← Eesti

4-13-1687/27

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 02.detsember 2013, Tallinn Väärteoasja number 4-13-1687 Kohtukoosseis eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Julia Ka

§ 201lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 09.

oktoobri 2013 otsus Kaebuse esitaja B.P (B.P) (ik: xxx) kaitsja vandeadvokaat Maano Saareväli Istungil osalenud isikud Kaitsja M.Saareväli RESOLUTSIOON

  1. Pärnu Maakohtu 09.10.2013 otsus väärteoasjas nr 4-13-1687 tühistada B.P-le karistuseks mõistetud 10 päeva pikkuse aresti korraga ärakandmisele määramise osas.
  2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega KarS § 66 lg 1 alusel määrata B.P aresti kandmine ositi, nii, et korraga ärakantava aresti kestus ei või olla lühem kui 2 (kaks) päeva.
  3. Kohustada B.P aresti ära kandma hiljemalt
  4. jaanuariks
  6. Muus osas jätta Pärnu Maakohtu 09.10.2013 otsus muutmata.
  7. Esitatud apellatsioon rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb Tallinna Ringkonnakohtule 1 kirjalikult teatada 7 päeva jooksul. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  8. Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri Pärnu politseijaoskonna piirkonnapolitseinik Jaanus Vanker on 24.02.2013 koostanud väärteoprotokolli nr AB1319681 selle kohta, et B.P 24.02.2013 kell 01.00 ajal Pärnu maakonnas Tahkuranna vallas Uulu külas juhtides mootorsõidukit Volvo V40, reg nr xxxxxxxxxx, ei veendunud manöövri ohutuses ning tagurdas otsa parkivale sõidukile Audi A6, reg nr xxxxxxxxxxxx, millega tekitas teisele isikule varalise kahju. Peale liiklusõnnetust põgenes B.P sündmuskohalt. Samuti juhtis ta mootorsõidukit, omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust. Väärteoprotokolli kohaselt pani menetlusalune isik sellega toime LS § 223 lg 1, §

§ 201lg 1 järgi kvalifitseeritavad väärteod.

  1. Leides, et menetlusalust isikut tuleb karistada arestiga, saatis kohtuväline menetleja väärteoasja vastavalt V™S §-le 71 Pärnu Maakohtule arutamiseks. Seejuures märkis kohtuväline menetleja, et menetlusalust isikut on varasemalt korduvalt karistatud erinevate liiklusväärtegude toimepanemise eest ning samalaadsete tegude toimepanemise eest (juhtimisõiguseta mootorsõiduki juhtimine). Varasemalt määratud rahatrahvid on menetlusalusel isikul maksmata ning nende määramine ei ole mõjutanud teda väärtegude toimepanemisest loobuma. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et ka järjekordse rahatrahvi määramine karistusena ei oleks mõjus ning seetõttu palus kohtuväline menetleja antud väärteoasjas mõista menetlusalusele isikule arest 10 ööpäeva LS § 223 lg 1 alusel. Maakohtu otsus
  2. 09.10.2013 otsusega väärteoasjas nr 4-13-1687 mõistis Pärnu Maakohus B.P süüdi LS § 223 lg 1, §

§ 201lg 1 järgi ning kohaldades Kar

S § 63 lg-t 1 karistas teda 10 ööpäeva pikkuse arestiga. Kohtuotsuse kohaselt kuulub arest täitmisele pööramisele kohtuotsuse jõustumisel eraldi kohtumäärusega ja siis saata täitmiseks süüdlasele ja Politsei - ja Piirivalveameti Lääne prefektuurile. Kohtuotsuse motiivides karistuse mõistmise osas märkis maakohus, et menetlusaluse isiku käitumises puuduvad nii karistust kergendavad kui ka raskendavad asjaolud. Tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut (RKL nr 3-1-1-40-04, 3-1-1-99-06 p 15.1.). Menetlusalust isikut on varem korduvalt karistatud väärtegude, sh liiklusväärtegude, eest – kehtivaid karistusi on kokku kaheksa. Isik kel puudub juhtimisõigus, ei tohi üldse autoga sõites liikluses osaleda. Keelu eesmärk ongi see, et liiklusõnnetusi ei juhtuks jm liiklusrikkumisi ei juhtuks sõitja poolt, kes ei ole täitnud vajalikke nõudeid juhtimisõiguse saamiseks. B.P on seda keeldu käesolevaga juba korduvalt eiranud ja käesoleval juhul ka raskeima tahtluse liigiga - kavatsetusega. Ta sõitis veebruarikuus, s.o talvel ja pimedal ajal. On üldteada, et talvel on alati ka liiklusolud raskemad, kui muudel aastaaegadel. Vastavalt kaudse tahtluse ja ettevaatamatuse vormis on toime pannud veel lisaks kaks väärtegu. Seega B.P süü on väga suur. Kõik eeltoodud väärteokoosseisud võimaldavad aresti mõistmist. Kohus leiab, et tegemist on ideaalkogumiga, sest juhtimisõiguseta isik, alustades sõiduki juhtimist, peab võimalikuks, et ta paneb toime erinevaid liiklusrikkumisi. Eripreventiivses mõttes, kui isikul on varsemad trahvid tasumata ja vähem kui aasta tagasi karistati teda samuti juhtimisõiguseta sõidu eest, tuleb isikule anda negatiivne prognoos. 2 Üldpreventiivses mõttes - avaliku korra kaitsmise huvides, tuleb anda selge signaal, et kui isikule trahvid ei mõju, tuleb karistada teda arestiga. Siiski, kuivõrd isikut ei varem arestiga karistatud, tuleb mõista talle arest 1/3 karistusraami järgi. KarS § 63 lg 1 alusel tuleb mõista B.P-le karistuseks 10 ööpäeva aresti. Seega kohus käesolevaga ei rahulda kohtuvälise menetleja nõudmist täies ulatuses, s.o 25 ööpäeva pikkuse aresti mõistmiseks. Et isik lõppude lõpuks lõpetaks liiklusõigusrikkumiste toimepanemise, on negatiivse eripreventiivsest prognoosist tulenevalt vajalik, et karistuse eesmärgid saaks täidetud. Kohus on seisukohal, et antud karistuse puhul eesmärke ei ole võimalik saavutada, kui aresti kanda osade kaupa. See võib käesoleval juhul veelgi suurendada isikul karistamatuse tunnet. Kuivõrd isikul on käesoleval ajal töökoht, paneks see ühtlasi ka ebavõrdsesse olukorda need isikud, kel ei ole töökohta. Süüdlase töökoha omamine ei ole privileeg, mille olemasolul sunnitakse taanduma karistuse eesmärgid. Eesti õiguses kehtiva normatiivse süümõiste aluseks on tahteavaldus ehk isiku käitumuslik otsustus normivastase käitumise kasuks olukorras, kus tal oli võimalik käituda normipäraselt. Need valikud, võimalused ja vaba tahe olid B.P olemas, kuid vaatamata sellele sooritas ta väärteod. B.P peab ise enda tegevuse tõttu oma elu enda valede valikute tõttu korraldama nüüd selliselt, et vältimatu karistus vastu võtta. Seega töökoha omamine ei annulleeri negatiivset eripreventiivset prognoosi, mis eeldab karistuse ühe korraga ärakandmist. Apellatsioon

  1. Pärnu Maakohtu 09.10.2013 otsuse peale esitas oma kaitsja M. Saareväli vahendusel apellatsiooni B.P , kes vaidlustab maakohtu otsuse karistuse mõistmise osas, paludes tühistada kohtuotsus karistuse reaalsele ärakandmisele määramise osas ja teha selles osas uus otsus, millega asendada B.P-le mõistetud arest üldkasuliku tööga. Apellatsiooni põhjendustes leitakse, et maakohtu seisukoht, mille kohaselt on karistuse eesmärkide saavutamine võimalik ainuüksi aresti kohaldades ja seda terves osas korraga kandes, ei ole põhjendatud. Maakohus arutas väärtegu, mille toimepanemisest oli möödunud üle 7 kuu. Peale kõnealuse väärteo toimepanemist ei ole apellant toime pannud uusi väärtegusid. Ka kõnealusele väärteole eelnenud LS § 201 lg 1 kohase väärteo toimepanemisest oli möödunud märkimisväärne aeg. Seega on võimalik siiski asuda seisukohale, et apellant on suuteline hoiduma uute väärtegude toimepanemisest. Reaalselt ärakandmisele kuuluva aresti mõistmine ca 7 kuud peale väärteo toimepanemist ei ole käsitletav enam ka vahetult väärteole järgneva ja isikut maksimaalselt paremuse poole mõjutava karistusena. Seitsme kuu jooksul muutunud asjaolude taustal (paranenud õiguskuulekus, töökoha leidmine) ei pruugi aresti reaalne kandmine olla enam vaadeldav õiglase ja ühiskonda „tervendava“ reaktsioonina, vaid võib olla hoopis vastupidine - isikut kätteleitud õigelt teelt kõrvale kallutav hilinenud reaktsioon. Aresti reaalne ärakandmine tähendab apellandile tõenäoliselt mõned kuud tagasi saadud töökoha kaotust (lisa 1). Töökoha ja püsiva sissetuleku kaotus võib soodustada vastupidiselt kohtu ootustele hoopis apellandi tagasilangemist ja tuua kaasa minnalaskmismeeleolu ja seeläbi ka võimaluse uute väärtegude toimepanemiseks. Seega võiks ebaproportsionaalse või asjakohatu karistusliigi valik kaasa tuua soovitule vastupidise tulemuse. Praegusel juhul iseloomustab apellanti peale kõnealust väärtegu uute väärtegude toimepanemisest hoidumine. Apellant on selle aja sees asunud tööle OÜ-s Balticscaffold ja saab sealt püsivat sissetulekut. Eelnimetatud asjaolud suurendavad apellandi resotsialiseerumise väljavaateid ja hoiavad teda eemal ka uutest võimalikest pahandustest. Töökoht aitab sisustada apellandi vaba aega ja rahaline kindlustatus loob täiendavaid väärtusi ja soovi mitte riskida nende kaotamisega. Kaebaja möönab, et olukorras, kus varasemad rahatrahvid ei ole mõjutanud apellanti õiguskuulekalt käituma, võib arest karistusliigina olla põhjendatud. Samas selle reaalne kandmine rohkem, kui 7 kuud peale karistamise aluseks oleva väärteo toimepanemist, on 3 ebaotstarbekas. Kaebaja hinnangul aitaks sellisel juhul KarS § 56 lg-s 1 sätestatud karistuse eesmärke täita aresti asendamine üldkasuliku tööga vastavalt KarS §-le
  2. Arestiähvardus säiliks kogu üldkasuliku töö tegemise ajale ja teiselt poolt aitab tasuta tööhõive ja sellega kaasnevad kitsendused tunnetada mõjutusvahendi tõhusust ja tagajärgi. Resotsialiseerumise aspektist aitaks aresti asendamine üldkasuliku tööga säilitada apellandile töökoha ja sissetuleku ning seeläbi säilitada ka saavutatud elukvaliteedi, vältides tagasilangemist töötu staatusesse. Üldkasuliku töö tegemisest kõrvalehoidumisel rakenduv arest tagab kohaldatud mõjutusvahendi reaalset täidetavust. Apellatsioonile on lisatud ka Balticscaffold OÜ 16.10.2013 tõend, samuti 2.09.
  3. a tööleping nr
  4. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  5. Ringkonnakohus leiab, et esitatud apellatsioon tuleb rahuldada osaliselt. Esmalt peab ringkonnakohus vajalikuks märkida järgmist. Apellatsioonis on esitatud ringkonnakohtule taotlus B.P suhtes aresti asendamiseks üldkasuliku tööga. Ringkonnakohus leiab, et kuigi seadus ei keela kohtuotsuse vaidlustamisel taotleda aresti asendamist üldkasuliku tööga, tuleb niisugust taotlust esitades selgelt ja veenvalt põhjendada, miks ei esitatud sellist taotlust mitte kohtuotsuse teinud esimese astme kohtule vaid alles ringkonnakohtule. Pärnu Maakohtu 09.10.2013 kohtuistungi protokollist (tlk 24, pöördel) nähtub, et aresti asendamist üldkasuliku tööga B.P kohtult ei taotlenud. Kuivõrd KarS § 69 lg 1 kohaselt võib aresti üldkasuliku tööga asendada üksnes süüdlase nõusolekul, siis ei olnud kohtul süüdlase vastava taotluse ning seega ka nõusoleku puudumisel ka võimalik üldkasuliku tööd kohaldada ning kohus leidis seetõttu põhjendatult, et asenduskaristusena üldkasuliku töö kohaldamine ei kuulu käesoleval juhul kaalumisele. Esitades aga ringkonnakohtule taotluse, mille rahuldamine tooks seejuures kaasa esimese astme kohtu otsuse tühistamise karistuse osas, ei ole apellant välja toonud mingeidki põhjendusi selle kohta, milles seisneb antud juhul maakohtu otsuse, milles kohus vastava taotluse puudumisel menetlusaluse isiku suhtes üldkasulikku tööd ei kohaldanud, ebaseaduslikkus.
  6. Apellandi poolt esitatud taotluse sisust tulenevalt märgib ringkonnakohus järgmist. Apellatsioonis vaidlustatakse Pärnu Maakohtu otsust B.P-le karistuse mõistmise osas, paludes talle karistuseks mõistetud 10 päeva pikkune arest asendada üldkasuliku tööga põhjendusel, et pärast kõnealuse väärteo toimepanemist ei ole apellant toime pannud uusi väärtegusid ning aresti reaalne ärakandmine tähendab apellandile tõenäoliselt mõned kuud tagasi saadud töökoha kaotust. Harju Maakohus on B.P-le karistuse mõistmisel õigesti arvestanud karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist. B.P on samalaadsete väärtegude eest ka varem karistatud, kuid vaatamata varasematele karistustele on ta jätkanud väärtegude toimepanemist. Seega ei ole varem kohaldatud karistused rahatrahvide näol tema puhul täitnud KarS § 56 lg-s 1 sätestatud karistuse eesmärki – mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Arvestades B.P õigusrikkumiste korduvust, on põhjendatud tema suhtes raskemaliigilisema karistuse – aresti – mõistmine. Arvestades seda, et B.P ei ole varem karistatud arestiga, pidas aga kohus õigustatult põhjendatuks kohaldada aresti keskmisest madalamas määras, s.o pikkusega 10 päeva. Seoses apellandi viitega B.P seaduskuulekale käitumisele pärast süüteo toimepanemist, märgib ringkonnakohus, et ehkki küll pärast kõnealuse väärteo toimepanemist ei ole B.P uusi väärtegusid toime pannud, on ta oma eelneva käitumisega näidanud, et varem karistuseks kohaldatud rahatrahvid ei ole mõjutanud teda õiguserikkumistest hoiduma. Kolleegium leiab, et kuna vabaduse piiranguta karistused ei täitnud oma eesmärki, on alust jõuda järeldusele, et 4 B.P mõjutab seaduskuulekusele vaid aresti kandmine. Üldkasuliku töö kohaldamist ei saa lugeda piisavalt mõjuvaks karistuseks kuna pole kooskõlas B.P enda käitumisega.
  7. Küll aga peab ringkonnakohus, erinevalt maakohtust, arvesse võttes väärteo toimepanemisest möödunud küllaltki pikka aega, asjaolu, et pärast seda on suutnud õiguskuulekalt käituda ning tema tööalast olukorda, otstarbekaks võimaldada tal kanda aresti ositi. KarS § 66 lg 1 sätestab, et mõistes aresti võib kohus süüdlase tööalast seisundit arvestades määrata karistuse kandmise ositi. Karistusregistri andmetest nähtub, et B.P ei ole pärast kõnealust väärtegu uusi süütegusid toime pannud, seega on isik käitunud juba seitsme kuu jooksul õiguskuulekalt. Seejuures omab olulist tähtsust asjaolu, et selle aja jooksul on B.P asunud tööle Balticscaffold OÜ-s ja saab sealt püsivat sissetulekut, mida tõendavad apellatsioonile lisatud Balticscaffold OÜ 16.10.2013 tõend (tl 52) ning 2.09.
  8. a tööleping nr 2 (tl 53-55). Maakohus on küll põhjendatult märkinud, et süüdlase töökoha omamine ei ole privileeg, mille olemasolul sunnitakse taanduma karistuse eesmärgid, kuid ringkonnakohtu hinnangul on antud juhul karistuse eesmärgid saavutatavad ka aresti ositi kandmise võimaldamisega. Seejuures peab ringkonnakohus oluliseks seda, et resotsialiseerumise aspektist aitaks aresti ositi kandmise võimaldamine säilitada B.P-le töökoha ja sissetuleku ning seeläbi säilitada ka saavutatud elukvaliteedi, vältides tagasilangemist töötu staatusesse. Nimelt on Balticscaffold OÜ 16.10.2013 tõendiga kinnitanud selle ettevõtte juhatuse liige Timo Tohv, et B.P on vastava väljaõppe saanud tellingutöölisena firmale väga vajalik ning igasugune pikemaajaline puudumine töölt toob firmale majanduslikku kahju ja selle tulemusena lõpetab firma koostöö B.P-ga.
  9. Eelnevast lähtuvalt ja juhindudes V™S § 147 lg 1 p-st 4, § 148 p-st 4 ja § 151 lg 1 p 4 rahuldab ringkonnakohus esitatud apellatsiooni osaliselt ning tühistab Pärnu Maakohtu 09.10.2013 otsuse väärteoasjas nr 4-13-1687 B.P-le karistuseks mõistetud aresti korraga ärakandmisele määramise osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega KarS § 66 lg 1 järgi määrab, et B.P võib talle mõistetud 10 päeva pikkust aresti kanda ositi, nii, et korraga ärakantava aresti kestus ei või olla lühem kui 2 päeva. B.P tuleb arest ära kanda hiljemalt
  10. jaanuariks
  11. Muus osas jätab ringkonnakohus Pärnu Maakohtu 09.10.2013 otsuse muutmata. Ivi Kesküla Julia Katškovskaja Orvi Tali 5

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.