4-12-695 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 27. märts 2012 a Tallinn Väärteoasja number 4-12-695 (2302,12,000168) Kohtunik Märt Toming Kohtuistungisekret

§ 227lg 2 ja LS § 242 lg 1 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest Kar

S § 63 lg 1 ja § 481 lg 1 alusel sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 4 kuuks. Kohtuvälise menetleja esindaja: Hannes Küünarpuu Kaebuse esitaja: L.G, ik: XXX, elukoht: XXX. RESOLUTSIOON 1. Jätta L.G kaebus Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja vanemkonstaabel Triinu Riigori 23.01.2012 otsusele nr 2302,12,000168 L.

§ 227lg 2 ja LS § 242 lg 1 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest Kar

S § 63 lg 1 ja § 481 lg 1 alusel sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 4 kuuks rahuldamata. 2. Tühistada Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja vanemkonstaabel Triinu Riigori 23.01.2012 otsus nr 2302,12,000168 L.

§ 242lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest ja Kar

S § 63 lg 1 alusel karistuse määramises, jättes otsuse L.

§ 227lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest Kar

S § 481 lg 1 sätteid kohaldades sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 4 kuuks muutmata ja tühistamata.

1. Määratud põhikaristuse, so sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise 4 kuuline tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 4 kuulise tähtaja möödumisel.
2. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba loovutada Maanteeametile. Edasikaebamise kord 1 Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest või otsuse kohtus tutvumiseks kättesaadavuse päevast. Kassatsiooniõiguse soovist tuleb 7 päeva jooksul kirjalikult teatada Harju Maakohtule alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates 27.03.
3. Kui kassatsiooniõiguse kasutamise soovist 7 päeva jooksul ei teatata, jõustub otsus 04.04.
4. Kassatsiooniõiguse soovist 7 päevase teatamistähtaja jooksul teatamise korral on kassatsioonkaebuse esitamise viimane tähtaeg 26.04.
5. Kui kassatsioonkaebust teate esitamise järgselt ei esitata, jõustub kohtuotsus 27.04.
6. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja vanemkonstaabel Triinu Riigori 23.01.2012 otsusega nr 2302,12,000168 karistati L.G LS § 227 lg 2 ja LS § 242 lg 1 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest KarS § 63 lg 1 ja § 48 1 lg 1 alusel sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 4 kuuks selles, et menetlusalune isik 05.01.2012 kell 14.50 Jõelähtme vallas Harjumaal Tallinn-Narva 13,5 kilomeetril juhtis mootorsõidukit kiirusega, mis ületas lubatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 30 km/h võrra, sõites kiirusega 87 +/- 7 km/h (lubatud suurim sõidukiirus antud teelõigul 50 km/h), millega rikkus LS § 50 lg 5 p 3 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo ning sõidukil puudusid ees ja taga nähtaval kohal algaja juhi tunnusmärgid, millega rikkus LS § 106 lg 3 nõudeid ja pani toime LS § 242 lg 1 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse, milles märkis, et sõiduki spidomeeter oli katki ja ta ei teadnud sõidukiirust. Taotletakse otsuse tühistamist karistuse liigi osas ja määrata põhikaristuseks rahatrahv. Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja kaebuse juurde ja selgitas, et sõitis Tallinnast Narva poole ja möödus eespool aeglaselt sõitvast ja suitsu välja ajavast veokist. Sõidukiirus võis olla 70 km/h. Seal oli kaks sõidurada ja mingit ohtu ei olnud. Algaja juhi tunnusmärki sõidukil ei olnud, sõiduk kuulus sõbra isale. Plaanis osta algaja tunnusmärgid Loksal tanklast. Juhtimisõigus on vajalik selleks, et ema sõidutada, kes õpib meditsiiniõeks. Ise plaanib suvel tööle minna, ema aitaks trahvi maksta, hiljem maksaks tagasi. Käesoleval ajal õpib. Kohtuväline menetleja leidis, et tehtud on õige otsus. Kaebuse esitaja käitumises on kaks kvalifikatsiooni. Sõidukil puudus algaja juhi tunnusmärk, teab, et see peab olema. Tegu on tahtlik. Sõidukiiruse ületamisel teadis, et lubatud suurim sõidukiirus on 50 km/h ja näeb, et teised sõidavad sellise kiirusega, kuid otsustab teisest sõidukist mööduda, ületades lubatud sõidukiirust. Seegi tegu on tahtlik. Karistus on proportsionaalne, tegemist kahe rikkumise toimepanemisega ja isikut on varem samalaadse väärteo eest karistatud ning tegu on ohtlik. Isikul puudub sissetulek, varasemad trahvid on tasumata. Põhjendus, et on vaja ema sõidutada, ei ole usutav. Kaebus on alusetu. Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kuulanud ära kaebuse esitaja selgitused ja kohtuvälise menetleja arvamuse, tutvunud kohtule edastatud väärteoasja kirjalike materjalidega, asub alljärgnevatele seisukohtadele. Vastavalt LS § 227 lg 2 sätetele karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21 kuni 40 km/h rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni 6 kuuni. Sama paragrahvi lõike 5 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja LS § 227 lõikes 2 sätestatud süüteo toimepanemise eest kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 1 kuust kuni 3 kuuni. Vastavalt LS § 242 lg 1 sätetele karistatakse mootorsõidukijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise 2 eest, kui puudub LS §des 201 kuni 203, 205 kuni 207, 209, 211, 212, 214 kuni 219, 221 kuni 224 või 226 kuni 241 sätestatud väärteokoosseis, rahatrahviga kuni 50 trahviühikut. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 227 lg 2 ja LS § 242 lg 1 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest KarS § 63 lg 1 ja § 481 alusel ja LS § 227 lg 2 järgi kui raskeimat karistust ettenägeva sätte järgi juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks. Seega on põhikaristus määratud LS § 227 lg 2 ettenähtud sanktsiooni keskmist määra mõningal määral ületavana. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt ületas kaebuse esitaja lubatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 30 km/h, so LS § 227 lg 2 sätestatud rikkumise keskmises määras. Kohtule esitatud väärteoasja materjalides on otsuse koostanud kohtuvälise menetleja allkirjastatud otsus, milles on väärteo kirjeldusena märgitud, et menetlusalune isik 05.01.2012 kell 14.50 Jõelähtme vallas Harjumaal Tallinn-Narva 13,5 kilomeetril juhtis mootorsõidukit kiirusega, mis ületas lubatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 30 km/h võrra, sõites kiirusega 87 +/- 7 km/h (lubatud suurim sõidukiirus antud teelõigul 50 km/h). Otsuse põhiosas ja lõpposas on otsuse koostaja leidnud, et menetlusalune isik on sellega rikkunud LS § 50 lg 5 p 3 nõudeid ja toime pannud LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo, samuti on rikkunud LS § 106 lg 3 nõudeid ja toime pannud LS § 242 lg 1 ettenähtud väärteo. Nimetatud väärtegude kogumis on määratud karistus KarS § 63 lg 1 alusel. Seega vaatamata sellele, et koostatud väärteoprotokollis on kirjeldatud kahte väärtegu, so LS § 227 lg 2 ja § 242 lg 1 ettenähtud väärtegu, siis vaidlustatud otsuses sisalduv väärteo kirjeldus sisaldab endas vaid LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo kirjeldust. Sellest saab järeldada, et kohtuvälise menetleja otsuse lõpposa järeldused, so erinevate väärtegude toimepanemise eest määratavad karistused, ei vasta otsuse sissejuhatavas osas tuvastatud tõendamiseseme asjaoludele, kuivõrd sissejuhatavas osas ei ole kohtuväline menetleja menetlusalusele isikule LS § 242 lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemist inkrimineerinud, kuigi väärteoprotokolli kohaselt on menetlusalune isik kaks erinevat väärtegu toime pannud üheaegselt. Kohtu arvates on karistuse määramine inkrimineerimata jäänud väärteo toimepanemise eest väärteomenetlusõiguse normide oluline rikkumine V™S § 150 lg 1 p 8 mõttes, mis tingib otsuse tühistamise LS § 242 lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest karistuse määramise osas. Mis puudutab karistuse määramist LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest, siis vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Käesoleval juhul võib lubatud sõidukiiruse ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 227 lg 2 mõttes on keskmises suuruses. See omakorda tingiks karistuse ranguse ja sellest tulenevalt ka karistuse määramise ettenähtud sanktsiooni keskmises määras. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtuväline menetleja oma otsuses ühtegi karistust kergendavat asjaolu ega karistust raskendavat asjaolu tuvastanud ei ole ning ka kohtuliku kaebemenetluse käigus neid ei ilmnenud. Peale karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude tuvastamise tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Väärteoasjas leiduvast karistusregistri andmebaasi väljatrükist nähtuvalt on kaebuse esitanud isikut 06.07.2011 karistatud samalaadse väärteo toimepanemise eest, milline oli toime pandud 18.06.
7. Seega uue samalaadse teo pani kaebuse esitaja toime kuue kuu möödudes eelmise otsuse tegemisest. Määratud trahv on kaebuse esitajal tasutud, samas on jäetud tasumata kaks varasemat trahvi teiseliigiliste väärtegude toimepanemise eest. Arvestades taolisi karistusandmeid leiab kohus, et eelmised kaks tasumata jäetud trahvi ja viimane tasutud trahv ei ole oma mõju avaldanud ja kaebuse esitaja pani toime uue ohtliku liiklusalase väärteo. Sellest saab järeldada, et isikule ei ole varasemad karistused oodatud mõju avaldanud ega ole sundinud teda hoiduma uue tahtliku väärteo toimepanemisest. Seega 3 tuleb asuda seisukohale, et keskmises määras karistuse määramine oma eesmärki ei saavuta ja kaebuse esitaja kehtivad karistusandmed viitavad sellele, et isiku süü on suurem võrreldes isikuga, keda ei ole varem samalaadse väärteo toimepanemise eest karistatud. Seetõttu on kohtu arvates karistuse määramine ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ületavas määras põhjendatud. Peale eelmärgitu tuleb karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukid, millede juhtidelt eeldatakse nii liikleja kohustuste täitmist kui ka juhi kohustuste täitmist. Kaebuse esitaja ületas sõidukit juhtides lubatud suurimat sõidukiirust, millega seadis kohtu arvates ohtu eelkõige iseenda, samuti samas sõidukis viibinud sõbrad, rääkimata teiste kaasliiklejate tervisest ja võõrast varast. Seetõttu on oluliseks karistuse raskuse puhul ka õiguskorra kaitsmise huvid, mida saab tagada vaid juhul, kui ohtlik liikleja liiklusest kõrvaldatakse. Seetõttu, arvestades lubatud sõidukiiruse ületamise määra ja õiguskorra kaitsmise huvisid, siis on määratud karistus ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ületavas määras täielikult põhjendatud ja kohtu arvates puudub igasugune alus selle põhikaristuse kergendamiseks. Mis puudutab karistuse liiki, siis on kaebuse esitaja taotlenud otsuse tühistamist põhikaristuse liigi osas ja karistuse määramist rahatrahvina, kuivõrd väidetavalt on kaebuse esitanud isikule juhtimisõigus eluliselt vajalik. Seejuures ei ilmnenud kaebuse esitaja selgitustest seda juhtimisõiguse elulist vajalikkust. Samas ilmnes kaebuse esitaja selgitustest, et tal puudub alaline sissetulek ning trahvi tasuks tema ema, kusjuures ka eelmise trahvi tasusid vanemad. Seega tasuks trahvi isik, kes ei ole väärtegu toime pannud. Kohus leiab, et asjassepuutumatu isiku karistamine ei saa olla väärteomenetluses karistamise eesmärgiks ning karistuse eesmärki ei saagi sellises olukorras saavutada. Menetlusalusel isikul rahaliste vahendite puudumine, asjaolu, et eelmise trahvi tasusid kaebuse esitanud isiku vanemad ning kaebuse esitaja pani toime uue samalaadse väärteo ja soovib määrata karistuseks uuesti trahvi, mille tasuks uuesti vanemad, välistab kohtu arvates rahatrahvi määramise, sest isikul puuduvad selle tasumiseks vahendid. Seetõttu leiab kohus, et kohtuväline menetleja on õigesti valinud karistuse liigina juhtimisõiguse äravõtmise, sest see karistus puudutab otseselt väärteo toimepanijat ennast. Kohus leiab, et kuivõrd kaebuse esitajat on juba samalaadse väärteo toimepanemise eest karistatud ning eelnenud karistus oma mõju ei avaldanud ja kaebuse esitaja pani toime uue samalaadse väärteo, siis seda enam on kaebuse esitaja suhtes teiseliigilise põhikaristuse kohaldamine põhjendatud. Kohus leiab, et arvestades seda, et kaebuse esitaja on lühikese aja jooksul toime pannud kaks samalaadset tahtlikku väärtegu ja eelmine karistus mõju ei avaldanud, siis on kaebuse esitaja ilmekalt näidanud, et ta on liikluses teadlikult ohtlik ning selline isik tuleb liiklusest kõrvaldada, tagamaks teistele liiklejatele ohutuma liiklemise. Eeltoodud motiividel asub kohus seisukohale, et vaidlustatud otsus kuulub tühistamisele LS § 242 lg 1 ettenähtud väärteo eest karistuse määramise osas, jättes esitatud kaebuse rahuldamata ja muus osas otsuse muutmata ja tühistamata. Märt Toming Kohtunik 4