Obsah (7)

§ 199§ 65§ 68§ 200§ 64§ 57§ 4

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 07. aprill 2011, Tallinn Kriminaalasja number 1-11-846 Kohtukoosseis Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Julia Kat

§ 199lg 2 p 9, § 200 lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 01.

veebruari 2011 otsus lühimenetluses Apellatsiooni esitaja Süüdistatav ja tema kaitsja M.Allikmäe Prokurör Ringkonnaprokuröri abi Mairi Heinsalu Süüdistatav P.I, ik: XXX, varem korduvalt kriminaalkorras karistatud, karistusaja alguseks 01. 02.2011. Kaitsja Advokaat Merike Allikmäe RESOLUTSIOON Tühistada Harju Maakohtu 01.veebruari 2011 kohtuotsus kriminaalasjas nr. 1-11-846 P.I-le

§ 65lg 1 alusel liitkaristuse mõistmise, karistusaja alguse ja 1 kannatanu J.P.

kasuks väljamõistetud tsiviilhagi summa osas. Uue otsusega: 1.

§ 65

lg 1 alusel lugeda Harju Maakohtu 29.10.2010 aasta otsusega mõistetud karistus 3 kuud ja 10 päeva kaetuks käesoleva otsusega mõistetud raskema karistusega ja mõista P.I-le liitkaristuseks 1 aasta ja 8 kuuline vangistus. 2.

§ 68lg alusel lugeda karistusaja alguseks 27.

oktoober 2010 aasta.

1. Välja mõista P.I-lt kuriteoga tekitatud kahju katteks kannatanu J. P.’i kasuks 52,73( viiskümmend kaks eurot ja seitsekümmend kolm senti). Summa kanda J. P. arvele nr XXXXXXXXXXXXXX SEB pangas. Muus osas jätta otsus muutmata. Süüdistatava apellatsioon rahuldada osaliselt. Kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul. SÜÜDISTUS:
2. P.I on kohtu alla antud süüdistatavana selles, et tema viibides 08.10.2010 kella 22.00 paiku Tallinnas Mustamäe teel asuvas trollipeatuses „Tammsaare“ tungis võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil kallale J. P.’ile, lüües teda rusikaga vasakule poole rinna piirkonda, mille tagajärjel J. P. kukkus ja kaotas hetkeks teadvuse, võttis J. P.’i jope taskust viimase vara koguväärtuses 62.31€ (975 krooni). Seega P.I pani toime võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, mis oli toime pandud vägivallaga s.o. röövimise ehk kuriteo, mis on kvalifitseeritav

§ 200lg 1 järgi.

Samuti tema, olles isikuks kes on varem korduvalt toime pannud vargusi süstemaatiliselt uuesti, viibides 27.10.2010 kella 14.47 ajal Tallinnas, XXXX-XXXXX X asuvas ja R. AS-le kuuluvas S. võttis võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil kaupluse müügisaalist 15 pakki kohvi Paulig President, ühe maksumus 3,70€ (57.90 krooni), kogumaksumusega 55.51€ (868.50 krooni), pani nimetatud kauba kilekotti ning möödus kaupluse kassadest kauba eest tasumata. 2 Seega P.I , olles isikuks, kes on varem toime pannud vargusi ja röövimise pani toime võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, mis oli toime pandud süstemaatiliselt s.o. varguse ehk kuriteo, mis on kvalifitseeritav

§ 199lg 2 p 9 järgi.

HARJU MAAKOHTU OTSUS: 2. Maakohus tunnistas P.I süüdi

§ 200lg.

1 järgi ja mõistis karistuseks 2 aastat 6 kuud vangistust

§ 199lg.

2 p. 9 järgi ja mõistis karistuseks 9 kuud vangistust.

§ 64lg.

1 alusel luges mõistetud kergema karistuse kaetuks raskema karistusega ja lõplikuks karistuseks mõistis 2 aastat 6 kuud vangistust. Mõistetud karistuse vähendamisega ühe kolmandiku võrra, mõistis põhikaristuseks 1 aasta 8 kuud vangistust.

§ 65lg.

1 alusel arvas 29.10.2010 a. Harju Maakohtu kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakantud osa liitkaristusest maha ja lõplikuks karistuseks mõistis 1 aasta 8 kuud 4 päeva vangistust. Karistusaja alguseks luges

1. veebruar 2011 a. J.P.’i kasuks mõistis P.I-lt välja 62,31 eurot ja R. AS kasuks 55,51 eurot. APELLATSIOONID:
2. Kaitsja apellatsioonis vaidlustatakse otsus mõistetud karistuse osas Märgitakse, et süüdistatavat on võimalik karistada tingimusliku karistusega. Apellatsioon on esitatud P.I soovil, kuna ta ei ole kohtuotsusega nõus. P.I leiab, et mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele ja süüdistatava isikule. Vaatamata sellele, et teda on korduvalt karistatud reaalse vangistusega, on siiski võimalik karistada teda leebemalt. Arvestades süü suurust ja vähest tsiviilkahju, on talle mõistetud karistus liialt karm. Asjaolud, et varaline kahju on vähene ning et isik oma süüd tunnistab, on jäänud kohtu tähelepanuta. Kohus on lugenud puhtsüdamliku kahetsuse karistust kergendavaks asjaoluks

§ 57

lg 1 p 3 mõttes, kuid

§ 57

lg 2 mõttes võinuks arvestada ka seaduses loetlemata faktilisi asjaolusid, sealhulgas asjaolu, et P.I on isik, kes on kohtule kinnitanud, et rohkem kuritegusid ta toime ei pane. Karistust reaalselt mõistes ei ole kohus objektiivselt arvestanud kohtualuse isikut ja süüteo raskust. I astme kohus põhjendas oma otsuses, et ta on isikuks, kes on tarvitanud ilma arsti ettekirjutuseta narkootilisi aineid, et uue tahtliku kuriteo pani ta toime 20 päeva möödumisel pärast karistuse kandmist. Kuid kohus ei ole arvestanud, et P.I käesoleval ajal suhtub kriitiliselt oma tegudesse ja nende tagajärgedesse, et ta on kandnud vanglakaristust ning vanglas olles on ta asunud sõltuvusest võõrutuse teele. Nii tutvustas ta ka kohtule dokumenti, millest nähtus, et ta on registreerinud end sõltuvusainetest raviks Kernu vallas Lootuse külas, mis põhineb kristluse alustel ning mille kestus on 10 – 12 kuud. Samuti ei ole kohus arvestanud asjaolu, et 08.10.10 episoodis oli kannatanu joobeseisundis. 3 Ei saa jätta tähelepanuta, et isiku karistamise aluseks on ennekõike tema teosüü. P.I-le jääb arusaamatuks kohtu järeldus, et teda ei ole võimalik mõjutada edaspidi loobuma kuritegude toimepanemisest teisiti kui reaalse karistuse kohaldamisega. Ta ei ole andnud kohtule ennast õigustavaid ütlusi ega püüdnud oma süüd vähendada. P.I leiab, et tema allakäiku on hinnatud väljaspool süüdistuses nimetatud tegu. Kui kohus oleks arvestanud õigesti tema isikulisi parameetreid, siis on võimalik, et selle tulemusel oleks tehtud teistsugune otsus. Ta on isikuks, kes on asunud võõrutusravile, olles eelnevalt ravi ootel. Probleemid on ka lähisuhetes, kuna tema elukaaslane on sattunud keerulisse olukorda ning vajab tema tuge. P.I kinnitas, et karistuse kohaldamisel on võimalik teda mõjutada edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest leebema karistusega. Riigikohtu otsuse 3-1-1-99-06 kohaselt peab kogu karistusõiguslik regulatsioon olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega. See tähendab, et karistusõiguse mistahes sätete puhul on võimalik tõstatada küsimust selle sättega võimaldatava põhiõiguste riive kohasusest, tarvilikkusest ja mõõdukusest. Apellatsioonikohus on KrMS § 340 lg 1 kohaselt kohustatud tegema apellatsiooni taotlusest sõltumatult uue otsuse, kui ta tuvastab kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, mis raskendab süüdistatava olukorda.

1. Süüdistatav oma apellatsioonides palub teda tingimisi karistusest vabastada ja karistusaja alguseks lugeda 27.10.
2. Arvestada tema puhtsüdamlikku kahetsust. Kohus on arvestanud vaid kannatanu ja tunnistaja ütlusi, mis aga pole päris õiged. Ta vaid lükkas kannatanu. Palub selliste asjaoludega arvestada karistuse mõistmisel. Tahab elama minna Lootuse külla. Kannatanule tagastatud rihma osas pole maakohus tsiviilhagi vähendanud. Palub vabastada sundraha maksmisest. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS:
3. Apellant- süüdistatav toetab mõlemat apellatsiooni. Apellant- kaitsja toetab apellatsioone. Prokuröri arvamuse kohaselt kuuluvad apellatsioonid osaliselt rahuldamisele ja otsus tühistamisele liitkaristuse mõistmise osas ning ka J.P. kasuks väljamõistetud tsiviilhagi summa osas. Muus osas palub jätta otsus muutmata. KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS: 4
4. Kolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, apellatsioonide sisudega, ära kuulanud menetlusosalised, leiab, et otsus kuulub osalisele tühistamisele ja seda alljärgneva põhistusega.
5. Maakohus on materiaalõigust. süüdlasele liitkaristuse mõistmisel ebaõigesti kohaldanud Riigikohus on korduvalt sedastanud oma otsustes ( vt nt 3-1-1-26-08, 3-1-1-13-11), et kuigi kuritegude hiljem tuvastatud kogumi korral mõistetakse liitkaristus mitme kohtuotsuse järgi, peab kohus looma olukorra, kus enne esimese kohtuotsuse kuulutamist mitu kuritegu toime pannud isikute karistusõiguslik kohtlemine oleks võrdne, vaatamata sellele, kas nende kuritegude eest mõistetakse karistus ühe kohtuotsusega

§ 64

lg 1 järgi või mitme kohtuotsusega

§ 65lg 1 järgi. Kr

MS § 65 lg 1 kehtestab, et kui süüdimõistetu on pannud enne kohtuotsuse kuulutamist toime teise kuriteo, mõistetakse liitkaristus KrMS § 64 sätestatud korras. Eelmise otsusega täielikult või osaliselt ärakantud karistus arvatakse liitkaristusest maha. Vaidlustatud kriminaalasjas olid kuriteod toime pandud 08.10.2010 ja 27.10.2010 aastal. P.I on aga süüdi tunnistatud 29.10.2010 aasta Harju Maakohtu otsusega ja karistatud lühimenetluse sätteid kohaldades 3 kuu ja 10 päevase vangistusega. Seega vaidlustatavas kriminaalasjas käsitletud kuriteod olid toime pandud enne kohtuotsuse tegemist teises kriminaalasjas. Seetõttu tulnuks

§ 64lg 1 alusel moodustatud ja Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendatud liitkaristus

§ 65lg-s 1 sätestatust tulenevalt liita P.I-le Harju Maakohtu 29.

oktoobri 2010. a otsusega mõistetud lühendatud karistusega, s.o 3 kuu ja 10 päevase vangistusega. Maakohus mõistis

65 lg 1 alusel liitkaristuseks 1 aasta 8 kuud ja 4 päeva vangistust, karistusaja alguseks luges 1. veebruari 2011 ehk kohtuotsuse kuulutamise päeva. Seega, kuigi kohus on märkinud, et arvestab karistusest maha eelmise otsusega ärakantud karistuse, pole kohus faktiliselt mõistetud liitkaristusest, 1 aasta 8 kuud, ühtegi päeva maha arvanud. Kohtukolleegium leiab, et

§ 65

lg 1 alusel tuleb kohaldades prokuröri poolt taotletud kergema karistuse raskemaga kaetuks lugemise põhimõtet, lugeda Harju Maakohtu 29.10.2010 aasta otsusega mõistetud 3 kuud ja 10 päeva vangistust kaetuks käesoleva otsusega mõistetud raskema karistusega ja mõista liitkaristuseks 1 aasta 8 kuud vangistust. Kuna süüdistatav pole pärast kinnipidamist 27.10.2010 aastat enam vabaduses viibinud, tuleb temale mõistetud karistusaja alguseks lugeda eelmise otsusega määratud karistusaja algus ehk 27.oktoober 2010 nagu on süüdistatav oma apellatsioonis ka taotlenud. Selline kohtlemine on kooskõlas ka ülaltoodud Riigikohtu lahendis esitatud põhimõttega. 8. Apellantide taotlus P.I tingimisi karistusest vabastamise kohta rahuldamisele ei kuulu. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et isiku karistusest tingimisi vabastamine on võimalik üksnes väikese raskusastmega kuritegude puhul, kui teo toimepanemise tehiolud ja süüdlase isik on märkimisväärsete erisustega (nt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-79-03). 5 Karistusest tingimisi vabastamine väljendab eelkõige kohtu usaldust süüdimõistetu suhtes, s.o veendumuses, et süüdistatav enam kuritegusid toime ei pane. P.I-le oli esitatud süüdistus ja ta oli süüdi tunnistatud ka

§ 200

lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises.

§ 200

lg 1 sanktsioon näeb karistusena ette kahe- kuni kümneaastase vangistuse.

§ 4

lg 2 kehtestatu alusel on tegemist esimese astme kuriteoga, ehk toimepandu raskusaste ei anna alust süüdlase tingimisi karistusest vabastamiseks. Apellandid on leidnud, et kohus ei ole arvestanud süüdistatava puhtsüdamliku kahetsusega ega asjaoluga, et P.I kinnitas, et rohkem ta kuritegusid toime ei pane. Vastupidiselt ülanimetatule on maakohus karistuse mõistmisel arvestanud süüdistatava süü suurusega ja karistust kergendava asjaoluna on ka arvestanud tema puhtsüdamliku kahetsusega. P.I on enne käesolevas kriminaalasjas inkrimineeritud kuritegude toimepanemisi kriminaalkorras korduvalt karistatud, ta on süüdi tunnistatud 10 korral. Kolleegiumi veendumuse kohaselt on süüdistatav oma käitumisega, järjepidevalt kuritegude toimepanemistega andnud aluse järelduseks, et P.I poolt antud lubadus, hoiduda kuritegude toimepanemistest on paljasõnaline ning selline lubadus ei anna alust tema tingimisi karistusest vabastamiseks. P.I on võimalus pärast karistuse ärakandmist näidata, et ta on tõepoolest asunud õiguskuulekale teele ega pane enam uusi kuritegusid toime. Siinjuures peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et süüdistatav enda apellatsioonis on seadnud kahtluse alla kannatanu ja tunnistajate ütluste õigsuse ja väitnud, et kannatanut ta ei löönud ning seoses väiksema süü suurusega palunud teda tingimisi karistusest vabastada. Vastavalt maakohtu istungi protokollile on süüdistatav olnud nõus lühimenetlusega, ehk kriminaalasja materjalide alusel asja arutamisega, ta pole enda ülekuulamist palunud, on täielikult, süüdistuse kogumahus end süüdi tunnistanud, sealhulgas kannatanu J.P. rusikaga näkku löömises/ t.lk. 182-184/. Selline asjaolu ja süü tunnistamine on maakohtule andnud seadusliku aluse arvestada karistuse mõistmisel kergendava asjaoluga, puhtsüdamliku kahetsusega. Süü osaline eitamine esmakordselt alles apellatsioonis ei anna alust veendumuseks, et süüdistatava hinnang toimepandule oleks muutunud kriitilisemaks või et ringkonnakohtul oleks alust veelgi enam arvestada puhtsüdamliku kahetsusega. Kaitsja väide, et karistuse mõistmisel pole arvestatud süüdlase isikuga, ei anna alust P.I tingimisi karistusest vabastamiseks. Süüdistatava enda käitumine näitab, et vaid varguste toimepanemistega isik enam ei piirdunud vaid tema poolt toimepandu muutus raskemaks, kannatanu suhtes on kasutatud ka vägivalda.

§ 200lg 1 näeb ette kahe kuni kümneaastase vangistuse.

Maakohus on süüdlasele mõistnud karistuseks 2 aasta 6 kuulise vangistuse, ehk praktiliselt sanktsiooni miinimummääras.

§ 199

lg 2 järgi on süüdlasele mõistetud vaid 9 kuuline vangistus ning see karistus on loetud

§ 64lg 1 alusel liitkaristuse mõistmisel raskemaga kaetuks.

Seega on juba üheteistkümnendat korda kohtu ees seisev varas, kes pole eelmistest karistustest mingeid järeldusi teinud, jäänud järjekordse varguse eest täielikult karistamata. 6 Tähelepanuta ei saa jätta fakti, et P.I on üle 30 korra ka väärteokorras karistatud, rahalised nõuded on tema enda ütluste kohaselt tasumata. Ka selline käitumine näitab negatiivset suhtumist õiguskorda. Samuti on tegemist narkootilisi aineid tarbiva isikuga, seega ei ole ta isikuks, kes sobib kriminaalhooldusele. Samuti on teda varem juba tingimisi karistusest vabastatud, kuid ta ei ole edukalt katseaega läbinud vaid on toime pannud kuriteo. Seega tema isikuandmed annavad aluse tõdemuseks, et antud juhul on süüdlase isikut arvestades kohus väga leebe karistuse mõistnud. Kokkuvõtvalt kolleegium leiab, et tegude toimepanemise tehioludes ega ka süüdlase isiku osas pole tuvastatavad mingid erilised, märkimisväärsed asjaolud, mis annaksid seadusliku aluse tema tingimisi karistusest vabastamiseks. Sellistele asjaoludele ei viidata ka apellatsioonides.

1. Asjakohane on süüdistatava taotlus vähendada maakohtu poolt kannatanu J.P. kasuks väljamõistetud kahjusummat. Süüdistuse kohaselt on P.I tekitanud kannatanu J.P. varalist kahju summas 62,31 eurot. Maakohus on otsusega sellise summa süüdlaselt kannatanu kasuks ka välja mõistnud. Samas on kohus jätnud täielikult tähelepanuta kannatanu J.P. poolt esitatud tsiviilhagi( t.lk. 165) . Kannatanu on esitatud hagiavalduses taotlenud süüdlaselt temale tekitatud kahju väljamõistmist summas 52,73 eurot, kusjuures on oma nõuet põhistanud, märkides muuhulgas, et temale on tagastatud röövitud püksirihm väärtusega 9,59 ja selles osas ta hagi ei esita. Tsiviilhagi esitamine on kannatanule seadusega tagatud õigus ning kohtul puudub seaduslik alus ületada nõude piire ja teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Seega kuulub J.P. kasuks süüdlaselt väljamõistmisele kuuluva summa osas otsus tühistamisele ja väljamõistmisele kuuluvaks summaks on kannatanu poolt nõutud 52,73 eurot. Süüdistatava apellatsioonis esitatud taotlus väljamõistmisele kuuluva kahjusumma vähendamiseks kuulub seega rahuldamisele.
2. Sundraha riigi kanda jätmise taotlus rahuldamisele ei kuulu. KrMS § 175 lg 1 p 9 kehtestab, et menetluskuluks on süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha. KrMS § 180 lg 1 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. P.I tunnistati süüdi ka

§ 200lg 1 järgi, mille sankstioon näeb ette kahe kuni kümneaastase vangistuse.

Lähtuvalt

§ 4lg-st 2 on tegemist esimese astme kuriteoga. Kr

MS § 179 lg 1 p 1 kehtestab, et süüdimõistva kohtuotsusega kaasneva sundraha suurus on esimese astme kuriteos süüdimõistmise korral 2,5 palga alammäära. Vastavalt Vabariigi Valitsuse määrusele nr 90, on 2011 aastal kehtestatud palga alammääraks 278,02 eurot kuus. Seega süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel tuli süüdlaselt välja mõista sundraha summas 2,5x 278,02 = 695,05 eurot. 7 Maakohus on aga P.I-lt välja mõistnud sundraha 417,03 eurot, ehk on juba sisuliselt jätnud osa menetluskuludest riigi kanda. Menetluskulude täielikku riigi kanda jätmist seadus ette ei näe, seega pole alust süüdlase poolt esitatud taotluse rahuldamiseks.

1. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4, § 338 p 2, § 340 lg 2 p 4,5 tühistab ringkonnakohus Harju Maakohtu
2. veebruari 2011 aasta otsuse osaliselt, rahuldades osaliselt süüdistatava apellatsiooni, kaitsja apellatsiooni jätab rahuldamata. IVI KESKÜLA JULIA KATŠKOVSKAJA MALLE PREIMER Parandatud 13 04 2011 määrusega RESOLUTSIOON Parandada Tallinna Ringkonnakohtu
3. aprilli 2011 aasta otsuse nr 1-11-846 põhiosas tehtud viga, lugedes otsuse p. 7 KrMS § 65 lg 1 ja KrMS § 64 asemel õigeks

§ 65

lg 1 ja

§ 64. Määrus kuulub lahutamatu osana Tallinna Ringkonnakohtu 07.

aprilli 2011 aasta otsuse nr 111-846 juurde. 8