4-12-3917/8

Väärteoasi nr.4-12-3917 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Otsuse kuupäev Otsuse teinud kohus Kohtunik Sekretär Tõlk Vaidlustatud lahend 15.11.2012.a Harju Maakohus Liivalaia Kohtumaja Julia Vernikova Raivo Seppo Kaebuse esitanud isik Istungil osalenud isikud V.U, isikukood: XXX, elukoht XXX kaebuse esitaja: V.U, tema kaitsja vandeadvokaat Indrek Sirk Lõuna Prefektuuri korrakaitsebüroo Valga politseiosakonna patrullteenistuse 31.07.2012.a otsus väärteoasjas nr. 2820,12,002558 LÕPPOSA Jätta Lõuna Prefektuuri korrakaitsebüroo Valga politseijaoskonna patrullteenistuse otsus nr. 2820,12,002558 muutmata ning V.U kaebus rahuldamata. Kui menetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama Harju Maakohtule (Liivalaia kohtumaja) seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kassatsiooniteate esitamise korral on kohtuotsus menetluspooltele tutvumiseks kättesaadav 10.12.2012.a Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis. Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonikaebuse Riigikohtusse 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele Harju Maakohtus tutvumiseks kättesaadav. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. Asjaolud ja kohtumenetluse poolte seisukohad. 31.07.2012.a otsusega määrati Lõuna Prefektuuri korrakaitsebüroo Valga politseijaoskonna otsusega V.U-le Liiklusseaduse § 227 lg 3 alusel karistuseks rahatrahv 150 trahviühikut s.o. 600 eurot ja Liiklusseaduse § 227 lg 5 p 2 alusel mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 4 kuuks. Väärteo kirjelduse kohaselt juhtis V.U 11.07.2012.a kella 16:40 ajal Valga maakonnas Sangaste vallas Võru-Kuigatsi-Tõrva maantee 48-l km-l mootorsõidukit asulavälisel teel kiirusega 149+-5 km/h, mis ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 54 km/h võrra. 2 Esitatud kaebuses vaidlustab V.U otsuse osaliselt, nimelt lisakaristuse kohaldamise osas. Kaebuses märgitakse, et kuigi V.U on varasemalt karistatud samalaadse liiklusalase rikkumise eest, tuleb arvestada, et isik pani eelmise väärteo toime 31.05.2011 ning juhul, kui kohtuväline menetleja oleks kohe, s.o. 31.05.2011 teinud seadusliku lahendi, siis oleks nimetatud väärtegu olnud 11.07.2012-ks kustunud. Kohtuistungil jäi kaebaja esitatud kaebuse juurde ning selgitas, et kiiruse ületamise hetkel oli tee täiesti tühi, tegu leidis aset suvisel ja päikepaistelisel päeval. Kiiruse ületamine võis olla tingitud mobiiltelefoniga rääkimisest. Lähtudes V™S § 123 lg 2 sätestatud väärteoasja arutamise põhimõttest juhtis kaebuse esitaja kaitsja tähelepanu kahele asjaolule: kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli kohaselt oli mõõtevahendi taatlustunnistuse number parandatud, siinjuures pole teada paranduse teinud ametnik ega parandamise kuupäev, kuna parandus on õiendamata. Teise väärteomenetluse minetusena märkis kaitsja kiiruse mõõtmist sama ametniku poolt, kes koostas ka väärteoprotokolli. Kaitsja asus seega seisukohale, et väärteoasjas puuduvad usaldusväärsed tõendid V.U väärteo toimepanemises ning alternatiivina palus kergendada määratud karistust, jättes lisakaristuse kohaldamata. Kohtuväline menetleja ei soovinud kohtuistungist osa võtta. Kirjalikus vastuses palus kohtuväline menetleja jätta kaebus rahuldamata ja leidis, et kaebaja on toime pannud rikkumise, temale on määratud õiglane ja proportsionaalne karistus. Karistuse määramisel on arvestatud süü astet – V.U kiiruse ületamist olulisel määral tuleb lugeda väga raskeks rikkumiseks; karistuse eri- ja üldpreventiivseid eesmärke – menetlusalust isiku on eelnevalt karistatud liiklusalaste õigusrikkumiste eest, tal on kehtiv karistus kiiruse ületamise eest, jätkuv väärtegude toimepanemine näitab, et isik ei ole oma liikluskäitumist muutnud. Kohtu seisukoht ja põhjendused. Kohus, kuulanud ära kaebaja ja tema esindaja selgitused, tutvunud kohtuvälise menetleja arvamusega, samuti uurinud vahetult väärteoasjas nr 2820,12,002558 olevaid tõendeid, asub alljärgnevatele seisukohtadele. Väärteotoimiku materjalidest ja kaebusest nähtuvalt ei vaidlusta V.U toimepandud rikkumist, vaid tunnistab, et pani väärteo toime. Väärteoprotokollist ja vaidlustatud otsusest nähtuvalt ületas menetlusalune isik mootorsõidukit juhtides lubatud suurimat sõidukiirust asulavälisel teel vähemalt 54 kilomeetri võrra tunnis. Väärteotoimikus olevast kiirusmõõteseadme kasutamise protokollist nähtub, et 11.07.2012.a. kell 16.40 on Võru-Kuigatsi-Tõrva maantee 48-l km-l mõõdetud V.U poolt juhitud sõiduauto BMW 760L registreerimismärgiga XXX kiiruseks 149 km/h. Lubatud sõidukiirus mõõdetaval teelõigul on 90 km/h. Kiiruse mõõtmiseks kasutati protokolli kohaselt seadet Stalker DSR 2X S.N.DP009620, taatlustunnistuse nr TTRSS-12/00093, testitud on 11.07.2012, seade on töökorras. Kohus märgib, et kiirusmõõteseadme kasutamise protokollis on tõepoolest parandatud mõõtevahendi taatlustunnistuse number selliselt, et parandatud andmete õigsust ei ole paranduse teinud ametniku allkirjaga kinnitatud. Riigikohtu kriminaalkolleegium asus lahendis 3-1-1-5308 seisukohale, et menetlusõiguse oluline rikkumine ei kujuta endast V™S § 29 lg 1 kohaselt iseseisvat väärteomenetluse lõpetamise alust. Oluline menetlusõiguse rikkumine annab aluse menetluse lõpetamiseks ainult juhul, kui seda viga ei ole võimalik kohtumenetluses kõrvaldada ja see takistab väärteo asjaolude väljaselgitamist. Käesolevas asjas on menetlusaluse isiku sõiduki kiiruse mõõtmisel kasutatud mõõtevahendi taatlustunnistuse numbrit ja mõõtevahendi taatlemiskuupäeva näha kiirusmõõturi Stalker DSR 2X taatlustunnistusest, mis on lisatud väärteotoimiku materjalide juurde. Seega isegi juhul, kui lugeda menetlustoimingu protokollile tehtud paranduse kinnitamata jätmist menetlusõiguse oluliseks rikkumiseks, ei too see endaga 3 kaasa väärteo menetluse lõpetamist, kuna nimetatud viga sai kõrvaldatud juba kohtuvälise menetluse käigus. Mõõtevahendi taatlustunnistuse alusel jõudis kohus veendumusele, et kiiruse mõõtmisel kasutatud mõõteseade oli nõuetekohaselt taadeldud ning puuduvad alused kahelda mõõtetulemustes. Riigikohtu kriminaalkolleegium on mitmetes lahendites märkinud, et olukorras, kus liiklusjärelevalvet toimetatakse üksi, s.o. kohtuvälise menetleja ametnik mõõdab sõidukite kiirust ja koostab kiirusemõõteseadme kasutamise protokolli ning väärteoprotokolli, peab ta sellisel juhul koguma täiendavaid objektiivseid tõendeid tagamaks nii toimingu läbiviimise asjaolude kui ka selle tulemuste usaldusväärsuse kontrolli (3-1-1-96-10, 3-1-1-12-10 jts). Arutatavas ajas juhtis menetlusaluse isiku kaitsja tähelepanu samale asjaolule, nimelt sellele, et kiirusmõõteseadme kasutamise protokollist ei nähtu, et menetlustoimingu läbiviimine oleks olnud tunnistaja juuresolekul. Kohus ei saa aga sellise kaitsja väitega nõustuda. Asjaolu, et kiirusmõõteseadme kasutamise protokollil puudub tunnistaja allkiri, ei tähenda, et 11.07.2012 protokollis märgitud kohas teostas liiklusjärelevalvet politseiametnik üksinda. Väärteoasja toimiku materjalidest nähtuvalt kuulati tunnistajana üle Rene L . Kuna tunnistaja ei andnud ütlusi kohtumenetluses, ei saa kohus neile hinnangut anda, küll aga tunnistaja ülekuulamise protokolliga formaalse tutvumise põhjal järeldab kohus, et kiirusemõõteseadme kasutamise protokolli ning väärteoprotokolli koostaja Jaanus T teostas 11.07.2012 liiklusjärelevalvet patrullis koos liikluspolitseinik Rene L . Kohtuväline menetleja on V.U karistamisel tuginenud mitte üksnes kiirusmõõteseadme kasutamise protokollile, milles fikseeriti menetlusaluse isiku juhitud sõiduki kiiruse mõõtmise asjaolud, vaid ka tunnistaja ütlustele. Seega ei tekkinud kõnealuses asjas olukorda, kus kohtuvälisel menetlejal ja ka kohtul kaebust arutades oli võimalik kontrollida nii menetlustoimingu läbiviimise asjaolusid kui ka hinnata selle tulemuste usaldusväärsust. Eeltoodu alusel loeb kohus tõendatuks, et V.U ületas sõidukiirust mitte vähem kui 54 km/h võrra ja tema käitumine on õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteona. Vastavalt LS § 227 lg 3 sätetele mootorsõiduki juhi poolt lubatud sõidukiiruse ületamise eest 4160 kilomeetrit tunnis karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. Vastavalt LS § 227 lg 5 p 2 sätetele võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kolmest kuust kuni kuue kuuni. Kirjeldatud rikkumise eest määrati V.U-le lisakaristuseks sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 4 kuuks. Kohus leiab, et karistuse määramisel on kohtuväline menetleja juhindunud KarS §-st 56. Karistuse määramisel on arvestatud süü suurust, üld- ja eripreventiivseid eesmärke, mistõttu on võetud arvesse menetlusalusele isikule varasemalt samalaadse väärteo eest mõistetud rahalist karistust, mis ei suutnud V.U mõjutada seaduskuulekalt käituma. Kohus märgib, et esitatud kaebus sisuliselt ei sisalda piisavaid õiguslikke põhjendusi V.U suhtes lisakaristuse mittekohaldamise kohta. Nii kaebuses kui ka menetlusaluse isiku kaitsja kohtuistungil avaldatud kaitsepositsioonist nähtuvalt on põhiargumendina toodud vaid asjaolu, et kui V.U oleks eelmise samalaadse rikkumise eest karistatud selle toimepanemise päeval ehk 31.05.2011, siis oleks varasem karistus 11.07.2012-ks kustunud. Kohus peab sellist väidet täiesti alusetuks. Mitte ükski väärteomenetluse seaduse säte ei kohusta kohtuvälist menetlejat kohaldama kiirmenetlust. Sellest tulenevalt ei pruugi karistuse määramine alati ajaliselt väärteo toimepanemisega ühte langeda. Karistuse kustutamise tähtaeg hakkab kulgema tulenevalt Karistusregistri seaduse § 25 lg-st 1 põhi- ja lisakaristuse ärakandmisest ning sama seaduse § 24 lg 1 p 1 näeb väärteo eest määratud rahatrahvi tasumise puhul ette ühe aasta. Seega on kohtu arvates asjatu rääkida oletuslikust olukorrast, mis oleks võinud tekkida teatud 4 asjaolude täitumisel. Peale selle, karistusregistri väljavõtte kohaselt ei ole V.U alle Harju Maakohtu 17.10.2011 otsusega määratud rahatrahvi summas 800 eurot maksnud. Kohus leiab, et määratud lisakaristuse tühistamiseks puudub alus. V.U on talle süüks arvatud teo toime pannud tahtlikult. Rikkumise raskust arvestades on kohus seisukohal, et isiku süü on suur ning puuduvad karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mistõttu ei ole alust jätta lisakaristust kohaldamata. Põhjendatult on samuti kohtuväline menetleja arvestanud V.U-le määratud varasemaid karistusi liiklusalaste nõuete rikkumise eest. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas (RKL 3-1-1-99-06, 3-1-1-76-07) on osutatud sellele, et kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks (prognoosimaks, milline karistus võiks efektiivseimalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut. Väärteoasjast nähtuvalt on menetlusalust isikut varem korduvalt karistatud liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest, seejuures on isikul kolm kehtivat karistust, millest kaks on kiiruse ületamise eest. Uue raske liiklusalase väärteo pani menetlusalune isik toime ajal, mil varasem karistus ei olnud kustunud. Seega pelgalt rahaline mõjutamine ei ole oma eesmärki saavutanud, s.o. ei ole sundinud menetlusalust isikut loobuma uute väärteo toimepanemisest. Sellega on menetlusalune isik üheselt ja järjekindlalt mõista andnud, et ta ei ole suuteline tajuma liikluskorraldusvahenditel edastatavat informatsiooni ega täitma liiklusseaduse nõudeid. Kui juht ei soovi kohandada enda juhitava sõiduki liikumiskiirust vastavalt kehtivatele liiklusseaduse sätetele, tuleb ta juhtimiselt kõrvaldada ning välistada tema osalemine liikluses mootorsõiduki juhina, kuivõrd ta on oma suhtumiselt liiklusseaduse nõuetesse teistele ohtlik. Siinkohal ei saa kohus nõustuda arusaamaga, et toimepandud teo ohtlikust vähendaks liikluse tihedus või teo toimepanemise kestvus. Eeltoodust tulenevalt ei saa kohus nõustuda kaebuse esitaja ja tema kaitsja seisukohaga, et menetlusalusele isikule oleks tulnud jätta lisakaristus kohaldamata. Kohus nõustub täielikult kohtuvälise menetleja seisukohaga, et isik, kellele on juhtimisõiguse omamine hädavajalik, peab piinliku täpsusega kinni pidama liiklusseaduse nõuetest ega tohi rikkumisi toime panna. V.U , olles teadlik enda varasematest karistustest ja temal lasuvatest perekondlikest kohustustest, oleks pidanud veelgi hoolsamalt jälgima oma liiklusalast käitumist. Kohus on seisukohal, et karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks võib üksnes juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamine mõjutada V.U edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Sõidukiiruse ületamine on üks raskemaid ja ohtlikumaid liikluseeskirja rikkumisi ning lubatud piirkiiruse ületamise näol on tegemist raskete tagajärgedega lõppenud liiklusõnnetuste ühe levinuima põhjusega. Sellest lähtuvalt leiab kohus, et juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamine V.U suhtes on põhjendatud ka üldpreventiivsetel kaalutlustel. Kohus juhindub V™S § 132 p 1, § 109, § 111, Julia Vernikova Kohtunik 5