26.06.2011.a koostatud kiirabikaardist tulenevalt esines A. Tl peas vasakul pool 0,6 cm pikkune haav ja lõua all haav. Märkused hammaste ebaharilikust seisukorrast puuduvad. A. Tst on ilma ülahammasteta tehtud foto 16.03.2012.a. Sündmus aga leidis aset 8,5 kuud varem. Samuti on üllatav, et A. T on külastanud hambaarsti alles 2012.a juulis. On ilmselge, et seesuguse pika aja jooksul võis A. T oma hammastest ilma jääda kellegi teise süül ja hoopis muul ajal ja olukorras. Seega on kohus seostanud põhjendamatult kolme esihamba äratulemist 26.06.2011.a intsidendiga, sest G.E ei tunnista kahtlustust, pildid A. Tst hammasteta on tehtud 8,5 kuud hiljem. Puudub põhjuslik seos A. T hammaste puudumise osas, tsiviilhagi rahuldamine on põhjendamatu. PROKURÖRI VASTUVÄITED APELLATSIOONILE Apellatsiooni kohaselt seisnes kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine selles, et maakohtu otsusest ei nähtu mis põhjusel on eelistatud vastuoluliste tõendite puhul ühtesid teistele, süüdistuses

§ 121järgi on süüdistatava ja kannatanu ütlused vastuolulised.

Maakohtu otsusest nähtub, et G.E süüditunnistamisel

§ 121

järgi hindas kohus kogumis järgmiseid isikulisi tõendeid: kannatanu A T ütluseid, tunnistajate P K, L ja L V ütluseid. Lisaks olid kohtul otsust tehes kasutada ka 26.06.2011.a. kiirabikaart, 16.03.2012 kannatanu ütlustele lisatud fotod kannatanu vigastustest ning FIE Mare K Hambaravi arve koos tõendiga. Apellant märgib, et G.E pole kunagi eitanud kannatanu löömist, kuid tema sõnul toimus see kõik pärast kannatanu poolset rünnet. Prokurör rõhutab, et kriminaalasjas uuritud tõenditest tulenevalt leidis tõendamist aga üksnes G.E poolt A T korduv löömine. Lisaks kannatanule oskasid selle kohta ütlusi anda ka tunnistajad P K ja L V, kes seda sündmust vahetult pealt nägid. Seega ei tuginenud kohus üksnes kannatanu ütlustele, vaid tõendite kogumile, mille prokuratuur kohtule kohtulikul uurimisel esitas. Samuti osundas kaitsja nii apellatsioonis kui ka juba maakohtus kohtulikul arutamisel asjaolule, et kannatanu ei pöördunud pärast sündmust mitte omal initsiatiivil politseisse, vaid ta oli sunnitud avalduse esitama. Esmalt nendib riiklik süüdistaja, et mitte keegi ei sundinud tegema kannatanul A Tl avaldust kriminaalmenetluse alustamiseks. Nagu kannatanu kohtus ristküsitlusel kaitsjale vastas, siis antud kriminaalmenetluse esemeks oleva sündmuse kohta tegi esmalt avalduse G.E , misjärel alustas Lääne Prefektuur kriminaalasja nr 11267000438 (antud kriminaalasjas kuulati G.E üle kannatanuna ning A T kahtlustatavana). Kriminaalasjas kogutud tõendite alusel lõpetati asjas menetlus, kuna kogutud tõendite alusel tuvastati A T peksmine G.E poolt ning alustati menetlust käesolevas kriminaalasjas. Alles seejärel tekkis kannatanu A Tl vajadus muuhulgas oma varalist nõuet kriminaalmenetluses tõendada, mistõttu ta pöörduski hambaarsti poolt hinnapakkumise saamiseks. Apellandi hinnangul kohaldati antud juhul ebaõigesti materiaalõigust, mõistes G.E süüdi

§ 266lg 1 järgi.

Prokuratuur on seisukohal, et G.E tunnistati süüdi õigustatult vastavalt kohtulikul arutamisel uuritud tõenditele, s.o. kannatanu ja tunnistaja P K ütlustele tuginevalt. Vastavalt kohtupraktikas valitsevale seisukohale ei ole välistatud ka isiku süüditunnistamine ühele 3 tõendile tuginedes või situatsioonides, kus on Ault n.ö. sõna- sõna vastu. Oluline on, et kohus kaaluks kõiki asjaolusid, motiive, eesmärke, mis räägivad nii süüteo toimepanemise poolt kui ka vastu ning annaks neile üldhinnangu, s.t. hindaks argumente kogumis. Riiklik süüdistaja on jätkuvalt seisukohal, et lisaks A. T ütlustele tõendavad G.E poolt omavolilist sissetungimist ka tunnistaja P K ütlused. Kaitsjaga ei nõustu prokurör ka tsiviilhagi puudutavas osas. Maakohtu poolt kannatanu A T tsiviilhagi rahuldamine on seaduslik, kuna tõendatud on põhjuslik seos teo ja tekkinud kahju vahel. Tõepoolest ei ole kiirabikaardil märget hammaste seisukorra kohta. Kuid lisaks kannatanule on põhjuslikku seose kohta andnud ütlusi ka tunnistajad P K ja L V, kelle sõnul oli A T vahetult pärast peksa saamist näost verine ning paari päeva- nädala jooksul pärast sündmust Kusid tal kolm ülemist esihammast ära. Kuna hammaste kaotus on jääv kahjustus (s.t hambad ei kasva ise tagasi), siis antud juhul ei ole probleem selles, et hambaarsti juurde pöörduti raviplaani koostamiseks oluliselt hiljem pärast sündmust. Prokurör leiab, et maakohtu 12.06.

1. a otsus tuleb jätta muutmata ja kaitsja apellatsioon rahuldamata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide, apellatsiooni ja sellele esitatud vastuväidetega, leiab, et maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik, apellatsioon rahuldamisele ei kuulu. Esitatud apellatsioonis taotleb kaitsja maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ning õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Siinkohal osundab kohtukolleegium Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium korduvalt märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (vt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-77-05; 3-1-189-06; 3-1-1-85-07 jt). Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud argumendid ei anna maakohtu otsuses esitatud tõendite põhjaliku analüüsi ja sellest tulenevate järelduste ümberhindamiseks ja G.E õigeksmõistmiseks alust. Kaitsja poolt apellatsioonis esitatud väide, nagu oleks käesolevas süüdistusasjas tegemist n.ö sõna-sõna vastu olukorraga ning et maakohus ei ole põhjendanud, miks ta on kannatanu ütlusi süüdistatava ütlustele eelistanud, on eksitav. Maakohus on G.E süüküsimuse otsustamisel hinnanud kohtuistungil kontrollitud väga mitmeid tõendeid nende kogumis, nagu 4 seda nõuab KrMS § 61 lg
2. Lisaks kannatanu ja süüdistatava ütlustele on kohus tõenditena arvestanud tunnistajate P K ning L ja L V ütlusi ning koopiat kiirabikaardist. Need tõendid haakuvad kannatanu ütlustega, ei toeta aga G.E versiooni. Ükski teine tõend peale süüdistatava enda ütluste ei viita vähemalgi määral sellele, et A. T G.E rünnanud oleks. Tõendite analüüsist tulenevalt leidiski maakohus põhjendatult, et G.E ütlused on paljasõnalised ja ennastõigustavad. Kuigi tunnistaja L. V (A. T naaber) kogu sündmust pealt ei näinud, kinnitas ta, et kui ta müra peale A. T korterisse jooksis, nägi magamistoa põrandal A T, keda G.E rusikatega peksis. A. T nägu ja pea olid üleni verised, mingit vastupanu ta ei osutanud. Kui ta politsei lubas kutsuda, lahkus G.E . Tema G.E mingeid vigastusi ei näinud. Tunnistaja selgitas veel, et kuna tema ja A. T korterid asuvad kohakuti teineteise peal, sai ta aru, et müra ja matsud algasid köögist ja kandusid siis magamistuppa /tl 41-44/. Seega pole kohtukolleegiumi hinnangul tegemist siiski n.ö sõna-sõna vastu olukorraga, nagu kaitsja märgib. Maakohus on G.E

§ 121järgi süüdi tunnistanud tõendite kogumile tuginedes.

Asjaolu, et A. T ise kohe pärast temaga juhtunut politseisse ei pöördunud, ei muuda tema kohtuistungil antud ütlusi vähem usaldusväärseiks. Kaitsja viitab apellatsioonis, et A. T oli sunnitud politseile avaldust tegema ning et tegelikult pöördus politseisse G.E , kuivõrd oli saanud kannatada. Kohtukolleegiumile jääb arusaamatuks, millist tähendust omab see asjaolu G.E kohtus antud ütluste hindamisel. Kohtukolleegium märgib, et ükski tuvastatud asjaolu ei kinnita, nagu oleks kannatanut keegi avaldust tegema sundinud. Kannatanu on ristküsitluse käigus selgitanud, et kõne all oleva sündmuse kohta tegi esmalt politseile avalduse G.E , misjärel kriminaalmenetlust ka alustati, kuid menetluse kestel tuvastati, et tegelikult peksis G.E A. T ja alustati teist menetlust. Siis leidis ta, et oma hammaste ravist (taastamisest) tulenevat varalist nõuet peab ta kriminaalmenetluses tõendama ning pöördus arsti poole /tl 28-36/. Puutuvalt süüdistusse omavolilises sissetungimises A. T korterisse, tõdeb kohtukolleegium, et kannatanu ja süüdistatava ütlused on tõepoolest vastuolus, kuid olukorras, kus kohus on juba mitmetele teistele tõenditele tuginedes

§ 121

järgi kvalifitseeritud süüdistust analüüsides leidnud, et G.E ütlusi ei ole võimalik usaldada, küll on aga kannatanu ütlused usaldusväärsed, pole võimalik teha järeldust, et kannatanu, kirjeldades sündmuste algust ja süüdistatava sisenemist tema korterisse, valetab ning lähtuda süüdistatava ütlustest. Teisalt leiab kohtukolleegium, et ka G.E poolt A. T korterisse sisenemise asjaolude kohta kannatanu poolt antud ütlusi (tema oli köögis ja tegi suitsu kui G.E koputamata korterisse marssis ja otse kööki tuli ning ütles, et tuli selleks, et kõik tema käe- ja jalaluud puruks lüüa. Midagi põhjendamata hakkaski süüdistatav teda peksma) kinnitab tunnistaja L V, kes on kinnitanud, et mütsatusi ja müra kuulis ta tulevat A. T korteri köögist ja magamistoast. Tunnistaja ütlustega ei haaku aga kuidagi süüdistatava väide, mille kohaselt tulnud A. T tema koputamise peale ust avama, sisse kutsunud ning kohe kui ta sai sammu astuda (järelikult siis peaaegu korteri välisuksel), löönud A. T teda rusikaga, tema Kukkunud pikali ning A. T üritanud ka samas taburetiga teda lüüa /tl 79/. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus G.E põhjendatult

§ 266lg 1 järgi süüdi tunnistanud.

Tsiviilhagisse puutuvalt märgib apellant, et 26.06.2011.a koostatud kiirabikaardilt ei nähtu ühtki märkust kannatanu hammaste ebahariliku seisukorra kohta ning et pildid A. Tst ilma ülahammasteta on tehtud alles 2012.a juunis. Kaitsja leiab, et seega võis A. T oma hammastest ilma jääda kellegi teise süül, muul ajal ja põhjusel. Kohtukolleegium ei nõustu apellandiga. Mis puudutab kiirabikaarti, siis kiirabimeediku ülesanne ei olegi abivajaja igakülgne uuring, meedikud osutasid A. Tle esmaabi, sealjuures ei pruukinud A. T ise veel abi 5 osutamise ajal adudagi, et tal peksmise tagajärjel ülahambad lahti on. Asjas on ju pealegi tuvastatud, et A. Tl tulid hambad ära ca nädala jooksul pärast süüdistatava poolt tarvitatud vägivalda. Kuivõrd maakohus tuvastas kahtlusteta, et A. T kaotas kolm esihammast G.E poolse peksmise tagajärjel, s.o esineb põhjuslik seos süüdistatava teo ja kannatanul tekkinud tervisekahjustuse vahel, siis on maakohtu otsus ka osas, millega kannatanu tsiviilhagi rahuldati, põhjendatud ja seaduslik. Ülaltoodust lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus Pärnu Maakohtu 12. juuni 2013.a otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. Malle Preimer Meelika Aava 6 Ivi Kesküla