1-09-10229 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg 4. november 2011 Kriminaalasja number 1-09-10229 Kohtukoosseis Maarika Kuusk, Paavo Randma, Mati Kartau Kohtu

§-st 337 lg 1 p 1 jätta Tartu Maakohtu 6. juuni 2011 kohtuotsus U.P süüdistusasjas muutmata, esitatud apellatsioon rahuldamata. Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt Karl Saavo Advokaadibüroo kaudu 319,60 eurot (kolmsada üheksateist eurot kuuskümmend senti), millele lisandub käibemaks 63,92 eurot, kokku 383,52 eurot advokaat Heiki Kuningale tema poolt U.P-le apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest.

§ 185

lg 2 alusel välja mõista U.P-lt menetluskulu, so kaitsjatasu advokaat Heiki Kuninga poolt osutatud õigusabi eest 383,52 eurot riigituludesse. U.P tasuda väljamõistetud summa Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB nr10220034796011 või Swedbank nr 221023778606 või Danske Bank AS Eesti filiaal nr

1. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049858 ning selgitus „ees-ja perekonnanimi 1-09-10229 kohtukulud“. Kohtukulud tasuda 30 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kohtuotsus on tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis
2. novembril
3. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
4. novembrist
5. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
6. novembrist
7. Esimese astme kohtu otsuse sisu Tartu Maakohtu 06.06.2011 otsusega mõisteti U.P süüdi KarS § 214 lg 2 p 1, 4 järgi, mille eest mõisteti talle karistuseks 4 aastat vangistust, ja KarS § 199 lg 2 p 4, 7 järgi, mille eest mõisteti talle karistuseks 6 kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti U.P-le liitkaristuseks 4 aastat 1 kuu vangistust. KarS § 74 lg 1,3 alusel määrati, et mõistetud vangistus jäetakse U.P suhtes tingimisi kohaldamata ning talle mõistetud vangistust ei pöörata täielikult täitmisele, kui ta 3-aastase katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab talle KarS § 75 sätestatud käitumiskontrolli ajaks pandud kontrollnõudeid ja kohustusi. KarS § 75 lg 2 p 1 alusel kohustati U.P heastama kannatanule J.S. varguse läbi tekitatud kahju summas 127,82 eurot 01.09.
8. Sama maakohtu otsusega mõisteti süüdi ka Vladislav Prottšenko KarS § 214 lg 2 p 1, 4 ja KarS § 199 lg 2 p 4, 7 järgi, kelle süüdimõistmist ja karistamist apellatsioonis vaidlustatud ei ole. U.P-le esitati süüdistus KarS § 214 lg 2 p 1, 4, 5 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises selles, et tema, olles varem toime pannud varguse, grupis koos V. Prottšenkoga 12.01.2008 ajavahemikul kl 13.00-14.00 Tartumaal Tartu vallas Kõrveküla külas M. K. elukohas võttis vabaduse J.S. , lüües teda rusikaga kõhtu, seejärel pannes ta jõudu kasutades sõiduautosse Mercedes, millega sõideti XXX asuvasse J.S. elukohta, kus nõudis talt olematut võlga summas 25 000 krooni ja selle kohta võlakirja kirjutamist, mille käigus V. Prottšenko peksis J.S. rusikaga näkku ja puutokiga pähe, põhjustades kannatanule füüsilist valu ja hematoomi vasaku silma piirkonnas. Samuti esitati U.P-le süüdistus KarS § 199 lg 2 p 4, 7 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises selles, et tema, 12.01.2008 pärastlõunal XXX J.S. elukohas, isikuna, kes on 2 varem toime pannud varguse, grupis koos V. Prottšenkoga ebaseadusliku omastamise eesmärgil võttis ära võõrad vallasasjad – J.S. le kuuluva mobiiltelefoni „№kia” väärtusega 2000 krooni ja J.S. kasutuses oleva ja K.T. kuuluva mootorsae „Husqvarna 55” väärtusega 7000 krooni. Maakohtu istungil U.P ennast süüdi ei tunnistanud. Maakohus jõudis tõendite uurimise tulemusena veendumusele, et V. Prottšenkole ja U.P-le inkrimineeritud väljapressimine on tõendatud. Maakohus leidis, et sündmuse toimumine 12.01.2008 süüdistuses kirjeldatud viisil on muuhulgas tõendatud kannatanu J.S. ütlustega kohtueelsel uurimisel, mis avaldati kohtus

§ 291p 3 alusel, tunnistaja M.K.

ja tunnistaja E.K. ütlustega. Maakohtu hinnangul kirjeldavad kannatanu J.S. ja tunnistajate M. ja E. K. ütlused ühetaoliselt süüdistatavate saabumist Kõrvekülla ja nende käitumist K. majas J.S. kaasaviimisel. Maakohtu hinnangul kinnitavad tunnistajate E. ja M.K. ja kannatanu K.T. ütlused kokkulangevalt, et J.S. l ei olnud Kõrvekülla minnes näos vigastusi ning E. K. ja K.T. ütlused J.S. majas nähtut pärast süüdistatavate lahkumist. Uksekaika olemasolu ruumis, kus süüdistatavad viibisid koos kannatanuga, kinnitab maakohtu arvates kannatanu ütlustest asjaolu, et teda löödi uksekaikaga (puuga) pähe. Muidu asus uksekaigas esikus. Asjaolu, et süüdistatavad olid juba Kõrvekülla saabumisel kurjas meeleolus ja domineeriva hoiakuga, tõendavad maakohtu hinnangul tunnistaja M.K. ja E.K. ütlused. Maakohus käsitles tunnistaja L.G. ütlusi ning asus seisukohale, et tunnistaja on esitanud nii kohtueelsel menetlusel kui ka kohtus asjaolusid, mida ta ei ole ise vahetult tajunud. Maakohus viitas

§ 61lg-le 1,2 ning leidis, et tunnistaja L.G.

ütlused kirjeldavad tõelevastavalt asetleidnud fakte, et ta oli V. Prottšenko ja U.P palvel 12.01 autojuhiks. Samas ei ole maakohtu hinnangul tunnistaja L.G. ütlustel tõenduslikku väärtust nende asjaolude osas, millises osas ei ole need tõendid kontrollitavad muude tõendite abil ja L.G. ütlustega ei saa ümber lükata muudes tõendites sisalduvat teavet. Maakohus märkis, et K.T. ja E. K. nägid J.S. vahetult süüdistatavate lahkumise järel. Nimetatud kirjeldavad J.S. näos ilmseid vägivallatunnuseid ja peksmise jälgi, nagu ka muid vägivallatsemise jälgi J.S. ruumides. Maakohus märkis, et kannatanu K.T. kuulis J.S. valju kurja kõnetamist süüdistatavate poolt ja J.S. ütles K.T. le vahetult pärast toimumist, et venelased peksid ta läbi. Nimetatu on informatsioon, mille tõendiallikas sai K.T. olla vahetult. Käesolevas asjas on kannatanult J.S. kuuldud informatsioon kasutatav tõendina, kuna kannatanu enda ütlusi kohtuistungil ei ole olnud võimalik saada

§ 291p 3 asjaoludel.

Maakohus leidis, et K.T. ütlustes kohtueelsel uurimisel ja kohtuistungil ei ole vastuolusid, mis tema ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla seaksid. Maakohus analüüsis tunnistaja A.T. ütlusi ning leidis, et nimetatu ütlused koos SA TÜK traumakaardiga kinnitavad, et J.S. pöördus peksmisekaebusega arstile 14.01.2008 kell 12.

1. Tunnistajate M.K. , E. K., A.T. ja kannatanu K.T. ütlused kinnitavad maakohtu hinnangul kokkulangevalt, et 11.01 ja 12.01 hommikupoole ei olnud J.S. l näos vigastusi. Sellest tuleb maakohtu arvates järeldada, et vigastused näkku said J.S. l tekkida 12.01 alates lõunast või 13.
2. Tunnistajate K., kannatanu K.T. ja J.S. ütlused kinnitavad, et V. Prottšenko ja U.P viisid J.S. Kõrvekülast ära 12.01 lõuna paiku. Et J.S. , V. Prottšenko ja U.P viibisid üheskoos J.S. majas just 12.01.2008 lõuna paiku, kajastub ka süüdistatavate endi ja tunnistaja L.G. ütlustes. 3 Pärast süüdistatavate lahkumist J.S. majast 12.01 oli J.S. vägivallatunnustega – näost verine ja vägivallatsemise jäljed ka toas. Sellest tuleb maakohtu hinnangul järeldada, et J.S. suhtes on aset leidnud vägivald just 12.01 lõuna paiku ajal, mil J.S. oli oma majas XXX koos V. Prottšenko ja U.P-ga. Lisaks käsitles maakohus ka süüdistatavate V. Prottšenko ja U.P ütlusi. Maakohtu arvates tõendavad uuritud tõendid (kannatanu J.S. ütlused, paberileht J.S. poolt kirjutatud tekstiga, tunnistaja E.K. ja A.T. ütlused), et kannatanult nõuti 12.01.2008 raha ja võlakirja kirjutamist. Vägivalla kasutamine kannatanu suhtes samal ajal raha ja võlakirja kirjutamise nõudmisega, on tõendatud kannatanu ütlustega kohtueelsel uurimisel. Vägivalla kasutamist süüdistatavate poolt kinnitavad tunnistaja E.K. , A.T. , kannatanu K.T. ütlused ja meditsiinidokumendid, milles on fikseeritud 14.01.2008 vasaku silma piirkonnas hematoom. Maakohtu arvates on tegeliku olukorraga vastuolus süüdistatavate ütlused selle kohta, et J.S. ei nõutud raha ega võlakirja kirjutamist. Maakohus, hinnates süüdistatavate ütlusi kogumis teiste uuritud tõenditega ja kontekstis süüteokoosseisu objektiivsete tunnustega, jõudis järeldusele, et V. Prottšenko ja U.P oma ütlustes kirjeldavad tegelikkusele vastavalt telfri müügil tekkinud tehingulist suhet J.S. ga, samas eitavad selliste asjaolude olemasolu, mis moodustavad KarS § 214 süüteokoosseisu objektiivsed tunnused – nii raha kui võlakirja nõudmist ja vägivalda. Maakohus leidis, et vaidlust ei ole selle üle, et süüteo objektiivse külje moodustav tegevus – minek kannatanu poole Lilu külla, seejärel temale järgiminek Kõrvekülla, kaasa toomine Kõrvekülast tagasi Lilu külla ja seal järgnenud tegevus – on ajendatud asjaolust, et U.P-le kuulunud telfer vahetati kannatanu vahendusel traktori vastu ja ostu-müügi tehing realiseerus traktori müümisest raha saamisega, mis U.P kätte ei jõudnud. Süüdistatavad ei läinud 12.01.2008 kannatanut otsima juhuslikult, vaid kindla eesmärgiga telfri müümisest tulenevaid nõudeid esitama. Seega oli maakohtu hinnangul asetleidnud tegevus kavatsetud. Kui kannatanu oli toimetatud tema elukohta XXX , süüdistatavad ei lahkunud. Süüdistatavate juuresolekul kirjutas kannatanu paberi müügitehingu kohta ja pärast süüdistatavate lahkumist oli kannatanu ilmsete vägivallatunnustega. Need faktilised asjaolud on maakohtu arvates tõendatud piisavate tõenditega ja moodustavad 12.01.2008 toimunud sündmuse põhisisu. Kohus leidis, et kannatanu ei olnud oma valikutes vaba. Paberit kirjutades oli ta sunnitud olukorras ja allutatud süüdistatavate nõudmistele ja vägivallale. Selline olukord moodustabki väljapressimise kui kuriteo objektiivse külje: kannatanu teeb varakäsutuse tema suhtes esitatud nõudmise ja vägivalla mõjul. Väljapressimine kui kuritegu on lõpule viidud nõudmise esitamisega. 12.01.2008 lisandus sellele vägivald kannatanu suhtes. Vägivalda rakendati kohe ja selle eesmärgiks oli, et kannatanu annaks neile raha üle kohe või edaspidi (võlakirja alusel). Väljapressimine seisnes 25 000 krooni nõudmises ja see toimus isikute grupi poolt ja vägivallaga. See on tõendatud kannatanu ja tunnistajate ütlustega ja sündmuskohal olnud paberile kirjutatud tekstiga. Rahanõude esitamise ajaks 12.01.2008 olid süüdistatavad kätte saanud telfri vastukauba – traktori TD75 ja raha selle eest 15 000 krooni. Maakohus leidis, et käesolevas asjas oli süüdlaste eesmärgiks saada raha, mida tõendab ka asjaolu, et pärast 12.01.2008 esitasid süüdistatavad J.S. le nõude müüa võla katteks GAZ-
3. Maakohus leidis, et süüdistatavatel ei olnud olemas tõelist või oletatavat õigust kannatanult raha saada. Telfri müügi eest said süüdistatavad vastu ostjale (A. T.) kuuluva traktori TD-75, see müüdi 15 000 krooni eest ja raha oli käes juba enne 12.01.
4. Asjaolu, et 12.01.2008 oli U.P-le teada, et V. Prottšenko kätte on saanud traktori müügist saadud raha, on U.P õigeks võtnud. Seega ei olnud süüdistatavatel 12.01.2008 ei tõelist, oletatavat ega üldse 4 mingit õigust ega alust esitada J.S. le järelepärimisi ega nõudmisi telfri müügist saadud raha teemal. Kannatanult 12.01.2008 raha ja võlakirja nõudmise kohta ja tema suhtes vägivalla tarvitamise kohta olemasolevad tõendid tõendavad usaldusväärselt ning küllaldase tõsikindlusega raha ja võlakirja nõudmist ning vägivalla tarvitamist. Maakohtu arvates ei ole nende tõenditega vastuolus olevad V. Prottšenko ja U.P ütlused loogilises kooskõlas 12.01.2008 toimunu ajendiga ega saabunud tagajärjega. Kuna nimetatud ütlused ei moodusta muude tõenditega kooskõlas olevat tervikut, jättis maakohus süüdistatavate ütlused kõrvale. Maakohus, hinnates tunnistajate S. P. ja R. S. ütlusi, leidis, et nimetatud ütlused ei lükka ümber eeltoodud ja hinnatud tõenditest pärinevat teavet, mis tõendavad, et vägivald J.S. suhtes leidis aset 12.01.
5. Maakohus leidis, et süüdistus on õigesti esitatud mõlemale süüdistatavale. Kannatanu ütlustest nähtub, et võlakirja kirjutamist nõudsid nii U.P kui V. Prottšenko. Et U.P ja V. Prottšenko telfri müügi asjas tegutsesid kooskõlastatult ja ühise grupina, on maakohtu arvates eriti selgelt tõendatud tunnistaja A.T. ütlustega. Maakohus leidis, et süüdistatavate käitumine Kõrvekülas kannatanu kaasaviimisega ei ole kvalifitseeritav vabaduse võtmisena KarS § 214 lg 2 p 5 mõttes. Maakohus tuvastas, et nii V. Prottšenko kui ka U.P puhul esineb KarS § 214 lg 2 p 1 kvalifitseeriv asjaolu. Lisaks leidis maakohus, et V. Prottšenko ja U.P tegutsesid 12.01.2008 kannatanu suhtes kavatsetult. Maakohus asus seisukohale, et J.S. mobiiltelefoni ja K.T. mootorsae vargus on samuti leidnud tõendamist. Maakohus leidis, et mobiiltelefoni kadumist J.S. elukohast laualt 12.01.2008 ajal, mil kohapeal viibisid süüdistatavad, tõendavad tunnistaja E.K. ütlused. Et koos süüdistatavate lahkumisega majast kadusid ka telefon ja K.T. saag, kinnitab J.S. kohtueelsel uurimisel antud ütlustes. Maakohus käsitles jälitusprotokollis sisalduvat teavet, süüdistatavate V. Prottšenko ja U.P , kannatanu J.S. ja tunnistaja L.G. ütlusi. Kõiki tõendeid kogumis hinnates leidis maakohus, et kuna järgmistel päevadel on telefon ja saag olnud V. Prottšenko ja U.P valduses ja telefon kasutuses, on võimalik järeldada, et telefon ja saag on ära võetud V. Prottšenko ja U.P poolt. Lisaks asus maakohus seisukohale, et J.S. le kuuluva telefoni ja K.T. mootorsae vargus on toime pandud ühise otsese tahtlusega – võtta kaasa nähaolev ja tarbimisväärtusega vara. Seetõttu on mõlemale grupis tegutsenud süüdistatavale inkrimineeritav nii telefoni vargus, mis sai V. Prottšenko kätte, kui ka mootorsae vargus, mis sai U.P kätte. Karistuse mõistmisel ei tuvastanud maakohus süüdistatavate käitumises vastutust kergendavaid asjaolusid KarS § 57 järgi ega raskendavaid asjaolusid KarS § 58 järgi. Maakohus lähtus KarS § 56 lg-st 1,
6. Karistuse mõistmisel arvestas maakohus, et U.P on varem neljal korral kriminaalkorras karistatud (viimane karistus 2001). Väärteokorras karistatud ühel korral

§ 61lg-st 2 ja 339 p-st 7 tulenevaga.

Samuti on maakohus kaitsja arvates vääralt kohaldatud materiaalõigust. Kaitsja hinnangul ei tulene kohtu järeldus, nagu oleks süüdistatav U.P enne 12.01.2008 teadnud telfri müügi asjaoludest tõenditega tuvastatud asjaoludest. Siinkohal viitab kaitsja tunnistaja A.T. ütlustele. Kaitsja leiab, et maakohus on U.P ütlusi ebaõigesti tõlgendatud, kuna on ütlustest välja rebinud vaid ühe fragmendi. Samas tuleb ütluste hindamisel ja tõendina kasutamisel vaadelda tõendit tervikuna. Kaitsja märgib, et U.P on pikemalt selgitanud, kellelt ja millist teavet ta telfri müügi kohta sai. Kaitsja leiab, et maakohus on jätnud tähelepanuta U.P ütlused selle kohta, kuidas nimetatu telfri müügi asjaolude kohta V. Prottšenkolt järele päris ja mida viimane vastas. Kaitsja arvates on ilmne, et kannatanult ja V. Prottšenkolt saadud teave on vastuoluline ning selle pinnalt ei saa teha ühest järeldust. Lisaks tuleb kaitsja hinnangul analüüsida ka kannatanu ütlusi selle kohta, mida süüdistatavad temalt tahtsid. Ühtlasi viitab kaitsja V. Prottšenko ütlustele. Kaitsja järeldab eeltoodud tõenditest ja U.P käitumisest, et U.P ei teadnud enne 12.01.2008 telfri müügi asjaoludest kogu tõde ning ei teadnud, kes oli raha saanud. Kaitsja märgib, et vaid üks U.P öeldud lause ei selgita tema eesmärki. Kaitsja arvates ei ole maakohus tõendeid analüüsinud nende terviklikkusest lähtudes ning järeldus tugineb vaid teatud asjaolule ühest tõendist.

§ 61sätete kohaselt on selline tõendite hindamine lubamatu.

Maakohus pole apellatsioonis viidatud tõendeid hinnanud, kuigi need omavad puutumust asjas tähtsust omavate asjaoludesse. Maakohus on tuvastanud antud asja tuumaks oleva asjaolu – süüdistatava U.P vara oli võõrandatud ning selle eest oli omanikul raha saamata. Kaitsja hinnangul ei ole tehinguna käsitletav paberil olev tekst, nagu tõlgendab maakohus. Kaitsja viitab TsÜS § 67 lg-le 1 ning märgib, et kui paberile on kantud eelnimetatud sõnad ja pole kirjutaja allkirja, siis ei saa selliseid sõnu TsÜS § 67 mõttes tahteavaldusena käsitleda. Isegi kui sõna „müüsin“ võiks antud juhul olla tahteavalduse sisuks, siis on see sõna läbi kriipsutatud. Lisaks on kannatanu ütlustes antud tekstile teine sisu. Võrreldes kannatanu ütlusi ja dokumentaalset tõendit, siis need ei ühti, mistõttu tuleb kaitsja arvates aluseks võtta ikkagi dokumentaalne tõend. Samas ei ole võimalik aru saada, mida väljendab dokumendil olev tekst „Mina olen J. S.“. Seega on kaitsja seisukohal, et tõlgendades tahteavaldust või selgitades välja lepingupoole tahet, tuleb lähtuda tsiviilõiguse põhimõtetest. 6 Kui võrrelda eelviidatud tõendit ja kannatanu ütlusi, saab kaitsja arvates teha järelduse, et tegelik võlgnik selgus ning vajadus võimaliku kannatanu võlakohustuse jaoks langes ära. Maakohus pole kõrvaldanud vastuolu tõendite vahel, mis kirjeldavad kannatanu vigastusi. Kaitsja viitab SA TÜK RD Maarjamõisa radioloogia vastusele ning tunnistajate K.T. , A.T. , E.K. , R.S. , S.P. , L.G. ja süüdistatava V. Prottšenko ütlustele. Kaitsja leiab, et kohtuotsusest ei nähtu apellatsioonis nimetatud tõendite analüüsi ja selektsiooni. Kohtuotsusest ei nähtu põhjendusi, miks tunnistajate kirjeldused vigastuste kohta on tõendina enam aktsepteeritavad kui meditsiiniline dokument. Kaitsja arvates ei ole selline tõendite selekteerimine millegagi põhjendatud, sest meditsiinilise dokumendi sisu pole keegi ümber lükanud ja ilmselgelt on sellise tõendi usaldusväärsus kõrgem.

§ 61ei luba sellist tõendite hindamist nagu maakohus on teinud.

Kaitsja hinnangul ei tõenda ükski toimikus olev tõend, et U.P oleks näinud ja oleks olnud teadlik kannatanu peksmisest. Seetõttu on kaitsja jaoks arusaamatu, millisel alusel omistatakse U.P-le V. Prottšenko tegevus. Kaitsja märgib, et kui U.P süüdistus seisneb grupis tegutsemises, peab see tegevus olema teadlik ja konkreetse sisuga. Viimatinimetatu puudub, kui grupi liige ei tea, mida teine süüdistatav teeb. Lisaks leiab kaitsja, et maakohus ei ole õigesti kohaldanud ka materiaalõigust. Kui süüdistataval U.P oli tahe kannatanult raha välja pressida, siis miks peale teada saamist, et raha on V. Prottšenko käes, kannatanu juurest lahkuti. Kaitsja märgib, et asja materjalide kohaselt süüdistatavad lahkusid ning eelviidatud paberileht – dokumentaalne tõend, mida maakohus on käsitlenud võimaliku tehinguna – jäi kannatanu juurde. Kohtuotsusest ja toimiku materjalidest tervikuna ei selgu, miks süüdistatavad lahkusid ja miks ei vormistatud lõpuni nn tehingut ehk võlakirja. Kaitsja märgib, et võlakiri tõendab kohustuse olemasolu, kui see on vormikohane ja eelkõige allkirjastatud. Sisustamaks süüdistatavate tegevust tuleb vastata küsimusele, miks nad lahkusid kannatanu juurest nii raha kui ka võlakirja saamata. Väljapressimine on nõude esitamine ning selle saavutamiseks kasutatakse vahendeid kuni eesmärk saavutatakse või süüdistatavate tegevus lõpetatakse neist sõltumatutel asjaoludel. Kaitsja hinnangul ei ole üheselt ja arusaadavalt tuvastatud, kuidas ja millal süüdistatav U.P telfri müügiga seonduvast teada sai. Kaitsja on seisukohal, et süüdistatav U.P lahkus kannatanu juurest pärast seda, kui sai teada, et V. Prottšenko on tegelik võlgnik. Selline tegevus ei seondu KarS § 214 mõttega. Lisaks leiab kaitsja, et tõendatud ei ole ka varguse toimepanemine U.P poolt. Kaitsja märgib, et kohtuotsusest ja toimiku materjalidest ei nähtu, kuidas oli U.P teadlik kannatanu telefoni vargusest ja ta selle teoga seotud oli. Puuduvad tõendid, et U.P oleks telefoni kasutanud, näinud selle võtmist, näinud seda V. Prottšenko käes või olnud kuidagi teadlik telefoni võtmisest. Sae varastamisse puutuvalt on maakohus tuginenud tunnistaja L.G. ütlustele, kuigi eelnevalt otsuses märkinud, et tunnistaja andis ütlusi asjaolude kohta, mida ta ise ei näinud, vaid kuulis V. Prottšenkolt. Maakohus ei pidanud võimalikuks tunnistaja ütlusi väljapressimise episoodis arvestada, kuid ometigi arvestas neid sae varguse episoodis. Selline tõendi hindamine jääb kaitsjale arusaamatuks ja ei ole tema hinnangul kooskõlas

§ 61mõttega.

Kaitsja rõhutab, et kui tõend pole kasutatav ühes episoodis, siis ei saa see olla kasutatav ka teises episoodis. Kaitsja arvates tekib, analüüsides tunnistaja L.G. ütlusi, küsimus, et kui U.P varastas sae, siis miks jäi saag V. Prottšenko autosse. Kui süüdistatav U.P oleks sae varastanud, siis peaks kaitsja arvates olema tõendatud, kus varastatud saag V. Prottšenko kätte antakse. Kuna 7 puuduvad usaldusväärsed tõendid selle kohta, et U.P oleks sae võtnud või sellest midagi teadnud, siis ei saa kaitsja arvates U.P selles teos süüdistada. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtus jäid süüdistatav ja tema kaitsja esitatud apellatsiooni juurde selles toodud motiividel. Prokurör palus kaitsja apellatsiooni jätta rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus, olles uurinud kriminaalasja materjale, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja ja prokuröri, leiab, et apellatsioon on põhjendamatu ja rahuldamisele ei kuulu ning maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selle põhiosas esitatud asjaoludel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks üle korrata vastavalt

§-le 342 lg 3 p 1, mistõttu käsitleb alljärgnevalt üksnes apellatsiooni peamisi väiteid. Kaitsja apellatsioonist nähtuvalt taotletakse U.P talle esitatud süüdistustes õigeksmõistmist ning leitakse, et maakohus on kogutud tõendeid ebaõigesti hinnanud ning mille tulemina on jõutud ebaõigetele järeldustele. Samas on kaitsja osundanud ka kriminaalmenetlusõiguse olulisele rikkumisele (

§ 339

p 7) maakohtu poolt, kuna maakohus ei ole apellatsioonis osundatud tõendeid hinnanud, samuti on väidetavalt ebaõigesti kohaldatud materiaalõigust. Esmalt ringkonnakohus märgib, et

§ 339

p 7 (kohtuotsuses põhjenduse puudumine) rikkumise tuvastamise korral ei ole võimalik isikut õigeks mõista, vaid sellisel juhul tuleb kohtuotsus tühistada ning saata kriminaalasi maakohtule

§-s 341 lg-s 4 sätestatud alusel uue kohtuotsuse koostamiseks. Isiku õigeksmõistmine saab toimuda vaid tõendite hindamise tulemina, menetlusõiguslikke minetuste tuvastamisel aga tõendeid hindama ei asuta. Ringkonnakohus ei tuvastanud

§-s 339 p-s 7 sätestatud rikkumist maakohtu poolt. Maakohtu otsus on käsitlenud kõiki antud asjas kogutud tõendeid, iga tõendit eraldivõetuna põhjalikult hinnanud ning võtnud seisukoha, millist tõendit saab pidada usaldusväärseks ning millisele tõendile ning miks tugineda ei ole võimalik. Tõendite kogumi tulemusena on maakohus jõudnud järeldusele, et U.P süü talle esitatud süüdistustes on leidnud tõendamist. Nagu eelnevalt märgitud, ringkonnakohus nõustub maakohtu asjakohaste põhjendustega ning tõenditele uue hinnangu andmist põhjendatuks ei pea.

§ 61

lg 1, 2 sätestatu alusel kehtib tõendite vaba hindamise põhimõte, mille kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta.

§ 62

mõttes peab kohus kujundama veendumuse sellest, kas ja kuidas sündmus aset leidis ja kas selle teo on toime pannud süüdistatav (süüdistatavad). Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohtu otsus vastab

§-des 311-313 sätestatud nõuetele, kohus on toonud ära kõik tõendid, neid kogumis hinnanud, järeldused on loogilises vastavuses kohtuotsuse põhjendustega, samuti on kohtu siseveendumuse kujunemine jälgitav, kohtu seisukohad on selged ja vastuoludeta. U.P-le esitatud süüdistuse kohaselt süüdistatakse teda selles, et tema koos kaassüüdistatava V. Prottšenkoga 12.01.2008 pani toime väljapressimise kannatanu J.S. suhtes. KarS § 214 süüteokoosseis, so väljapressimine moodustub käesoleval juhul järgmistest tegudest – varalise kasu üleandmise nõudmine, vägivalla kasutamine. Maakohus 8 märkis, et sündmuse toimumine 12.01.2008 süüdistuses kirjeldatud viisil on tõendatud muuhulgas kannatanu J.S. ütlustega kohtueelsel uurimisel. Seejuures kannatanu ütlused avaldati maakohtu istungil

§ 291p 3 alusel põhjendatult.

Kannatanu ütlusi kinnitavad ka tunnistajate M.K. ja T. K. ütlused. Nimetatud tõendeid, seega neile ka hinnangu andmist ei ole kaitsja apellatsioonis selgesõnaliselt vaidlustanud. Maakohus, osundades kannatanu K.T. ja tunnistaja E.K. ütlustele, kes nägid kannatanut vahetult süüdistatavate lahkumise järel, tuvastas J.S. l näos esinenud ilmsed vägivallatunnused, samuti kirjeldasid nimetatud tunnistajad vägivallatsemise jälgi J.S. ruumides. Ei saa jätta märkimata, et tunnistaja E. Kuusniit viibis eelnevalt samas ruumis koos süüdistavate ja kannatanuga ning tajus toimunut vahetult. Oluline on maakohtu poolt tuvastatu, et kannatanu J.S. l ei olnud enne Kõrvakülla minnes mingeid vigastusi näos (tunnistajate E.K. , M.K. , kannatanu K.T. ütlused). Kohtuotsuses on käsitlemist leidnud ka tunnistaja L.G. ütlused. Hinnates nimetatud tunnistaja ütlusi, on maakohus põhjendatult märkinud, et tunnistaja on rääkinud ka neist asjaoludest, mida ta ise ei ole vahetult tajunud. Siinkohal on maakohus õigesti märkinud, et L.G. ütlustes puudub tõenduslik väärtus asjaoludes, mida ta ise ei näinud ning mis ei ole kontrollitavad muude tõendite abil. Samas kirjeldab tunnistaja tõele vastavalt asjaolusid puutuvalt U.P ja V. Prottšenko palvel autojuhiks olemist 12.01.2008. Apellatsioonis on kaitsja leidnud, et maakohus ei ole kõrvaldanud vastuolu tõendite vahel, mis kirjeldavad kannatanu vigastusi. Siinkohal kaitsja viitab SA TÜK RD Maarjamõisa radioloogia vastusele ning kannatanu K.T. , A.T. ja E.K. ning S., P. ja L.G. ütlustele. Kaitsja on seisukohal, et eelosundatud dokumentaalne tõend välistab kaitsja arvates vigastuste tekkimise 12.01, nagu on püüdnud väita kannatanu ja tunnistajad. Eelnevaga seonduvalt märgib ringkonnakohus järgmist. SA TÜK traumakaardilt nähtub, et J.S. pöördus 14.01.2008 kell 12.40 kliinikusse põhjusel, et teda peksti puuhaluga pähe, kaebas peavalu, vasaku silma piirkonnas tuvastati hematoom (1 kd, tl 25). SA TÜK haigusloo väljavõttest nähtuvalt teostati 14.01.2008 kell 13.11 pea uuring, värskeid koldelisi muutusi ei esinenud, varasema kahjustuse jääkleid (1 kd, tl 24). Ringkonnakohus ei pea kaitsja arvamust sellest, et meditsiinidokumentides kajastatu välistab kannatanul vigastuse tekkimise 12.01.2008, õigeks. Eelmärgitud dokumentaalsed tõendid kinnitavad üheselt, et kannatanul J.S. l tuvastati 14.01.2008 silma piirkonnas hematoom. Millel põhineb kaitsja teadmine sellest, et 12.01.2008 kannatanul vigastatud kulm ei saa olla 14.01.2008 varasema kahjustuse jääkleid, jääb selgusetuks. Seega ringkonnakohus ei tuvastanud kannatanu ja maakohtu poolt osundatud tunnistajate ning dokumentaalsete tõendite vahel vastuolu, mistõttu kannatanu J.S. suhtes süüdistatavate poolt 12.01.2008 kasutatud vägivald on tõendatud. Maakohtu otsuses on põhjalikult käsitlemist leidnud ka süüdistavate V. Prottšenko ja U.P ütlused (kohtuotsuse lk 11-14) ning ringkonnakohus ei pea kaitsja etteheidet maakohtule sellest, et kohus on U.P ütlustest välja rebinud vaid fragmendi, asjakohaseks. Maakohus on jõudnud tõendite kogumi alusel põhjendatult järeldusele, et kannatanult J.S. nõuti 12.01.2008 raha ja võlakirja kirjutamist. Nimetatut kinnitavad kannatanu enda ütlused, samuti paberileht J.S. poolt kirjutatud tekstiga, tunnistaja E.K. ja A.T. ütlused. Kaitsja on apellatsioonis kannatanu poolt kirjutatud paberile pikalt peatunud ning analüüsinud nimetatut kannatanu poolt väljendatud tahteavalduse seisukohalt TsÜS § 67 mõttes. Samuti väljendab apellant arusaamatust, mida sellele kirjutatud tekst väljendab. Siinkohal on vajalik pöörduda kannatanu J.S. ütluste juurde, millest nähtuvalt kästi tal kirjutada võlakiri, et J.S. on neile 25 000 krooni võlgu. Pärast peksmist ei olnud kannatanu suuteline sellist kirja kirjutama. Kui süüdistatavad seda nägid, läksid nad ära. Ringkonnakohus märgib, et asjasse mittepuutuv on kaitsja tõlgendus kannatanu poolt 9 kirjutatusse kui tahteavaldusse TsÜS § 67 mõttes. Ringkonnakohus on seisukohal, et kannatanu poolt kirjutatud tekst kinnitab tema poolt antud ütlusi sellest, et temalt nõuti võlakirja kirjutamist (nimetatud asjaolu kinnitavad ka tunnistaja E.K. ütlused), kuid ta ei olnud seda võimeline kirjutama alkoholijoobe ning eelnenud peksmise tõttu. Nimetatuga on seletatav ka süüdistatavate lahkumine kannatanu juurest, mille kohta on kaitsja avaldanud arvamust, et kohus ei ole otsuses andnud vastust süüdistatavate lahkumise põhjusele. Kaitsja on seisukohal, et U.P ei teadnud enne 12.01.2008 telfri müügi asjaoludest kogu tõde, samuti kes sai raha. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et süüdistatavate minek kannatanu juurde Lilu külla, seejärel kannatanule järgi minek Kõrvekülla ning tema kaasa toomine tagasi Lilu külla ja seal toimunud teod olid ajendatud asjaolust, et U.P-le kuulunud telfer vahetati kannatanu J.S. vahendusel traktori vastu ning ostu-müügi tehing realiseerus traktori müügist raha saamisega, mis U.P kätte ei jõudnud. Kannatanu juurde mineku eesmärgiks oli telfri müümisest tulenevate nõuete esitamine. Maakohus võttis seisukoha ka selles, kas süüdistatavatel oli olemas tõeline või oletatav õigus kannatanult raha nõuda. Sellele küsimusele vastas maakohus põhjendatult eitavalt. Maakohus märkis, et U.P oli juba enne 12.01.2008 teada telfri müümise asjaolud ja V. Prottšenko poolt raha saamine ning nimetatud asjaolu tuleneb tema enda ütlustest (kohtuotsuse lk 14). Veel märgib kaitsja, et maakohus on tõenditele mittetuginevalt leidnud, et süüdistatavad tegutsesid grupis. Ükski tõend ei kinnita, et U.P oleks olnud teadlik või ta oleks näinud kannatanu peksmist V. Prottšenko poolt. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja seisukoht sellest, et ei ole tõendatud asjaolu, et U.P oleks näinud ja oleks olnud teadlik kannatanu peksmisest, ei ole asjakohane. U.P-le ja V. Prottšenkole esitatud süüdistusest nähtuvalt on neile esitatud süüdistus väljapressimises kaastäideviijatena, kusjuures kannatanu suhtes vägivalla kasutajana on välja toodud V. Prottšenko. Ringkonnakohus märgib, et kaastäideviimise puhul ei ole nõutav, et iga kaastäideviija peab süüteokoosseisu kõik objektiivsed tunnused omakäeliselt realiseerima. Tegu on kaastäideviimise mõttes pandud toime ühiselt, kui kõik täideviijad valitsevad toimuvat funktsionaalses tööjaotuslikus koostoimes. Maakohus asus kogutud tõenditele tuginevalt seisukohale, et süüdistatavad koos tegutsedes viisid kannatanu XXX ning nende tegevuse eesmärgiks oli kannatanult raha nõuda. Asjakohaselt on viidatud kannatanu ütlustele, millest järeldub, et võlakirja kirjutamist nõudsid mõlemad süüdistatavad. Peksis teda V. Prottšenko. Samas tajus kannatanu süüdistatavaid koos tegutsejatena. Süüdistatavate koos tegusemisele osundavad ka tunnistaja A.T. ütlused, kes toimunud sündmusi kirjeldades kasutas läbivalt sõna „ nemad“. Kaitsja on seisukohal, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust, seejuures on kaitsja veelkord käsitlenud tõendeid omapoolse nägemusega puutuvalt sellesse, kas süüdistataval oli õigus kannatanult midagi nõuda. Ringkonnakohus sellise seisukohaga ei nõustu. Juba eelnevalt leidsid käsitlemist küsimused sellest, millisel põhjusel ning mis asjaoludel süüdistatavad kannatanuga kontakti otsisid ning mida temalt nõudsid. Ringkonnakohus nõustub maakohtu käsitlusega telfri ostu-müügi asjaoludest ning tuvastatu pinnalt tehtud järeldustega, mistõttu neid siinkohal üle ei korda. Maakohus, tuvastas, et U.P koos kaassüüdistatava V. Prottšenkoga nõudsid kannatanult J.S. varalise kasu üleandmist, st nõudsid raha summas 25 000 krooni üleandmist, seejuures kasutati vägivalda ning sellele järgnevalt nõuti võlakirja kirjutamist. Väljapressimise puhul on tegemist nn kärbitud kuriteokoosseisuga, mis tähendab, et kuritegu on lõpule viidud nõudmise esitamisega ning millele lisandus vägivald. Seega on maakohus õigesti tuvastanud kogutud 10 tõenditest lähtuvalt kõik faktilised asjaolud ning tõenditest tuleneva asjakohaselt seostanud kuriteo tunnustega, mistõttu on U.P õigesti süüdi tunnistatud väljapressimises KarS § 214 lg 2 p 1, 4 järgi. Kaitsja on vaidlustanud ka U.P süüdimõistmise J.S. mobiiltelefoni ja kannatanu valduses olnud ning K.T. le kuuluva sae varguses, leides, et tõenditest ei nähtu, mil viisil oli U.P nimetatute vargusega seotud. Kusjuures on kaitsja seisukohal, et tegemist on kaassüüdistatava poolt toime pandud teo omistamisega U.P-le. Ringkonnakohus märgib, et käesolevas asjas on vaieldamatult leidnud tuvastamist, et 12.01.2008, so ajal, mil J.S. juures viibisid süüdistatavad oma nõudmistega, kadus J.S. elukohas laualt mobiiltelefon. Nimetatu on tõendatud tunnistaja E.K. ütlustega. Nimetatud tunnistaja kinnitas ka A. T. kuuluva sae kadumist. Mobiiltelefoni ja sae kadumisest rääkis ka kannatanu J.S. . A.T. ütluste kohaselt rääkis J.S. talle sae ja muude asjade äravõtmisest süüdistatavate poolt. Jälitusprotokolliga on tõendatud, et J.S. le kuuluvat mobiiltelefoni kasutati SIM kõnekaardiga, mis kuulus V. Prottšenkole. Viimase ütluste kohaselt võttis sae U.P . Maakohus on siinkohal asjakohaselt osundanud ka tunnistaja L.G. ütlustele. Kaitsja oma apellatsioonis väljendab arusaamatust, kuidas sai kohus siinkohal tugineda tunnistaja L.G. ütlustele, kui väljapressimise episoodis tema poolt antud ütlusi ei pidanud kohus võimalikuks arvestada. Siinkohal peab ringkonnakohus vajalikuks meenutada, et kaitsja arusaam sellest, nagu oleks maakohus väljapressimise episoodis tunnistaja L.G. ütlused tõendite kogumist välja jätnud, ei ole õige. Kohtuotsuse lk 9 on nimetatud tunnistaja ütlustega seonduvalt toodud üksikasjalikud põhjendused, kusjuures maakohus märkis, et L.G. ütlustes puudub tõenduslik väärtus vaid nende asjaolude osas, millises osas ei ole need kontrollitavad muude tõendite abil. Puutuvalt varguse episoodi on L.G. ütlusi (kohtuistungi protokoll, 2 kd, tl 194) hinnatud kogumis muude tõenditega ning maakohtul puudus igasugune menetluslik alus tunnistajast lähtuva teabe kõrvalejätmiseks. Puutuvalt kaitsja poolt osundatud tunnistajate S.P. ja R.S. ütlustesse tuleb märkida, et maakohus hindas nimetatud tunnistajate ütlused ebausaldusväärseteks, mistõttu nendele tugineda ei ole võimalik (kohtuotsuse lk 15). Maakohus, hinnates kõiki kogutud tõendeid kogumis, järeldas, et olukorras, kus koos süüdistatavate lahkumisega kadusid majast ka telefon ja saag, on võimalik asuda seisukohale, et nimetatud esemed on võetud kannatanu majast süüdistatavate poolt. Samuti on leidnud tõendamist, et telefon oli V. Prottšenko käes ning U.P käest sai kannatanu tagasi sae. Nimetatud asjaolud kinnitavad järeldust, et mõlemad süüdistatavad panid grupis toime neile võõraste vallasasjade äravõtmise. Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt toodud põhjendustega, mistõttu on U.P õigesti koos kaassüüdistatavaga süüdi mõistetud KarS § 199 lg 2 p 7 järgi. Eeltoodust lähtuvalt tuleb Tartu Maakohtu otsus U.P süüdistusasjas jätta muutmata ning

§ 185lg 2 alusel tuleb apellatsioonimenetluses kantud õigusabi kulud (kaitsja H.

Kuninga taotlused 21.07.2011 ja 03.10.2011) välja mõista süüdistatavalt. Maarika Kuusk Paavo Randma 11 Mati Kartau 12