KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg 20. veebruar 2013 (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-12-2409 (12760000029) Kohtukoosseis Tiit Lõhmus, Mati Karta

§ 118lg 1 p 1) järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu (Põlva kohtumaja) 30.

novembri 2012 otsus Apellatsiooni esitaja prokurör Ülle Hõrak Prokurör Ülle Hõrak Süüdistatav T.B isikukood: XXX, Eesti Vabariigi kodanik; emakeel – eesti keel; algharidusega; elukoht: XXX; varem kriminaalkorras karistamata; tõkend – vahistamine, kinni peetud alates 19.12.2011 Kaitsja vandeadvokaat Marina Valge RESOLUTSIOON

1. Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätta Tartu Maakohtu
2. novembri 2012 kohtuotsus muutmata ja esitatud apellatsioon rahuldamata.
3. Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt Advokaadibüroo Valge ja Uiga kaudu 230,40 eurot, sh käibemaks 38,4 eurot, vandeadvokaat Marina Valgele tema poolt T.B-le apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest.
4. KrMS § 185 lg 2 ls 2 alusel jätta kaitsja tasu riigi kanda. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on 1 võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Esimese astme kohtu otsuse sisu Tartu Maakohus mõistis T.B süüdi KarS § 199 lg 2 p 9 järgi ja karistas teda 5 kuulise vangistusega, KarS § 215 lg 2 p 1, 2 järgi ja karistas teda 4 kuulise vangistusega ning KarS § 121 järgi ja karistas teda ja 11 kuulise vangistusega. KarS § 118 p 1 (

§ 118lg 1 p 1) järgi mõisteti T.B õigeks. Kar

S § 63 lg 2 ja § 64 lg 1 alusel suurendati üksikaristustest raskeimat ning mõisteti T.B liitkaristuseks kuritegude kogumi eest 1 aasta 6 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati eelvangistuses viibitud aeg alates 19.12.2011 T.B karistusaja hulka ning tema vangistuse kandmise aega arvestati alates kinnipidamisest 19.12.

1. Prokurör on vaidlustanud maakohtu otsuse T.B õigeksmõistmises KarS § 118 p 1 järgi, milles esitatud süüdistuse kohaselt T.B isiklikest motiividest ajendatuna kasutas 17.12.2011 kella 22.25 paiku XXXmaja juures vägivalda K.K. suhtes, lüües viimast kahel korral noaga selja piirkonda. Löömisega põhjustas ta kannatanule vasakul pool nimme piirkonnast ülespoole 3 cm torke-lõike haava ja vasakul rindkere poolel ligikaudu 6 roide kõrgusel 3 cm torke-lõike haava. Üks torke-lõikehaavadest ulatus vasakusse rinnaõõnde põhjustades roietevahelise arteri vigastuse ja traumaatilise veririnna. K.K. il esinenud vigastused põhjustasid eluohtliku tervisekahjustuse. T.B pani süüdistuse kohaselt toime raske tervisekahjustuse tekitamise, millega põhjustas ohu elule. Maakohus leidis, et uuritud tõendite alusel on tuvastatud, et T.B viibis kannatanu juures peol, tal oli kaasas nuga ning tal oli kannatanuga tüli, misjärel kutsus ta peole oma sõbrad A. A. , M. R. , T. L. , S. M. ja S. V. . Samuti on uuritud tõenditega kinnitamist leidnud asjaolu, et pärast sõprade saabumist konflikt T.B ja K.K. i vahel jätkus ning K.K. ile tekitati sündmuste käigus noavigastus. Maakohus luges tunnistajate ütlustele tuginedes usaldusväärselt tuvastatuks, et tüli ajal olid T.B, A. A. , M. R. , T. L. , S. M. , K. V ja H. P. kannatanu juures, sealhulgas olid viimasele kõige lähemal A. A. , T.B ja M. R. ning A. A. hoidis käes nuga. Maakohtu hinnangul ei ole aga usaldusväärselt tõendatud, kes K.K. it noaga lõi ning millise noaga vigastus tekitati. Maakohtu hinnangul ei ole kannatanu ütlustest võimalik järeldada, et noaga lööjaks oli T.B, kuna kannatanu ei olnud ise selles kindel ning arvestades sündmuse toimumise aega (hilisõhtul), kohta (maja ees, nõrk välisvalgustus) ja olustikku (tülitsemine mitme isikuga) ning kannatanu seisundit (tarvitanud keskmiselt alkoholi), on igati usutav, et viimane ei suutnud täpselt tajuda kõike, mis tema ümber toimus ja kes teda sai noaga lüüa. Ka teised sündmuskohal viibinud isikud (sealhulgas K.K. i kaaslased R. K. , M. H. , K. K. ja S. K.K. ) ei näinud, kes kannatanut noaga lõi. Enne kannatanu vigastamist nägi V. A. sündmuskohal nuga ainult A. A. käes. Samas kinnitas V. A. kohtus, et mingil hetkel enne kannatanu vigastamist nuga A. A. käes enam ei olnud. Seega ei ole täielikult välistatud võimalus, et A. A. andis noa üle kellelegi oma tuttavatest, kes võis kannatanut sellega lüüa, ja pärast seda sai noa enda kätte tagasi, et K.K. it sellega veel ähvardada. Antud kahtlust ei välista ka asjaolu, et kõigi sündmuskohal viibinud isikute kohtus antud ütlustest tulenevalt oli kannatanu vigastamiseks kõige soodsamad positsioonid T.B (seisis kannatanu vasakul külje lähedal) ja M. R. l (seisis kannatanu vasakul küljel või selja taga). Nii A. A. , M. R. , T. L. kui ka S. M. tulid sündmuskohale selleks, et toetada T.B , kellel oli tekkinud tüli kannatanuga. Ka oli H. P. varem olnud konflikte kannatanuga samast külast pärit poistega. Järelikult olid kannatanu vastase hoiakuga nii T.B kui ka viimase kaaslased. T.B on kohtuistungil 10.10.2012 küll tunnistanud kuriteo toimepanemist, kuid seda vaid oma kaaslaste jutu põhjal, sest ise ei mäletavat ta alkoholijoobe tõttu sündmusest midagi. Samuti tuleneb T.B ütlustest kohtus, et varem on ta võtnud kannatanule noaga löömise 2 enda süüks sellepärast, et leppis niiviisi oma sõbraga – M. R. ga – kokku, eesmärgi ja lootusega, et saaks viimast päästa röövimise kahtlustusele lisanduvast raske tervisekahjustuse tekitamisest, pääseda ise alaealisuse tõttu kiiresti vabadusse ning saada kinnipidamise ajal M. R. lt materiaalset toetust. Kuna T.B kohtus antud ütlused erinevad olulisel määral tema varasematest ütlustest (sh kohtueelsel uurimisel), siis on tema ütluste usaldusväärsus kaheldav ja nende muutmise põhjendustesse tuleb suhtuda väga kriitiliselt ning hinnata neid koos teiste, eelkõige usaldusväärseks peetud tõenditega. M. R. kohtus antud ütlusi, et K.K. i juures mingit tüli polnud ja ta oli viimasest vähemalt 10 m kaugusel, ei ole aga võimalik usaldusväärseks lugeda, kuna need on vastuolus ja ümber lükatud teiste tõenditega. Samuti tunnistas M. R. kohtus, et varem on T.B võtnud mõne tema süüteo enda peale ning teda kahtlustatakse
2. a novembris toimepandud röövimises. Tunnistaja R. K. kohtus antud ütlustest nähtub, et ühel õhtul helistas talle T.B , kes oli purjus ja teatas väriseva häälega, et oli olnud mingi pidu ja ta oli „andnud nuga“ ühele poisile. Samuti on tema internetikonto aadressile tulnud ühe tüdruku aadressilt 22.02.2012 kell 17.06 kiri, milles palutakse T.B poolt öeldut mitte edasi rääkida. Ka M. R. käskis tal sellest kirjast ja T.B helistamisest mitte rääkida. Maakohus leidis, et R. K. ütlustes ei ole alust kahelda ning ka T.B on kohtus tunnistanud, et võis R. K. ile helistada, millal ja millest rääkis, seda ta täpselt ei mäleta, kuid helistamise eesmärgiks võis ilmselt olla tunnistajalt raha laenamine. Maakohus leidis, et puuduvad usaldusväärsed tõendid selle kohta, millal tegelikult T.B R. K. ile helistas, kes oli tunnistajale 22.02.2012 saatnud kirja autor ja millise sisuga juttu sooviti jätta kõnelejate endi teada. Kirja kirjutajaks ei saanud olla T.B ning viimasel oli võimalik tunnistajale helistada alates 17.12.2011 hilisõhtust kuni 19.12.2011 kella 15-ni, kuna ta peeti politsei poolt kinni 19.12.2011 kell
3. Maakohus leidis, et on tõendatud, et T.B tarvitas 17.12.2011 õhtul ja 18.12.2011 öösel alkoholi ning ei ole tuvastatud, millal süüdistatav R. K. ile helistas, kes saatis R. K. ile kirja ja mis eesmärgil. Maakohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav, et adekvaatses seisundis isik oleks hakanud oma tavalisele tuttavale, mitte sõbrale (kelleks oli süüdistatavale R. K. ) lihtsalt öösel helistama ja viimast ilma mingi eesmärgita informeerima sooritatud kuriteost. Seetõttu puudub kohtul kindel veendumus, kas T.B rääkis helistamise ajal R. K. ile tegelikult toimunust ja kas ta oli seejuures sündmuste vahetu mõju all. Taoline helistamine viitab kohtu arvates rohkem süüdistatava hooplemisele või uhkustamisele fakti üle, mis ei pruugi üldse tõele vastata, et sellega A. ada tunnistajale mõju mingil muul talle vajalikul eesmärgil. Maakohus möönas, et sellise eesmärgina võib olla vaadeldav tunnistaja ees lihtsalt „kõva mehe“ mängimine või ka enda raske seisundi kuvamine raha saamise põhjusel. Tunnistaja S. M. kohtus antud ütlustest nähtub, et peale seda, kui kannatanu sai vigastada, püüdis ta T.B-lt ja M. R. lt, kes olid olnud kannatanu lähedal, leida nuga. T.B teatas, et tema ei löönud ja nuga tal ettenäidatud taskutes ei olnud. M. R. ütluste kohaselt teda keegi läbi ei otsinud. H. P. on kohtus kinnitanud, et S. M. hakkas nuga otsima T.B-lt . Seega võib olla õige, et S. M. laskis vaid T.B taskud ette näidata. Kui lähtuda M. R. ütlustest, et T.B andis talle noa üle pärast kannatanu vigastamist, ning arvestada ka S. M. ütlusi, et ta vahetult peale kannatanu vigastamist soovis ta teada, kas T.B või M. R. omavad nuga, siis tekib küsimus, millal oli võimalik T.B nuga üle anda M. R. le nii, et keegi sündmuskohal viibinud isikutest seda ei märganud. Maakohtu hinnangul on loogiline ja eluliselt usutav, et ainuüksi S. M. poolt T.B-le tehtud ettepanek taskute ülekontrollimiseks oleks fokusseerinud vähemalt S. M. tähelepanu nimetatud isikule, mistõttu ei pea kohus võimalikuks, et peale seda oleks saanud märkamatuks jääda T.B-lt M. R. le noa üleandmisele viitavad toimingud. Seda enam olukorras, kus M. R. väidete kohaselt sai ta lahtise noa ja pani selle endale vöö vahele. Eelneva alusel ei saa lugeda usaldusväärseks M. R. kohtus antud ütlusi, et T.B andis talle taskunoa üle pärast kannatanu vigastamist. Kui aga tõstatada versioon, et S. M. faktiliselt T.B-lt või M. R. lt taskute ettenäitamist pärast kannatanu vigastamist ei nõudnudki, siis polnud noa üleandmine M. R. le üldse vajalik. 3 M. R. on andnud politseile üle taskunoa, mis on käesolevas asjas asitõendiks (I kd, tl 94-96). №a üleandmise kohta on M. R. vormistanud omakäelise seletuse ja kinnitanud seda oma allkirjaga (I kd, tl 93) ning nimetatud dokument kannab kuupäeva 18.12.
4. Samuti on M. R. kohtus kinnitanud, et andis politseile üle taskunoa enda poolt kapi pealt ning oli selle saanud sündmuskohal 17.12.2011 T.B-lt . Hinnates kõiki eeltoodud asjaolusid kogumis, luges kohus M. R. kohtus antud ütlused, et T.B andis talle taskunoa pärast kannatanu vigastamist, ebausaldusväärseks. Kuigi T.B on andnud küll diametraalselt lahknevate erinevustega ütlusi, on ta maakohtu hinnangul mõistusepäraselt ja arusaadavalt suutnud selgitada erineval ajaperioodil antud ütluste erisuste põhjuseid. Samuti on tema poolt kohtuliku uurimise lõpus antud ütlused veenvamad kui tunnistaja M. R. ütlused. Kuigi ekspertiisi akti ja eksperdiarvamuse kohaselt võivad kannatanu vigastused olla tekitatud M. R. poolt politseile üle antud ja asitõendina esitatud noaga, puuduvad maakohtu hinnangul tõendid, mis kinnitaksid usaldusväärselt, et just antud noaga tekitati 17.12.2011 kella 22.30 paiku kannatanule tervisekahjustused. Kuna eksperdi arvamus on oletuslik, ei ole välistatud ka teiste sarnaste terariistade (nugade) seos kannatanul esinenud vigastustega. Peale selle kuulub vaadeldud taskunuga tavalise seeriatoote hulka ning ükski kohtus ülekuulatud isikutest ei ole suutnud enne taskunoa ettenäitamist viidata noa eritunnustele ega neid kirjeldada. A. A. arvates, kellele väidetavalt M. R. samal õhtul nuga näitas, võis tegemist olla hoopis vedrusüsteemil töötava pussnoaga. Seega ei pruugi käsitletud taskunoal olla üldse mingit seost kannatanu kehavigastustega ega noaga, mida kandis 17.12.2011 õhtul kaasas süüdistatav. Maakohus leidis, et ainuüksi tuvastatud faktidest, et T.B oli taskunuga, tal oli K.K. iga tekkinud tüli ja ta viibis vigastuse tekkimise ajal kannatanu lähedal ning on R. K. ile rääkinud kannatanule noaga löömisest, ei saa tõsikindlalt järeldada, et raske tervisekahjustuse toimepanijaks oli süüdistatav. Sündmuskohal viibis ka teisi isikuid (eelkõige M. R. ja A. A. ), kellel oli põhjus ja võimalus samuti kannatanut noaga lüüa. Peale selle ei ole eluliselt usutav, et T.B kasutas tüli lahendamiseks kannatanu suhtes nuga alles siis, kui kohale olid saabunud appi kutsutud sõbrad ning tal oli saavutatud täielik toetus ja füüsiline ülekaal, mitte aga enne seda, kui tundis ennast jõuetuna või allajäänuna kannatanu ja viimaste kaaslaste ees. Märkimisväärne on siinjuures veel see, et ta piirdus siis vaid sõpradele helistamisega ega teinud mingeid vihjeid või katseid võimalikule noa kasutamisele ega sellega ähvardamisele. Taoline käitumine oleks olnud kohtu arvates eluliselt usutav siis, kui süüdistataval K. K. poole minnes poleks nuga kaasas olnudki. Selliseid asjaolusid praegusel juhul aga kohus tuvastanud ei ole. Kuna üles on kerkinud paljud ja tõsiselt arvestatavad kahtlused, mida kohtul ei ole võimalik millegagi kõrvaldada, tuleb need maakohtu hinnangul KrMS § 7 lg 3 alusel tõlgendada süüdistatava kasuks. Ka Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-82-06 (p 11) selgitanud, et kui tõendite uurimisel tekivad põhjendatud kahtlused ning neid ei õnnestu kõrvaldada teiste kriminaalasjas sisalduvate tõenditega, tuleb in dubio pro reo põhimõttel langetada otsus süüdistatava kasuks, mitte aga teha süüdistatavale kahjulikku otsust vahetult uurimata vastuoluliste või puudulike tõendite alusel. Tulenevalt eelnevast mõistis kohus T.B KarS § 118 p 1 (kehtiv § 118 lg 1 p 1) järgi õigeks. Maakohus leidis, et T.B käitumist ei ole võimalik subsumeerida ka raske kehavigastuse tekitamisele kihutamisena, kaasaaitamisena ega selle katsena, sest usaldusväärselt ei ole võimalik tuvastada teo täideviijat või täideviijaid ning noa üleandmisel M. R. le ei käskinud süüdistatav sellega kannatanut lüüa, vaid võtta see appi peksasaamise puhul. Vähemalt A. A. l võis olla tekkinud enne sündmuskohale saabumist kannatanu vigastamise tahtlus, sest vastasel korral poleks ta pidanud nuga kaasa võtma. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu 4 Prokurör taotleb maakohtu otsuse osalist tühistamist – T.B õigeksmõistmise osas KarS § 118 lg 1 p 1 järgi – ning uue otsuse tegemist, millega mõistetaks T.B süüdi KarS § 118 lg 1 p 1 järgi, karistataks teda selle eest 4-aastase vangistusega ning mõistetaks KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristus 5 aastat vangistust mõistetud üksikkaristustest raskeima suurendamise teel. Apellant on seisukohal, et kohtuotsuse tühistamise aluseks on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine – maakohus on eiranud KrMS § 61 norme, jättes tõendid hindamata nende kogumis ning on rikkunud tõendite hindamise ja kohtuotsuse põhistamise nõudeid. Maakohus on tuginenud kohtuotsust põhjendades ebaselgetele, mitteammendavatele ja vastuolulistele seisukohtadele ning maakohtu järeldused ei tugine kohtus uuritud tõenditel ega ole käsitletavad kõrvaldamata kahtlusena KrMS § 7 lg 3 mõttes. Prokuröri hinnangul kinnitavad kohtus uuritud tõendid T.B süüd kuriteo toimepanemises. Ringkonnakohtus on apellatsiooni kohaselt vajalik uurida kohtuistungite protokolle. Apellatsiooni kohaselt on K.K. ile tekitatud vasakusse rinnaõõnde ulatuv torke-lõikehaav roietevahelise arteri vigastusega ja traumaatilise veririnnaga tuvastatud kohtuarstliku ekspertiisi arvamusega. Prokuröri hinnangul nähtub kannatanu K.K. i ütlustest, et teda lõi noaga T.B ning maakohtu järeldus, et kannatanu K.K. ei ole kindel, kas lööja oli T.B, ei tulene K.K. i ütlustest kohtuistungil. Seda, et T.B oli enne löömist vasakul pool K.K. ist, kinnitasid kohtus ka tunnistajad V. A. , S. M. , R. K. . Samuti kinniatavad T.B poolt kuriteo toimepanemist M. R. , H. P. , A. A. , S. K.K. i ja M. Uuktõveristi ütlused ning mitte ükski tunnistaja ega kannatanu ei ole kohtus väitnud, et kannatanu K.K. iga oleks olnud eelnev sõnavahetus või füüsiline kontakt vahetult enne noavigastuse saamist M. R. l ja A. A. l. Prokuröri hinnangul on vastavalt KrMS §-le 66 lg 2-1 p 3 lubatavaks tõendiks ka tunnistaja R. K. ütlused, mille kohaselt T.B 17.12.2011 telefoni teel väriseva häälega ja närviliselt tunnistas R. K. ile, et lõi noaga ühte poissi. Kohtu järeldus selles osas, et tegemist oli hooplemisega või uhkustamisega T.B poolt, ei tulene ühestki kohtus uuritud tõendist. Ka süüdistatav T.B ei ole eitanud seda, et ta võis helistada R. K. ile (küsis raha laenuks). R. K. ütluste kohaselt sai ta
5. a veebruaris kirja, milles rõhutati, et ta ei räägiks jutuajamisest T.B-ga kellelegi. Apellatsiooni kohaselt on maakohus lugenud usaldusväärseks tunnistaja R. K. ütlused, aga samas asunud tõendeid hinnates diametraalselt vastupidisele seisukohale, et ei ole tõedatud, kas T.B rääkis toimunust R. K. ile ja kas T.B oli räägitu mõju all. T.B on esitanud kohtus toimunust kolm erinevat versiooni (süü täielik omaksvõtt noaga löömises, möönab löömist, ise ei mäleta, räägib M. R. juttu ja kolmas versioon, mille kohaselt ta andis noa M. R. kätte, et ta vajadusel kasutaks nuga, vigastuse tekitas M. R. ). Kuna T.B on oluliselt muutnud oma ütlusi, ka kohtus on ta andnud erinevaid ütlusi ja ta ei ole usutavalt põhjendanud ütluste muutmist, tuleb süüdistatava T.B vastuolulised ja eluliselt ebausutavad ütlused tervikuna tõendite kogumist välja jätta. Kohus on asunud seisukohale, et T.B ütluste usaldusväärsus on kaheldav ja nendesse tuleb suhtuda kriitiliselt, aga ei ole jätnud T.B ütlusi tõendite kogumist välja, millega on oluliselt eiratud kriminaalmenetlusnorme (Riigikohtu lahend nr 3-1-1-3-07). Prokuröri hinnangul on maakohus eiranud ka Riigikohtu lahendites nr 3-1-1-127-06, 3-1-1-15-10 ja 3-1-1-21-10 p 8 esitatud seisukohti. Maakohus on põhjendamatult jätnud arvestamata lubatud ja usaldusväärsed tõendid (kannatanu K.K. i ütlused, tunnistajate M. R. ja A. A. ütlused, asitõendi vaatlusprotokolli, kohtuarstliku eksperdi arvamuse), mistõttu on kohus ebaõigesti tuvastanud faktilised asjaolud ja rajanud õigeksmõistva otsuse süüdistatava T.B vastuolulistele ja eluliselt ebausutavatele ütlustele. Kohus on teinud olulise tõendamisvea, lugedes tunnistaja M. R. ütlused ebausaldusväärseks, kuigi tunnistaja M. R. ei ole ütlusi muutnud. Kuna seoses uute asjaolude ilmnemisega (T.B poolt nö kolmanda versiooni esitamine kohtus) oli vaja täiendavalt tunnistajat küsitleda, siis on ta andnud ka 5 täiendavaid ütlusi. Asjaolu, et tunnistaja annab ka täiendaval küsitlemisel ütlusi ja täpsustab varem antud ütlusi, ei saa küll lugeda tunnistaja ütluste ebausaldusväärseks tunnistamise aluseks. Kohtu järeldus selles osas, et puuduvad tõendid, mis kinnitaksid usaldusväärselt, et just asitõendiks tunnistatud noaga on tekitatud vigastus, ei tulene kohtus uuritud tõenditest. Ekspert on kinnitanud, et eluohtlik vigastus võib olla tekitatud ekspertiisiks esitatud asitõendiks tunnistatud noaga. Asjakohane ei ole kohtu põhjendus, et ei ole eluliselt usutav, miks oli T.B vaja nuga kasutada siis, kui K.K. i juurde olid kohale tulnud sõbrad ja oli olemas kaaslaste ülekaal. Selles osas ei ole maakohtu mõttekäik lugejale arusaadav ja jälgitav, kuna vaieldamatult on tõendatud fakt, et K.K. ile põhjustati eluohtlik vigastus just siis, kui K.K. i elukoha juurde oli juba kogunenud palju rahvast. Ringkonnakohtu 23.01.2013 määrusega määrati kriminaalasi läbivaatamisele kirjalikus menetluses ja apellatsioonimenetluse pooltele anti aega enda kirjalike seisukohtade esitamiseks kuni 01.veebruarini
6. Nimetatud kuupäevaks esitas ringkonnakohtule seisukoha süüdistatava kaitsja M. Valge. Vastus apellatsioonile T.B kaitsja on seisukohal, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, selle muutmiseks ei ole alust ning esitatud apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. Kaitsja leiab, et maakohus on kohtuotsuse tegemisel kõiki KrMS § 61 nõudeid järginud ning täpselt selgitanud, millistele tõenditele tuginedes on jõutud järeldusele, et T.B süü KarS § 118 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritavas kuriteos pole tõendatud. Kaitsja leiab, et prokuröri väide, et maakohtu järeldused ei tugine kohtus uuritud tõenditele ega ole käsitletavad kõrvaldamata kahtlusena KrMS § 7 lg 3 mõttes, on paljasõnaline ega oma mingisugust alust. Kaitsja hinnangul tuginevad maakohtu järeldused just kohtus uuritud tõenditele: tunnistajate ütlustele, dokumentidele, protokollidele, eksperdi arvamusele ja kohtupsühhiaatrilisele ekspertiisiaktile. Kaitsja nõustub apellatsioonile esitatud vastuses kõigi antud episoodis maakohtu poolt tõenditele antud hinnangute ja põhjendustega. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
7. Ringkonnakohus, olles uurinud kriminaalasja materjale, sealhulgas kohtuistungite protokolle ja tutvunud prokuröri apellatsioonis esitatud motiivide ja põhjendustega, leiab, et apellatsioon tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu õigeksmõistev otsus süüdistatava T.B süüdistuses KarS § 118 p 1 (

§ 118lg 1 p 1) järgi muutmata. Sellest tulenevalt ringkonnakohus maakohtu otsuse põhiosas esitatud põhistusi Kr

MS § 342 lg 3 p 1 alusel kõiges üle ei korda, vaid peatub olulisimal, mida on esitatud apellatsioonis.

1. Esmalt märgib ringkonnakohus sellekohasest kohtupraktikast tulenevalt, et apellatsioonimenetlus ei ole sama kriminaalasja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid esimese astme kohtulahendi seaduslikkuse kontrollimine esitatud apellatsiooni piires. KrMS § 342 lg 3 p-de 1 ja 2 kohaselt võib ringkonnakohus jätta esimese astme kohtu otsuse põhiosa asjaolud kordamata ja vajaduse korral lisada omapoolsed põhjendused või esitada oma otsuses üksnes sissejuhatuse ja resolutiivosa, näidates ära menetlusõigusliku aluse. Seega ei pea ringkonnakohus oma otsuses andma vastuseid kõigile apellatsioonis toodud väidetele, millele maakohtu otsuses on ammendavalt ja põhistatult vastanud ning millega ringkonnakohus nõustub (RKKKo 3-1-1-23-11, p 18; 3-1-1-92-11).
2. Prokuröri apellatsioonis vaidlustatakse maakohtu otsus põhimõttelises järelduses, s.o leitakse, et süüdistatava T.B süüdi tunnistamiseks on tõendeid küllaldaselt ja 6 õigeksmõistva otsuse asemel tulnuks süüdistatav raske tervisekahjustuse tekitamises süüdi tunnistada. Apellatsiooni kohaselt on maakohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõiguse norme, jättes tõendid hindamata nende kogumis, samuti pole kohtuotsus küllaldaselt põhistatud. Ringkonnakohus kontrollis maakohtu otsuse põhiosa (tl 113-117) põhistatust ja leiab, et kogutud tõenditele on antud põhjalik ja sisukohane hinnang ning väide vähestest motiividest raske tervisekahjustuse tekitamise süüdistuse käsitlusel on asjakohatu. Lahendades prokuröri apellatsioonis märgitud taotlust viitab ringkonnakohus siinjuures Riigikohtu varasemale praktikale, mille kohaselt vältimaks vahetu ja suulise kohtuliku arutamise tulemina maakohtu otsuses tõenditele antud hinnangu kergekäelist muutmist, peab ringkonnakohus, tehes süüdistatava süüküsimuse osas sama tõendikogumi pinnalt maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse, sellist otsustust eriti põhjalikult motiveerima. Lisaks omapoolsele tõendite analüüsile peab ringkonnakohus ära näitama ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (RKKKo-d nr 3-1-1-48-11, 3-1-1-107-12).
3. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioon ei sisalda sedavõrd kaalukaid asjaolusid ja kahtlusi kõrvaldavaid järeldusi, millised ajendaks ringkonnakohut maakohtu põhistusi ümber hindama. Samuti ei tuvastanud ringkonnakohus maakohtu otsuses tõendite hindamisel tehtud olulisi vigu. Maakohtu otsuses esitatud siseveendumuse kujunemine on jälgitav ka ringkonnakohtule ja apellatsiooni lahendamisel järgib ringkonnakohus KrMS §-s 61 märgitud põhimõtet, mille kohaselt ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu ja kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta. KrMS § 62 p-de 2 ja 3 järgi kuuluvad tõendamiseseme asjaolude hulka ka kuriteokoosseis ja kuriteo toimepannud isiku süü. Millised asjaolud ja millistele tõenditele tuginedes kohus tõendatuks luges, kajastub tulenevalt KrMS § 312 p-st 1 käesoleval juhul ka kohtuotsuse põhiosas.
4. Ringkonnakohus võib anda kriminaalasjas kogutud tõenditele maakohtust erineva hinnangu üksnes juhul, kui ringkonnakohtu otsuses põhjendatakse, millised tõendite hindamisel tehtud vead viisid maakohtu järeldused mittevastavusse kohtulikul arutamisel tuvastatud faktiliste asjaoludega ning miks tuleb apellatsioonikohtu arvates tõendikogumile anda teistsugune hinnang (RKKKo-d nr 3-1-1-41-11, p 25; nr 3-1-103-12 p 11). Apellatsioonis taotletu kohaselt uuris ringkonnakohus maakohtu istungite protokolle ( tl 7-57, 92-97), kuid nendes sisalduv tõendusteave ei ajendanud samuti ringkonnakohut maakohtu otsuses esitatud järeldusi ümber hindama. Kuna ringkonnakohus maakohtu poolt raske tervisekahjustuse süüdistuse tõendite hindamisel vigu ei tuvastanud jääb apellatsioon seega tagajärjetuks.
5. T.B süüdistuses KarS § 118 p 1 (

§ 118

lg 1 p 1) järgi on osutunud põhiküsimuseks, kas on usaldusväärselt tõendatud kannatanu K.K. i noaga löömine süüdistatava poolt. Maakohus on tõendeid kogumis hinnates jõudnud järeldusele, et sellele küsimusele tuleb vastata eitavalt. Ringkonnakohus leiab samuti, et vaidlusaluses süüdistuses on tõusetunud sedavõrd palju kahtlusi ning nende kõrvaldamine pole võimalik, et konkreetsel juhul T.B vägivallateos süüdi tunnistada. Kuna uuritud tõendite kogum ei kujunda kindlat siseveendumust, kes kannatanu K.K. it noaga lõi, siis ei saa seda tegevust omistada ka T.B-le. Süüdimõistvat otsust ei saa teha vastuoluliste ja puudulike tõendite alusel.

1. Kriminaalasjas pole vaidlust selles, et 17.12.2011 õhtul tekkis kannatanu ja süüdistatava T.B vahel tüli väljendi pinnalt, mida K.K. kasutas T.B suhtes. Pärast seda helistas T.B oma sõpradele ning K. K. elukohta tulid sõidukiga A. A. , T. L. , S. M. , M. R. ning 7 S. V. . Peale eelnimetatute saabumist hakkasid K.K. iga tülitsema nii T.B kui A. A. ning nende lähedal oli ka M. R. . Süüdistuses märgitud käitumissituatsioonis on tegemist olukorraga, kus joobes noorteseltskonna konflikti lõpplahenduses kannatanu ise ei ole võimeline usaldusväärselt andma sisukohaseid ütlusi, kes teda ümbritsenud isikutest talle kella 22.25 paiku XXX maja trepikoja välisukse juures noavigastused ja seeläbi eluohtliku tervisekahjustuse tekitas. Siinjuures ei anna olulist tõenduslikku lisateavet maakohtu poolt kannatanu suhtes läbiviidud põhjalik küsitlus, mille käigus kontrolliti kannatanu tajumistingimusi aja, koha, valgustuse, isikute paiknemise ja tema enda joobeseisundi osas ( tl 8-9, 46). Prokuröri apellatsiooni seisukoht, et kannatanu on maakohtus noaga lööjana nimetanud T.B, ei tulene siiski kohtuistungi protokollist. Kohtuliku uurimise lõppstaadiumis (tl 50 pöördel) on maakohus kannatanu K.K. i käest konkreetselt küsinud tema kindlat arvamust lööja osas ning K.K. on vastanud, et ta ei ole kindel, et T.B teda lõi, vastates „ei ole, lihtsalt hommikul haiglas ärgates tundus, aga ma võin ka eksida“.
2. №aga lööjat ei ole näinud ja ei tea nimetada samuti kannatanu K.K. i kaaslased (S. K.K. , K. Kevvai, M. H. ja R. K. ). Põhjendatult on tõenduslikult kahtlusi tõstatanud olukord, kus tunnistaja V. A. on enne kannatanu vigastamist näinud nuga hoopis A. A. käes. Siinkohal leiabki ringkonnakohus, et õigustatult on kahtlusi tekitav olukord, kus vahetult enne noavigastuste tekitamist pole tõsikindlalt tuvastatud, kelle käes ümbritsevatest isikutest on nuga. Tunnistajate ja kannatanu ütlustes sisalduvat tõenduslikku teavet analüüsides on maakohus järeldanud, et tüli ajal XXX maja trepikoja lähedal olid K.K. ile kõige lähemal A. A. , T.B ja M. R. . Mis asjaoludel, mis hetkel ja kelle käes oli nuga vahetult enne vigastuste tekitamist, pole usaldusväärselt tõendatud. Ainuüksi olukord, kus ülekuulatud tunnistajate ütluste kohaselt oli T.B justkui kõige soodsam positsioon kannatanu vigastamiseks, ei tõenda olemasolevate tõendite juures veel, et noaga lööja on kindlasti T.B.
3. Prokuröri apellatsioonis on rõhutatud kaaluka süüd kinnitava tõendina süüdistatava T.B enda süü omaksvõttu. Apellatsioonis heidetakse maakohtule ette, et kohus pole üldse arvestanud T.B ütluste pideva muutmisega ning need tulnuks viimase aja kohtupraktikast tulenevalt kui mitteusaldusväärsed ütlused kõrvale jätta. Tõepoolest T.B on alates kohtueelsest uurimisest esitanud mitmeid versioone oma tegevusest kuriteopaigal, sealhulgas menetluse algul nimetanud ka ennast noaga lööjana. Samas on süüdistatav maakohtule selgitanud eri aegadel antud ütluste erinevat sisu ja maakohus on ütluste muutmise põhjendusi hinnanud ja sellekohase selgitusega nõustub ka ringkonnakohus. Seega on alusetu apellatsiooni taotlus, et süüdistatava T.B ütlused tulnuks tervikuna tõendite kogumist välja jätta. Maakohus on T.B ütlusi analüüsinud ja märkinud, et nendesse tuleb suhtuda kriitiliselt. 10.10.2012 maakohtu istungil süüdistatav tunnistas noaga löömist, kuid seda vaid kohalolijate jutu põhjal, sest ise ei mäletanud ta sündmusi joobeseisundi tõttu. 12.10.2012 istungil kinnitas süüdistatav, et ei ole kannatanut noaga löönud ja väitis, et andis kaasas olnud taskunoa M. R. le enne seda kui kannatanut vigastati. 9.1 Tähelepanuta ei saa jätta süüdistatava T.B ja tunnistaja M. R. omavahelist kokkulepet pärast kannatanule noavigastuste tekitamist ja T.B süü omaksvõttu kriminaalmenetluse varasemas staadiumis. Nii lubas T.B võtta kuriteo toimepanemise 8 enda peale, et seeläbi pääseb M. R. ainult röövimise süüdistusega, mis tal oli juba varasemalt. Otsustati kasutada olukorda, kus T.B oli kuriteo toimepanemise ajal alaealine ja varem kriminaalkorras karistamata ning mõistetav karistus prognoositavalt leebe. Seetõttu olid T.B kohtueelsel uurimisel antud ütlused teda ennast süüstavad. Maakohtus ( tl 49 pöördel) T.B selgitas, et uurijale ei rääkinud ta tõtt, kuna lootis, et saab tingimisi ja M. R. ei saa midagi. M. R. oli talle öelnud, et T.B saab paari kuuga välja ja ka teised olid talle taolist nõu andnud. Hiljem oli teda mõjutanud lõpuks tõeseid ütlusi andma olukord, kus kohtunik küsis, et kas ta tahab teise isiku eest vangistust kanda. Veel A. as T.B, et 2012 aasta mais kohtus ta Viru vangla koolis M. R. ga, kus ta tegi M. R. le ettepaneku, et viimane ära räägiks, et ikka M. R. ise oli kannatanu noaga lööja, kuid M. R. sellega ei nõustunud, väites, et tal on veel kriminaalasju ja ta saab sel juhul suure karistuse, kui see noaga löömine peaks veel juurde tulema. M. R. oli lubanud, et T.B tuleb vahest veel paar kuud istuda ning lubas talle pakke ja raha saata. T.B ütluste kohaselt oli ta varasemalt M. R. ga koos toime pandud poevargusi juba enda peale võtnud, kui M. R. oli juba üle 14 aasta ja T.B ise 13 aastat vana ( tl 49). Maakohtu järeldusega nõustub ka ringkonnakohus, et kuigi on tõusetunud küsimus T.B ütluste usaldusväärsusest ja T.B on kriminaalmenetluses andnud diametraalselt lahknevate erinevustega ütlusi, on ta maakohtu hinnangul mõistusepäraselt ja arusaadavalt suutnud selgitada erineval ajaperioodil antud ütluste erisuste põhjuseid. Samuti on tema poolt kohtuliku uurimise lõpus antud ütlused veenvamad kui tunnistaja M. R. ütlused.
4. Prokuröri hinnangul on kaalukaks süüd kinnitavaks tõendiks tunnistaja R. K. ütlused, kellele oli T.B telefoni teel öelnud, et lõi noaga ühte poissi. Maakohus on käsitlenud tunnistaja R. K. ütlusi, kellele T.B oli ühel õhtul joobes häälega helistanud ja teatanud, et neil oli mingi pidu olnud ja ta oli “andnud nuga“ ühele poisile. Kogutud tõendusteabe juures on maakohus õigustatult analüüsivalt järeldanud, et puuduvad usaldusväärsed tõendid millal täpsemalt T.B R. K. ile helistas ja kas T.B üldse helistamise ajal edastas teabe tegelikult toimunust või tahtis lihtsalt hoobelda „karmi teoga“. Maakohtus küsitletud R. K. on selgitanud miks ta pärast taolist T.B telefonikõnet ei pöördunud politseisse ( tl 56 pöördel). Nimelt polnud ta kindel, kas T.B räägib tõtt või mitte, sest oli purjus. Seepeale on küsitletud T.B ning oma ütlustes pole ta eitanud, et helistas R. K. ile, kuid kas ta rääkis ka noaga löömisest, seda ei mäleta. Prokuröri poolt apellatsioonis viidatud ja tunnistaja R. K. poolt maakohtu istungil esitatud ja ette loetud kiri ( tl 55 pöördel), mis oli talle saadetud mailiaadressile 22.02.2012, ei tõenda samuti T.B süüd nimetatud kuriteos. Kirjas etteloetu kohaselt sisaldub selles lihtsalt kaudne teave „…ja seda, et, kui Arx hellas sulle peale seda noa värki, siis vaata see jutt, mis ta sulle rääkis, ta tahtis, et see jääks teie vahele“. R. K. ütluste kohaselt oli nimetatud elektrooniline kiri saadetud kellegi neiu aadressilt ja järgmisel päeval helistas talle juba T.B ja nad rääkisid niisama juttu. Samas on R. K. maakohtus A. anud ( tl 56) olulise teabena asjaolu, et eelnimetatud 22.02.2012 saadetud kirja käskis tal välja printida ja kohtuistungile kaasa võtta M. R. . R. K. ütluste kohaselt oli ta ise M. R. le taolisest kirjast rääkinud, pärast seda kui M. R. oli tema käest küsinud, kas R. K. ei saaks M. R. kuidagi aidata. 10.2 Prokuröri väitel on maakohus eiranud ka Riigikohtu lahendites nr 3-1-1-127-06, 3-1-1-15-10 ja 3-1-1-21-10 p 8 esitatud seisukohti ja põhjendamatult jätnud arvestamata lubatud ja usaldusväärsed tõendid (kannatanu K.K. i ütlused, tunnistajate M. R. ja A. A. ütlused, asitõendi vaatlusprotokolli, kohtuarstliku eksperdi arvamuse), mistõttu on kohus ebaõigesti tuvastanud faktilised asjaolud ja rajanud õigeksmõistva otsuse süüdistatava 9 T.B vastuolulistele ja eluliselt ebausutavatele ütlustele. Kohus on teinud olulise tõendamisvea, lugedes tunnistaja M. R. ütlused ebausaldusväärseks, kuigi tunnistaja M. R. ei ole ütlusi muutnud. Ringkonnakohus apellatsiooni eelnimetatud seisukohaga ei nõustu, sest maakohus on nimetatud järeldusteni jõudnud tõendite analüüsi tulemusena ja esitatud motiividest ja järeldustest nähtub miks maakohus pidas M. R. ütlusi mitteusaldusväärseks (muuhulgas väite osas, et T.B andis talle taskunoa pärast kannatanu vigastamist). Samuti pole maakohus jätnud tähelepanuta isikulisi tõendeid, asitõendi vaatlusprotokolli ja eksperdi arvamust, kuid nendest lähtuv tõendusteave pole kinnitanud T.B süüd. Õige on maakohtu seisukoht, et usaldusväärseks ei saa isikulistest tõenditest pidada tunnistaja M. R. ütlusi, mille kohaselt temal üldse kannatanuga mingit tüli polnud ja ta viibis kannatanust intsidendi ajal 10 meetri kaugusel, sest need on ümber lükatud teiste tõendite, kohalviibinud isikute ütlustega. Maakohtu istungiprotokollist tulenevalt on M. R. andnud üldse erineva sisuga ütlusi. 09.10.2012 ülekuulamisel pole ta sündmusega seonduvaid paljusid olulisi detaile mäletanud, 18.10.2012 ütluste andmisel seevastu on olnud detailirohke. Samas seab süüdistatava T.B süü kuriteo toimepanijana jätkuvalt kahtluse alla ka tunnistajate M. K. ja T. L. ütlustes A. atu. Nimelt on M. R. tunnistajatele pärast kuritegu A. anud, et tema oli kannatanu K.K. i noaga lööja, mõni aeg hiljem aga asunud seda eitama ja väitnud tunnistajatele, et hoopis T.B tegi seda. Samuti on maakohus motiveerinud miks kohus ei loe usaldusväärseks tunnistaja A. A. ütlusi tema väidetavast kannatanust kaugemal (ca 4 meetrit) asumisest enne noavigastuse tekitamist, sest seda ei kinnita isikulised tõendid, sealhulgas kannatanu K.K. i enda ütlused, mille kohaselt vigastuse tekitamise ajal oli A. A. tema ees.
5. Väheolulised pole tunnistaja S. M. ütlused, mille kohaselt pärast kannatanule noavigastuste tekitamist, püüdis ta leida nuga T.B-lt, kes olid kannatanu lähedal. Samal ajal T.B A. as talle, et noaga pole ta löönud ja mingit terariista T.B ettenäidatud taskutes ei leidunud. M. R. selgituse järgi teda keegi sündmuskohal läbi ei otsinud.
6. Apellatsiooni kohaselt on leitud, et T.B andis pärast noahoope noa edasi M. R. le. Maakohus on seda väidet juba kontrollinud ja põhjaliku analüüsiga ümber lükanud, sest hulgaliselt sündmuskohal viibinud isikutele-tunnistajatele poleks terariista üleandmine kindlasti märkamatuks jäänud. Sellega on maakohtu lõppjärelduses õigustatult mitteusaldusväärseks loetud M. R. väide, mille kohaselt andis T.B talle noa üle pärast seda kui oli kannatanut vigastanud.
7. Kriminaalasja juurde asitõendina võetud noa osas on maakohus samuti seisukoha väljendanud, leides, et taolisel konkreetsel taskunoal ei tarvitse mingit seost olla noavigastuste tekitamisega kannatanule. Maakohtus üle kuulatud isikud pole teadnud detailsemalt kirjeldada noa eritunnuseid. Ekspert on üldsõnaliselt ja oletuslikult kinnitanud, et kannatanul tuvastatud vigastus võib olla tekitatud ekspertiisiks esitatud noaga, kuid oletusest tulenevalt pole välistatud teiste analoogsete lõike-torkeriistade seos vigastustega.
8. Ringkonnakohus nõustub seega maakohtu põhjendatud järeldusega, et ainuüksi tuvastatud faktidest, kus T.B oli taskunuga, tal oli K.K. iga tekkinud tüli ja ta viibis vigastuse tekkimise ajal kannatanu lähedal, ei saa veel kogutud tõendite puhul tõsikindlalt järeldada, et raske tervisekahjustuse toimepanijaks oli süüdistatav. Maakohus on osundanud ka teistele isikutele (A. A. ja M. R. ), kellel oli põhjus ja asukoha tõttu võimalus K.K. it noaga lüüa ja selle seisukohaga soostub pärast kogutud ja maakohtus uuritud tõenditega tutvumist ka ringkonnakohus. Olukorras, kus T.B seisis kannatanu 10 selja taga vasakul küljel, ei ole veel tõend sellest, et tema oli kindlasti isik, kes lõi K.K. it noaga. Vastavalt KrMS §-le 7 lg 3 kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus süüdistatava süüdiolekus tõlgendatakse tema kasuks ja tõusetunud kahtlusi on analüüsitavas süüdistuses küllaldaselt.
9. T.B kaitsja vandeadvokaat M. Valge on apellatsioonile saadetud vastusega koos esitanud ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kaitsja poolt esitatud taotluse kohaselt T.B-le riigi õigusabi andmisele kulunud aeg 12 pooltundi, arvestades apelleeritud kohtuotsuse mahtu (üheepisoodiline raske tervisekahjustuse tekitamine) ning kaitsja poolt apellatsioonile esitatud vastuse töömahtu (nõustumine kõigi maakohtu õigeksmõistva otsuse osa põhjendustega ja nende kordamine, seoses maakohtu menetluses kaitseülesannete täitmisega vaidlusaluste asjaoludega varasem tundmine), sellises ulatuses põhjendatud. Nii on taotluses muuhulgas maakohtu otsusega tutvumisena märgitud maht 40 lk 4 pooltunni ulatuses (kl 11.00-13.00), mis aga pole vastavuses reaalselt vaidlustatud kuriteoepisoodi mahuga otsuses, mis on 10-l leheküljel. Ringkonnakohtu hinnangul on taotluses märgitud ajakulu mõistlik vaid poole, s.o 6 pooltunni ulatuses. Eeltoodust tulenevalt määrab ringkonnakohus vandeadvokaat M. Valgele Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt väljamaksmisele kaitsja tasu summas mitte 460.80 eurot, vaid 230,4 eurot, sh käibemaks 38,4 eurot, T.B-le apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest ning juhindudes KrMS § 185 lg 2 ls-st 2 jätab kaitsja tasu riigi kanda. Tiit Lõhmus Mati Kartau 11 Maarika Kuusk