lg 2 p 9 alusel mõisteti vangistus 7 kuud, millele kohaldati
lg 2 sätteid ja kandmisele kuulus 4 kuud 20 päeva vangistus (karistuse alguseks loeti 31.03.2012, karistus kantud); väärteokorras karistatud korduvalt. Tõkend: elukohast lahkumise keeld alates 03.09.2012.a.; kahtlustatavana kinnipidamine 03.09.2012.a. süüdistuses
lg 2 p 9 järgi RESOLUTSIOON Süüdi tunnistada D.K
MS § 238 lg 2 kohaselt vähendada karistust 1/3 võrra ja mõista karistuseks 2 (kaks) kuud vangistust.
s.o 1 päev vangistust karistusaja hulka ja lõplikuks kandmisele kuuluvaks karistuseks mõista 1 (üks) kuu 29 (kakskümmend üheksa) päeva vangistust. Karistusaja algust arvestada D.K’ vahistamisest, s.o. alates 06.11.2012.a. D.K’ suhtes kohaldatud tõkend – elukohast lahkumise keeld – tühistada. Kohaldada tõkendina vahistamist. D.K’ vahistada kohtusaalist. EK’ poolt esitatud tsiviilhagi rahuldada täies ulatuses ning VÕS § 1043 alusel mõista D.K-lt välja EK’ kasuks 129 eurot, mis kanda EK’ arveldusarvele nr XXXXXXX Swedbank. KrMS § 175, § 179 alusel välja mõista D.K-lt riigituludesse: - sundraha 1,5 palga alammääras – 435 eurot; - kaitsjatasu kogusummas 115,20 eurot. Kriminaalmenetluse kulud tasuda 30 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates Rahandusministeeriumi arveldusarvele 10220034796011 SEB Pank, 221023778606 Swedbank või 333416110002 Danske Bank. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049777 ning selgitusse kriminaalasja kohtunumber 1-12-9761, D.K ja tekst „kriminaalmenetluse kulud“. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. EDASIKAEBE KORD Kohtuotsuse peale võivad süüdistatav, kaitsja ja kannatanu esitada apellatsiooni. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb kohtule teatada kirjalikult Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale 7 (seitsme) päeva jooksul, alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest s.o alates 06.11.2012.a. Apellatsioon esitatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult 15 (viieteistkümne) päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik kohtus tutvuda kohtuotsusega, vahistatud süüdistataval ja tema kaitsjal alates kohtuotsuse koopia süüdistatavale kätteandmisele järgnevast päevast. Kohtuotsuse terviktekst on kättesaadav 15 päeva pärast apellatsiooniõiguse kasutamise soovist Harju Maakohtule teatamist. SÜÜDISTUSE SISU D.K-le on esitatud süüdistus selles, et tema , olles varem karistatud
lg 2 p 9 sätete alusel, uuesti 29.08.2012 kella 09:00 paiku aadressil Tallinn Mahtra 48 asuva Mahtra Perearstikeskuse fuajeest võttis EK´le kuuluda ja tema poja DK kasutuses oleva jalgratta Bachini Apolon maksumusega 129 euri ning lahkus. Seega, süüdistusakti kohaselt, D.K pani toime kuriteo, mis oli suunatud võõra vallasasja äravõtmisele, selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil ning isikuna, kes on varem toime pannud vargusi s.o.
POOLTE SEISUKOHAD: Süüdistatav D.K tunnistas end kohtus talle inkrimineeritava kuriteo toimepanemises täielikult süüdi ning nõustus kriminaalasja lahendamisega lühimenetluses. Süüdistatav jäi kohtuistungil eeluurimisel antud ütluste juurde. Süüdistatava sõnul müüs ta varastatud jalgratta maha. Enda sõnul suudab katseaja edukalt läbida ja soovib tööle asuda. Varasemad rahalised karistused on tal tasumata, kuna siis ta ei töötanud. Tema sõnul, olid tal varasemalt probleemid narkootiliste ainetega. Kahetseb toimepandut. 2 Kohtuistungil jäi prokurör esitatud süüdistuse juurde ning nõudis D.K’ süüditunnistamist
lg 2 p 9 alusel ning karistamist vangistusega 7 kuud, millest arvata lühimenetluse korras maha 1/3 ja mõista karistuseks 4 kuud 20 päeva vangistust, samuti arvestada karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg, 1 päev. Prokurör palus süüdistatavalt välja mõista ka tsiviilhagi. D.K’ kaitsja nõustus süüdistuse sisuga, leides, et toimikus leiduvad materjalid ja tõendid on lubatavad ning toetavad süüdistust. Kaitsja leidis, et süüdistav on kinnitanud, et tema probleemid narkootikumidega on jäänud minevikku, ta püüab ka tööd leida. Kaitsja viitas, et süüdistatav tunneb ise, et suudab katseaja läbida. Kaitsja taotles süüdistatava karistamist tingimusliku vangistusega ja leidis, et see oleks isiku suhtes kõige distsiplineerivam karistus. Kaitsja palus jätta osa kohtukulusid riigi kanda, kuna töökoha puudumise tõttu ei saa süüdistatav neid tasuda. KOHTU SEISUKOHT: Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad ja viinud läbi kohtulike tõendite uurimise kogumis leiab, et D.K’ tegevus on õigesti kvalifitseeritud ning tema süü
D.K’ süüd kinnitavad peale tema poolt süü isikliku omaksvõtu ka: - Kannatanu EK’ ütlused /tl 2-5/, mille kohaselt 29.08.2012.a. läks ta koos alaealise pojaga Mahtra 48 asuvasse perearstikeskusesse. Poeg sõitis sinna jalgrattaga ning paigutas selle fuajeesse. Kella 9 ajal oli jalgratas kadunud. Vahetult enne arsti vastuvõttu lahkus arsti juurest noormees, kelleks oli D.K. Ta kahtlustab jalgratta varguses antud noormeest, kuna teisi kõrvalisi isikuid seal ei viibinud. Poeg oli temaga kogu aja koos ja ei saa täiendavaid üksikasju teada. Jalgratas Bachini Apolon oli ostetud kuu aega varem 129 euro eest. - Kohtuotsus 07.08.2012.a., /tl 29-30/, millest nähtub, et D.K on varem süstemaatiliselt vargusi toime pannud, teda karistati 07.08.2012.a. Harju Maakohtu otsusega
lg 2 p 9 alusel vangistusega 4 kuud 20 päeva, mille kandmise alguseks loeti 31.03.2012.a. - Kahtlustatava D.K ütlused /tl 13-17/, mille kohaselt on ta tunnistanud kahtlustuses toodud kuriteo toimepanemist. Ta on lisanud, et 29.08.2012.a. kella 08.30 ajal viibis ta perearsti juures, kabinetist väljudes nägi ta fuajees kinnitamata jalgratast Bachini. Tal tekkis mõte see varastada, ta võttis jalgratta ja lahkus. Jalgratta müüs ta 40 euro eest. Ta tunnistab oma süüd, kahetseb tehtut ja on nõus hüvitama kannatanule vargusega tekitatud kahju jalgratta maksumuse, 129 euro, osas. Süüdistatava tegevusele on antud õige juriidiline hinnang. Kohtu hinnangul ei esine kriminaalasjas õigusvastasust välistavaid asjaolusid. Kohus, kontrollinud kriminaalasjas leiduvaid kirjalikke tõendeid ning D.K’ poolt kohtuistungil antud seletust, asub seisukohale, et kriminaalasjas kogutud ja kohtuistungil kontrollitud tõenditega on D.K’ süü kuriteos, mis olid suunatud võõra vallasasja äravõtmisele selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil süstemaatiliselt, toimepanemises tõendamist leidnud. Kohus leiab, et D.K pani kuriteo toime otsese tahtlusega, kuivõrd ta teadis, et teostab süütekoosseisule vastavat asjaolu (võõra vallasasja äravõtmine selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil) ning ka soovis seda. KARISTUS 3 Süüdistatav pani otsese tahtlusega toime teise astme kuriteo. Karistust kergendava asjaoluna arvestab kohus isiku puhtsüdamlikku kahetsust. Karistust raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Karistuse mõistmisel tuleb arvestada asjaolu, et D.K karistati viimati kriminaalkorras 07.08.2012.a. Harju Maakohtu otsusega
Kuivõrd antud karistuse alguseks loeti 31.03.2012.a., siis selle kandmiselt vabanes D.K 2012.a. augusti keskel. Käesoleva kriminaalasja sisuks oleva kuriteo pani D.K toime 29.08.2012.a., s.o . Kriminaalkorras on D.K varasemalt karistatud 5-l korral, kõigil neist varguste toimepanemise eest. Väärteokorras on isikut samuti korduvalt karistatud (22 kehtivat karistust), sealhulgas on isikul 4 kehtivat karistust
lg 1 alusel, s.o väheväärtuslike asjade vastu toimepandud varavastaste süütegude eest (tl 19-28). D.K poolt toimepandud kuritegude eest on seadusandja alternatiivina näinud ette ka rahalise karistuse, seega lasub kohtul kohustus põhistada, kas ja miks kohus ei pea võimalikuks kohaldada kergemaliigilist karistust (RKKKo 3-1-1-24-07), mida kohus järgnevalt ka käsitleb. Kohus leiab, et rahalise karistuse kohaldamine ei kannaks karistuse eesmärke, kuna isik on jätkanud eelmistest karistustest (sh vangistustest) hoolimata uute samalaadsete kuritegude toimepanemist, ei ole varasemalt tasunud ka väiksemaid rahalisi kohustusi väärteoasjades mõistetud rahatrahvide näol ning tal puuduvad vahendid rahalise karistuse tasumiseks (tl 19-28, 31-33). Isik kinnitas ka kohtuistungil, et käesoleval ajal ta ei tööta. Väiteid peatse tööleasumise kohta on kohtu hinnangul paljasõnalised, isik ei ole ka varasemalt talle antud võimalusi kasutanud, ei suutnud täita üldkasuliku töö kohustust. Eeltoodut arvesse võttes puudub kohtul ka veendumus, et D.K saaks rahalist karistust täita. Isik on jätkanud varguste toimepanemist, hoolimata asjaolust, et teda on nende eest karistatud korduvalt ka reaalse vangistusega (tl 19-28). Seega on kohtu hinnangul karistuse eesmärgid saavutatavad üksnes reaalse vangistuse kohaldamisega. Kohus eelnevalt selgitas enda seisukohta karistusliigi osas puudutavalt süü suurusest ning teistest andmetest tulenevalt ja
mõtte kohaselt peab kohus seejärel andma hinnangu ka karistuse määrale, mida peab vajalikuks kohaldada (RKKKo 3-1-1-99-06). Õigusteooria ja senise kohtupraktika kohaselt orienteeruvad kohtud keskmistele karistustele ja kõrvalekaldumised keskmistest karistusmääradest on põhjendatud üksnes siis, kui isiku süü ei ole kooskõlas vastava sanktsiooni raamidest tuleneva keskmise karistusega või karistust vähendavate või raskendavate asjaoludega (RKKKo 3-1-1-77-11). Käesoleval juhul on keskmiseks karistusmääraks 2,5 aastat vangistust. Kohus peab vajalikuks kohaldada karistusena vangistust, kuid arvestades isiku puhtsüdamlikku kahetsust ning samuti asjaolu, et varastatu väärtus ei olnud suur, tegu oli üheepisoodilise kuriteoga, on kohtu seisukoha kohaselt võimalik antud kuriteo puhul kohaldada vangistust minimaalmäärale lähedases määras. Kohus peab põhistatuks karistada D.K vangistusega 3 kuud, millest tuleb kriminaalasja lahendamisel lühimenetluse korras, tulenevalt KrMS § 238 lg-st 2 maha arvata üks kolmandik (s.o antud juhul 1 kuu vangistust), seega on D.K-le mõistetavaks karistuseks 2 kuud vangistust.
lg 1 alusel tuleb karistusaja hulka lugeda eelvangistuses viibitud aeg (03.09.2012.a.), s.o 1 päev vangistust, ja lõplikuks kandmisele kuuluvaks karistuseks tuleb mõista 1 kuu 29 päeva vangistust. Karistusaja alguseks tuleb lugeda D.K’ vahistamine 06.11.2012.a. Kohus ei pea ka võimalikuks mõistetava vangistuse asendamist üldkasuliku tööga, seda juba eespool toodud motiividel – varasem korduv karistatus samalaadsete kuritegude eest ning varasema üldkasuliku töö kohustuse täitmata jätmine. 4 Tulenevalt kohtupraktikas väljendatud seisukohast, alles pärast seda, kui kohus on otsustanud, milline peaks olema toimepandud konkreetse teo eest konkreetsele süüdistatavale mõistetav karistus, saab järgmise sammuna hakata kaaluma, kas kõne alla saaks tulla tema karistusest tingimuslik vabastamine (RKKKo 3-1-1-99-06, p 16). Erinevalt karistuse mõistmisest, kus alusena prevaleerib isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (RKKKo 3-1-1-40-04). Antud juhul võtab kohus arvesse seda, et süüdistatavat on ka varem karistatud vangistusega varguste toimepanemise eest ning vaid paari nädala möödumisel, vanglast vabanenuna alustas süüdistatav jälle kuritegude toimepanemist. Isikut iseloomustava asjaoluna tuleb arvestada, et väärteokaristustest nähtuvalt on D.K narkosõltuvus (tl 22-28). Väiteid selle kohta, et isikul narkootikumidega enam probleeme ei ole, ei saa kohus pidada usaldusväärseteks, kuna talle NPALS alusel määratud karistused jaotuvad pikema ajavahemiku peale, nt kahe viimase taolise väärteokaristuse vahe on ligikaudu pool aastat (tl 22). Kohus on seisukohal, et sõltuvus narkootilistest ainetest ning töökoha puudumine on teguriteks, mis mõjutavad isikut pidevalt uusi vargusi toime panema, seega eksisteerib oht, et vabaduses jätkab isik elatusvahendite hankimist kuritegelikul teel. Sellest tulenevalt kohus leiab, et D.K’ , kuivõrd isik on varasemalt korduvalt pannud toime vargusi, väärteokaristustest nähtuvalt on tal narkosõltuvus (tl 22-28) ning tal puudub püsiv sissetulek. Menetluskulud Kuivõrd KrMS § 180 lg 1 kohaselt kuuluvad menetluskulud hüvitamisele süüdimõistetu poolt, kuuluvad D.K-lt KrMS § 175, 179 sätetest lähtuvalt väljamõistmisele II astme kuriteos süüdimõistmisega kaasnev sundraha 1,5 palga alammääras ning samuti riigi õigusabi korras määratud kaitsja tasud. Kohtu hinnangul ei esine D.K erandlikke asjaolusid, mis tingiks temalt väljamõistetavate menetluskulude vähendamise, tegemist on noore töövõimelise meesterahvaga, kes on nii vanglas, kui karistuse kandmiselt vabanenuna võimeline tasu eest töötama. Tsiviilhagi Tsiviilhagi puudutavalt märgib kohus järgmist. VÕS § 1045 lg 1 p 5 kohaselt on kahju õigusvastane, kui sellega kahjustati kannatanu omandit. Kuivõrd vargusega on kahjustatud kannatanu omandit, oli tegemist õigusvastase kahjuga. Tulenevalt VÕS §-st 1043, õigusvastaselt tekitatud kahju puhul peab õigusvastaselt kahju tekitanud isik kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi. VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kohtus on D.K süü kannatanule kuulunud asja suhtes varguse toimepanemises tõendamist leidnud. Kohus leiab, et tsiviilhagi ja selle suurus on täielikult tõendatud teiste käesolevas kriminaalasjas kogutud ning eelpool kohtuotsuses käsitletud tõenditega, samuti süüdistatav tunnistas kohtuistungil tsiviilhagi. Kohus asub eeltoodut arvestades seisukohale, et kriminaalasjas esitatud tsiviilhagi on põhjendatud täies ulatuses ning see kuulub süüdistatavalt väljamõistmisele. Kohus juhindub KrMS 127, § 130; § 175, § 179, § 180; § 306, § 311-313, § 315, § 318-319. Merle Parts Kohtunik 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.