4-13-6905/14

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 21.november 2013.a Tallinn (Liivalaia kohtumaja) Väärteoasja number 4-13-6905 Kohtukoosseis Kohtunik Aulike Salo Kohtuistungi sekretär Liilia Kesküla Kohtuasi O.L (isikukood xxx, kodakondsus Eesti Vabariik, elukoht xxx, töökoht OÜ xxx) väärteoasi Liiklusseaduse § 227 lg 3 järgi Vaidlustatud lahend PPA Põhja Prefektuuri KKB LJVT 04.10.2013.a. üldmenetluse otsus väärteoasjas nr. 2317,13,007202 Istungil osalenud isikud kaebuse esitaja O.L kaebuse esitaja kaitsja, vandeadvokaat, Indrek Sirk kohtuvälise menetleja, Põhja Prefektuuri KKB, esindaja Hannes Küünarpuu RESOLUTSIOON Juhindudes V™S § 132 p 1, § 133-135, § 155-156, kohus otsustas: Jätta PPA Põhja Prefektuuri LJVT 04.10.2013.a. üldmenetluse otsus väärteoasjas nr. 2317,13,007202 muutmata ning O.L kaebus rahuldamata. Jätta O.L taotlus kaitsjale makstud õigusabi kulude hüvitamiseks riigieelarve vahenditest summas 873.60 (kaheksasada seitsekümmend kolm eurot ja 60 senti) rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib menetlusalune isik edasi kaevata Riigikohtule advokaadist kaitsja vahendusel, kohtuväline menetleja ise või tema advokaadist esindaja, teatades kirjalikult kassatsiooni esitamisest Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale 7 päeva jooksul alates lõpposa kuulutamisest ning esitades kassatsiooni 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kassatsiooniteate esitamisel koostatakse kohtuotsus tervikuna 18.12.2013.a ning on samast päevast kättesaadav kohtu kantseleis. Kui kassatsiooniteadet ei esitata, jõustub kohtuotsus 7 päeva möödumisel lõpposa kuulutamisest. Asjaolud, menetluse käik PPA Põhja prefektuuri Lõuna PJ piirkonnapolitseinik Enely Meho koostas 05.09.2013.a. väärteoprotokolli AB 1364564 O.L-ile selle kohta, et tema 05.09.2013.a. kell 12.35 juhtis Tallinnas Tuuleveski tänaval Veskimetsa ja Tuuleveski tänava vahel suunaga Tuuliku tn poole sõidukit Ford Mustang, registreerimismärgiga XXX, kiirusega 74 (+/-3) km/h, millega ületas suurimat lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 41 km/h. Lubatud suurim sõidukiirus oli 30 km/h. Kirjeldatud tegevusega rikkus O.L LS § 50 lg 5 p 3 nõudeid; väärteo kvalifikatsioon LS § 227 lg

1. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Hannes Küünarpuu karistas O.L 04.10.2013.a väärteoasjas nr 2317,13,007202 tehtud otsusega ülalnimetatud väärteo toimepanemise eest Liiklusseaduse § 227 lg 3 alusel rahatrahviga 110 trahviühiku ulatuses, so summas 440 eurot. O.L kaitsja vandeadvokaat Indrek Sirk esitas kaebuse kohtule, milles palub tühistada Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 04.10.2013.a otsus väärteoasjas nr 2317,13,007202 ning lõpetada väärteomenetlus O.L suhtes V™S § 29 lg 1 p 1 alusel seoses väärteotunnuste puudumisega. Kaebuse esitaja leiab, et Tuuleveski teel oli tihe liiklus, nii temast ees- kui tagapool liikus teisi sõidukeid. Seega ei vasta tõele mõõteprotokollis märgitu, et O.L liikus üksinda. Tihedat liiklust kinnitab asjaolu, et mõõteprotokolli kohaselt kasutati kiirema sõiduki jälgimise režiimi. Kaebajale tutvustatud kiirusemõõteseadmel oli kaks erinevat kiirusenäitu, mida sai fikseerida üksnes juhul, kui teelõigul oli rohkem kui üks sõiduk. Kaebaja nägi politseisõidukis, et dokumente vormistas tema kõrval istunud naisterahvas. Kuivõrd juhikohal istunud Gunnar Võrno tegevus oli kaebaja jaoks varjatud politseiniku selja ja istme seljatoe tõttu, siis ei saagi kaebaja täpselt teada, kes täitis milliseid menetlusdokumente. Kaebajale jäi mulje, et menetlusdokumendid täitis tema kõrval olnud naisterahvas. Kiirusemõõtmeseadme kasutamise protokolli kohaselt mõõdeti kiirust lähenevatel sõidukitel kasutades kiirema sõiduki jälgimise režiimi. Kiirusemõõtmeseadmel lukustus kaks kiirust, mida näidati ka kaebajale. Mõõteprotokolli kohaselt olevat kiirus 74 lukustunud TARGET. Menetlusaluse isiku tehtud fotodelt nähtub, et TARGE aknas ei fikseerunud mitte kiirus 74, vaid hoopis 73, seega on menetlustoimingu protokolli kantud ebaõige kiirusenäit. Asjaolu, et fikseerus kaks kiirust, tähendab seda, et mõõtepiirkonnas ole veel vähemalt üks sõiduk. Selline mõõtmisviis, kus isikule heidetakse ette FAST aknas oleva kiiruse sõitmist, ei ole aga lubatud, kuna FAST aknas ei fikseeru mitte konkreetse järgmise sõiduki kiirus, vaid mõõtepiirkonnas (kuni 1200 meetrit) asuva suurima kiirusega liikuva objekti kiirus. See ei olnud kaebaja O.L kiirus. 2 Stalker II MDR kasutusjuhise leheküljel 22 on seadme TARGET tablool alati tugevama signaali andnud sõiduki kiirus ning nn FAST aknas ilmub kiirema objekti kiirus. Kasutusjuhise lehekülje 22 kolmanda lõigu eelviimase lause kohaselt saab kiirema objekti kiiruse lukustada alles siis, kui sellelt saadetud peegeldus on ülejäänutest tugevam. Kiirusenäit liigub siis TARGET tabloole. Kokkuvõtvalt tähendab eeltoodu, et seadme kasutaja on näinud kasutusjuhises ette, et ka kiirema sõiduki jälgimise režiim FAST kasutamisel saab usaldusväärse tulemuse sõiduki tegeliku kiiruse kohta üksnes siis, kui sõiduki kiirus on ilmunud aknasse TARGET. FAST aknasse ilmunud kiirusenäitu ei ole võimalik kasutada autojuhi süü tõendamisel. Kui mõõtepiirkonnas on rohkem sõidukeid kui kaks, siis ei pruugi olla FAST aknas olev kiirus ka visuaalselt kiirema sõiduki kiirus, seda põhjusel, et kiirusemõõteseade ei kuva tablool mitte järgmise sõiduki kiirust, vaid mõõtepiirkonnas oleva kiireima objekti kiirust. Seadme valmistaja enda juhiste kohaselt ei tohi kiiruse mõõtmisel kasutada aknasse FAST lukustunud kiirust, kuna selle puhul ei ole võimalik tuvastada, millise sõiduki kiirusega oli täpselt tegemist. Kiirus tuleb lukustada olukorras, kus sõidukist saabuv signaal on eksimatult muutunud kõige tugevamaks signaaliks, st tegemist on selgelt kõige lähedal asuva ning suurima tagasipeegelduse andva objektiga. Lisaks eeltoodule nähtub seadme Stalker II MDR kasutusjuhisest kui ka selle patendiameti dokumendist üheselt, et usaldusväärselt kiiruse mõõtmiseks peab mõõtetulemus olema lukustatud TARGET aknas ning FAST aknas olevat kiirusenäitu ei saa pidada usaldusväärseks konkreetse sõiduki kiiruseks. Kohtuvälise menetleja otsuse põhistuse kohaselt on kaebaja süüd kinnitavateks tõenditeks tehniliselt korras kehtiva taatlusega pädeva mõõtja mõõdetud kiirus. Samuti on kohtuvälise menetleja hinnangul menetlustoimingu protokoll koostatud õigesti ja mõõteseadme näit fikseeritud vastavalt mõõtmemetoodikale. Kaebaja leiab, et isiku süüdi tunnistamiseks ei piisa vaid pädeva mõõtja koostatud formaalselt metoodikale vastavast protokollist. Väärteoasjas on kogutud kaks tõendit - menetleja Gunnar Võrno koostatud menetlustoimingu protokoll koos menetleja poolt tunnistajana antud ütlustega ning kaebaja ütlused. Nende tõendite vahel on vastuolu, mida kohtuväline menetleja ei ole kõrvaldanud. Sisuliselt on kohtuväline menetleja jätnud igasuguseid põhjendusi esile toomata menetlusaluse isiku ütlused arvestamata, seades politseiametnikust menetleja ütlused kõrgemale kõigist teistest tõenditest. Kohtuvälisel menetlejal puuduvad tõendid, kuna need on kogutud ja vormistatud väärteomenetlusõigust oluliselt rikkudes ehk Gunnar Võrno tunnistajana ülekuulamise protokollil puudub protokollija allkiri ning tõele ei vasta märge, et Gunnar Võrno olevat ütlused omakäeliselt kirjutanud. Väärteoasjas on kohtuvälisel menetlejal vaid üks tõendiallikas – politseinik Gunnar Võrno. See menetlustoimingut läbi viinud ametnik on üle kuulatud ka tunnistajana, kuid tegemist on siiski sama tõendiallikaga. Samast allikast ei saa lähtuda erinevad tõendid. Kõik süütavad tõendid lähtuvad ühest politseiametnikust, kes teostas menetlustoimingut üksinda. Menetlusalune isik aga eitab talle etteheidetavat väärtegu. Salvestusseadme kasutamise kohustus tuleneb ka analoogsete süüteoasjade menetlemise regulatsioonist. V™S § 54 ¹ sätestab kirjaliku hoiatamismenetluse tingimused. Kirjalik hoiatamismenetlus kohaldus ka lubatud sõidukiiruse ületamise väärtegudele tulenevalt LS § 262 punktist 1 kirjalikus hoiatamismenetluses suurima lubatud sõidukiiruse ületamise korral määratakse hoiatus trahv, mille suurus eurodes saadakse lubatud sõidukiirust ületanud kilomeetrite arvu korrutamisel arvuga kolm. Nõuded kirjalikus hoiatamismenetluses tõendusteabe kogumiseks on sätestatud V™S § 54 ¹. Tõendusteabena on aktsepteeritav üksnes salvestusseadmega fikseeritud teave, st sündmus peab olema taasesitav hilisemalt. Kirjalik hoiatamismenetlus on muudest väärteomenetluse liikidest vähemrepressiivsem. Kirjaliku hoiatustrahvi määrad on väiksemad kui väärteomenetluses kohaldatavad karistused, kirjalik hoiatustrahv ei ole karistus ning seda ei kanta karistusregistrisse. Arvestades tõendamisnõudeid lubatud sõidukiiruse ületamisele kirjalikus hoiatamismenetluses ei ole mitte mingil viisil põhjendatav, et üldmenetluses peaksid nõuded tõendamisele olema leebemad. Asjaolu, et alustati 3 üldmenetlust, mitte hoiatamismenetlust, ei anna alust koguda tõendeid väiksemas mahus kui hoiatamismenetluses nõutav. Eeltoodust tulenevalt leiab kaebuse esitaja esindaja, et otsus väärteoasjas 2317,13,007202 tuleb tühistada ning väärteomenetlus tuleb lõpetada väärteotunnuste puudumisega V™S § 29 lg 1 p 1 alusel. Kohtuistungil jäid O.L ja tema kaitsja esitatud kaebuse juurde, kuid kaitsja loobus väitest, mis puudutas Gunnar Võrno poolt menetlusdokumentide mittekoostamist. Kohtuväline menetleja leidis kohtuistungil, et mõõtmine on toimunud korrektselt. Mõõtetulemus on jälgitav Mõõteseaduse § 5 kohaselt, mõõtja Gunnar Võrno on läbinud koolituse, järginud mõõtemetoodika nõudeid ja kasutas taadeldud mõõtmisvahendit. Leiab, et esitatud kaebus on alusetu. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, kuulanud väärteoasja kohtuliku arutamise käigus ära kaebuse esitaja, kaitsja, tunnistaja ja kohtuvälise menetleja esindaja seisukohad, uurinud väärteoasjas kogutud kirjalikke tõendeid, viinud läbi paikvaatluse ja uurimisekseperimendi ning hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis, leiab, et esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata ja vaidlustatud otsus muutmata. Mõõteseaduse § 5 lg 1 sätestab, et mõõtetulemuste jälgitavus on tõendatud, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutab mõõtevahendit, mille taatluskohustus on täidetud või mis on jälgitavalt kalibreeritud, või sertifitseeritud etalonaineid, järgides asjakohast mõõtemetoodikat. MõõteS § 5 lg 1 teises lauses tehakse eeltoodud nõuetest erand ja nähakse ette, et kui mõõtevahend on kantud MõõteS § 7 lõike 3 alusel kehtestatud metroloogilise kontrolli nimistusse ning nõuded mõõteprotseduurile ja mõõtetulemuste töötlemisele tulenevad eriseadusest ja selle alusel kehtestatud õigusaktist, piisab mõõtetulemuste jälgitavuse tõendamiseks taatluskohustuse läbinud mõõtevahendi kasutamisest. Vastavalt majandus- ja kommunikatsiooniministri
2. detsembri
3. a määruse nr 104 lisale 1 tuleb liiklusjärelevalveks kasutatavad kiirusmõõturid kohustuslikult metroloogiliselt kontrollida ja nende siseriiklikku tüübikinnitustunnistust omavate mõõtevahendite puhul on kohustuslik esmataatluse läbimine. Nõuded kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ning mõõtetulemuste töötlemisele on vastavalt LS § 199 lg-le 6 kehtestatud Vabariigi Valitsuse
4. juuni
5. a määrusega nr 78, Nõuded kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ning mõõtetulemuste töötlemisele, (edaspidi Määrus). Tulenevalt eeltoodust, leiab kohus, et O.L sõiduki kiiruse mõõtmiseks ja mõõtetulemuse jälgitavuse tõendamiseks ei ole mõõtja erialast pädevust tõendava tunnistuse olemasolu nõutav. Küll on aga kohtule esitatud Põhja Prefektuuri tunnistus nr 1184 selle kohta, et kiirust mõõtnud ametnik Gunnar Võrno läbis 08.06.2007.a pädeva mõõtja koolituse mahuga 7 auditoorset tundi ning koolitus hõlmas Mõõteseadusest tulenevaid nõudeid, mis on vajalikud mõõtja erialase pädevuse hindamiseks ja tõendamiseks. Ka oli liiklusjärelevalves kasutatud mõõtevahend väärteo toimepanemise ajal taadeldud. Kohtule on esitatud tõend selle kohta, et käesolevas väärteoasjas kasutatud kiirusemõõteseade Stalker II MDR seerianumbriga AS0048359 on taadeldud 19.11.2012.a. AS-s Metrosert ning vastab majandus- ja kommunikatsiooniministri 12.12.2006.a. määruse 104 „Kohustuslikule metroloogilisele kontrollile kuuluvate mõõtevahendite nimistu, mõõtevahendite olulised ja erinõuded, sealhulgas täpsusnõuded, ning mõõtevahendite taatluskehtivusajad“ Lisa 2 punktis 8.2 sätestatule, mille kohaselt on eelnimetatud kiirusemõõteseade taatluskehtivuseks 1 aasta. Taatlus oli seega mõõtmise ajal kehtiv, samuti oli seadet mõõtmisele eelnevalt testitud 05.09.2013.a kell 12.30 ning seade oli töökorras. Kiiruse mõõtmist läbiviinud politseinik Gunnar 4 Võrno sõnul testib seade ennast ise umbes iga 15 minuti järel. Seadme enesetestimist kontrollis ka kohus paikvaatluse/uurimiseksperimendi käigus ning tunnistaja poolt viidatud seadme enesetestimine on mõõtjale helisignaali kaudu täiesti jälgitav. Seega on kiirusemõõtmine teostatud pädeva mõõtja poolt kasutades nõuetele vastavat mõõteseadet. Käesolevas asjas ei ole ei menetlusalune isik ega tema kaitsja vaidlustanud kiirusmõõtevahendi korrasolekut ega ka mõõtevahendi kasutamise õiguspärasust, vaid vaidlus on asjaolu üle, kas O.L poolt juhitud sõidukiga liikus samal ajal mõõdetaval teelõigul veel sõidukeid ning kas mõõdetud kiirus kuulus kaebaja sõidukile. Vaidlust ei ole, et mõõtja Gunnar Võrno mõõtis kiirust teel, kus suurimaks lubatud sõidukiiruseks on 30 km/h. Vaidlust ei ole, et Gunnar Võrno näitas kaebajale peale viimase sõiduki peatamist kiirusmõõtesseadet, millel oli kaks näitu 73 ja
6. Kaebaja tegi kohapeal seadme tabloost foto ning esitas selle koos kaebusega ka kohtule. Kaebaja väidab, et tema taga keeras üks sõiduk ära ja ees peeti üks kinni (tlk 25 pöördel). Ka kaebuses esitatud väite kohaselt kinnitab tihedat liiklust asjaolu, et mõõteprotokolli kohaselt kasutati kiirema sõiduki jälgimise režiimi. Kaebajale tutvustatud kiirusemõõteseadmel oli kaks erinevat kiirusenäitu, mida sai fikseerida üksnes juhul, kui teelõigul oli rohkem kui üks sõiduk. Liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokollist nähtuvalt liikus O.L poolt juhitud sõiduk üksinda. Kohus märgib esmalt, et vastavalt Riigikohtu poolt väljendatud seisukohale, ei ole põhimõtteliselt välistatud menetleja ametniku ülekuulamine tunnistajana mingi menetlustoimingu täpse käigu kohta (RKKKo 3-1-1-29-05, p 5). Võimaldamaks kohtul tulenevalt V™S § 123 lg 2 nõuetest kontrollida kiirusemõõteseadme kasutamise protokollis talletatud andmete õigsust ja kõrvaldamaks selle pinnalt tekkinud kahtlusi, kuulas kohus üle ka kiiruse mõõtmist teostanud ametniku Gunnar Võrno, eesmärgiga täpsustada kiiruse mõõtmisega seonduvaid asjaolusid. Tunnistaja Gunnar Võrno väitel peale varem tulnud kaubiku kiiruse mõõtmist ja teiste konstaablite poolt materjalide vormistama hakkamist, nägi tema, et üks auto tuleb kiiremini kui lubatud. Fikseeris sõiduki kiiruse, lukustas näidu ja jätkas mõõtmist. Sõiduk lisas natuke kiirust. Siis lukustas uuesti näidu ära ja läks sõidukit peatama. Mõõtmisel oli valitud kiirema liikumise režiim ehk siis kiirema sõiduki jälgimine kohapealt mõõtes, läheneva sõiduki mõõtmine. Doppleri signaal oli ühtlane (tlk 27). Kuna antud situatsioonis on tekkinud olukord, kus kaebaja ja tunnistaja ütlused on vastuolus, siis peab kohus otsustama, kelle ütlusi saab pidada usaldusväärseteks. Selgitamaks välja kuidas toimus kiiruse mõõtmine 05.09.2013.a Tuuleveski tänaval, viis kohus kaebuse menetluse raames läbi paikvaatluse ja uurimiseksperimendi. Menetlustoimingute tulemusena on selgunud, et liiklusjärelevalvet teostati asulasisesel teel, kus on kiirusepiirang „30 km/h“. Tegemist on eramurajooniga. Seadmega Stalker II MDR on juhikohal istudes võimalik mõõta läbi politseisõiduki esiakna Paldiski mnt. suunast (so mõõtjale vastassuunast) liikuva sõiduki kiirust. Seega leidis kinnitust tunnistaja poolt kohtus antud vastavasisuline väide (tlk 28). Kuigi tunnistaja Gunnar Võrno avaldas kohtus, et nägemisulatus ette oli umbes 80 meetrit, siis kohapeal mõõtmise tulemusena selgus, et patrullsõiduki juhikohal oleva ametniku nägemisulatus ettepoole on 120 meetrit ning alates sellelt kauguselt on lähenev sõiduk ametniku vaateväljas. Visuaalselt on võimalik eristada, missuguse sõiduki kiirust mõõdetakse. Seega on kinnitust leidnud ka tunnistaja väide, et mõõtmise ajal on mõõdetav auto tema nägemisulatuses (tlk 28, 29). Ka haakuvad tunnistaja ütlused mõõtmiskohas oleva võsa kohta kohtu poolt tuvastatuga, mille kohaselt ei ole mõõtmiskohas Tuuleveski tänaval ühtegi tehislikku takistust kiiruse mõõtmiseks, on küll puud, kuid need ei sega kiiruse mõõtmist. Kuna kaebaja tegi ka kohapeal foto kiirusmõõteseadme tabloost, mille ta esitas ka kohtule koos kaebusega, siis soovis kohus veenduda, millistel tingimustel tekivad kiirusmõõtenäidud 5 kohtadesse ja kujul, mis on fotol kujutatud. Eksperimendi tulemusena veendus kohus, et üksiku sõiduki kiiruse mõõtmise puhul „hüppab“ TARGET aknas olnud kiirus LOCK nupu vajutamisel kõrvale, so LOCK aknasse. PATROL akna all tekib kirje LOCK. Kui on 2 sõidukit mõõtepiirkonnas, millest tagumine on kiirem, ei ole võimalik ilma puldita kiirema sõiduki kiirust lukustada. Kuna tunnistaja ütluste kohaselt ei kasutanud ta O.L sõiduki kiiruse mõõtmisel pulti (tlk 31 pöördel), siis uurimiseksperimendi tulemusena järeldab kohus, et kui mõõtpiirkonnas on üks sõiduk, siis selle kiiruse mõõtmisel ja fikseerimisel tekivad kirjed täpselt samades kohtades, nagu on O.L poolt esitatud fotol. Seega on eeltooduga tõendamist leidnud, et Gunnar Võrno mõõtis O.L poolt juhitud auto kiirust ajal, mil teisi sõidukeid mõõtepiirkonnas ei olnud ning Liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokollis olev kirje, et O.L poolt juhitud sõiduk liikus üksinda, on tõene. Seega on uurimiseksperimendil tuvastatuga on ümber lükatud O.L väide selle kohta, et kiiruse mõõtmist teostanud politseiametnik võis mõõta mõne teise sõiduki kiirust. Kohtu hinnangul ei ole vaatamata asjaolule, et kiirusmõõteseade mõõtekaugust ei näita ning mõõteseade hakkab mõõtma vastassuunast liikuva sõiduki kiirust 206 meetri kauguselt ning see koht ei ole mõõtjale nähtav, usutav, et mõõtja peatas sõiduki, mille kiirust ta tegelikult ei mõõtnud. Pole mitte ühtegi loogilist selgitust, miks peaks politseiametnik mõõtma kiirust olukorras, kus mõõdetav sõiduk ei ole jälgitav, kuna see ei jää tema vaatevälja. Ka kinnitas tunnistaja, et O.L poolt juhitud sõiduk oli tema nägemisulatuses (tlk 28,29). Ka sai kohtule selgeks, et 120 meetri läbimiseks vajamineva aja jooksul, mis katses oli 7,59 sek, on võimalik politseiautos istuval mõõtjal vastassuunast läheneva sõiduki kiiruse mõõtmine, fikseerimine, politseisõidukist väljumine ja ka kõnealuse sõiduki peatamine. Määruse § 9 sätestab nõuded mõõtmistegevusele. Viidatud paragrahvi lõike 2 kohaselt radarmõõturi kasutamisel: 1) valitakse mõõtmiseks vastav mõõte- ja suunarežiim; 2) suunatakse mõõtur mõõteobjektile; 3) ei tohi mõõtmisel tekkiv Doppleri helisignaal olla katkendlik ja selle helikõrgus ei tohi muutuda hüppeliselt. Kõnealuse määruse § 1 lg 3 järgi on radarmõõtur on kiirusmõõtur, mille mõõtemeetodi aluseks on väljasaadetud ja tagasipeegeldunud kõrgsageduslaine sageduse erinevuse mõõtmine sõltuvalt mõõteobjekti kiirusest (Doppleri efekt). Kohus on seisukohal, et kuivõrd Määruse kohaselt on Doppleri signaal radarmõõturiga mõõtmisel mõõtemeetodi aluseks, siis saab radarmõõturiga mõõtmisel teha sellisest signaalist ka järeldusi mõõtetulemuste jälgitavuse tõendatuse kohta. Kuna nii kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli tehtud märge ühtlase Doppleri signaali kohta kui tunnistaja Gunnar Võrno ütlused on kokkulangevad, puudub kohtul igasugune alus kahelda selles, et kiirusmõõteseadme kasutamisel oli Doppler helisignaal sisselülitatud. Kohtu hinnangul ei ole käesoleva väärteoasja menetluses ilmnenud Määruse järgimist ümber lükkavaid ega kahtluse alla seadvaid asjaolusid. Kohtus üle kuulatud tunnistaja ütlused mõõtmisolustiku ja mõõtmise käigu kohta on kattuvad kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli kantuga nii kiirusmõõteseadme kasutamise, mõõtmise tehiolude, patrullauto asukoha, mõõdetud mootorsõiduki liikumise kirjelduse kui seadme helisignaali kohta. Kohtul puudub igasugune alus kahelda ka kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli õigsuses seadme lugemisse ja seadme tabloole fikseeritud näidu näitamisse puutuvas osas. Kohus on seisukohal, et kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli kantuga ja tunnistaja Gunnar Võrno poolt antud ütlustega ongi käesolevas väärteoasjas tuvastatud, et Gunnar Võrno mõõtis 05.09.2013.a kell 12.35 ja kandis väärteoasja tõendite hulka kuuluvale kiirusmõõteseadme kasutamise protokollile just O.L juhitud auto kiiruse. Kohus leiab, et O.L on andnud kohtule paljasõnalisi ütlusi eesmärgiga vabaneda süüst ja vastutusest. O.L on kohtueelses menetluses kirjutanud, et enne mind peatati valge kaubik, ning menetlejale vastas kaebaja kohtus samuti, et buss peeti enne mind kinni (tlk 25 pöördel). Samas kohtule antud ütlustes ta enam selles kindel ei olnud, öeldes, et ta ei täpselt ei tea, kas tema nähes buss peatati või mitte (tlk 25 pöördel). Seega on kaebaja enda ütlused 6 heitlikud ning analüüsides kaebaja ütlusi, märgib kohus, et neis on täheldatav tugev ennastõigustav tendents. See ilmneb näiteks selles, kuidas O.L püüab kohut veenda selles, et mõõdetud kiirus võis kuuluda ükskõik millisele sõidukile, ainult mitte tema omale. Tema poolt kohtus antud ütluste järgi keeras üks sõiduk ära, ees peeti üks kinni, tagant tuli veel üks sõiduk (tlk 25 pöördel). Seega vastab kaebaja kirjeldus olukorrale, kus oli tihe liiklus. Mitte ükski teine tõend aga O.L poolt väidetut ei kinnita. Vastupidi, kohtus leidis tunnistaja Gunnar Võrno ütlustega tõendamist, et valge kaubik oli oluliselt varem juba kinni peetud ning selle sõiduki juhi rikkumise kohta koostati juba väärteomaterjale, kui alles siis ilmus kaebaja sõiduk mõõtja vaatevälja (tlk 29). Täiesti alusetu on ka kaebaja väide selle kohta, et vaatamata kaamera olemasolule tema rikkumist ei salvestatud. Tunnistaja väljendas kohtus täiesti selgelt, et rikkumist salvestada ei olnud võimalik, kuna politseisõidukis puudusid salvestusseadmed (tlk 28 pöördel). Kuna kaebaja ei ole viidanud ühelegi võimalikule tõendile, mis annaks alust väita, et politseiametniku kasutuses oli kaamera, siis kohtu hinnangul on tegemist kaebaja meelevaldse arvamusega, mis on ümber lükatud tunnistaja ütlustega. Kaebaja erinevate tõendamata väidete pinnal on kohtul tekkinud põhjendatud kahtlus, mille kohaselt kaebaja ei saanud kohapeal toimuvast päris täpselt aru ning teadmistes esinevad lüngad on ta täitnud oletustega, mis ei ole tegelikkuses kinnitust leidnud. Kohtu veendumust selles, et kaebaja ütlused ei ole usaldusväärsed, kuna need ei põhine tegelikkuses aset leidnud sündmustel, kinnitab ka asjaolu, et kaebaja on menetluse kestel väitnud, et kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli täitis patrullsõidukis tagaistmel istunud erariietes naisterahvas. Kuigi kaitsja loobus nimetatud väitest kohtuistungil, olles eelnevalt veendunud, et dokumendid, millele on mõõtja Gunnar Võrno alla kirjutanud, on ka viimase poolt koostatud, siis kohtu arvates on aga kaebaja selline süüdistus kogu menetluse kestel täiesti alusetu ning kohtu hinnangul võib seda pidada lausa pahatahtlikuks. Kuigi igal isikul on õigus enda arvamusele, siis selleks, et vältida teiste isikute sattumist põhjendamatutesse sekeldustesse, tuleks selliseid väiteid enne kontrollida, kui neid hakata levitama. Kohtule esitatud materjalidest järeldab kohus, et peale kaebaja poolt eelpool nimetatud väidete esitamist oma ütlustes 12.09.2013.a, on piirkonnapolitseinik Gunnar Võrno pidanud vajalikuks või on temal palutud anda selgitusi kohapeal toimunu kohta, mis ilmselgelt viitab võimalikele probleemidele, mille lahendamiseks ei ole paljuks peetud ka kõrgemate ametisikute kaasamist (vt. 13.09.2013.a ettekanne). Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et kohtuväline menetleja ei ole lugenud väärteo faktilisi asjaolusid tõendatuks ilma vastavate tõendite olemasoluta, lubamatute ega ebausaldusväärsete tõenditega ning et asjas uuritud tõenditega saab lugeda üheselt ja usaldusväärselt tõendatuks, et O.L sõiduk liikus mõõtmise ajal kiirusega 74 +-3 km/h alas, kus lubatud sõidukiirus oli 30 km/h, arvestades kiiruse mõõtmise laiendmääramatust, ületas seega mõõdetaval teelõigul lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 41 km/h, millega pani toime LS § 50 lg 5 p 3 rikkumise ja LS § 227 lg 3 objektiivsetele tunnustele vastava teo. Kuivõrd kaebaja on kinnitanud teadlikkust teelõigul lubatud suurimast sõidukiirusest, on väärtegu kohtu hinnangul pandud toime tahtlikult, kuna arvestades ületatud kiiruse määra, ei saa juhile jääda märkamatuks, et lubatud kiirust ületatakse 41 km/h võrra. Kuna teo õigusvastasust ja kaebaja süüd välistavaid asjaolusid väärteoasja materjalidest ei nähtu ja kohus on tuvastanud LS § 227 lg 3 tunnuste esinemise menetlusaluse isiku käitumises, on kaebaja karistamine LS § 227 lg 3 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest olnud põhjendatud ja õiguspärane. Kaebajale määratud karistuse hindamisel juhindub kohus KarS § 56 lg 1, mille kohaselt on karistamise aluseks süüdistatava süü ning karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvidest. Samuti lähtub kohus karistusele hinnangu andmisel karistuse üld- ja eripreventiivsetest eesmärkidest. 7 LS § 227 lg 3 kohaselt on mootorsõiduki juhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamine 4160 kilomeetrit tunnis karistatav rahatrahviga kuni 200 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni kuni kaheteistkümne kuuni. LS § 227 lg 5 p 2 kohaselt võib kohaldada sama paragrahvi lõikes 3 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kolmest kuust kuni kuue kuuni. KarS § 47 lg 1 sätestab, et kohus või kohtuväline menetleja võib väärteo eest kohaldada rahatrahvi kolm kuni kolmsada trahviühikut. Kohtuväline menetleja on määranud O.L-ile karistuseks rahatrahvi 110 trahviühiku ulatuses ega ole kohaldanud lisakaristust. Kohtu hinnangul vastab kohtuvälise menetleja poolt kaebaja karistamine ja määratud karistuse määr KarS § 56 lg 1 sätestatud nõuetele. Menetleja on karistanud kaebajat rahatrahviga üle sanktsiooni keskmise määra. Kohtu arvates on sellises suuruses karistuse määramine põhjendatud, arvestades ületatud lubatud kiiruse määra ning asjaolu, et tegemist oli asulasisese teega, kus ümberringi on elamud, mis tähendab ka jalakäijate, sh laste ohtu sattumise võimalust. Sellisel määral kiiruse ületamise puhul, kus 30 asemel sõidetakse kiirusega 71 km/h, on tegemist raske õiguserikkumisega. Seega on käesolevas asjas kaebaja süü suur, mistõttu peab ka eripreventiivseid eesmärke silmas pidades olema karistus range. Kuivõrd kohus ei ole tuvastanud väärteoasja menetlemisel väärteomenetlusõiguse rikkumist, tõendatud on LS § 227 lg 3 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemine ja O.L karistamine on toimud kohtu hinnangul vastavuses KarS § 56 lg 1 sätestatuga, tuleb esitatud kaebus jätta rahuldamata. Kaebaja esitas kohtule taotluse tema poolt kantud õigusabikulude hüvitamiseks riigi eelarvest. Väärteomenetluse seadustiku § 23 kohaselt väärteomenetluse lõpetamise korral § 29 lõike 1 punktides 1–3 ja 5–6 sätestatud alustel hüvitatakse menetlusalusele isikule tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu kohtu määruse alusel riigi- või kohaliku eelarve vahenditest. Nimetatud sätte alusel kuulub menetluse lõpetamisel V™S § 29 lg 1 p-des 1-3 ja 5-6 sätestatud alustel menetlusalusele isikule väljamõistmisele mõistlik kaitsjatasu. Kuna käesolevas asjas kohus ei lõpeta menetluse O.L suhtes V™S § 29 lg 1 p 1 alusel, siis seetõttu ei kuulu ka rahuldamisele tema taotlus kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks. Aulike Salo Kohtunik 8