4-12-578 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 20. märts 2012 a Tallinn Väärteoasja number 4-12-578 (2302,12,001098) Kohtunik Märt Toming Kohtuistungisekret

§ 249

lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 30 trahviühiku ulatuses, so 120 eurot. Kohtuvälise menetleja esindaja: Hannes Küünarpuu Kaebuse esitaja: A.Z, ik: xxx, elukoht: xxx RESOLUTSIOON 1. Jätta A.Z-i kaebus Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liikluspolitseiniku Rein Keskküla 26.01.2012 kiirmenetluse otsusele nr 10220882895436 (2302,12,001098) A.Z-i karistamises LS §

§ 249

lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 30 trahviühiku ulatuses, so 120 eurot rahuldamata. 2. Jätta Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liikluspolitseiniku Rein Keskküla 26.01.2012 kiirmenetluse otsus nr 10220882895436 (2302,12,001098) A.Z-i karistamises LS §

§ 249

lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 30 trahviühiku ulatuses, so 120 eurot muutmata ja tühistamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest või otsuse kohtus tutvumiseks kättesaadavuse päevast. Kassatsiooniõiguse soovist tuleb 7 päeva jooksul kirjalikult teatada Harju Maakohtule alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates 20.03.

1. Kassatsiooniõiguse soovist 7 päevase teatamistähtaja jooksul teatamise korral on kassatsioonkaebuse esitamise viimane tähtaeg 19.04.
2. Kui kassatsioonkaebuse esitamisest teatamise järgselt kassatsioonkaebust ei esitata, jõustub kohtuotsus 20.04.
3. Kui kassatsiooniõiguse soovist 7 päevase tähtaja jooksul ei teatata, jõustub kohtuotsus 28.03.
4. 1 Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liikluspolitseiniku Rein Keskküla 26.01.2012 kiirmenetluse otsusega nr 10220882895436 (2302,12,001098) karistati A.Z-i LS §

§ 249

lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 30 trahviühiku ulatuses, so 120 eurot selles, et menetlusalune isik juhtis mootorsõidukit, milles oli kohustatud kasutama sõidumeerikut. Kahe tööpäeva vaheline (08.01. – 09.01.2012) katkematu puhkeaeg oli mitte rohkem kui 8 tundi ja 10 minutit minimaalse lubatud 9 tunni asemel. Samuti 11.01.2012 peale 4,5 tunnist sõiduaega, mis algas kell 16.25, ei teinud juht 45 minutilist vaheaega ega jaganud seda 15 minutiliseks ja 30 minutiliseks vaheajaks sõiduaja sisse, millega menetlusalune isik rikkus LS § 130 lg 1 nõudeid, samuti EU määruse nr 561/2006 artiklite 7 ja 8 nõudeid, pannes toime LS §

§ 249lg 1 ettenähtud väärteod.

Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse, milles märkis, et ei ole otsusega nõus, toetudes Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrusele nr 561/2006 I ptk art 4 ja II ptk art 7 sätetele, siis on näha 11.01.2012 salvestuslehelt, et seal on kaks sõiduperioodi. Esimene on alustatud kell 16.25 ja lõpetatud 18.30, juhtimise aega on 2 tundi ja 5 minutit ja peatuste ehk muu töö summaarne aeg. Järelikult on puhast juhtimise aega 2 tundi. Peale seda on 15 minutiline vaheaeg kell 18.30 kuni 18.45 ning seejärel sõiduperiood 18.45 kuni 21.30, kus on puhas juhtimise aeg 2 tundi ja 30 minutit ning peatusi, ehk muud tööd 15 minutit. Pärast seda on alustatud 9 tunnist puhkeperioodi. Tulemuseks on kogu juhtimist 4 tundi ja 30 minutit, 5 tundi tööaega koos 15 minutilise vaheajaga. Mis puudutab 08.01 katkematut puhkeaega, siis see oli tema süü, sest unustas salvestuslehe bussist ära võtta ja asendusjuht jätkas reisi tema salvestuslehega. Seetõttu taotletakse otsus tühistada või vähendada trahvisummat. Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja kaebuse juurde ning selgitas, et taotleb otsuse täies ulatuses tühistamist ning kui kohus ei pea seda võimalikuks, siis trahvi vähendada. Puhkeaja ületamise osas ei ole midagi lisada. Rikkumine on vaid 10 minuti piires. Asendusjuhti varem ei nimetanud, teda vahetati välja, sest pidi vara välja sõitma ja et puhkeaeg oleks piisav ja saaks järgmisel päeval sõita. Näitas menetlejale, et on kohad, kus ei ole sõitu ja vahepeal on muud ajad, mis ei lähe sõiduaja alla. Sõidumeerik näitab, et ei ole nii, buss ei ole veoauto, et sõidab ühest kohast teise. Sõidumeerikul on lülitid, kuid ta ei kasuta neid, lüliti on kogu aeg puhkeaja peal, et ei peaks ümber lülitama, peab muidu kogu aeg lülitama, kuid tal on vaja pileteid müüa. On küll nõudmised, kuid need peavad olema mõistlikud, bussijuhi jaoks peavad olema teised nõuded. 18.30 kuni 18.45 on kiirus näha, sest bussijaama ei tohi jääda ja tuleb eest ära sõita, pärast aga tagasi tulla peatusesse. Liikus ringi bussijaama territooriumil, 2 minutit ära ja pärast 2 minutit tagasi, kokku 5 minutit. See läheb teise töö alla. 18.50 asus marsruudil sõitma. 4 ja poolt tundi tuleb võtta nii, et asju nimetatakse õigete nimedega. Mis puudutab 08.01.2012, siis buss lagunes teel ja pidi reisijad peale võtma, sihtpunkti jõudis 19.

1. Sõidumeerikut nõutakse siis kui on pikem vahemaa, lühema jaoks ei ole vaja. Asendusjuht võttis tema salvestuslehe välja. Kohtuväline menetleja asus seisukohale, et väärtegu on toime pandud. Kaebuse esitaja väited asendusjuhi kohta on paljasõnalised. Kaebuse esitaja ei suuda korrektselt seletada 9 tunnise puhkeaja puudumist. Salvestuslehtedest nähtuvalt 9 tunnist puhkeaega teinud ei ole. Esmaste ütluste kohaselt tunnistas väärteo toimepanemist. Mis puudutab teist rikkumist, siis on tõendatud, et vaheaega teinud ei ole. Tegeles muude töödega, kuid see ei lähe puhkeaja alla. Istungil selgus, et muude tööde aega ei ole üldse salvestatud. Väärteo toimepanemine on täielikult tõendatud. Arvestades maksimumkaristust, siis on määratud karistus proportsionaalne. Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, sellele lisatud sõidumeeriku väljatrükiga, kuulanud ära kaebuse esitaja ja kohtuvälise menetleja arvamused, tutvunud kohtule edastatud väärteoasja 2 kirjalike materjalidega, seisukohtadele. sealhulgas sõidumeerikute koopiatega, asub alljärgnevatele Vastavalt LS § 248 lg 1 sätetele karistatakse kehtestatud vaheaja mittekasutamise eest pärast 4,5 tunnist sõiduaega mootorsõidukijuhi poolt rahatrahviga kuni 100 trahviühikut. Vastavalt LS § 249 lg 1 sätetele karistatakse kehtestatust kuni kaks tundi lühema ööpäevase puhkeaja kasutamise eest mootorsõidukijuhi poolt rahatrahviga kuni 100 trahviühikut. Kohtuistungil kontrollitud sõidumeeriku salvestuslehtedest nähtuvalt on A.Z-i juhitud sõiduki sõidumeeriku nõela jälje kohaselt 08.01.1012 lõppenud sõiduaeg kell 23.05 ja alanud puhkeaeg, mis on kestnud 09.01.2012 kella 06.05ni. Sellele järgnevalt on salvestusleht välja võetud ja järgmine salvestusleht sõidumeerikusse pandud 09.01.
2. Seejuures on sõidumeerik alustanud 09.01.2012 tööd kell 07.15 siis kui sõidumeerik on juba töötanud ja nõel on alustanud salvestuslehele joont tõmbama ülevalt asendist, mitte alt puhkerežiimist nagu lõppes eelmine salvestusleht. Seega on sõidukit kasutatud ja sellega sõidetud ilma sõidumeerikuta 1 tund ja 5 minutit. Nende kahe sõidumeeriku järgi on puhkeaeg olnud 8 tundi ja 10 minutit ettenähtud 9 tunni asemel. Samas nähtub salvestuslehtedest, et mõlemad on sõiduki kasutaja A.Z-i salvestuslehed. A.Z-i sõnade kohaselt unustas ta oma salvestuslehe välja võtta ja asendusjuht sõitis tema salvestuslehega. Kohus loeb sellist väidet teadvalt valeks väiteks, sest 08.01.2012 salvestuslehelt on üheselt näha, et sõidumeeriku töö on katkestatud A.Z-i salvestuslehel kell 06.05 ja uuel lehel on salvestama hakatud kell 07.15, kusjuures tegemist on taas A.Z-i salvestuslehega. Seejuures alustas just A.Z oma sõnade kohaselt sel ajal tööd. Seejuures on 09.01.2012 salvestuslehel üksikud kuni 5 minutilised vaheajad, mis viitavad muu töö tegemisele, so peatustele peatustes. Seega ei saanud asendusjuht sõidukit kasutada A.Z-i salvestuslehega ning kohus asub seisukohale, et asendusjuhi versiooni väljatoomine on tingitud soovist pääseda vastutusest ja viia kohut eksiteele, lootuses, et kohus ei ole suuteline salvestuslehel olevast informatsioonist aru saama. Seejuures ei suutnud kaebuse esitaja nimetada väidetava asendusjuhi nime. Kohtu arvates on üheselt leidnud tõendamist asjaolu, et A.Z-i puhkeaeg on olnud mitte rohkem kui 8 tundi ja 10 minutit, kuid kohtu arvates tulnuks arvestada puhkeaega veelgi lühemana, kuivõrd salvestuslehtedelt on näha, et puhkeaeg on lõppenud juba 06.05 ja vahepealne aeg kella 07.15ni ei ole salvestuslehel fikseeritud ja seetõttu ei saanuks ka seda ajavahemikku lugeda puhkeaja sisse. Selline salvestuslehtedel olev informatsioon viitab sellele, et kaebuse esitaja on salvestuslehtedega manipuleerinud, näitamaks pikemat puhkeaega. Samas ei saa kohus kaebuse esitaja olukorda raskendada, mistõttu nõustub kohus kohtuvälise menetleja poolt fikseeritud puhkeajaga 8 tundi ja 10 minutit, mis jääb alla EU määruse nr 561/2006 artiklis 8 sätestatud vähemalt 9 tunnise puhkeaja nõudele ning kohus leiab, et kaebuse esitaja käitumine on õigesti kvalifitseeritud LS § 249 lg 1 ettenähtud väärteona. Mis puudutab LS § 248 lg 1 järgi kvalifitseeritud väärtegu, siis väitis kaebuse esitaja, et ta on sõidumeerikul näha oleva aja jooksul peale puhta sõiduaja tegelenud ka muude töödega, mida loetakse vaheajaks ning puhast sõiduaega on kokku 4 tundi ja 15 minutit, koos muu töö ja vaheajaga kokku 5 tundi koos 15 minutilise vaheajaga. Kohus suhtub kaebuse esitaja taolistesse väidetesse kriitiliselt. 11.01.2012 salvestuslehelt nähtuvalt on sõiduk alustanud liikumist 16.25 ja lõpetanud 21.
3. Seejuures on 16.45 olnud hetkeline peatus, siis 18.25, seejärel 18.
4. Kaebuse esitaja väidete kohaselt sel ajal jõudis ta Tallinna bussijaama ja tegi 15 minutilise vaheaja ning kell 18.50 jätkas sõitu tagasi. Kell 20.15 on olnud minuti või kahe minuti pikkune seismise aeg, seejärel 20.50, 21.05 ja 21.
5. Kaebuse esitaja sõnade kohaselt tegeles ta peatustes piletite müügi ja pagasi paigutamisega, mis läheb muu töö alla ja bussijaamas oli tal vaheaeg 15 minutit. Seejuures olevat ta algselt välja andnud pagasit ja seejärel vastu võtnud uut ning sõitnud peatusest ära ja siis tagasi. Samas nähtub salvestuslehelt, et kell 18.35 kuni 18.50 ei ole salvestuslehel olnud ühtlast sirget joont, mis viitaks vaheajale, vaid sõidumeerik on fikseerinud sõiduki aeglase liikumise kogu selle aja jooksul. Seega ei ole olnud kaebuse esitaja väidetud 15 minutilist vaheaega. Kaebuse esitaja 3 väitis nii kaebuses kui ka kohtuistungil, et muu töö ei lähe sõiduaja hulka ja seetõttu tuleb arvestada muu töö ja vaheaeg sõiduajast välja, viidates EU määruse nr 561/2006 artiklile
6. Kohus asub seisukohale, et kaebuse esitaja moonutab teadlikult viidatud artiklis sätestatud põhimõisteid endale kasulikus suunas. Artikli 7 kohaselt peab juht pärast nelja ja poole tunnist sõiduperioodi tegema vähemalt 45 minutilise vaheaja kui ta ei alusta puhkeperioodi ning selle vaheaja asemel võib olla vähemalt 15 minutiline vaheaeg, millele järgneb vähemalt 30 minutiline vaheaeg. Artikli 4 kohaselt on sätestatud põhimõisted, mille kohaselt on vaheaeg mistahes ajavahemik, mil juht ei juhi sõidukit ega tegele muude töödega ning mida kasutatakse üksnes puhkeperioodiks. Seega kaebuse esitaja väited piletite müügi, pagasi väljaandmise ja vastuvõtmise kohta puudutavad teisi töid, mis määratletakse tööajana, välja arvatud sõiduki juhtimine. Salvestuslehelt sellist vaheaega, kus kaebuse esitaja ei tegelenud ei juhtimise aga teiste töödega, ei nähtu. Ka väidetava vaheaja jooksul on sõiduk olnud liikumises. Seega on kogu tööaeg olnud kaebuse esitajal alates kella 16.25st kuni 21.35ni. Seega on kogu kaebuse esitaja tööaeg olnud 5 tundi ja 10 minutit ning sellest ei ole kaebuse esitaja sõiduki juhtimisega tegelenud üksikuid minuteid, kõige rohkem 5 minutit. Seega pidanuks kaebuse esitaja lähtuma eelmärgitud määruse artikli 7 nõuetest ja tegema kas 45 minutilise vaheaja või jagama selle kaheks vaheajaks. Kaebuse esitaja seda ei teinud ning kohus leiab, et sellise käitumisega pani kaebuse esitaja toime LS § 248 lg 1 ettenähtud väärteo. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati kaebuse esitanud isikut rahatrahviga 30 trahviühiku ulatuses, so 120 eurot. Samas kummagi väärteo toimepanemise eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 100 trahviühikut. Seega on kahe väärteo toimepanemise eest määratud karistuseks karistus vaid 1/3 ulatuses võimalikust karistusest vaid ühe väärteo toimepanemise eest. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Käesoleval juhul võib rikkumise ulatust arvestades asuda seisukohale, et menetlusaluse isiku süü on keskmine, mis peaks tingima ka karistuse määramise ettenähtud sanktsiooni keskmises määras. Samas on tegemist kahe väärteoga, mis on toime pandud erineval ajal ja erineva tahtlusega, mis pidanuks ka karistuse määra mõjutama. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Vaidlustatud otsuse kohaselt on kohtuväline menetleja asunud seisukohale, et karistust kergendava asjaoluna on võimalik arvestada kahetsust. Väärteoasjas koostatud menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollist kahetsusavaldust ei nähtu, küll on menetlusalune isik oma süüd tunnistanud. Samas kaebuse esitamisel on kaebuse esitaja loobunud kahetsusavaldusest ning tunnistanud süüd vaid selles, et unustas salvestuslehe välja võtta ning asendusjuht sõitis tema salvestuslehega, mis aga kohtuistungil uuritud tõendite valguses osutus valeks ning menetlusaluse isiku käitumine kohtuistungil näitas igasuguse kahetsuse puudumist. Seetõttu asub kohus seisukohale, et tegelikkuses ei ole kaebuse esitanud isiku käitumises karistust kergendavaid asjaolusid tuvastatud. Samas ei saa kohus kaebemenetluses menetlusaluse isiku olukorda enam raskendada. Peale selle tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Kaebuse esitanud isiku karistusandmetest nähtuvalt ei ole teda karistusregistrisse kantud, millest saab järeldada, et kaebuse esitajal kehtivad karistused puuduvad. Kohus leiab, et sellise asjaoluga on kohtuväline menetleja ka arvestanud, arvestades ka kahetsust, kuivõrd kehtivate karistuste olemasolul olnuks ilmselgelt ka karistus rangem. Peale eelmärgitu tuleb karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukid, millede juhtidelt eeldatakse nii liikleja kohustuste täitmist kui ka juhi kohustuste täitmist. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt on aga kaebuse esitaja temale inkrimineeritud väärteod toime pannud tahtlikult. Samas on kaebuse esitanud 4 isik oma kohustustest hästi teadlik. Seetõttu, arvestades menetlusaluse isiku poolt toimepandud teos tuvastatud süü suurust, kohtuvälise menetleja poolt tuvastatud karistust kergendava asjaolu olemasolu ja raskendavate asjaolude puudumist, kehtivate karistuste puudumist ja õiguskorra kaitsmise huvisid, siis on kohus seisukohal, et määratud rahatrahv ettenähtud sanktsiooni 1/3 ulatuses on põhjendatud ja kohtu arvates puudub igasugune alus selle karistuse kergendamiseks, rääkimata otsuse tühistamisest. Eeltoodud motiividel asub kohus seisukohale, et puudub seaduslik alus vaidlustatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata ja vaidlustatud otsus muutmata ja tühistamata. Märt Toming Kohtunik 5