KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 11. oktoober 2013 Jõhvi kohtumajas Väärteoasja number 4-13-4218 (2330,13,002806) Kohtunik Larissa Prokopenko Kohtuistun

§ 132

p 1, § 133-135 kohus OTSUSTAS: Jätta F.O kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Ida Prefektuuri korrakaitsebüroo Narva politseijaoskonna patrullteenistuse vanemväärteomenetleja Irina Reino 05.06.2013.a üldmenetluse otsusele väärteoasjas nr 2330,13,002806 rahuldamata ja nimetatud otsus muutmata. Edasikaebamise kord. Otsuse peale võib esitada Viru Maakohtu kaudu kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. 1 Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama Viru Maakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kassatsiooniteate esitamisel on motiveeritud kohtuotsus kohtumenetluse pooltele kättesaadav Viru Maakohtu kantseleis alates 10.11.2013.a. MENETLUSE KÄIK xxx koostas patrullpolitseinik Axxx Mxxxr väärteoprotokolli AB 1179557 selle fakti kohta, et F.O juhtis mootorsõidukit xxx asulavälisel teel kiirusega 151+/-4 km/h, millega ületas lubatud sõidukiirust 90 km/h mitte vähem, kui 57 km/h. Sellega rikkus F.O LS § 15 lg 1 p

1. Menetlusaluse isiku tegu on kvalifitseeritud LS § 227 lg 3 alusel. 05.06.2013 tegi Ida prefektuuri korrakaitsebüroo Narva politseijaoskonna patrullteenistuse vanemväärteomenetleja Irina Reino väärteoasjas 2330,13,002806 otsuse, milles pidas tõendatuks F.O poolt LS § 227 lg 3 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemist ja määras isikule karistusena 105 trahviühikut summas 420 eurot ning LS § 227 lg 5 p 2 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise 3 kuuks. 25.06.2013 esitas F.O kaitsja advokaat Andrei Matvejev kohtule kaebuse nimetatud otsuse peale. KAEBUSE SISU Menetlusalune isik on seisukohal, et kohtuvälise menetleja ostus tuleb tühistada osaliselt lisakaristuse määramise osas. F.O on xxx) juhatuse liikmeks ja xxx) nõukogu liikmeks. Oma töötegevuses on F.O sunnitud pidevalt kasutama autot ettevõtete töö korraldamiseks ja koordineerimiseks, äripartneritega kohtumisteks ja töölähetusteks. Tegelikult 1/3 tööajast on F.O viibib rooli taga. Erinevalt tavalisest inimesest tõepoolest on temal palju rohkem võimalust väärduda. Kui karistada F.O juhtimisõiguse äravõtmisega mõjutab see oluliselt tema juhatuse ja nõukogu liikme kohustuste täitmist, mis tagajärjena saab raskendada kindlasti äriühingute tegevust ja üldist majandusolukorda. Eriti võttes arvesse xxx xx tegevusala iseloomu (ehitustööd) ja tehingute keerukust. Tuleb rõhutada, et praegu juhatus teeb kõik endast oleneva, et ettevõtte tegevust pärast majanduskriisi ehitusturul taastada. Aprillist kuni oktoobrini on eriti pingeline aeg, millal sõlmitakse lepingud terveks ehitushooajaks ning teostatkse ehitustööd. Kahjuks finantsolukord ei võimalda mõlemal ettevõttel võtta tööle autojuhti. Teadvustades oma tegude tagajärgi ja nende negatiivset mõju tema ja temas sõltuvate inimeste elule tulevikus, F.O kahetseb väga oma väärtegu ja lubab palju tähelepanelikumalt ja vastutustundlikumalt roolis käituda. Kuigi eeltoodud asjaolud ei vabasta F.O vastutusest, kuid võttes neid arvesse ning arvestades seda, et puuduvad karistust raskendavad asjaolud, sellesugune väärtegu oli tema poolt toime pandud esimest korda ning väärtegu ei toonud kaasa mingeid kahjulikke tagajärgi, palub ta kohtul mitte kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD KOHTUISTUNGIL 2 Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja enda kaebuse juurde. Kohtuvaidlustes palus kaebuse esitaja esindaja tühistada kohtuvälise menetleja otsus lisakaristuse määramise osas. Kohtuväline menetleja leidis, et otsus tuleb jätta jõusse. KOHTUISTUNGIL UURITUD TÕENDID Menetlusalune isik F.O andis ütlusi, et ta sõitus xxx, olid teetööd ning piirangu lõus, kiirusel 80 km/h hakkas tegema möödasõitu. Märkas suurel kiirusel sõitvat mootorratast ning kiirendas veelgi. Tunnistab ja kahetseb tehtut, oli kiiruse näiduga kohapeal nõus. Eelmisel aastal oli karistatud sama teo eest. Palub jätta talle juhtimisõigus alles, kuna töötab alates septembrist xxx xxx ning selleks on vajalik juhtimisõigus. Kohtuistungil avaldati väärteoprotokoll (lk. 11), mille kohaselt F.O xxx Escalade xxx asulavälisel teel kiirusega 151+/-4 km/h, millega ületas lubatud sõidukiirust 90 km/h mitte vähem, kui 57 km/h. Sellega rikkus F.O LS § 15 lg 1 p
2. Kohtuistungil avaldati kiirusmõõtmeseadme kasutamise protokoll (lk. 12), mille kohaselt xxx xxx 151 km/h. Lubatud sõidukiirus mõõdetaval teelõigul oli 90 km/h. Kiiruse mõõtmise laiendmääramatus on +/- 4 km/h, seega ületas F.O sõidukiirust mitte vähem, kui 57 km/h. Kohtuistungil avaldati F.O karistusregistri andmed (lk 18), mille kohaselt on teda viimati LS § 227 lg 1 järgi karistatud 01.06.2012 otsusega. Kohtuistungil avaldati otsus väärteoasjas 2330,13,002806 (lk 19). Menetlusosaliste taotlusel võttis kohus vastu xxx) ja politsei infosüsteemist väljatrüki (tl 33-34). KOHTU PÕHJENDUSED Kohus, ära kuulanud menetlusaluse isiku, kohtuvälise menetleja ametniku, vahetult uurinud asjas esitatud tõendid ja siseveendumuse kohaselt hinnanud tõendid nende kogumis, leiab, et F.O kaitsja advokaat Andrei Matvejevi kaebus ei ole põhjendatud.

§ 123

kohaselt arutab kohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.

§-s 133 on loetletud küsimused, millised selgitab kohus välja kaebuse lahendamisel.

§-s 150 on loetletud väärteomenetlusõiguse olulised rikkumised. Liiklusseaduse § 15 lg 1 p 1 kohaselt on suurim lubatud sõidukiirus asulavälisel teel 90 kilomeetrit tunnis. LS § 227 lg 3 näeb ette karistuse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 41-60 km/h. Kohtu hinnangul on kiirusmõõteseadme kasutamise protokoll tõendiks väärteoasjas KrMS § 63 lg 1 mõttes. Käesoleva tõendi kogumisel on kohtuväline menetleja järginud tõendite kogumise üldtingimusi ning menetlusnormide rikkumisi ei ole esinenud. Kiirusmõõteseadme kasutamise protokollis kirjeldatud mõõtmistulemuste käik on järgitav ja arusaadav, mõõtmine on teostatud pädeva mõõtja poolt. 3 Menetlusalune isik F.O tunnistab ennast süüdi ja kahetseb tehtut, kiirusmõõteseadme kasutamise protokolls märgitud kiirusega on ta nõus. F.O ütlused on ka tõendiks käesolevas väärteoasjas. Kohtul on alltoodud asjaoludel kujunenud siseveendumus, et kiirusmõõteseadme kasutamise protokoll kogumis menetlusaluse isiku ütlustega saavad olla küllaldasteks ja usaldusväärseteks tõenditeks. Antud tõendite alusel loeb kohus tuvastatuks, et F.O juhtis xxx xxx xxxxxx. xxx asulavälisel teel kiirusega 151+/-4 km/h, millega ületas lubatud sõidukiirust 90 km/h mitte vähem, kui 57 km/h. Eeltoodud alusel asub kohus seisukohale, et menetlusaluse isiku käitumisele on antud õige karistusõiguslik hinnang ning tema käitumine on õigesti kvalifitseeritud Liiklusseaduse 227 lg 3 järgi. Täidetud on kõik nõutavad objektiivse koosseisu tunnused. KarS § 16 lg 3 kohaselt, mille järgi isik paneb teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. Kohus leiab, et F.O täitis objektiivse koosseisu otsese tahtlusega, sest sooritades teise auto möödasõitu, teadlikult ja sihikindlalt ületas ta lubatud sõidukiirust. KarS § 32 lg 1 sätestab, et isikut saab õigusvastase teo eest karistada üksnes siis, kui ta on selle toimepanemises süüdi. Isik on teo toimepanemises süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub KarS

1. peatüki
2. jaos sätestatud süüd välistav asjaolu. Süüd välistavaid asjaolusid ei ole kohtule esitatud ja kohus leiab, et F.O on talle süüks arvatud LS § 227 lg 3 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemises süüdi, sest vastavalt KarS § 33 on isik süüvõimeline, kui ta on teo toimepanemise ajal süüdiv ja vähemalt 14-aastane. Karistus on määratud politseiametniku poolt, kes on pädev kohtuväline menetleja väärtegudes. Kohus leiab, et kohtuvälise menetleja poolt ei ole kohtvälise menetluse käigus rikutud väärteomenetlusõigust. KARISTUS KarS § 56 lg 1 ja lg 2 kohaselt, karistamise alus on isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kehtiv kohtupraktika, väljendatuna Riigikohtu senistes otsustes, rõhutab, et karistuse mõistmisel tuleb arvestada ja analüüsida tegu, mille süüdistatav toime pani, selle tehiolusid ja raskust, alles seejärel lähtuda süüdistatava isikut iseloomustavatest andmetest. Kohus on seisukohal, et kohtuvälise menetleja karistuse kohaldamisel on õigesti osutanud KarS § 56 lg-le, st karistuse kohaldamise alusele- isiku süüle, samuti on võetud arvesse kergendavat asjaolu- kahetsus toimepandust, ja raskendavate asjaolude puudumist ning süüdlase isiksust – ta on varasemalt toime pannud samalaadseid õigusrikkumisi, mille eest määratud karistused ei ole olnud piisavad, isik jätkuvalt pani toime õigusrikkumisi. Karistuse mõistmisel realiseeruvad mõistetaval karistuse liigis ja määras nii üld- kui ka eripreventiivsed eesmärgid. Riigikohtu lahend 3-1-1-14-07, p 6: 4 „Karistusseadustiku § 56 sätestab karistamise alusena isiku süü, mille suurus määrab võimaliku karistuse ülempiiri karistuse kohaldamisel. Karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke.“ Karistus on teopõhine ehk kõigepealt võetakse arvesse toimepandud kuritegude asjaolusid ja siis süüdistatava isikut. Riigikohus rõhutas (tsitaat lahendist 3-1-1-43-06): „13.1 Klassikalise arusaama kohaselt on karistusõigus suunatud esmajoones teole, mitte aga täideviijale karistusõigusliku hinnangu andmise aluseks on üldjuhul isiku poolt toimepandud tegu, mitte aga isik ise ja karistuse aluseks on esmajoones isiku süü.“ Samas aga ei saa eripreventiivseid eesmärke arvestades jätta kõrvale ka täiskasvanust menetlusaluse isiku isikut. Riigikohtu lahend 3-1-1-99-
3. p 15.1: „Nii tuleb karistuse mõistmisel kooskõlas KarS § 56 lg 1 teises lauses sisalduva kolmanda alternatiiviga vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas on osutatud sellele, et kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks (prognoosimaks, milline karistus võiks efektiivseimalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsust nr 3-1-140-04 - RT III 2004, 14, 174).“ LS § 227 lg 3 näeb ette karistusena rahatrahvi kuni 200 trahviühikut ehk summas 800 eurot, aresti või sõidukijuhtimise õiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni. LS § 227 lg 5 kohaselt kohus või kohtuväline menetleja võib kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist LS § 227 lg 3 sätestatud süüteo eest kolmest kuust kuni kuue kuuni. Analüüsides süüdlase tegu, tuleb võtta arvesse, et liikluseeskirjad on kehtestatud selleks, et tagatud oleks kõigi liiklejate turvalisus ning käesoleval teelõigul xxxl, kus on lubadut sõidukiirus on 90 km/h, on tegemist sellise teeolustikuga, kus suurema kiirusega liikumine on ohtlik teistele liiklejatele, ning eriti siis, kui sõidukiiruse ületamine on 57 km/h. Menetlusaluse isiku karistusandmetest saab järeldada, et liiklusseaduse rikkumise osas on F.O ka juba piisav kogemus olemas. Ta on varasemalt korduvalt karistatud Liiklusseaduse järgi, selle hulgas kiiruse ületamise eest (enamus karistusest on väärteoasja arutamise ajaks kustunud), viimasel korral 01.06.2012 vastu võetud otsusega on temale määratud rahatrahv LS § 227 lg 1 järgi summas 24 eurot. Sellisele kogemusele vaatamata pani jälle menetlusalune isik toime otsese tahtlusega järjekordse liiklusalase väärteo. Menetlusalune isik on karistatud rahatrahviga 105 trahviühikut ehk summas 420 eurot, mis on keskmisest määrast veidi suurem. Lisakaristusena on võetud ära juhtimisõigus 3 kuuks, mis on minimaalne määr. Kohtu hinnangul on karistuse liik ja määr vastavuses süü suurusega, toimepandud süüteo laadi ja raskusastmega ja arvestab teo toimepanija isikut. Konkreetse süüdlase puhul on tõendamist leidnud fakt, et ainuke rahalise karistuse määramine ei ole olnud tulemuslik ehk isik ei ole rahalise karistuse suhtes olnud karistustundlik. Kohtuväline menetleja on lisakaristuse kohaldamist põhjendanud vajadusega isikut mõjutada seaduskuulekalt käituma (varasemad karistused ei ole mõjunud) ja õiguskorra kaitsmise huvidega. Kohus leiab, et 5 lisakaristuse kohaldamine konkreetse menetlusaluse isiku asjas omab eripreventiivset eesmärki ja on ettenähtud karistusraamide piires kohaldatud põhjendatult. Eripreventiivne eesmärk tähendab (lihtsustatult) hoida ära uute rikkumiste toimepanemine sellesama isiku poolt. Fakt, et varasemate rikkumiste eest määratud rahatrahvid ei ole hoidnud ära järgmisii rikkumisi, tähendab, et noil eelmistel kordadel süüle ja üldpreventiivsetele eesmärkidele vastavad trahvid ei ole mõjutanud isikut hoiduma uute rikkumiste toimepanemisest ja seekord tuleb rakendada süüle ja ka eripreventiivsetele eesmärkidele vastavat karistuse kombinatsiooni nii karistuse liigi kui ka määra valikul. Lisakaristuse kohaldamine ei pruugi üldse vajalik olla, kui karistatav isik on karistustundlik rahatrahvi suhtes ehk mõjutatav rahatrahvi näol mõistetud karistusega. Liiklussüütegude puhul on seadusandja näinud ette lisakaristuse kohaldamise võimaluse ja lisakaristuse kohaldamine sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise näol on kohtu hinnangul karistusliik, mis omab eelkõige eripreventiivset toimet. Kui isikul on varem Liiklusseaduse rikkumised, siis tuleks küsida selle järele, kui palju ta peab veel panema toime LS rikkumist, et rakendada lisakaristust. Uurides, millal võiks lisakaristuse kohaldamine (juhtimisõiguse äravõtmine) üldse kõne alla tulla, leiab kohus, et siin tuleb tähele panna, et käsitletava kvalifikatsiooni puhul on ka põhikaristusena ette nähtud juhtimisõiguse äravõtmine. See tähendab, et juhtimisõiguse äravõtmist kui põhikaristust võiks eelduslikult valida juhul, kui rahatrahvi kui kergema karistusliigi määramine ei ole võimalik ja juhtimisõiguse äravõtmist kui lisakaristust tuleks kohaldada juhul kui ainult rahatrahvi kohaldamine ei ole piisavalt tulemuslik. Seetõttu on asjas olnud õigustatud rakendada karistuse valikul kombineeritult nii süüpõhimõtet kui ka preventsioone ehk nii rahatrahvi kui ka lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist. Isikust endast tulenevad põhjendused ehk isiklikud põhjendused tuleb realiseerida isikul endal- s.t. arvestada juhiloa vajadust töökohustuste täitmisel - nende isiklike põhjenduste vajadust arvestades tuleb isikul endal kohandada oma käitumist, kõikidest nendest vajadusest oli F.O teadlik ka tahtliku väärteo toimepanemise hetkel. Nende motiivide arvestamise kohustust ei saa lükata ainult ühiskonna (s.t. kaasliiklejate) või kohtuvälise menetleja kanda. F.O ise ei ole neid riske piisavalt arvestanud oma käitumise kujundamisel. Mootorsõiduki juhtimisõigusest ilmajäämine, nagu iga karistus, valmistab süüdlasele ebamugavusi, kuid väärteo toimepannud isikul tuleb neid ebamugavusi taluda. Eripreventiivsel eesmärgil ei ole vajalik lisakaristuse kohaldamine esimesel korral enamas määras kui minimaalses määras ehk juhtimisõiguse äravõtmisena 3 kuuks. Sellisena ei lähe kohaldatud lisakaristus ja sellest tulenev preventsioon kaugemale minimaalselt vajalikust ega ulatu teiste toimepanijate süü arvestamiseni. Juhtimisõiguse äravõtmisega minimaalses määras on arvestatud ka rikkuja isikuga seotud asjaolud- juhtimisõiguse äravõtmine pikemaks ajaks koormaks isikut ülemääraselt. Kohus leiab, et menetlusalusele isikule kohaldatud karistus vastab toimepandud teole, isiku süüle ja mõjutatavusele. Kohus ei näe aluseid väärteomenetluse lõpetamiseks

§ 30alusel.

KOHTU MEE™ED Menetlusaluse isiku esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata, kohtuvälise menetleja 05.06.2013 otsus väärteoasjas 2330,13,002806 muutmata. 6 /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik Larissa Prokopenko 7