Obsah (7)

§ 262§ 63§ 276§ 68§ 16§ 32§ 56

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja 22.veebruaril 2012 Jõhvi kohtumajas koht Väärteoasja number 4-12-215 (2440,11,009965) Kohtunik Inna Kirsipuu Kohtuistungi se

§ 262

, § 276 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemises, milles O.R tunnistati süüdi

§ 63

lg 1 alusel

§ 262

järgi ja karistati rahatrahviga 50 trahviühiku ulatuses summas 200 eurot Kohtuväline menetleja O.R, isikukood xxx, elukoht: xxx Ida Prefektuuri esindaja vanemväärteomenetleja Asja Malahhova RESOLUTSIOON VTMS § 132 p 2, 133-135 kohus OTSUSTAS: Rahuldada O.R-i kaebus kohtuvälise menetleja Ida Prefektuuri vanemväärteomenetleja Asja Malahhova 11.01.2012 otsuse peale väärteoasjas 2440,11,009965 osaliselt ning tühistada nimetatud otsus osaliselt. Teha asjas uus otsus. Väärteomenetlus O.R-i süüdistuses

§ 276alusel lõpetada väärteotunnuste koosseisu puudumise tõttu.

1

§ 68

lg 2 alusel arvestada karistusaja hulka O.R-i kinnipidamisaega antud väärteoasjas 48 tundi, millele vastab 20 trahviühikut ja mõista lõplikuks karistuseks 30(kolmkümmend) trahviühikut summas 120(ükssada kakskümmend) eurot. Muus osas jätta otsus muutmata. Rahatrahv tasuda edasikaebamisetähtaja (s.o 30 päeva) jooksul Rahandusministeeriumi arvele nr 10220034796011 SEB Pangas või arvele 221023778606 Swedbank pangas märkides kohustusliku viitenumbri

1. Edasikaebamise kord. Kohtuotsuse peale on õigus esitada kassatsioon Riigikohtule Viru Maakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on kohtu kantseleis menetlusosalistele tutvumiseks kättesaadav. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest Viru Maakohtule kirjalikult teatama seitsme päeva jooksul, alates kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest ehk hiljemalt 29.02.2012 Kassatsiooni esitamise õigus on üksnes vandeadvokaadil. Kohtuotsuse terviktekst on kohtu kantseleis kättesaadav 21.03.2012 Kohtuotsus jõustub alates kohtuotsuse tervikteksti kättesaadavusest 30-päevase tähtaja möödumisel (ehk 21.04.2012 ) juhul kui ükski menetlusepool ei ole kassatsiooni esitanud. MENETLUSE KÄIK 23.12.2011 koostas patrullpolitseinik E. Reiska väärteoprotokolli AB1005135 (lk 7) selle fakti kohta, xxx xxx olles alkoholijoobeseisundis lärmas O.R , oli agressiivne, provotseeris kaklust avalikus kohas, millega rikkus avalikku korda ja teiste isikute rahu. Hiljem ignoreeris patrullpolitseinik E. Rxxx seaduslikku korraldust, mis seisnes selles, et isikule oli antud käsk avaliku korra rikkumise lõpetada ja teiste isikute rahu mitte rikkuda, kuid peale käsku tungis isik järgmisele isikule kallale, provotseeris temaga kaklust. Oma tegudega eiras isik tahtlikult patrullpolitseiniku seaduslikku korraldust. Oma tegudega rikkus O.R Korrakaitseseaduse § 55 p
2. Tegu on kvalifitseeritud

§ 262

- avaliku korra rikkumine ning

§ 276seadusliku korralduse eiramine.

11.01.2012 tegi vanemväärteomenetleja A. Malahhova otsuse väärteo asjas, milles leidis, et isiku osavõtt on

§ 262ja 276 järgi ettenähtud väärtegude 2 toimepanemises tõendamist leidnud.

Karistuseks on

§ 63lg 1 kohaldades määratud rahatrahv 50 trahviühikut summas 200 eurot.

17.01.2012 esitas O.R kaebuse kohtuvälise menetleja 11.01.2012 otsuse peale. KAEBUSE SISU Menetlusalune isik taotleb kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist. Põhjendused on järgmised. Ta ei ole avalikku korda millegagi rikkunud, ei viibinud alkoholijoobes, tema alkoholijoovet ei ole keegi kontrollinud ega tuvastanud. Politsei pidas ta kinni ja süüdistav avaliku korra rikkumises, mis on alusetu. Faktilised asjaolud on menetlusaluse isiku seisukohalt järgmisedxxx. Ta läks õue suitsu tegema ja tema kallale tuli tundmatu isik, kes lõi menetlusealust isikut rusikaga näkku. Ründaja kukkus maha kuna maas oli libe. Menetlusalune isik aitas ründajat püsti tõusta. Kohale saabus politseipatrull. Menetlusalust isiku löödi jalust maha, väänati käed ja pandi rauda, peksti läbi, pandi patrullautosse ja toimetati arestimajja. POOLTE SEISUKOHAS KOHTUISTUNGIL Kohtuistungil jäi menetlusalune isik kaebuse juurde ja leidis, et süüdistus on tõendamata. Karistuse peavad saama teised isikud. Tema süütust võiks kinnitada valedetektori kasutamine. Kohtuväline menetleja palus jätta kaebuse rahuldamata ja otsuse muutmata. Isiku osavõtt väärteost on tõendatud kohtuistungil uuritud tunnistajate I. Pxxx ja M. Hxxxi ütlustega, mis oma kogumis lükkavad menetlusaluse isiku versiooni ümber. KOHTUISTUNGIL UURITUD TÕENDID, KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD JA PÕHJENDUSED VTMS § 133 kohaselt peab kohus kaebuse lahendamiseks selgitama muuhulgas järgmised küsimused: „2) kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse; 3) kas teo on pannud toime menetlusalune isik; 4) kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud;“ Algul kohus analüüsib kohtuliku arutamise käigus uuritud tõendeid, tuvastab, milline on usaldusväärsete tõendite alusel asja faktiline külg ehk tegu, kontrollib, kas teo toimepaneja on menetlusalune isik ning kas tegu vastab väärteokoosseisule ja millisele. 3 Menetlusalune isik andis kohtuistungil järgmisi ütlusi. Ta viibis 22.12.2011 xxx. Tema ja Juri Volotovski läksid õue suitsetama. Fuajees hakkas üks tundmatu noormeed neile külge, hakkas tüli norima. menetlusalune isik ütles, et ei hakka asju klaarima, otsustas aga, et läheb selle isikuga õue ja seal ta ütleb isikule, mida ta asjast arvab. Tema ja isik läksid koos kõrvale ja siis isik ründas menetlusaluse isikut, lõi teda. Ründaja tahtis veel jalaga lüüa, kuid kukkus maha. . Kohale jooksis turvamees. Menetlusalune isik viibis šokis. . menetlusalune isik selgitas, et kaklust ei ole ja aitas ründajat püsti. Pärast juhtumit läksid koos ründajaga fuajeesse, kus ta selgitas jälle ründajale tema tegemisi ja et võõras inimene ei tohi nii käituda. Ründaja pani riidesse ja lahkus peolt. Menetlusalune isik ja J. O.R tahtsid minna teisele korrusele, kus jätkus pidi. Turvatöötaja ei lubanud pääseda. Ta küsis põhjuse kohta ja sai vastuseks, et kakluse pärast. Menetlusalune isik nõudis, et talle oleks esitatud videosalvestis, mis toimus õues. Turvamees käitus agressiivselt , lükkas menetlusaluse isiku eemale, väänas käsi. Patrullpolitseinikud lõid menetlusaluse isiku pikale, peksid vastu neere. Menetlusalune isik kutsus appi. Kuus isikut ründasid teda. Ta oli šokis. Kohtu küsimusele vastates selgitas menetlusalune isik, et joobeseisundit kontrolliti alles järgmisel päeval, ta pidi puhuma.. ta väidab, et pärast kinnipidamist ei olnud tema joobeseisundit kontrollitud. Märkuse joobeseisundi tuvastamise protokollile tegi ta mitte pärast kinnipidamist vaid järgmisel päeval. J. O.R seisis kõrval ja nägi füüsilist konflikti 5-6 võib olla 10 meetri kauguselt. Politseinik saabus kohale siis kui konflikt oli juba lõppenud. J. O.R-i viibis kõrval, ta ei sekkunud konflikti. Menetlusalune isik ise kutsus ründajat välja, et mitte fuajees läbi rääkida. Initsiatiiv minna õue asju klaarima tuli menetlusaluselt isikult. Ta arvab, et politseinik annab tema vastu ütlusi põhjusel, et eksib mitte tahtlikult, kardab kaotada tööd. Tunnistaja J. O.R andis ütlusi, et 22.12.2011 viibis ta koos O.R-iga jõulupeol xxx. Kella 23 paiku läksid koos õue suitsetama. Fuajees hakk as üks isik tüli norima. Tegelikult see isik oli koos veel ühe isikuga. Need kaks isikud läksid tunnistaja ja O.R-i järgi õue juttu ajama. Üks nendest tahtis O.R-iga asju klaarida. Tunnistaja jäi seisma koos teise isikuga eemale, O.R ja tüli norinud isik läksid veidi eemale. See isik üritas O.R lüüa, kuid löök O.R ei tabanud. Ründaja üritas lüüa ka jalaga, ka see ei õnnestunud ja ründaja ise kukkus maha. Sellega konflikt lõppes. O.R ei löönud kordagi ründajat. Õue jooksis turvamees, kes ütles, et enam ei luba tunnistajat ja O.R peole kakluse pärast. Ründaja ja temaga koos olnud isik panid riided selga ja lahkusid. Tunnistaja koos O.R-iga tahtis fuajeest teisele korrusele minna, turvamees takistas O.R . Kohale saabusid politseinikud, kes surusid O.R-i maha, sidusid käed kinni ja viisid minema. Kohtu küsimustele vastates selgitas tunnistaja, et O.R tarvitas küll alkoholi, põhiliselt šampust. Intsidendi ajendiks oli see, et see isik, kes hakkas tüli norima fuajees, viskas O.R-i aadressil solvavaid nalju, naeratas üleolevalt. 4 Solvavate väljendite kohta ei osanud tunnistaja konkreetsemalt seletada. See isik koos teise isikuga läksid tunnistaja ja O.R-i järgi õue, nad ütlesid, et räägime õues. Tunnistaja väidab, et selle konflikti juures ei ole politseinike viibinud ega selle käigus saabunud. Turvamees ilmus aga kohale siis, kui ründaja lamas maas, O.R seisis kõrval. Fuajees ei olnud konflikti O.R-i osalusega. Turvamees ei lubanud O.R-i peole. Tunnistaja läks veidi eemale ja ootas kuni O.R vestleb turvamehega. Turvamehe keeld puudutas ainult O.R , tunnistaja suhtes ei olnud turvamehel pretensioone. Tunnistaja ei tea, mis toimus V. Borsenkovil turvamehega, aga kohale saabus politsei ja võttis O.R-i kinni. Kohus märgib, et menetlusaluse isiku ja J. O.R ühtivad põhilistes momentides. Mõlemad väidavad seda, et võõras isik ründas O.R-i esimesena, üritas kahel korral lüüa, kuid see ei õnnestunud ja ründaja kukkus ise maha. Mõlemad väidavad, et turvamees ilmus kohale siis, kui ründaja oli maas, O.R oli kõrval. Turvamehel ei olnud vajadust sekkuda. Mõlemad väidavad, et O.R ei löönud ründajat kordagi. Mõlemad väidavad, et politsei saabus sekkus asjasse ainult fuajees, kus O.R tekkis turvamehega arusaamatus, sest teda ei lubanud teisele korrusele peole. Kohus märgib, et võttes menetlusaluse isiku ja tunnistaja J. O.R-i ütlused kogumis on need üldises mõttes eluliselt usutavad. Tõepoolest, ei ole välistatud ka sedagi, et turvateenistus võib sekkuda sündmusesse tajudes, et toimub või toimus korra rikkumine, kutsuda politseid, hiljem aga selgub, et asjaolud olid turvateenistuse poolt hinnatud ekslikult ehk sekkumisega oli üle pingutatud. Samas ei saa kohus jätta tähelepanuta ka seda, et menetlusalusel isikul ja tema kaitseks esinenud tunnistajal võib olla motiiv anda O.R-i õigustavaid ütlusi. O.R võib olla motiiv vältida vastutust, tunnistajal- aidata oma sõpra vastutust vältida. Ei saa jätta tähelepanu asjaolu, et menetlusalune isik ja tunnistaja viibisid seisundis, mis oli tingitud alkoholi tarvitamisest. Sellises seisundis viibimine võib olla põhjuseks, et hiljem annab isik tõele mittevastavaid ütlusi, kuna asjaolude tajumine ja mällu fikseerimine on sellises seisundis viibimise ajal teatud määral häiritud. Sellest tulenevalt suhtub kohus menetlusaluse isiku ja tunnistaja J. O.R-i ütlustesse kriitiliselt. Miks kohus on kriitiliselt meelestatud nimetatud ütlustesse puutuvalt, põhjendab kohus järgmiste argumentidega. Esiteks, menetlusaluse isiku ja tunnistaja ütlustes esinevad mitmed omavahelised vastuolud, mis eraldi võetuna ei ole küll väga olulised, samas annavad aluse olla ütlustesse puutuvalt kriitiline. O.R eitab, et ta viibis alkoholijoobes, kaebuses eitab ta üldse alkoholi tarvitamist. Tunnistaja J. O.R-i kinnitab, et O.R tarvitas peol ka alkoholi, kuigi täpsustab, et põhiliselt šampust, tunnistaja ise tarvitas viina. O.R väitis kohtuistungil ütlustes, et kinnipidamise ajal ei ole keegi tema joobeseisundit kontrollinud, seda tehti alles järgmisel päeval. Tunnistaja J. Volotovski ütlustest nähtub aga, et ta küll ei näinud, 5 kas kontrolliti O.R-i joobeseisund ja kuidas see oli tehtud, sest tunnistaja ja O.R olid toimetatud politseijaoskonda eraldi, samas kinnitas tunnistaja J. O.R, pärast kinnipidamist kontrolliti samal päeval tema joobeseisund, mäletab tulemust – 0,

1. Indikaatorvahendi kasutamise protokollist lk12 nähtub, et O.R-i joobeseisund on kontrollitud 22.12.2011 kell 2320, indikaatorvahendi näit on 0,95 mg/l. Isiku kinnipidamise protokollist lk 22 nähtub, et O.R oli kinni petud 22.12.2011 kell 23.
2. Sellest tulenevalt ühtivad J. O.R osas, et tema joobeseisund oli kontrollitud vahetult pärast kinnipidamist, O.R-i kohta koostatud indikaatorvahendi kasutamise protokolli ja isiku kinnipidamisega protokollidega selles mõttes, et isikute joobeseisund oligi kontrollitud pärast kinnipidamist. Lisaks kinnitab seda tunnistaja M. Helsteini ütlus, et O.R-i joobeseisund oli kontrollitud indikaatorvahendiga, mille eripära on selles, et ei ole vaja puhuda, seade asetakse suu juurde ja seade reageerib väljahingatava õhu väiksemale kogusele (väärteotoimik, kohtuistungiprotokoll lk 45). Sellises osas ei ole O.R-i ütlused J. O.R-i ütluste, indikaatorvahendi kasutamise protokolli, isiku kinnipidamise protokolli ning tunnistaja M. Hxxxi ütlustega kooskõlas. Teine vastuolu on selles, et O.R-i ütluste järgi oli ust tema algatus kutsuda isikut välja asjade klaarimiseks, kohtuistungil ta kinnitas, et otsustas õue asju klaarima, ei tahtnud teha seda fuajees. J. O.R-i selgitas, et kaks isikut, üks nendest on ründaja, läksid ise tema ja O.R-i järgi õue ja siis sõna rääkimata tunnistaja J. O.R-i jäi seisma teise isikuga sissepääsu juures, O.R ja ründaja eemaldused nendest vasakule poole. Kohus leiab, et antud juhul ei ole võimalik teha tõsikindlat järeldust, kelle algatusel läks seltskond õue asju klaarima, kuna O.R-i ja J. O.R-i ütlused on omavahel selles küsimuses vastuolus. Kohus leiab, et see asjaolu (initsiatiiv hakata asju klaarima) on oluline selles mõttes, et õue kutsumine asjade klaarimiseks on see moment, millest tegelikult võib puhkeda tõsisem, muuhulgas ka füüsiline, intsident, teisisõnu, see on kutse konfliktile. Sellese asjaolu tuvastamine annaks kohtule rohkem ruumi isikute agressiivsuse hindamiseks ja sellest tulenevalt oleks nimetatud asjaolu abistava tähendusega avaliku korra rikkumise tuvastamisel. Teiseks, mitme asjaolu kohta ei ole O.R-i ja tunnistaja J. O.R eluliselt usutavad. Näiteks mõlemad kinnitasid, et ründaja hakkas fuajees tüli norima. O.R ei selgitanud kohtuistungil ega kaebuses, milles seisnes selle isiku ebaõige käitumine, kuidas ta teisi tülitas. J. O.R selgitas kohtule, et isik ütles O.R-i kohta solvavaid nalju (mille kohta ei ole O.R kordagi maininud), kohtu palvele täpsustada, milles seisnes solvang, täpsustas J. O.R lõplikult ainult seda, et isik tülitas kõiki ja ühtlasi naeratas üliolevalt. Sellest tuleneb, ei selle isiku ainuke ebaõige tegu on üleolev naeratus. Sellest tulenevalt leiab kohus, et O.R-i püüdlus näidata isikut potentsiaalse ründajana on põhjendamatu. Kohus ei leia, et üleoleva naeratuse pärast tuleb hakata asja üles puhuma ja kutsuma isikut õue asju klaarimiseks. Sellise käitumisega, kutsudes isiku õue asju klaarima puhtalt ülioleva naeratuse pärast, võttis O.R endale riski võimaliku konflikti eskaleerimisel. Asjaolu, et O.R-iga intsidendis osalenud isiku psüühilise ja füüsilise agressiivsuse tase oli üsna madalal tasemel, 6 kinnitatakse selle isiku hilisema käitumisega, nimelt vahetult pärast intsidenti lõppemist pani isik riided selja ja lahkus sündmuskohalt. Kohtuistungil ülekuulatud tunnistaja Ixxx Pxxx andis järgmisi ütlusi. xxxi xxxs toimuvale xxx oli kaasatud turvateenistus, kokku 5 inimest tunnistaja oli rühmaülem. Peole sissepääs oli korraldatud turvateenust tellija enda poolt. Olid väljatrükitud kutsed, iga külaline võis kaasa võtta veel ühe inimese. Oli kokku lepitud, et isik pääseb sisse kutse alusel. Kutsete kontrollimine toimus ukse juures esimesel korrusel. Ilma kutseta sisse ei pääsenud. Seoses teise konfliktiga oli kohale kutsutud politsei. Konflikt toimus tualettiruumis. Agressiivne isik oli välja juhatatud. Ta viibis koos selle isikuga õues ja ootas politseid. Ühel hetkel ta nägi, et õues puhkes kaklus. Ta nägi, et üks isik lõi käega ja teine lõi jalaga. Ta ei oska selgitada, kumb oli kumb. Tuli sekkuda ja olukord lahenes rahulikult, pooltel ei olnud üks teisele pretensioone. Ta läks kontserdimajja oma tööpostile ja seal nägi, et see sama isik, kes kakles õues, püüab kakelda ka fuajees, tema käitumine oli väga agressiivne. Kaklus õues toimus sissepääsust 2-3 meetri kaugusel, politseiauto oli pargitud 5 meetri kaugusel. Ta nägi kaklust silmanurgast, sest seisis seljaga ja tegeles rikkuja üleandmisega politseile. Politseinik pidi sekkuma ja tunnistaja ise ka sekkus. Tema sekkumine seisnes rohkem selles, et ta jäi seisma nende isikute vahel. Kakluse momendil olid isikud maas, üks teise peal, aga kumb kelle peal, ei oska ta kirjeldada. Viibides juba kontserdimajas kuulis tagant kära ja nägi, et sama isik jälle kakleb. See toimus esimesel korrusel tualettiruumide juures. Politseinikud olid kohal. Politseinik andis O.R-ile korduvalt korralduse rahuneda, kuid isik oli niivõrd agressiivne, eo ei võtnud isegi kuulda. Tunnistaja I. Pxxx ütlused ja O.R-i ja J. Vxxi ütlused ei ole oma vahel kookkõlas põhilises momendis. Tunnistaja I. Poomi ütlustest nähtub, et üks nendest isikutest, kes kaklesid õues, oli O.R. Kaklus ei lõppenud iseenesest vaid politseiniku sekkumisega. Kakluse mõlemad pooled kasutasid vägivalda, üks lõi käega ja teine jalaga, mõlemad olid maas üks teise peal. Tunnistaja ütlustest nähtub, et O.R-i käitumine oli agressiivne. Erinevalt teisest isikut, kes sisuliselt kadus peolt ära, läks O.R fuajeesse ja astus ka selgi konflikti, mis viis jällegi vägivalla kasutamiseni, ta osales kakluses fuajees. Kohus hindab tunnistaja usaldusväärsust ja peab tõdema, et kohtul ei ole ühtegi alust kahelda tunnistaja ütluste usaldusväärsuses. Erinevalt tunnistaja J. Vxx ja menetlusaluse isiku seisundist, ei viibinud tunnistaja I. xxxlkoholi tarvitamisest tingitud seisundis. Vastupidi, ta oli kohal seoses tööülesannete täitmise. Korra tagamine oligi tema ülesanne. Kohtule ei ole esitatud ühtegi argumenti, mille alusel võiks kohus kahtlustada tunnistajapoolset valetamist või tõe moonutamist. Kohus selgitab, et tunnistaja I. Pxxx ütlused ei omakohtu jaoks ettekindlaksmääratud jõudu. Tunnistaja usaldusväärsuse kontrollimisel arvestab kohus: tunnistaja seisundit sündmuse ajal- kaine, joobes või muus seisundis, mille tõttu sündmuste tajumine võib osutuda raskendatuks; tunnistaja motiive anda ettekindlaksmääratud ütlusi ehk tema võimlikku huvi tõtt mitte rääkida; tunnistajapoolset võimalikku 7 eksimust, mis võib olla tingitud objektiivsetest või subjektiivsetest andmetest näiteks tunnistaja põhjendamatud hinnangud või kui tuvastatakse, et tegelikult tunnistajal oleks väga raske või võimatu sündmuselt pealt näha. Ühtegi sellest asjaolu, mis võiks anda aluse kahelda tunnistaja usaldusväärsuses, ei ole kohtuliku arutamise käigus tuvastatud. Vastupidi, tunnistaja I. Pxxx ütlused on loogilised eluliselt usutavad. Kohus märgib, et tunnistaja on vastutustundlikult ja ausalt tunnistas, et kaklust õues nägi ta silmanurgast ja ei saa väita, kes lõi esimesena. Kohus leiab, et tunnistaja I. xxxtlused on usaldusväärsed ja neile on võimalik tugineda kohtuotsuse tegemisel. Kohus selgitab menetlusalusele isikule, et kohtupraktikas on pikaajaliselt eksisteeriv seisukoht, et süüteomenetluses süüteo avastamise juures olnud politseiniku ütlused on lubatud tõend (Riigikohtu lahend 3 -1-1-69-05, p 6 ja 7), mille usaldusväärsust tuleb igal konkreetsel juhul kontrollida teiste tõendite kogumiga. Kohus selgitab, et politseinikest tunnistajate ütlustele ei tohi omistada ette kindlaksmääratud jõudu, teisisõnu politseinike ütlused ei ole oma tõendusliku tähenduse küljest eelnevalt kaalukamad või nõrgemad kui menetlusaluse isiku või näiteks teiste tunnistajate ütlused. Kohtupraktikas on korduvalt osutatud KrMS § 61 lg 1, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ( vt Riigikohtu lah end 3-1-1-82-09). KrMS § 61 lg 1 ei välista tõendite hindamise tulemusena erinevate tõendite omavahelist astmestamist, vaid keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, ilma neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab tõendite omavahelist kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda (vt RKKKo nr 3-1-1-127-06, p 6 ja nr 3-1-1-4-07, p 7.1). Tõendeid tuleb hinnata nende kogumis. Kohtuistungil ülekuulatud politseinikest tunnistaja Mxxx Hxxx andis järgmisi ütlusi. Ta kinnitas, et menetlusaluse isiku tegevusi ta mäletab ja võib neid kirjeldada. Ta viibis seoses väljakutsega Jõhvi Kontserdimaja esimesel korrusel. Isik kelle pärast politsei oli kutsutud, võttis oma riided garderoobist ja hakkasid liikuma väljapääsu suunas. Õues seisis patrullauto. Kuna esimese korruse seinad on klaasist nägi ta, et õues käib kähmlus. Ta ütles oma paarimehele, et õues toimus kaklus ja jooksis esimesena välja. Kakluse kohta oli 10 meetri kaugusel välisuksest, patrullauto asukoht on sama palju välisuksest teises suunas. Üks isikutest oli O.R. Kui tema jõudis nendeni, olid mõlemad juba maas. Nad peksid üks teist risukate ja jalgadega. Ta karjus, et nad lõpetaksid kakluse, algus ei reageerinud. O.R oli teise isiku peal. Ta haaras O.R-i õlast kinni ja pidi teda eemale tirima. Teise isiku hoidis paarimees. Ta pidi mitu korda kordama, et nad lõpetaksid, sest algul tahtsid jätkata kaklust. Kaklus nägi välja nii, et täie hooga lõid üksteisele. Pärast seda, kui osalejad olid eemale tiritud. Rahunesid ja hakkasid rääkima, et probleemi enam ei ole. Algul tundus nii olevat. Kuna politseil oli tegeleda esimese rikkujaga, kelle pärast tuldi kohale, jätkas patrull oma tegevusi. Ta pani rikkuja 8 autosse ja sel hetkel karjus üks turvamees, ei kontserdimajas on järgmine kaklus. Jooksis kontserdimajja esimesele korrusele ja nägi, et kaks turvameest ja üks politseinik hoidsid O.R-i kinni, kes oli väga agressiivne, vehkis käte ja jalgadega, karjus kõva häälega. Paarimees teatas, et O.R hakkas fuajees kaklema juba teise isikuga, tuli sekkuma. Üritus oli juba lõpu poole ja õues ja fuajees oli piisavalt rahvast. Inimesed oli välimuse järgi alkoholi ilmselt tarvitanud. O.R-i käitumine provotseeris teisi joobes isikuid, hakati filmima, väljendada ebatsensuurselt ja olukord ähvardas üle mõisliku piiri minna. O.R ei allunud korraldustele, ei rahunenud ja tema puhul tekkis vajadus rakendada sundi- käeraudu. See teine isik, kellega O.R algul õues kakles, rahunes kohe maha ja ilmselt lahkus peolt, temaga ei olnud enam probleeme. O.R oli kinni peetud, kontrollitud tema joobeseisud indikaatorvahendiga Mercuri, mis ise võtab õhu suust, ei ole vaja puhuda, selle kohta koostati ka vastav protokoll. Kohus leiab, et tunnistaja M- Hxxx ütlused on põhimõtteliselt ühtivad tunnistaja I. Pxxxi ütlustega avaliku korra rikkumise faktis. Teatud määral lahknevad tunnistaja M. Hxxxi ja I. Pxxxütlused osas, mis puudutab näiteks teise paarimehe osalemist õues toimunud kakluse lõpetamises- tunnistaja I. Poom ei rääkinud, et kakluse lõpetamisel ja osalejate kinnihoidmisel oleks osalenud teine patrullpolitseinik, küll aga kinnitas, ta kindlalt mäletab üht politseinikku, täpsustada ei suuda ja enda kohta märkis, et pidi seisma kaklejate vahel ( lk 47, kohtuistungil protokoll). Kohus märgib, et teise politseinik osales väärteoasjas kohtuvälise menetlejana ehk koostas menetlusdokumente, millega seoses on talle kui tunnistajale seotud piirangud – teda võib üle kuulata üksnes seoses menetlusdokumentide koostamisega. Kohus leiab, et menetlusaluse isiku väide, et tunnistaja M. Helsteini ütlused on tingitud valetamisest, sest tunnistaja kardab kaotada oma töökohta, on paljasõnalised. Esiseenesest kohus ei välista, et politseinikest tunnistajate ütluste hindamisel tuleb arvestada ütluste andmise motiive, sest oleks naiivne hakata eirama politseinike ringkaitse olemasolu. Kahtlusi võib tekitada kohtuistungil deklameeritud pähe õpitud tekst, mille peale esitatud küsimustele ei suuda tunnistaja vastata, ütlustes detailide puudumine ehk ütlused on väga üldised, mis tegelikult näitab, et sündmus ei ole tunnistaja mällu jäänud. Tunnistaja on ülekuulatud 22.02.2012 sündmuse kohta, mis leidis aset 22.12.2011 ehk 2 kuud tagasi. Sündmus oli läinud politsei rutiinse töö piiridest välja selles mõttes, et tegemist oli maakonna ühe suurema tööandja poolt korraldatud ühise jõulupeoga ja seoses puhkenud konfliktidega pidi sündmuskohale sõitma mitu patrulli. Kohtul ei ole kahtlust, et tunnistaja M. Hxxx mäletas kohtuistungil sündmusi piisavalt ja ei ole alust arvata, et ta eksib asja faktilises küljes. Kohtu küsimusele, miks tunnistaja peab kaotama oma tööd, kui hakkab rääkima kohtuistungil seda, mis on menetlusaluse isiku arvates tõde, ei osanud menetlusalune isik kohtule mõistlikult selgitada. Tunnistajate I. Pxxx ja M. Hxxxütlustest nähtub, et tegelikult politsei oli kohale kutsutud teise rikkuja puhul ja juhtum oli juba sisuliselt lahendatud, kui mõlemad nägid õues kaklust ja politseinik otsustas reageerida. Kohus ei näe ühtki mõistlikku 9 põhjust, miks peaks politseinik ja turvamees jätma oma tööülesandeid pooleli ja suunduda kohale, kus kõik oli menetlusaluse isiku arvates rahumeelne ega avalik kord olnud millegagi rikutud, ja pärast seda veel hakata kohtus andma valeütlusi menetlusaluse isiku peale. Selleks ei näe kohus ühtegi eluliselt tõsiseltvõetavat motiivi. Kohus leiab, et antud juhul on tegemist menetlusaluse isiku enda väärarusaamuga avalikust korrast. Ilmselt ta leiabki, et tühjast probleemist tingitud „asjade klaarimine“ kakluse vormis õues ongi ühiskonnas aktsepteeritud käitumisviis (seda enam, et konflikti osalejad eemaldusid juba inimestest ja klaarisid asju õues, ei seganud ju teisi pidutsejaid- selline tundub olevat menetlusaluse isiku loogika). Kohus märgib, et selline menetlusaluse isiku arusaam on vale ega ole ühiskonnas aktsepteeritud käitumisviisiga kooskõlas. Menetlusaluse isiku, tunnistaja J. O.R-i ütlustega osaliselt ning tunnistaja I. Pxxxja M. Hxxx ütlustega leiab kohus tõendatuks, xxx, xxx 40 olles alkoholijoobeseisundis lärmas O.R , oli agressiivne, provotseeris kaklust avalikus kohas, millega rikkus avalikku korda. Pärast konflikti lõppemist tungis isik järgmisele isikule kallale, provotseeris temaga kaklust. Kohus leiab, et tegu on õigesti kvalifitseeritud

§ 262- avaliku korra rikkumine.

Kohus leiab, et sellise suure ürituse toimumise kohalt vahetuses läheduses kaklemine ja ürituse toimumise kohas uue kakluse provotseerimine (alkoholi tarvitamisest tingitud seisundis kätega vehkimine, kõva häälega karjumine) rikub objektiivselt avalikku korda, mis seisneb selles, et mitte niivõrd ja konkreetse isiku, külalise rahu on rikutud, vaid ohtu on seatud kogu ürituse rahumeelsus ja sujuv kulgemine. Tegemist ei olnud isiklikul põhjusel ebameeldivate suhete pinnal tekkinud füüsilise konfliktiga, tegu ilmselt riivas üritus rahumeelset jätkamist üldises mõttes. Üritusel koosviibimine eeldab ka alkoholi tarvitamist seda aga sellisel määral, et teiste külaliste viibimine üritusel ja selle vahetuses läheduses on jätkuvalt turvaline, neid ei ohusta füüsilisse konflikti kaasamine. Menetlusaluse isiku enda egoismi ülbe ülesnäitamine, et ta klaarib asju füüsiliselt igaühega, kelle naeratus talle ei meeldi, ei ole ühiskonnas aktsepteerid. Tema tegu on vaadeldav avaliku korra rikkumisega ja sellest tulenevalt ka karistatav. Kohus leiab, et O.R pani talle süüksarvatud tegu tahtlikult.

§ 16

lg 3 sätestab, et isik paneb teo toime kaudse tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu ja soovib või vähemalt möönab seda. Ta teadis väärteokoosseisule vastava asjaolu olemusest, et olles aktiivne kakluses, väljendades oma füüsilist agressiivsust rahvarohkel üritusel ja selle toimumise vahetuses läheduses, rikub ta avalikku korda ja vähemalt möönab seda, sest jätkas füüsilist konflikti kuni turvateenistuse või politsei sekkumiseni. Keskmiste teadmistega inimesele on arusaadav, et selline käitumine on õigusvastane ja selle käitumisele seotud keeld on sotsiaalselt mõistlik ja vajalik. Seega on täidetud väärteokoosseisu subjektiivne külg. 10 Kohus leiab, et O.R on süüdi

§ 32ja 33 mõttes, sest ta on vähemalt 14-aastane ja süüdiv.

Kohtul ei ole andmeid, et O.R-i puhul esineks mingi tema süüdivust välistav või piirav asjaolu.

§ 276episood.

Väärteoprotokollist nähtub, et , et rikkumine seisnes selles, et isikule antu korraldus lõpetada korra rikkumine, millele menetlusalune isik jättis reageerimata ja jätkas avalikku korra rikkumist. Väärteoprotokollis on viidatud Korrakaitseseaduse § 55 p 1. Kohus märgib, et sellist kehtivat seadust ei ole olemas, ainult eelnõus. Seega on sellele viite tegemine põhjendamatu. Kohtuvälise menetleja otsuses on Korrakaitseseadus jäetud küll mainimata, kuid jäetud mainitama ka see, mille alusel kõneallolev korraldus anti. Kohus korduvalt osutab väljakujunenud kohtupraktikale, et süüdistuses tuleb näidata, millise õigusakti alusel korraldus anti. Kohus korduvalt osutab vastavale kohtupraktikale ja selle järgmise kohustuslikkusele ja kuna seda eiratakse pidevalt ja jätkuvalt, toob tsitaadi: 3-1-1-68-08 Nimetatud kohtupraktikas on osutatud, et VTMS § 69 nõuetele mittevastava väärteoprotokolli koostamise ja VTMS § 19 lg 1 p 1 tuleneva menetlusaluse isiku õiguse rikkumise puhul tuleb väärteomenetlus lõpetada, mida maakohus ka teeb. 11 Väärteomenetlus O.R-i süüdistuses

§ 276alusel kuulub lõpetamisele väärteokoosseisu puudumise tõttu.

Kohtuvälise menetleja otsus kuulub

§ 276süüditunnistamises tühistamisele.

KARISTUS Karistuse määramisel ja mõistmisel tuleb lähtuda

§ 56sätestatust.

Arvestada tuleb karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast hoiduda edaspidi süütegude toimepanemist ning õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistamise aluseks on isiku süü toimepandust. Viimasest lausest tuleneb, et karistamine on tegupõhine. Kohtuliku arutamise käigus on tuvastatud, et O.R rikkus avalikku korda rahvarohkel üritusel, nimelt jõulupeo toimumise kohas ja sellest vahetuses läheduses, mille tõttu avaliku korra rikkumise mõju on laiem võrreldes sellega, kui tegu oleks toime pandud piiratud alaga ja väikese külastatavusega avalikus kohas, tema tegutsemine ei piirdunud ühe käitumisaktiga (füüsiline konflikt õues), vaid tema algatusel kandus ka kontserdimaja fuajeesse. Olles agressiivne osales ta kahes kakluses kahe isikuga. Kohus arvestab, et teo toimepanemise ajal, ei kasutatud füüsiliseks mõjutamiseks esemeid, samuti seda, et raskemaid tagajärge saabunud ei ole. Menetlusaluse isikut iseloomustavad andmed on sellised. Kohtu andmetel isikul on vähemalt 11 kehtivat karistust liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest, üks trahv on tasumata. Isikul on töökoht ja seega piisav sissetulek. O.R-i karistust raskendavaid ega kergendavaid asjaolusid kohus ei ole tuvastanud.

§ 262

järgi on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 100 trahviühikut ehk kuni 400 eurot või arest. Isikule on kohtuväline karistuseks määranud rahatrahv 50 trahviühikut summas 200 krooni. Kohus leiab, et võttes arvesse tegu ja menetlusaluse isikut on rahatrahvi määramine selle keskmises määras täielikult põhjendatud. Alust karistuse kergendamiseks kohus ei näe.

§ 68lg 2 alusel tuleb karistusse arvestada kinnipidamisaega väärteo asja raames.

Väärteotoimikust nähtub, et O.R oli kinni peetud 22.12.2011 kell 23.00. Vabastamise aeg ei ole väärteotoimiku põhjal tuvastatav. Kohus tõlgendab ebaselgust kahtlustatava kasuks ja loeb kinnipidamisajaks 48 tundi (sedagi on märgitud kohtuvälise menetleja otsuses). Kuigi kohtuvälise4 menetleja otsuses on viide

§ 68

lg 2 sätestatule, et arvestada tuleb 48 tundi kinnipidamisaega, ei ole otsusest tulenevalt seda reaalselt tehtud. 24 tundi kinnipidamisaega võrdud 10 12 trahviühikuga. Sellest tulenevalt O.R-i karistusse tuleb arvestada 20 trahviühikut ja selles osas loetakse täidetuks. Täitmisele kuulub 30 trahviühikut ehk summas 120 eurot. KOHTU MEE™ED Kohus leiab, et O.R-i kaebus Ida Prefektuuri vanemväärteomenetleja Asja Malahhova 11.08.2012 otsuse peale väärteoasjas 2440,11,009965 tuleb rahuldada osaliselt – tühistada kohtuvälise menetleja otsus

§ 276

järgi ettenähtud väärteo toimepanemises, väärteomenetlus

§ 276süüdistuses lõpetada VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel väärteokoosseisu puudumise tõttu.

Väärteoasjas tuleb teha uus otsus. Arvestada karistusaja hulka kinnipidamisaega 48 tundi ehk 20 trahviühikut. Täitmisele kuulub rahatrahv 30 trahviühikut summas 120 eurot. Muus osas jätta kohtuvälise menetleja otsus muutmata. Kohtunik Inna Kirsipuu 13