KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 21. augustil 2013 Tallinnas, Liivalaia kohtumajas Väärteoasja number 4-13-2813 Kohtunik Anne Rebane Sekretär Merike Ku

) § 227 lg 2 järgi Vaidlustatav otsus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri 11.04.2013 otsus väärteoasjas nr 2373,13,001548 Kaebuse esitaja R.B, isikukood: xxx; elukoht: xxx; kodakondsus: Eesti Vabariigi kodakondsus; töökoht- või õppeasutus: õpilane Kohtuväline menetleja Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri esindaja Triinu Riigor Kaebuse esitaja lepinguline esindaja Reimo Mets RESOLUTSIOON Juhindudes väärteomenetluse seadustiku §-st 132 p 1 ja §-st 134 lg 3 kohus otsustas:

1. Jätta R.B kaebus rahuldamata.
2. Jätta Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri 11.04.2013 otsus väärteoasjas nr 2373,13,001548 muutmata.
3. R.B menetluskulud jätta tema enda kanda.
4. CD-R plaat videosalvestusega jätta väärteoasja materjalide juurde. Edasikaebamise kord Kassatsiooni esitamisel on kohtuotsus tervikuna kättesaadav Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis
5. päeval kassatsiooniteate esitamisest. Kassatsioon esitatakse Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale 30 päeva jooksul, alates päevast, mil maakohtu kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. KOHTUOTSUSE PÕHIOSA Menetluse käik ja asjaolud Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri 11.04.2013 otsusega väärteoasjas nr 2373,13,001548 karistati R.B

§ 227

lg 2 järgi rahatrahviga 35 trahviühiku ulatuses, s.o 140 eurot, selle eest, et tema 20.03.2013 kell 01.02 Saue vallas, Harju Maakonnas Tallinn-Paldiski maantee 16. kilomeetril juhtis mootorsõidukit kiirusega 79 (+/-3) km/h, kus lubatud suurim sõidukiirus on 50 km/h, millega ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 26 km/h, rikkudes

§ 50lg 5 p 3 nõuet.

Harju Maakohtusse saabus R.B kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri 11.04.2013 otsuse tühistamiseks väärteoasjas nr 2373,13,001548 ning väärteoasja lõpetamiseks V™S § 29 lg 1 p 1 alusel. Kaebuse kohaselt rikkus politsei selgitamiskohustust, kui menetlusalune isik palus selgitada, kuidas on politsei kindel, et kiirust mõõdeti just kiiruspiiranguga 50 km/h alal. Kiiruse mõõtmise ajal oli väljas pime. Nimetatud teelõigul on allamäge esmalt kiiruspiirang 70 km/h, seejärel 50 km/h. R.B suhtes viidi läbi narkootilise joobe tuvastamine, kuid jäeti põhjendamata selle vajadus. Kui R.B politseiautos küsis, kas vestlus ikka salvestatakse, vastas kohtuväline menetleja jaatavalt. Politseiautos viibis kaebuse esitaja umbes ühe tunni, kuid hiljem politseilt salvestusmaterjali küsides, oli salvestuse pikkuseks 2 minutit. Video lõpp on ootamatu – see lõpeb sõnadega „aga minumeelest“. Tunnistaja ülekuulamise protokollis on ülekuulamise ajaks märgitud 20.03.2013 kell 01.04 kuni 01.15. Kaebuse esitaja väitel on see tegelikult koostatud hiljem, kuna narkotest tehti alles 01.30 nagu nähtub protokollist, tunnistaja viitab aga juba oma ütlustes narkojoobe testi tegemisele. Kaebuse esitaja väidab ka, et temal ei olnud võimalik tutvuda tunnistaja ülekuulamise protokolliga. Teo toimepanemise tunnistajaks on märgitud isik, kes ei ole erapooletu. Tegemist on kohtuvälise menetlejaga samas valdkonnas teenistuses oleva ametnikuga. 11.04.2013 on R.B esitanud kohtuvälisele menetlejale vastulause, milles selgitab, et politseiametnikel pidi olema väga raske hinnata, kas mõõtmise hetkel asus isik alas, kus kiirusepiirang oli 70 km/h, kuid 11.04.2013 otsuses ei ole sellele seisukohale vastatud. Samuti taotles kaebuse esitaja ekspertiisi teostamist esitatud videole, kuna on alust kahtlustada, et seda on nii algusest kui lõpust kärbitud. Kohtuistungil jäi R.B esitatud kaebuse juurde. Kohtuväline menetleja taotles kaebuse rahuldamata jätmist. Kohtu põhjendused ja seisukoht Kohus, tutvunud väärteoasja materjalidega ja kuulanud ära kohtumenetluse poolte seisukohad, leiab, et kohtuvälise menetleja otsus tuleb jätta muutmata ja kaebus rahuldamata V™S § 132 p 1 alusel. 2

§ 227

lg 2 kohaselt karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21–40 kilomeetrit tunnis. R.B poolt 20.03.2013 kell 01.02 Saue vallas, Harju Maakonnas Tallinn-Paldiski maantee

1. kilomeetril mootorsõiduki juhtimine kiirusega 79 (+/-3) km/h, kus lubatud suurim sõidukiirus on 50 km/h, on tõendatud: liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokollis kajastuvaga: Protokollist nähtub, et 20.03.2013 kell 01.02 Harju Maakonnas Saue vallas Tallinn-Paldiski maantee
2. kilomeetril on mõõdetud töökorras kiirusmõõteseadmega pimedal ajal hea nähtavusega kohas ainsal läheneval mootorsõidukil Nissan Almeral, registreerimismärgiga XXX, sõidukiiruseks 79 (+/-3) km/h ja seda alal, kus suurim lubatud sõidukiirus on 50 km/h; kohtuistungil tunnistaja Sergei X i poolt antud ütlustega, mille kohaselt teostas ta väärteokirjelduses märgitud ajal ja kohas liiklusjärelevalvet, ning enne kiiruse mõõtmist kontrollis ta piirkonda, et teha kindlaks, milliste liiklusmärkide kehtivusalas toimub mõõtmine; menetlusaluse isiku poolt juhitud sõiduki liikumiskiiruse fikseeris tunnistaja lubatud piirkiirusega 50 km/h alas, kuna mõõdetav teelõik oli valgustatud ja tänavavalgustus ulatus ka 50 km/h alale. Temale tundus, et autojuht ei märganud teda kohe, sest ta ei aeglustanud sõidukit, siis , kui tema ja sõiduki vahemaa oli ca 30 m , siis autojuht pidurdas. Kiiruse fikseeris ta siis, kui tema ja sõiduki vahemaa oli 100 m. Kiiruse ületamist ei filmitud, kuid filmiti narkotesti tegemist, kuna isik algselt keeldus narkotesti tegemisest, filmitigi ainult narkotesti protseduuri ja kui see oli läbi, lõpetati filmimine; kohtuistungil antud menetlusaluse isiku R.B enda ütlustega, mis kinnitavad eeltoodud tõendite usaldusväärsust kiiruse ületamise fakti kohta ning millest nähtub, et R.B ei olnud nimetatud teelõigul oma auto kiirusest teadlik, vaid arvab ja oletab, et ületas ehk küll kiirust, kuid mitte nii palju; ütluste kohaselt võis olla sõiduki kiirus olla 62-65 km/h, sest kiiruspiiranguga 70 km/h alal laskis ta jala gaasipedaalilt lahti, ning enne 50 km/h kiiruspiiranguga ala ta pidurdas. R.B ütlustest nähtub ka see, et ta oli algselt nõus sellega, et tema suhtes piirdutaks hoiatusega, seega möönis ta algselt rikkumist, saanud aga teada teda ootava v võimaliku karistuse suuruse, hakkas kiiruseületamist eitama ja teeb seda tänase päevani. Kohtuistungil oli R.B juba üsna veendunud, et 5o km/h alas oli tema kiirus lubatu piires, sest enne seda oli kiirus ca 62-65 km/h ja enne 50 ala märki ta pidurdas. R.B ütlused ei ole usaldusväärsed muus osas, kui selles, et ta väärteoprotokollis näidatud ajal ja kohas sõidukit juhtis, et ta peatati ja temale heideti ette kiiruse ületamist. Ülejäänud väited tuginevad oletustele ja arvamustele. Kiirusmõõte kasutamise protokollist nähtuvalt on R.B olnud nõus protokolliga üldiselt, kuid mitte kiiruse näiduga. Lõppjäreldusena võib veendunult kinnitada, et R.B ei teadnud, kui kiiresti ta sõitis ja kui politsei ei nõustunud piirduma hoiatusega, siis hakkas R.B vaidlema rikkumise üle üldiselt. Oma kaebuses 06.maist 2013.a. seletas R.B: „Selgitasin väärteoprotokolli tegijale S.Kask´le, et võtke asja inimlikult, alati ei pea ju trahvi tegema ning et see 50 km/H piirangu ala ei ole seal olnud kaua, alles pärast tee remonti (eelnevalt oli lubatud 70 km/h).“ Edasi seletab R.B, et kui politseinik vastas, et seadus on täitmiseks, siis asus tema kaitsepositsioonile. Eeltoodu põhjal võib teha järelduse, et R.B tegi sündmuskohal kõik endast oleneva, et politseiametnikke mõjutada, keelitada karistuse määramisest ja kui see tal ei õnnestunud, asus ta vaidlema, rikkumist täiesti eitama, kuigi vähemalt möönis, et on rikkumise toime pannud.

§ 227lg 2 objektiivne teokoosseis on täidetud. 3 Kar

S § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. KarS § 18 lg 3 kohaselt paneb isik teo toime hooletusest, kui ta ei tea süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema. R.B poolt kohtuistungil antud ütlustest nähtub, et ta ei teadnud, milline oli tema sõidukiirus, vaid üksnes oletas.

§ 50

lg 5 p 3 kohaselt ei tohi juht sõita kiiremini liikluskorraldusvahendiga lubatud kiirusest. Seega oli R.B kohustuseks kontrollida oma sõiduki kiirust, et see oleks lubatud piirides, kuid seda ta ei teinud. Seega on R.B väärteo toime pannud hooletusest. Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. Seega vastutab R.B

§ 227lg 2 järgi.

Kohus leiab, et kohtuväline menetleja on menetlusalusele isikule piisavalt selgitanud kiiruse mõõtmise metoodikat. Kaebuse kohaselt on tunnistaja Sergei X ülekuulamise protokollis märkinud, et kiirust mõõdeti umbes 100 meetri kauguselt, kusjuures kohapeal väideti R.B-le , et mõõdeti liiklusmärgi juures, s.o umbes 300 meetri kauguselt. Kohtuväline menetleja on oma otsuses märkinud, et politsei ja sõiduki vahemaa oli mõõtmisel umbes 100 meetrit. Seega ei ole nimetatud vahemaad mõõteriistadega ära fikseeritud, mistõttu leiab kohus, et kohtuväline menetleja ei saanudki täpset vahemaad öelda. Samuti ei ole võimalik, et riiklikku järelevalvet teostav ametnik, kelle igapäevaste tööülesannete hulka kuulub ka kiiruse mõõtmine, mäletab täpselt igal konkreetsel juhul milline oli sõiduki ja mõõtja vahemaa. Selle mittemäletamist ei ole politseiametnikule kuidagi võimalik ette heita ning väärteokoosseisu tuvastamise seisukohast ei oma see antud juhul ka mingit tähtsust Kohtuväline menetleja on arvestanud menetlusaluse isiku vastulauset kahtluse kohta, kas ikka mõõdeti sõidukiirust 50 km/h alal. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri 11.04.2013 otsuse kohaselt mõõdeti sõidukiiruseks 79 (+/-3) km/h lubatud piirkiirusega 50 km/h alal, mis on valgustatud ala. Selle kahtluse kõrvaldavad ka tunnistaja Sergei X i ütlused. Kohus leiab, et puudub ka politsei poolt selgitamiskohustuse rikkumine, mis tooks kaasa käesolevas menetluses kohtuvälise menetleja otsuse tühistamise. Kohtuistungil tunnistaja Sergei X i poolt antud ütluste kohaselt tundus politseiautos R.B käitumine veider: ta hammustas oma alumist huult ning tekkis selline tunne, et ta vajab vett. Kuna Sergei X tegeleb narkojoobes juhtidega, jätsid menetlusaluse isiku välimus ja käitumine mulje, et ta võib olla narkojoobes, mistõttu pidas politseinik vajalikuks teha vastava testi. Politsei- ja piirivalveseaduse § 727 lõike 2 kohaselt peab politsei narkootilise, psühhotroopse või muu joovastava aine tarvitamise kahtluse korral kirjeldama isikul esinevaid joobele viitavaid tunnuseid. Kuigi on üldteada asjaolu, et silma pupillid suurenevad pimedas, nähtub indikaatorvahendi kasutamise protokollist, et R.B olid suurenenud pupillid, mis on muuhulgas joobele viitavaks tunnuseks. Asjaolu, et pupillid suurenevad pimedas, ei välista, et isik võib olla ka narkojoobes. On normaalne, et liiklusjärelevalvet teostav isik kontrollib vähimagi kahtluse puhul sõidukijuhi joovet. Seega on tõendatud, et kiirust mõõdeti kiiruspiiranguga 50 km/h alas, kuna see oli valgustatud, ning politsei ei mõõtnud täpselt mõõtühikutes, kui kaugel asus R.B poolt juhitud mootorsõiduk mõõtmise ajal. R.B on soovinud ekspertiisi teostamist politseiautos tehtud videosalvestusele, mis tõendaks politsei poolt öeldut, et kiirust mõõdeti umbes 300 meetri kaugusel R.B sõidukist ehk soovib ekspertiisi selle kohta, kas antud videolõiku on kärbitud või mitte. Nagu kohus on juba märkinud, ei fikseerinud politsei nimetatud vahemaad meetrites ning kiiruse mõõtmine just 50 km/h kiiruspiiranguga alal on tõendatud sellega, et politsei kontrollis enne mõõtmist liiklusmärgid üle ning 50 km/h ala oli 4 valgustatud, mis on ka väärteootsuses kirjas. Kohus ei välista, et politsei võis autos R.B-le öelda ebaõige mõõtmiskauguse meetrites, kuid see ei oma käesolevalt süü tuvastamisel sellist tähtsust, millest oleneks otsuse tühistamine. Seetõttu leidis kohus kohtuistungil, et ekspertiisi ei ole vaja määrata. Kohtuistungil Sergei X i poolt antud ütlustest nähtub, et tegi ta videosalvestuse narkootilise joobe tuvastamise testi tegemiseks, kuna menetlusalune isik hakkas vaidlema. Politsei hoiatas, et salvestab kaameraga testi tegemist, salvestuse sisuks oli testi tegemine, ning kui protseduur sai läbi, lõpetati salvestamine, salvestus võis kesta 3-5 minutit. Kohtuvälisel menetlejal on õigus videosalvestist tõendamiseks kasutada ja kui ta seda ei tee, või teeb ta seda teatud protseduuride juures, siis on see politsei vastav otsustus, mida ei ole põhjust politseile ette heita. Videosalvestamine ei ole politsei kohustus vaid õigus. On menetleja valik, milliseid tõendeid ja millises vormis ta väärteo toimepanemise korral asjas kogub. Kohus ei saa nõuda menetlejalt videosalvestise esitamist, millist ei ole olemas. Videosalvestise sisu on lahti kirjutatud kaebuse esitaja kaebuses, nii menetleja kui kaebuse esitaja nõustusid, et selle sisu on kaebuses kajastatud õigesti ja videosalvestise vaatamist kohtuistungil ei taotlenud. Kaebuse kohaselt on tunnistaja ülekuulamise protokolli ajaks on märgitud 20.03.2013 kell 01.04-01.

1. Tunnistaja ülekuulamise protokollis kirjeldatakse narkootilise joobe tuvastamise testi tegemist minevikus, tegelikult hakati isikut testima alates kell 01.
2. Seega on tunnistaja ülekuulamise protokoll kirjutatud hiljem selles näidatud ajast ning menetlusalusel isikul sellega tutvuda ei olnud väidetavalt võimalik. V™S § 19 lg 1 p 6 kohaselt on menetlusalusel isikul õigus tutvuda menetlustoimingu protokolliga, menetlustoimingu heli- ja videosalvestisega ning teha menetlustoimingu tingimuste ja käigu, menetlustulemuste, menetlustoimingu protokolli ning salvestise kohta avaldusi, mis protokollitakse või heli- ja videosalvestatakse. Antud juhul on tegemist tunnistaja ülekuulamise protokolliga, milles tunnistaja märgib protokolli enda poolt vahetult tajutud sündmused. 20.03.2013 koostatud väärteoprotokolli on märgitud R.B allkiri selle kohta, et ta sai väärteoprotokolli ärakirja kätte. Samuti on talle väärteoprotokollis võimaldatud anda ütlusi. Väärteoprotokolli on muuhulgas märgitud muude tõendite lahtrisse tunnistaja ülekuulamise protokoll. Seega pidi R.B teadma, et üheks tõendiks on tunnistaja ülekuulamise protokoll. Eelnevalt nimetatud säte annab õiguse tutvuda menetlustoimingu protokolliga, kuid ei sea kohtuvälisele menetlejale kohustust ülekuulamise protokolli menetlusalusele isikule tutvumiseks pakkuda. Väärteomaterjalidest ei nähtu, et R.B oleks ülekuulamise protokolliga soovinud tutvuda, kuid kohtuväline menetleja seda ei võimaldanud. Kohus leiab, et tunnistaja ülekuulamise protokolli valesti märgitud kellaaeg on inimliku eksimuse tulemus – ilmselgelt ei ole narkootilise aine tuvastamise testi tehtud hiljem tunnistaja ülekuulamise protokolli koostamisest. Kogu menetluse kestel ei ole olnud vaidlust selles osas, et tunnistaja S.X sündmuskohal viibis ja väärteoprotokolli aluseks olnud asjaolusid vahetult tajus, seega ei ole ka kaebuse esitaja leidnud, et tunnistaja ütlused ei võiks olla tõendiks antud väärteoasjas ja ebatäpne kellaaeg tunnistaja ülekuulamise protokollis ei ole ilmselgelt antud juhul selline rikkumine, et tunnistaja S.X ütlused tõendina kohtukõlbmatuks tunnistada olukorras, kus isik on kohtuistungil vahetult ütlusi andnud ja tema varasematele ütlustele ei ole kohtotsuses tuginetud. Tunnistaja S.X viibis kohtuistungil ja kaebuse esitajal oli tema poolt tajutut võimalik kohtuistungil täpsustada, tunnistajat küsitleda. Kohtuistungil viibis ka tõlk, kes on ekslikult jäänud märkimata nii istungi protokolli kui otsuse lõpposasse, kuid kes on märgitud vastavalt kaitsja taotlusele protokolli täiendustesse. Tõlki kasutati kohtuistungil S.X ülekuulamise ajal, kuna tunnistaja avaldas, et soovib ütlusi anda vene keeles ehk oma emakeeles, mis on vaieldamatult tunnistaja, keda enne ütluste andmist allkirja vastu hoiatatakse, õigus. Eeltoodu ei tähenda seda, et Sergei X poleks olnud sündmuskohal keeleoskuse puudumise tõttu olnud võimeline oma töökohustusi 5 täitma. Kaebuse esitaja ei ole kordagi menetluse kestel nimetanud, et ta ei saanud menetlejast või järelevalvet teostava isiku selgitustest ja nende nõudmistest aru keeleliste probleemide tõttu. Kohus ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga, mille kohaselt kohtuvälise menetlejaga samas valdkonnas teenistuses olev ametnik ei tohi olla väärteoasjas tunnistajaks. Riigikohus on oma 04.04.2013 lahendis nr 3-1-1-36-13 märkinud, et KrMS § 66 lg-st 2 ei tulene põhimõtet, et kohtuvälise menetleja ametnik ei või olla tõendi allikaks. KrMS § 66 lg 2 kohaselt ei või uurimisasutuse või kohtuvälise menetleja ametnik olla tunnistajaks üksnes tema menetluses olevas asjas. Kohtuvälise menetleja teiste ametnike, kes väärteoasja ei menetle, vaid teostavad näiteks riiklikku järelevalvet, osalemisele väärteomenetluses tunnistajatena KrMS § 66 lg 2 aga piiranguid ei sea.

§ 227lg 2 järgi karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Kar

S § 47 lg 1 kohaselt võib väärteo eest kohaldada rahatrahvi kolm kuni kolmsada trahviühikut. Seega on

§ 227lg 2 järgi mõistetava rahatrahvi keskmine määr 51,5 trahviühikut.

R.B ületas kiirust pimedal ajal, s.o ajal, mil kaasliiklejatel on halvem hinnata liikuva mootorsõiduki kiirust ja mis võib põhjustada rohkem liiklusohtlikke olukordi. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja otsuses toodud seisukohaga, mille kohaselt on menetlusalusele isikule inkrimineeritud väärteo puhul tegemist massiliselt toimepandava süüteoga, mille karistamisse ei saa suhtuda kergekäeliselt. Kohtuväline menetleja on arvesse võtnud R.B varasemat õigusekuulekat käitumist, on arvestanud trahvi määramisel, et see oleks proportsionaalne rikkumisega ning on silmas pidanud ka karistuse kõiki eesmärke.

§ 227

lg 2 kohaselt karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21–40 kilomeetrit tunnis. R.B ületas suurimat lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 26 km/h, mistõttu on rikkumise raskus nimetatud paragrahvi järgi miinimumilähedane. Kergendavad asjaolud KarS § 57 järgi ja raskendavad asjaolud KarS § 58 järgi puuduvad. Karistuse määramine 35 trahviühiku ulatuses on vaieldamatult suhteliselt leebe karistus ja jääb oluliselt alla keskmise määra. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri 11.04.2013 otsus väärteoasjas 2373,13,001548 tuleb eelpooltoodut arvestades jätta muutmata ja R.B kaebus rahuldamata. Anne Rebane Kohtunik 6 nr