← Eesti

1-10-17104/35

Obsah (6)§ 331§ 121§ 3312§ 74§ 75§ 2

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 20. november 2012, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-10-17104 Kohtukoosseis Kriminaalasi Eesi

§ 331järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 3.

veebruari 2012 otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja kaitsja adv Gennadi Kull Teised apellatsioonimenetluse pooled Prokurör Rainer Amur, süüdistatav J.T , kannatanu Liina L J.T , isikukood xxx, EV kodanik, elukoht xxxxxxxxxxxxxx, ei tööta, varem kriminaalkorras karistatud Tartu Maakohtu 03.02.2011 otsusega

§ 121järgi rahalise karistusega 224 eurot.

adv Gennadi Kull Süüdistatav Kaitsja RESOLUTSIOON

  1. Jätta Harju Maakohtu
  2. veebruari 2012 otsus J.T suhtes muutmata ja kaitsja apellatsioon rahuldamata.
  3. Välja mõista J.T-lt Eesti Vabariigi kasuks 134 (ükssada kolmkümmend neli) eurot ja 40 (nelikümmend) senti, sealhulgas käibemaks 22 (kakskümmend kaks) eurot ja 40 (nelikümmend) senti määratud kaitsjale apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest makstud tasu katteks. Summa tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Pangas nr 10220034796011 või Swedbankis nr
  4. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049748 ning selgitus: „J.T“, 1-10-17104, kohtukulud“. Nõue tasuda 30 päeva jooksul ringkonnakohtu otsuse jõustumisest arvates. Edasikaebe kord Kohtuotsus tehakse teatavaks
  5. novembril 2012 kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  6. Harju Maakohtu
  7. veebruari 2012 otsusega üldmenetluses tunnistati J.T süüdi

§ 3312

järgi ja karistati vangistusega 1 aasta.

§ 74

lg 1 ja 2 alusel määrati, et mõistetud karistusest kuulub koheselt ärakandmisele 3 kuud vangistust. Vangistusest 9 kuud mitte pöörata täitmisele, kui J.T ei pane 2-aastase katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab talle kooskõlas

§-s 75 pandud kontrollnõudeid ja kohustusi.

§ 75

lg 2 p 7 alusel määrati J.T-le katseajaks täiendav kohustus mitte suhelda Liina Lga. J.T-lt mõisteti kriminaalmenetluse kuludena riigieelarve tuludesse välja kaitsjatasu 656,40 eurot, kaitsjale kriminaaltoimiku materjalidest koopiate tegemise kulud 16,85 eurot ja tunnistajale väljamakstud sõidukulud kohtueelses menetluses ja kohtus, kokku 20,80 eurot. Tartu Maakohtu 03.02.2011 otsusega mõistetud rahaline karistus kuulub täitmisele iseseisvalt.

  1. J.T tunnistati süüdi selles, et tema korduvalt ja järjepidevalt alates 2008 mai kuust kuni 11.05.2010 helistas L. L (endise nimega L M) Tallinna Tehnikaülikooli töötelefonile nr 620 2090, rikkudes Tartu Maakohtu 24.03.2008 kohtumäärust nr 2-08-6533, millega on talle kohaldatud lähenemiskeeld L. L suhtes ja keelatud kolme aasta jooksul alates 24.03.2008 läheneda L. L suhtlemiskauguseni, kuid mitte lähemale kui 10 meetrit, ning on keelatud helistamine, kirjutamine, sõnumite või meilide saatmine jmt suhtlemine L. L kasutuses olevatele sidevahenditele.
  2. Maakohus leidis, et J.T pani lähenemiskeelu korduva rikkumise L. L suhtes toime otsese tahtlusega.
  3. Maakohtu otsuse vaidlustas ringkonnakohtus süüdistatava kaitsja adv G. Kull, kes palub otsus tühistada ja uue otsusega J.T esitatud süüdistuses süü tõendamatuse tõttu õigeks mõista. Kaitsja põhiargumendid on järgmised: - kannatanu veendumus ei tugine faktidel ega teadmisel. Kannatanu seostab kõnede toimumist üksnes J.T väidetava varasema käitumisega. Kannatanu poolt saadetud meilid on tema enda loodud, seega ei ole tõenditena arvestatavad; - tunnistaja M. L ei saa ega tea kinnitada süüdistuses esitatud kõnede toimumist; - tunnistajad M. Õ ja A. J ei teadnud anda vahetuid ütlusi süüdistuses esitatud kõnede toimumise kohta, nende poolt vastu võetud kõned ei ole hõlmatud süüdistusega, mistõttu ütlused ei ole tõenditena arvestatavad; - 4 esimest kõnesalvestust ei tõenda midagi, 3 n.-ö. tekstiga salvestust ei puutu süüdistusse, mistõttu ei ole arvestatavad ka kaudse tõendina. Apellandi veendumuse kohaselt tuleb tõendite arvestamisel ja hindamisel jääda süüdistuse piiridesse, jätta tõendite kogumist välja tõendid, milles esitatu väljub süüdistuse piirest, eelkõige väärteoasja AB 936918 materjalid aga ka lähenemiskeelu kohaldamise kolmanda isiku suhtes ja väidetavalt süüdistuses esitatud rikutud lähenemiskeelu otsusele eelnenud materjalid. Kohus on otsuses eelnimetatud põhimõtet eiranud, tuginedes seeläbi nn. omasele käitumismustrile ja käitumisele enne lähenemiskeelu kohaldamist ning väljunud sellega süüdistuse piiridest. Põhjendamatu on väärteoasjas tehtud ekspertiisiakti, s.h eksperdi avamuse arvestamine kaevatava kohtuotsuse tegemisel. 2

(5)Veel asub apellant seisukohale, et J.T ei saa ega tohi isegi tema süü tõendatuse korral süüdistuses esitatu eest kriminaalkorras karistada, kuivõrd prokurör loobus süüdistusest ajavahemikul 01.10.2008 – 28.07.2009, sest selle eest on J.T korduva ja järjepideva helistamise eest Tallinna Tehnikaülikooli telefonile 620 2090 juba väärteokorras karistatud. Apellant on jätkuvalt seisukohal, et tegemist on ühe ja jätkuva teoga ning samal seisukohal on olnud ka prokuratuur süüdistust esitades. Seega ei ole võimalik tekitada olukorda, kus isikut on jätkuva teo ühe osa eest karistatud kui väärteo ning jätkuva teo teiste osade eest karistatakse teda kui kuriteo eest. Isegi kui lugeda erinevad ajaperioodid erinevateks tegudeks, ei saaks ka siis J.T kriminaalkorras karistada, kuna tema suhtes on juba sarnase teo eest kohaldatud kergemat ehk väärteo eest määratavat karistust. Kohus viitab ka ise, et J.T süüd tõendavad kaudsed tõendid, kuid kaudsete tõendite puhul ei ole tõendatud nende autentsust. Apellant leiab, et tõenditele osas, millele kohus tugineb, tuleb kohaldada KrMS § 7 lg
  2. Kohtu poolt antud tähtajaks esitatud apellatsioonivastuses märgib prokurör, et vaidlustatud otsus on lugejale jälgitav, seaduslik ja põhjendatud, mistõttu tuleb apellatsioon jätta rahuldamata. Kohtule esitatud kaudsed tõendid seostuvad kannatanu ütlustega ning kinnitavad kannatanu ütluste usaldusväärsust. Süüdistatava varem tuvastatud käitumine on olnud samasugune, sellega saab anda hinnangu J.T käitumismallile käesolevas kriminaalasjas. J.T-le on mõistetud karistus lähenemiskeelu rikkumises perioodide eest, mis ei ole kaetud väärteootsusega. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
  3. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega leiab, et kohtuotsuse tühistamiseks puudub alus, kuna see on seaduslik ja põhjendatud.
  4. Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-17-03 märkinud, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva põhjaliku tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti esimese astme süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks. Ka on Riigikohus otsuses nr 3-1-1-85-00 märkinud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav ja kohtu põhjendused peavad olema veenvad. Kohtukolleegium leiab, et kohus on KrMS § 61 lg 2 kohaselt hinnanud tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtuniku siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohus on põhjendanud, miks ta J.T talle esitatud süüdistuses süüdi tunnistab. Kohtukolleegiumil puudub alus neid tõendeid teisiti hinnata. Esitatud apellatsioonis korratakse samu väiteid, mida süüdistatava kaitsja esitas maakohtu kohtuistungil ning millele kohus on juba oma hinnangu andnud, mistõttu ringkonnakohtu ees ei tõstatata mingeid uusi õiguslikke ega tõenduslikke argumente. Seetõttu kohtukolleegium, nõustudes Harju Maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid KrMS § 342 lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades vajalikuks korrata.
  5. Kohtukolleegium nõustub apellandiga küll selles, et kohus, mõistes J.T süüdi, tugines otsuse tegemisel paljudele kaudsetele tõenditele, kuid ei jaga apellandi seisukohta kannatanu meilide, kõnesalvestuste ega tunnistajate M. L, M. Õ ja A. Je ütluste tõenditena mittearvestamise osas. 3
(5)Siinjuures viitab kohtukolleegium Riigikohtu otsustes nr 3-1-1-19-05 ja 3-1-1-77-05 väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Käesoleval juhul on esimese astme kohus tõendeid hinnates seda põhimõtet järginud, sest kohtuotsusest nähtub selgesti, millise kaalu ja miks, on kohus ühele või teisele tõendile omistanud. Riigikohus on korduvalt asunud seisukohale, et süüdimõistev kohtulahend võib tugineda ka kaudsetele tõenditele. Otsuses nr 3-1-1-8-10 on Riigikohus leidnud, et otsesed ja kaudsed tõendid ei erine teineteisest mitte nendes sisalduva teabe tõeväärtuse poolest, vaid selle poolest, kui vahetult nad kuriteo toimepanemise asjaolusid kajastavad. See, kas mingi kuriteo toimepanemise asjaolud igal konkreetsel juhul peegelduvad välismaailmas otseste või pelgalt kaudsete tõenditena, on üldjuhul puhtobjektiivne ja juhulikkuse põhimõttele alluv protsess, mille muutmine ei sõltu menetleja tahtest. Kui mingi kuriteo asjaolud on jätnud välismaailma vaid selliseid jälgi, millest saaks kujuneda üksnes kaudsed tõendeid, ei ole võimalik tõsiseltvõetavalt eitada kuriteo asjaolude selgitamise vajalikkust ja võimalikkust ka ainult nende kaudsete tõendite alusel. Kohtupraktika üldistamisest lähtuva ning süüteomenetluste alases erialakirjanduses sageli korratava arusaama kohaselt võib mingi kaudne tõend, eriti kogumis asitõendiga, olla otsesest tõendist oluliselt usaldusväärsem, seda eriti juhul, mil otsene tõend lähtub isikulisest tõendiallikast. Kohtukolleegiumi arvates käsitles kohus põhjendatult tõenditena kannatanu poolt saadetud e-kirju, seostades neid kannatanu ütlustega läbi ristküsitlemise. Nii leidis kohus õigesti, et kuigi tunnistajate M. L, M. Õ ja A. Je ütlused ei ole otseselt seotud J.T-le süüdistuses esitatud kõnedega, on tunnistajad andud ütlusi täpselt samasuguste süüdistatava käitumismallide kohta ning tõendavad seega kaudsete tõenditena L. L ütluste usaldusväärsust. Tunnistajate M. Õ ja A. Je ütlustega on kohus tuvastanud, et nende poolt fikseeritud telefoninumber 54543279 kuulus J.T-le , kes tunnistaja M. Õ ütluste kohaselt just selle telefoninumbri talle ise ütles. Et apellant ei ole kohtus kuulatud kõnesalvestustes süüdistatava hääle ja kõnepruugi äratuntavust kahtluse alla seadnud, on kohus põhjendatult arvestanud salvestust kaudse tõendina, mis kinnitavad kannatanu ütlusi J.T korduvate helistamiste ettearvamatusest ja järjepidevusest. Erinevalt kaitsja seisukohast tuleneb kohtupraktikast otseselt võimalus kasutada tõenditena ka süüdistuse ajalistest piiridest väljapoole jäävat. Nii on Riigikohus otsuses nr 3-1-1-21-10 märkinud, et süüdistuse ajalistest piiridest väljapoole jäänud käitumisel võib olla tähendus süüdistuse tõendatuse hindamise seisukohalt. Seda põhjusel, et kuriteo toimepanemine on ajaliselt piiritletud käitumisakt, mis on samas seotud süüdlase käitumisega nii enne kui ka pärast kuriteosündmust, ja süüdlase käitumine kuriteosündmusele eelnenud või sellele järgnenud ajal võib anda kaudset teavet, mis aitab tuvastada ka seda, milline oli isiku käitumine kuriteosündmuse ajal. Seega on J.T varasemate väärtegude materjalide, s.h ekspertiisiakti kasutamine, süü tõendamisel kaudse tõendina lubatav just hinnangu andmisel süüdistatava käitumisele, mis samastub tema käitumismalliga käesolevas kriminaalasjas ja millele on maakohus ka otsuses viidanud. Samuti on Riigikohus otsuses nr 3-1-1-8-10 leidnud, et nagu inimesed üldisemalt, tavatsevad ka kurjategijad sarnastes olukordades toimida sarnasel viisil tulenevalt enda füüsilistest ja vaimsetest võimetest, oskustest jms. Sageli on nimelt erinevate kuritegude toimepanemise viis (nn modus operandi) niisuguseks kaudsete tõendite pinnalt süsteemiloovaks faktoriks, mis võimaldab lõppkokkuvõttes tõsikindlalt järeldada, et mitmed erinevad kuriteod on toime pannud sama isik. Seega nõustub kohtukolleegium kohtu otsustusega, et J.T süüdimõistmiseks oli piisavalt tõendeid. Tõendite omavahelist seotust on kohtuotsuses piisava põhjalikkusega kirjeldatud. Puutuvalt apellandi arusaama, et varasemalt samasisulise teo eest väärteokorras karistatud isikut ei saa enam kriminaalkorras karistada, märgib kohtukolleegium järgmist. Vaidlustatud otsuses andis 4
(5)maakohus süüdistatava käitumisele karistusõigusliku hinnangu L. L tehtud kõnede osas perioodi eest, mis ei olnud kaetud väärteomenetlusega. Käesolevas asjas ei ole J.T-le esitatud süüdistust aga mitte avaliku korra rikkumises, vaid lähenemiskeelu korduvas rikkumises. Lähenemiskeelu korduvaks rikkumiseks pani J.T iga kord toime uue teo – ta pidi valima telefoninumbri ja helistama ning seda ta tegi sadu kordi nagu kohtuistungil tuvastamist leidis. Kuigi J.T oli karistatud helistamiste eest väärteokorras, jätkas ta peale väärteokaristuse mõistmist uuesti kannatanule helistamist, rikkudes sellega talle kohtulahendiga kohaldatud lähenemiskeeldu. Kui nõustuda kaitsjaga, siis juhul kui isikut on väärteokorras seadustikus ette nähtud teo eest juba karistatud ning kui ta samasuguse teo uuesti toime paneb, ei saakski teda uue teo eest enam karistada ja isik saab karistamatult edasi tegutseda.

§ 2

lg 2 järgi karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. Maakohus on karistanud J.T perioodide eest, mis ei ole kaetud väärteootsusega.

  1. Maakohtu otsuse vaidlustas süüdistatava kaitsja, kes esitas ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Kohtukolleegium rahuldas KrMS § 189 lg 4 alusel määratud kaitsjale tasu väljamaksmise taotluse apellatsioonimenetluses ja määras J.T kaitsjale välja maksta 134,40 eurot. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale makstav tasu menetluskulu. KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud isiku kanda, kellel need on tekkinud. Kuna ringkonnakohus jättis kaitsja apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata, jäävad menetluskulud süüdistatava J.T kanda.
  2. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 on kohtukolleegium seisukohal, et Harju Maakohtu
  3. veebruari 2012 otsus tuleb J.T suhtes jätta muutmata ja kaitsja apellatsioon rahuldamata. Urmas Reinola Pavel Gontšarov Malle Preimer 5

(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.