järgi üldmenetluses Prokurör Rainer Amur Kaitsja Maano S aar eväli SÜÜDISTATAV: K.E- elukoht : XXX, isikukood : XXX, kodakondsus: EV, haridus: Kõrgharidus, emakeel: Eesti keel, töökoht: hetkel ei tööta. Karistatus: väärteokorras kehtivaid karistusi 4 /liikluses/; Kriminaalkorras varem karistamata; Tõkend: kohaldamata . RESOLUTSIOON Mõista K.E süüdi
järgi ning karistada 5(viie) kuulise vangistusega.
s.o.2 (kaks) päeva lugeda karistusaja hulka ja kandmisele kuulub 4(nelja) kuu ja 28(kahekümne kaheksa) päevane vangistus.
lg 1 ja lg.3 alusel jätta K.E-le mõistetud vangistus täielikult täitmisele pööramata , kui K.E ei pane 3(kolme) aastase katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja alguseks lugeda kohtuotsuse tegemise päev.
lg.1 p.1 alusel lisakaristusena võtta K.E-lt mootorsõiduki juhtimise õigus 4(neljaks) kuuks. LS § 127 alusel on süüdimõistetu K.E kohustatud 5 tööpäeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates juhiloa loovutama Maanteeametile. 1 Mõista K.E-lt välja KrMS § 179 lg.1 p.2, § 175 lg.1 p.4,9 ja § 180 lg.1 alusel sundraha II astme kuriteo toimepanemise eest 480 € (nelisada kaheksakümmend ) , joobe ekspertiisi kulu 95 € (üheksakümmend viis eurot), advokaadi õigusabikulud summas 38.40 € (kolmkümmend kaheksa eurot , 40 senti ) , kriminaaltoimiku koopia kulud 0,45 € (45 eurosenti). Menetluskulud tasuda 1 (ühe) kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB nr 10220034796011, viitenumber 2800049777 või Swedbangas nr 221023778606, viitenumber 2800049777 ning selgitus: „K.E 1-13-1955 menetluskulud“. Kui rahalised nõuded ei ole täies ulatuses tähtaegselt tasutud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks . EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale on õigus apellatsioonikorras edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtule 15 /viisteist/ päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda kohtuotsusega , teatades apellatsiooniõiguse kasutamise soovist 7/seitse/ päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale. Kohtuotsuse resolutsioon kuulutatakse 06.juunil 2013.a. Apellatsioonkaebuse teatise saamisel on motiveeritud kohtuotsus kohtukantselei kaudu kättesaadav 26. juunil 2013.a. alates kella 15.00. Süüdistus. K.E süüdistatakse selles, et tema juhtis 13.04.2012 kella 22.45 ajal Harjumaal Raasiku vallas Lagedi – Aruküla - Peningi tee 13ndal km-l mootorsõidukit Peugeot 406 registreerimismärgiga XXX, olles joobeseisundis (alkoholijoove 1.00 mg/l). K.E rikkus liiklusseaduse § 69 lg 1 /Juht ei või olla joobeseisundis. Joobeseisund on alkoholi, narkootilise, psühhotroopse või muu sarnase toimega aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub väliselt tajutavates häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides/ ja § 69 lg 4 p 1 /juht loetakse alkoholijoobes olevaks, kui tema ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi või ühes liitris väljahingatavas õhus on vähemalt 0,75 milligrammi alkoholi/ nõudeid. K.E pani toime mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise s.o.
Kohtu seisukoht K.E poolt toimepandud kuritegu on täielikku tõendamist leidnud ja õigesti kvalifitseeritud. K.E-le inkrimineeritav kuritegu näeb süüteo objektiivse koosseisuna ette esmalt mootorsõiduki juhtimist. Käesolevas kriminaalasjas ei ole vaidlust selle üle, et K.E juhtis 13.04.2012 kella 22.45 ajal Harjumaal Raasiku vallas Lagedi – Aruküla - Peningi tee 13-ndal km-l mootorsõidukit Peugeot 406 registreerimismärgiga XXX. Antud fakt on tuvastatud K.E enda poolt kohtus antud ütlustega, mille kohaselt 13.04.2013.a peale tööpäeva lõppu otsustas minna sõbra juurde kes elab Arukülast edasi, natuke maad Peningi poole sõites, Aruküla-Kostivere teeristist paarsada meetrit edasi Igavere bussipeatuse juurest keerab kruusatee paremale, sealt 0,5 km kruusateed mööda sõites. Võttis kaasa isiklikud asjad kuna tahtis järgmisel päeval ema juurde Lõuna Eestisse sõita. Kuskil peale 21:00 peatus korra Lagedi tee ääres oleval parkimisplatsil 2 jõudes sinna kuskil 22:30 paiku. Jätkas sealt praktiliselt kohe liikumist hakates otsima Igavere bussipeatust. Igavere bussipeatusest 50-70 meetri pärast keerabki see kruusatee paremale, kuhu ta ka keeras ning kohe sinna keerates kuulis tagant politseiauto sireeni ja nägi vilkureid ning peatus (toimiku lk 59 pöördel-60). Samuti on mootorsõiduki juhtimise fakt leidnud kinnitust tunnistaja Anu Metsaorg poolt kohtus antud ütlustega, mille järgi patrullis olles koos Alo Lahtveega 13.04.2012.a tulid Raasiku poolt Aruküla suunas, Kalesi küla juures jälgisid seda sõidukit, kuna sõiduki liikumise trajektoor, liikumiskiirus ja käitumine oli kummaline nende jaoks. Sõiduki pidasid kinni umbes kell 22:45 Raasiku vallas, Igavere bussipeatuse juures, mis on Lagedi-Aruküla-Peningi tee 12-s km (toimiku lk 53). Tunnistaja Alo Lahtvee ütlused mootorsõiduki juhtimise fakti osas kattuvad süüdistatava ja tunnistaja Anu Metsaorg ütlustega, mille kohaselt 13.04.2012.a olles koos patrullis piirkonnapolitseiniku Anu Metsaorguga sõitsid Lagedi-Aruküla-Peningi teel, sõites Peningi poolt Aruküla poole sõitis sellel teelõigul väga kahtlaselt hall Peugeot, mis keeras Aruküla poolt Igavere küla peale. Otsustasid kontrollida sõidukit ning andsid sinise-punase vilkuriga peatumise märguande mispeale sõiduk peatus (toimiku lk 56 pöördel). K.E-le inkrimineeritav kuritegu näeb süüteo objektiivses koosseisus teise tunnusena ette mootorsõiduki juhtimise isiku poolt, kes on joobeseisundis. Käesolevas asjas on vaidlus selle üle, kui suur oli K.E organismis alkoholisisaldus 13.04.2012.a kell 22:45 s.o hetkel kui ta juhtis mootorsõidukit. Kaitsja hinnangul ei ole tõendatud, et K.E juhtis sõidukit joobeseisundis, kuivõrd tunnistajad ütlevad, et indikaatorvahend näitas 0,4, siis on olemas põhjendatud kahtlus selle kohta, et näit ei saanud olla suurem ning tunnistajate ütlustega, samuti eksperdi aktiga on põhjendatud kahtlus, et K.E alkoholi sisaldus ei ületanud 0,4 mg/l. Seega pole kindel, kas K.E pani toime väärteo või kuriteo. Kahtlused tuleb aga tõlgendada KrMS § 7 lg 3 kohaselt süüdistatava kasuks. Ka asjaolu, et K.E eelpool märgitud kuupäeval s.o 13.04.2012.a kella 22:45 ajal oli alkoholijoobes, on leidnud tõendamist. Nimetatud fakt on tõendatud tunnistaja Anu Metsaorg ütlustega, mille kohaselt autot juhtinud K.E tuli peatamise hetkel vestluse ajal suust alkoholi lõhna. Esmalt küsisid tema käest dokumente, K.E oli segaduses ja ei saanud algul aru, mida temalt tahetakse ja kes nad üldse on. Sõidukist väljudes oli K.E raskusi püsti seismisega, toetas vastu oma sõidukit, et ei kukuks, olid tasakaaluhäired. Silmnähtavalt oli näha, et isik on alkoholijoobes (toimiku lk 53-54). Tunnistaja Anu Metsaorg ütlustega kattuvad ka tunnistaja Alo Lahtvee ütlused, mille kohaselt küsis ta autot juhtinud K.E-lt kas viimane on tarvitanud alkoholi kuna süüdistatav oli väga kahtlane ja uimane ning sõidukis olid tugevad alkoholilõhnad. K.E vastas, et jah on tarvitanud. Politseiautos tundis alkoholilõhna tulevat ka K.E suust. K.E oli kindlasti alkoholijoobes, tal olid tasakaalu probleemid päris suured (toimiku lk 57). Süüdistatava sõnul peatus ta kella 22:30 paiku Lagedi tee ääres oleval parkimisplatsil, võttis pagasnikust pudeli viina ja siis 5 minuti jooksul jõi sealt 2 hästi suurt lonksu viina, see võis olla kuskil pool pudelit. Ei saanud aru, et on joobeseisundis, eeldas, et on kaine, et selle aja peale see alkohol ei jõua mõjuda. Samuti tarbis alkoholi olles politseiautos, nuttis šokiseisundist tingituna, püüdis helistada ja samal ajal, olles kummargil küürus politseiauto tagaistmel kusagil Maardu, Peterburi tee kandis, jõi ära oma jope taskus oleva väikse lapikpudeli viina s.o 200 mg kus oli sees alla 100 mg (toimiku lk 60-61). 3 Kohus juhib tähelepanu üldteada asjaolule, et alkoholi imendumine seedetraktis toimub erinevatel inimestel erinevalt sõltuvalt nende kehamassist, kas alkoholi on manustatud tühja või täis kõhuga, kas tegemist on inimesega kes tarvitab harva või siis vastupidiselt sageli alkoholi jms. Nimetatud asjaolu kinnitab ka toimikus lk 27-30 olev arstliku kohtutoksikoloogia ekspertiisiakt nr 63. Samuti on üldteada asjaolu, et sama kogus alkoholi samal isikul sõltuvalt tema tervislikust hetkeseisundist võib mõjutada erinevalt tema reaktsioonide kiirust ja käitumist. Sellest tulenevalt tuleb asuda seisukohale, et seadusandja soov kriminaalkorras karistatava alkoholijoobe piirmäära kehtestamisel on tingliku iseloomuga ehk seadusandja asus seisukohale, et alkoholijoobeks tuleb käsitleda isiku seisundit, kui isiku ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi või ühes liitris väljahingatavas õhus on vähemalt 0,75 milligrammi alkoholi. Seejuures oluline on see, et
kaitstavaks õigushüveks on mitte selle isiku elu ja tervis, kes tarvitas alkoholi ja juhib mootorsõidukit, vaid kõikide teiste inimeste elu ja tervis, mis on ohtu seatud alkoholi tarvitanud mootorsõiduki juhi poolt. K.E ütlused selle kohta, et ta hiljem politseiautos olles tarvitas alkoholi ja Maardus politseiautost väljudes poetas tühja alkoholipudeli maha on vastuolus tunnistaja Anu Metsaorg ütlustega, mille kohaselt istus K.E politseiautos juhi kõrvalistme taga, toetades vastu seljatuge ja oma istme peatuge. Abipolitseinik istus küljega K.E poole. Anu Metsaorg vaatas peeglist, millega K.E tegeleb. Politseiautost väljumiseks avas abipolitseinik Alo Lahtvee tagumise ukse, K.E väljus autost ja pani käed taskusse (toimiku lk 61, 55). Tunnistaja Anu Metsaorg ütlustega riimuvad ka tunnistaja Alo Lahtvee ütlused, mille kohaselt politseisõidukit juhtis Anu Metsaorg. K.E istus politseiautos tunnistaja Alo Lahtvee taga ning tema istus küljega K.E poole. Maardus avas ta K.E-le ukse ja toimetas K.E politseijaoskonda (toimiku lk 57 pöördel). Samuti on ekspert leidnud arstliku kohtutoksikoloogia ekspertiisiaktis nr 63, et politseiautos K.E 13.04.2012.a alkoholi ei tarbinud, kuna sel juhul oleks tõendusliku alkomeetri näit olnud mõõdetud näidust hüppeliselt suurem (toimiku lk 29). Analüüsides süüdistatava ütlusi, märgib kohus, et neis on täheldatav tugev ennastõigustav tendents. K.E püüab kohut kõigi vahenditega veenda selles, nagu ei oleks ta teo toimepanemise ajal olnud kriminaalses joobes, vaid see tekkis momendil, kui politseinikud teda tõendusliku alkomeetriga kontrollima asusid. Kohtu hinnangul ei kinnita mitte ükski asjas esitatud tõend kriminaalse joobe puudumist sõiduki juhtimise ajal, seega on K.E andnud ütlused eesmärgiga vabaneda vastutusest. Liiklusseaduse § 69 lg 1 kohaselt määratletakse joobeseisundit kui alkoholi, narkootilise, psühhotroopse või muu sarnase toimega aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisundit, mis avaldub väliselt tajutavates häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides. Vastavalt LS § 69 lg 4 p-le 1 loetakse juht alkoholijoobes olevaks, kui tema ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi või ühes liitris väljahingatavas õhus on vähemalt 0,75 milligrammi alkoholi. Seega on
järgi karistatav mootorsõiduki või trammi juhtimine, mil isikul tuvastatud alkoholijoove ületab LS § 69 lg 4 p-s 1 sätestatud alkoholijoobe määra. Asjaolu, et K.E oli 13.04.2012.a kella 22:45 ajal sõidukit juhtides alkoholijoobe seisundis kinnitavad ka antud kriminaalasjas kogutud kirjalikud tõendid. Nähtuvalt tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist tuvastas Põhja Prefektuuri Ida-Harju politseijaoskonna piirkonnapolitseinik Anu Metsaorg K.E ühes liitris väljahingatavas õhus 1 milligrammi alkoholi. Protokolli on allkirjastanud ka kontrollile allutatud isik s.o K.E ning selgitusse 4 on märkinud, et pretensioone ei ole. K.E nõustus, et alkoholi sisaldumist kontrollitakse tal tõendusliku alkomeetriga ning kinnitas seda ka oma allkirjaga (toimiku lk 19). Tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollis märgitud andmete õigsust kinnitab tõendusliku alkomeetri kasutamise väljatrükk, millest nähtub, et 13.04.2012.a ajavahemikul kell 23:39-23:44 mõõtja Anu Matsaorg kasutades tõenduslikku alkomeetrit Dräger Alcotest 7110 EST seeria nr ARAF0011, tuvastas K.E alkoholijoobe, kus alkoholi sisaldus tema poolt välja hingatud õhus oli 1,10 mg/l kohta, laiendmääramatus 0,10 mg/l, lõplik mõõtetulemus 1,00 mg/l kohta (toimiku lk 18). K.E olles 13.04.2012.a kella 22:30 ajal tugevas alkoholijoobes ei pruukinud kahtlustatavana ütlusi andes täpselt isegi mäletada, millal ta täpselt sõbrale helistas kas ennem alkoholi tarbimist või pärast. Samas ei ole eluliselt usutav, et isik kes enda sõnul on šokiseisundis ning keda valdas masendus, kurbus ja hüljatuse tunne suudab täpselt välja kalkuleerida millal, sellises seisundis tekib kanget alkoholi tarbides kriminaalne joove. Samuti ei ole eluliselt usutav, et isik hakkab 500-700 meetrit ennem sihtpunkti jõudmist tarvitama kanget alkoholi, teadmata millal ja kas sõber üldse telefonile vastab. K.E ei teadnud täpselt millal sõber kodus on ja ei oleks saanud ka juba ainuüksi selle tõttu kalkuleerida kas nimetatud ajaks saabub kriminaalne joove või mitte, kuivõrd K.E enda ütlustest nähtub, et ta ei tahtnud sõbra hoovi minna kuna sõbral on suur hundikoer kes võõrastele reageerib, lärmab ja püüab ketti puruks rebida, tahtis ennem olla veendunud, et sõber on kodus. Nimetatud ütlused on pigem kantud soovist vabaneda vastutusest. Kaitsja on oma kaitsekõnes õigesti sedastanud, et joobeseisundi suurust ei saa tõendada indikaatorvahendi näiduga. Riigikohtu praktika kohaselt ei saa indikaatorvahendi näidu alusel tõendada seda, kui suur oli alkoholikontsentratsioon isiku väljahingatavas õhus. Isegi juhul, kui indikaatorvahend näitab tulemust numbrilisel kujul, saab selle alusel tõendada vaid seda, et isiku väljahingatavas õhus oli alkoholi, mitte aga selle hulka. Selle kindlaksmääramine, kui palju alkoholi sisaldub isiku väljahingatava õhu ühes liitris, eeldab õhu alkoholisisalduse mõõtmist. Mõõteseaduse § 5 lg 2 p 2 kohaselt peab juhul, kui mõõtetulemusest sõltub isiku karistamine, olema tõendatud mõõtetulemuse jälgitavus. Seega saab alkoholikontsentratsiooni isiku väljahingatavas õhus tõendada ainult taadeldud alkomeetri abil. Indikaatorvahendiks nimetatakse aga just selliseid alkomeetreid, mis ei ole taadeldud ja mille näidu alusel väljahingatava õhu alkoholikontsentratsiooni tõendada ei või (26. novembri 2009. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-198-09) Seega olenemata tunnistajate ütlustest, et indikaatorivahendi näit oli 0,4 või 0,46 mg/l kohta saab selle alusel tõendada vaid seda, et isiku väljahingatavas õhus oli alkoholi, mitte aga selle hulka ja seda isegi siis kui indikaatorvahend näitab tulemust numbrilisel kujul. Kuigi kaitsja seab kahtluse alla K.E joobe suuruse sõiduki juhtimise ajal, öeldes, et see võis suureneda aja jooksul, mis jäi kohapeal indikaatorvahendisse puhumise ja tõenduslikku alkomeetrisse puhumise vahel, siis on oluline märkida, et kuna alkoholijoove ei ole jääv nähtus ning alkoholil on omadus olukorras, kus seda peale ei tarbita, hakata püsiva kiirusega maksa tegevuse toimel kehast väljuma, siis pole välistatud, et süüdistatava joove oli veelgi suurem autoroolis olles. Kaitsja poolt kaitseaktis väljendatud seisukohta, et 13.04.2012 enne kella 22:46 mootorsõidukit juhtides ei ole K.E täitnud
kohast kuriteokoosseisu, äärmisel juhul pani ta toime LS § 224 kohase väärteo ei ole aga kohtus mingil moel tuvastamist leidnud, sest kohtule on esitatud tõendid, mis kinnitavad kuriteo toime panemist
5 Kaitsja poolt kohtulike vaidluste käigus avaldatud mõtet, et
kohaldamiseks tuleb tuvastada täpne kogus alkoholi sõiduki juhtimise ajal, pole aga reaalses elus võimalik teostada, sest joobes juhi kõrval ei istu üldjuhul politseiametnikku tõendusliku alkomeetriga. Kohus nõustub, et siiski on oluline tuvastada joobe olemasolu või puudumine autoroolis kinnipidamisele piisavalt lühikese aja jooksul. Kohtul pole aga alust arvata, et politseitöötajad käituksid teadvalt vastupidisel viisil. Menetlustoimingu läbiviimist ehk alkoholijoobe tuvastamist tõendusliku alkomeetriga reguleerib PPVS, mille § 724 lg 1 sätestab, et politsei kontrollib indikaatorvahendiga alkoholi sisaldumist isiku väljahingatavas õhus või tuvastab alkoholijoobe kohapeal tõendusliku alkomeetriga. Kui isikut kontrollitakse indikaatorvahendiga, siis selle positiivse näidu korral alkoholijoobe tuvastamise vajaduse esinemisel tuvastatakse alkoholijoove tõendusliku alkomeetriga või toimetatakse isik tema nõudmisel tervishoiuteenuse osutaja juurde alkoholisisalduse määramiseks veres. Käesoleval juhul toimetati K.E joobe tuvastamiseks Maardus asuvatesse Ida-Harju politseijaoskonda ametiruumidesse. Kirjeldatud tegevus on kooskõlas PPVS § 725 lg 1, mille järgi juhul, kui kohapeal ei ole joobeseisundi tuvastamine võimalik, võib isiku toimetada politsei ametiruumi alkoholijoobe tuvastamiseks tõendusliku alkomeetriga. Kohus peab vajalikuks märkida, et vastavalt PPVS § 724 lg 1 on isikul ka õigus nõuda enda toimetamist meditsiiniasutusse alkoholjoobe tuvastamiseks vereproovi uuringuga. Siit saab teha vaid ühese järelduse, et kuna tervishoiuteenuse osutaja ega ka ekspertiisiasutus ei pruugi asuda politseiasutusega isegi sama kohaliku omavalitsuse territooriumil, siis paratamatult ei ole võimalik tuvastada isiku tervislikku seisundit kohapeal, vaid tekib mõningane viivitus, kuid kohtu hinnangul ei saa selline viivitus olla takistuseks hilisemale võimalikule menetlusele. Antud sätetest on üheselt selge, et seadusandja ei tee vahet kas uuritava isiku organismis joobe tuvastamise hetkel alkoholi kontsentratsioon on kahanev või tõusev. Tõendusliku tähtsusega alkoholisisalduse määramine toimub seega mõistliku aja jooksul peale mootorsõiduki juhtinud isiku peatamist ning saadud tulemus on objektiivseks asjaoluks. Tulenevalt eeltoodust leiab kohus tõendeid kogumis hinnates, et süüdistuses märgitud ajal ja kohas juhtis K.E mootorsõidukit Peugeot 406, registreerimismärgiga XXX, olles joobeseisundis, mis on
K.E-le inkrimineeritava süüteo subjektiivne koosseis näeb koosseisuelemendina ette tahtluse kõigi objektiivse koosseisu tunnuste suhtes. See tähendab, et süüdlane peab teadma või vähemalt pidama võimalikuks, et ta juhib sõidukit joobeseisundis. Kohtu hinnangul on K.E käitumises tuvastatud kavatsetus, sest tarbides alkoholi ja juhtides sõidukit, teadis K.E , et sääraselt tegutsedes juhib ta sõidukit joobeseisundis, mis on keelatud. Et ta seda teadis, nähtub otsesõnu tema poolt kohtus antud ütlustest, mille kohaselt jõi ta ära pool pudelit viina ning jätkas praktiliselt kohe liikumist (toimiku lk 60). Seega oli süüdistatav kohtu hinnangul teadlik oma seisundist - alkoholijoobest ning asudes sellises seisundis juhtima mootorsõidukit, näitab see, et K.E pani kuriteo toime kavatsetult. Isik kes mootorsõidukit juhtima asudes tarvitab kanget alkoholi paneb teo toime kavatsetult. Kange alkoholi tarbimine sõidu kestel iseloomustab teo süüd erakordselt suurena, selline isik ei teadvusta mootorsõiduki alkoholijoobes juhtimisega kaasnevaid ohte, olles sellisena ohtlik nii iseendale kui teistele kaasliiklejatele. 6 Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et on täielikult tõendatud K.E poolt
järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemine ning K.E tuleb süüdi mõista
järgi.
lg 2 kohaselt karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi.
kohaselt on õigusvastane tegu, mis vastab seaduses sätestatud süüteokoosseisule ja mille õigusvastasus ei ole välistatud käesoleva seadustiku, muu seaduse, rahvusvahelise konventsiooni või rahvusvahelise tavaga. Seega on õigusvastasus süüteokoosseisus kirjeldatud teos sisalduv ebaõigus – tegu rikub õiguskorda ja on vastuolus inimeste kooselu reguleerivate õigusnormidega. Õiguskord on objektiivne suurus, mis kehtib kõigi ühiskonnaliikmete jaoks võrdselt. Kuivõrd süüteokoosseisudes on esitatud süütegu, tuleb eeldada, et selline süütegu on ka õigusvastane. Tegu tuleb lugeda õiguspäraseks üksnes siis, kui õiguskorras esineb õigusvastasust välistav asjaolu. Õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus kohtumenetluse käigus ei tuvastanud. Seega tuleb süüdistatava poolt karistusseadustiku tunnustele vastava koosseisupärase teo toimepanemine lugeda õigusvastaseks.
lg 1 kohaselt saab isikut õigusvastase teo eest karistada üksnes siis, kui ta on selle toimepanemises süüdi. Isik on teo toimepanemises süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub käesolevas jaos sätestatud süüd välistav asjaolu. Süüdistatav K.E on täisealine ja teo toimepanemise ajal oli võimeline aru saama oma teo keelatusest. Karistus Karistuse mõistmisel
lg 1 alusel arvestab kohus kohtualuse süüd, tema isikut ning karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma kuritegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohus märgib, et karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb karistuse mõistmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks, kuid samas tuleb siiski vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt. Kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut (vt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-40-04; 3-1-1-99-06). Teades, et ta ei tohi sõidukit juhtida, võttis K.E teadlikult riski. Teatavasti on risk võimalik oht. Igapäevaelu sündmused toimuvad alati mingi ohu foonil ning seetõttu on alati ka võimalik, et see oht realiseerub. Alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimine kujutab endast liikluses ohu loomist ja on seega objektiivselt ühiskonnas soovimatu. Isik, kes hindab oma seisundit niivõrd vääralt, on liikluses ohtlik nii iseendale kui ka teistele liiklejatele ja peab saama karistusega mõjutatud vältimaks edaspidiste õigusrikkumiste toimepanemist. Isik, tarvitades suures koguses kanget alkoholi ning asudes juhtima mootorsõidukit, näitab kohtu hinnangul selgelt isiku ohtlikku käitumist ja enesekriitika puudumist, kuivõrd ta ei ole suuteline oma seisundit objektiivselt hindama. Arvestades sõidukijuhtide hoolimatut suhtumist kaasliiklejatesse ning liikluskorda tervikuna ning vajadust kaitsta teiste liikluses osalejate õigusi ja vabadusi ning kuna alkoholijoobes sõiduki juhtimine kujutab endast ohtu nii juhi enda elule ja tervisele, kui ka teistele kaaskodanikele, siis tuleb kohtul ka sellisesse rikkumisse suhtuda täie tõsidusega. 7 Süüdistatavale inkrimineeritud s.o
järgi kvalifitseeritud kuriteo s.o mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise toimepanemise eest näeb seadusandja karistusena ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse. Kohus nõustub prokuröri seisukohaga, et rahalise karistuse mõistmine ei ole võimalik kuna K.E puudub käesoleval hetkel töökoht, mis nähtub tema enda ütlustest kohtuistungil. Karistusregistri kohaselt on K.E varem väärteokorras liiklusalaste rikkumiste eest karistatud korduvalt rahatrahvidega. Rahalise karistuse kohaldamine K.E suhtes ei täida oma eesmärki eripreventiivses mõttes, s.t võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude s.h samalaadsete süütegude toimepanemisest ning tema suhtes tuleb kohaldada isiku vabadust piiravat karistust. Mõistetav karistus peab suutma panna süüdistatavat aru saama enda tegude tähendusest ning ka tagajärgedest. Kohtuliku uurimisega ei ole tuvastatud ühtegi süüdistatava karistust raskendavat ega kergendavat asjaolu. Kohtuistungil ja s.h ka oma viimases sõnas püüab K.E leida õigustusi oma teole ning süüdistab oma teos pigem kõiki teisi s.h oma abikaasat. Prokurör taotles isiku karistamist 5 kuu pikkuse vangistusega, mis jääb
lg 1, 3 alusel täielikult täitmisele pööramata, kui K.E ei pane kolme aastase katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu. Kohus on seisukohal, et käesolevas asjas puuduvad sedavõrd erandlikud asjaolud, mis annaksid aluse mõista prokuröri taotletust rangemat karistust. K.E suhtes on võimalik saavutada karistuse eesmärk mõistes temale vangistuse, alla sanktsiooni keskmist määra. Vangistus 5 kuud vastab nii K.E süü suurusele, lähtub ka tema isikust ning on kooskõlas õiguskorra kaitsmise huvidega. Vabaduskaotusliku karistuse ära kandmine ei ole K.E puhul otstarbekas, kuivõrd tegemist on varem kriminaalkorras karistamata isikuga. Kohtu hinnangul on võimalik isiku suhtes katseaega kohaldada ilma kontrollnõudeid määramata. Tunnistades K.E
järgi süüdi, peab kohus vajalikuks kohaldada K.E suhtes lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist. Viimasel ajal väljakujunenud liiklussituatsioon, kus liikluses hukkunute arv on märgatavalt suurenenud, sunnib liikluskorda rikkuvate liiklejate tegevust oluliselt tõkestama ja seda eesmärki teenib ka
§-s 50 lg 1 alusel määratav lisakaristus mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise näol. Riigikohus on oma lahendis nr 3-1-1-86-09 leidnud, et karistusseadustiku üldosas sätestatud lisakaristused põhinevad küll süülisel teol, kuid täidavad samas ka isiku õiguspärasele käitumisele suunamise ja ühiskonna turvalisuse tagamise ülesannet, mistõttu on nende kohaldamisel oluline tähendus preventiivsetel kaalutlustel. Süütegude ärahoidmise eesmärgi saavutamiseks on lisakaristusega võimalik teatud ajavahemikuks piirata isiku õigusi, muu hulgas välistades tegutsemise valdkonnas, millega oli toimepandud tegu seotud. Käesolevas asjas puuduvad kohtupraktikas arvestatavad erandlikud asjaolud, mis lubaksid jätta kohtul lisakaristuse kohaldamata (3-1-110-03, 3-4-1-2-05, 3-1-1-20-06, 3-1-1-55-07).
lg 1 p 1 kohaselt võib kohus mootorsõiduki ohutu liiklemise või käituseeskirjade rikkumisega seotud süüteo eest süüdimõistetule kohaldada lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist kuni kolmeks aastaks. Kriminaalasja materjalidest ei nähtu asjaolusid, mis viitaks süüdistatava liikumispuudele, mis
Mootorsõiduki juhtimise õiguse puudumine koondab süüdistatava tähelepanu toimepandud kuriteo tähendusele ja mõjule tema edasisele elukorraldusele. Süüdistatav viis end teadlikult ja tahtlikult seisundisse, millises on sõiduki juhtimine keelatud ning sellega otsustas ta ise juba selle üle, mis sellega kaasneb, kuivõrd juhtimisõiguse saanud isikuna on süüdistatav teadlik liikluseeskirja nõuetest ja liiklusseaduses sätestatud sanktsioonidest. Seega pidi süüdistatav vähemalt möönma seda, et pärast inkrimineeritava teo 8 toimepanemist võetakse temalt ära sõiduki juhtimisõigus. Sellele vaatamata ei jätnud ta inkrimineeritud tegu toime panemata. Lisakaristuse määra valikul peab kohus vajalikuks arvestada ka seda, et süüdistatavat ei ole varem sarnase süüteo toimepanemise eest karistatud. Seetõttu peab kohus võimalikuks mõista lisakaristuse siiski oluliselt kergemana sanktsiooni keskmisest. Arvestades eelnevat peab kohus võimalikuks kohaldada K.E-lt mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist 4 kuuks. Täiendavalt peab kohus vajalikuks selgitada, et liiklusseaduse § 127 kohaselt on isik, kelle suhtes on jõustunud mootorsõiduki juhtimisõiguse peatamise, äravõtmise või kehtetuks tunnistamise otsus, kohustatud viie tööpäeva jooksul otsuse jõustumisest arvates loovutama oma juhiloa Maanteeametile. Menetluskulud KrMS § 180 lg 1 kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. KrMS § 180 lg 3 kohaselt juhul, kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu, võib kohus osa neist jätta riigi kanda või määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. Käesoleva kriminaaltoimiku materjalidest ei nähtu asjaolusid, mis lubaksid järeldada, et K.E esineksid takistused kriminaalmenetlusega riigile põhjustatud kulude hüvitamiseks või käiks nende kulude hüvitamine talle ilmselt üle jõu. Ka seadusest tulenevate menetluskulude suuruse vähendamise ja osaliselt riigi kanda jätmise otsustus peab tuginema kindlatele faktilistele asjaoludele ja tõenditele, mis viitavad süüdimõistetu maksejõuetusele. Käesolevas süüdistusasjas selliseid asjaolusid tuvastatud ei ole. Eelnevat arvestades on kohus seisukohal, et K.E-lt tuleb menetluskulud seadusele tuginedes välja mõista. Nimetatud seisukohale on asunud ka Tallinna Ringkonnakohus oma lahendites 1-10-3472; 1-10-16328; 110-15032. Seega tuleb süüdistatavalt välja mõista KrMS § 179 lg.1 p.2, § 175 lg.1 p.4,9 ja § 180 lg.1 alusel sundraha II astme kuriteo toimepanemise eest 480 € (nelisada kaheksakümmend eurot), joobe ekspertiisi kulu 95 € (üheksakümmend viis eurot), advokaadi õigusabikulud summas 38.40 € (kolmkümmend kaheksa eurot, 40 senti), kriminaaltoimiku koopia kulud 0,45 € (45 eurosenti). Menetluskulud tuleb tasuda 1 (ühe) kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB nr 10220034796011, viitenumber 2800049777 või Swedbankis nr 221023778606, viitenumber 2800049777 ning selgitus: „K.E 1-13-1955 menetluskulud“. Kui rahalised nõuded ei ole täies ulatuses tähtaegselt tasutud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks. Leili Raedla Kohtunik 9
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.