1-09-8086/64

(12)ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. D.N anti kohtu alla järgmises süüdistuses: 14.10.
2. a lõi D.N Pärnu OKÜ №ortekodu teleritoas tekkinud konflikti käigus alaealist A. Ši jalaga kõhtu. Kui A. Š läks oma tuppa, järgnes D.N talle ja ja võttis tekkinud rüseluse käigus D.N A. Šil kätega kõri ümbert kinni, kägistas ja raputas A Ši.. Pärast seda ütles D.N , et ta kutsub politsei ning käskis A Šil oodata politsei saabumist
3. korrusel asuvas kontoris. Kontori juurde jõudes, mille vahetus läheduses asub noortekodu hoone Tallinna maantee poolne välisuks, lükkas D.N A Ši majast välja ning ei võimaldanud A Šil noortekodus ööbida. 12.10.
4. a kella 20.00 ajal XXX, milline on D.N-i elukoht, maja välisukse juures lõi alaealist K Ri jalaga vastu tema vasakut puusa, millega tekitas K Rile füüsilist valu ja põhjustas vasaku puusa piirkonna põrutuse. 26.10.
5. a Pärnus XXX asuva Pärnu Orvuna Kasvanute Ühenduse (OKÜ) №ortekodu söögitoas, kus L E sõi lõunat koos G Ru, E Ti, A L ja M Kiga, hakkas D.N L Ei peale karjuma, tõmbas ta tooli pealt üles ja lõi L Eile käega selja tagant vastu pead põhjustades L Eile löömisega füüsilist valu. Pärast löömist ei lubanud D.N L Eil enam edasi süüa, jättes ta ilma lõunasöögita ning käskis L Eil minna kontoriruumi ja kirjutada seletuskirja, miks ta Kuldses Kodus tööst kõrvale hoidis. Süüdistus eelnevas on D.N-ile esitatud KarS § 121 järgi teise inimese tervise kahjustamises, samuti löömises ja valu tekitanud muus kehalises väärkohtlemises. Veel on D.N-ile esitatud KarS § 275 järgi süüdistus selles, et tema 28.03.2006 a. kella 10.30 paiku Pärnu maakonnas, Audru alevikus Pärna allee 7 asuvas Audru konstaablipiirkonna konstaabli töökabinetis solvas tööülesannete täitmisel olnud Lääne Politseiprefektuuri Pärnu politseiosakonna konstaablit I Mt ebatsensuursete väljenditega, öeldes talle „teiesugune kõlbab ainult hoorade ja litside seltskonda ja minge parem lauta lehmade juurde tööle, kuna mujale ei kõlba. Lehm ei kaeba selle peale, kui subjektiivne I M on“. Samuti ütles, et kui I M temaga räägib, siis tundub talle, et tal oleks vaimupuue“. Kui konstaabel hoiatas teda, et politseiametniku solvamine on karistatav, ütles ta I Mele, et „ma kusen selle kriminaalmenetluse peale“, solvates sellise käitumisega politseiametniku, s.o. võimuesindaja au ja väärikust ametikohustuste täitmisel. Veel oli D.N-ile esitatud selles, et ta, omades juurdepääsu L Ei isiklikele dokumentidele, sealhulgas pangakaardile, võttis ajavahemikus 07.07.2000 a. kuni 05.01.2006 a. L Ei arveldusarvelt nr. XXX Hansapangas (praegune Swedbank) L Ei teadmata ja tema tahte vastaselt, seega ebaseaduslikult D.N-i valduses oleva L Eile välja antud Hansapanga pangakaarti ja PIN koodi kasutades sularahaautomaatide kaudu välja 92425 krooni ja omastas talle usaldatud ja tema valduses olevat L Ei vara, ei andnud raha üle L Eile ega kasutanud seda L Ei huvides, vaid pööras sularaha L Ei nõusolekuta, seega ebaseaduslikult enda kasuks kogusummas 92425 krooni (5907.03 eurot), tekitades omastamisega L Eile 92425 krooni ehk 5907.03 euro suuruse varalise kahju. Veel oli D.N-ile esitatud süüdistus selles, et tema, olles MTÜ Pärnu Orvuna Kasvanute Ühenduse (Pärnu OKÜ) Hansapanga konto nr. XXX kasutamisel ainus allkirjaõiguslik isik, kellele on konto juurde väljastatud 7 (seitse) pangakaarti ja kes on ainuisikuliselt nimetatud pangakontolt välja võtnud sularaha, mis on MTÜ-le Pärnu OKÜ makstud sihtotstarbeliselt, s.o. vanemliku hoolitsuseta laste riikliku hoolekande korraldamiseks Pärnu Maavalitsuse poolt 2004 aastal vastavalt Pärnu Maavalitsuse ja Pärnu OKÜ vahelisele lepingule 01.2004 a. ning kohalike omavalitsuste poolt noortekodus elanud isikute ülalpidamiseks 2003 – 2004 aastal ning millise raha eest on 2004 a. jaanuarist kuni 2004 a. septembrikuuni soetatud ehitus ja remondimaterjale MTÜ-le Pärnu OKÜ 28618 krooni suuruses summas. Samuti on raamatupidamisandmete kohaselt soetatud 2

(12)2003 a. kuni 2004 a. erinevaid mööbli- ja sisustusesemeid, audio- ja videotehnikat, koduelektroonikat, santehnikat ja muud tehnikat ning remondi- ja ehitusmaterjale enam kui 110408 krooni eest, millised on kajastatud MTÜ Pärnu OKÜ raamatupidamises, millistest D.N on pööranud ebaseaduslikult omaniku nõusolekuta oma kasuks ja viinud oma elukohta aadressile XXX maakonnas järgmised, ajavahemikul veebruarist 2003 a. kuni augustini 2004 a. MTÜ Pärnu OKÜle sihtotstarbeliselt laste riiklikuks hoolekandeks eraldatud ja kohalike omavalitsuste poolt teiste isikute ülalpidamiseks makstud raha eest ostetud ehitusmaterjalid, sanitaartehnika ja teised asjad kogusväärtuses 35100.50 krooni ja kasutanud neid nimetatud aadressil asuva elamu sisustamisel ja ehitusel ning muuks isiklikuks otstarbeks Samuti tema omastas Pärnu OKÜ №ortekodule sihtotstarbeliselt eraldatud raha eest 07.06.2003 a. Saleks Video OÜ-lt soetatud ja tema valduses oleva elektriskuutri hinnaga 7400 krooni, mida kasutas ainult isiklikuks otstarbeks ning viis elektriskuutri eeluurimisega täpselt tuvastamata ajal №ortekodust aadressil Pärnus XXX teadmata asukohta ära, pöörates elektriskuutri omaniku nõusolekuta, ebaseaduslikult enda kasuks. Samuti tema omastas 21.06.2003 a. OKÜ Pärnu №ortekodule MTÜ-lt eesti Toiduagentuur soetatud perepileti käepaela 5-le inimesele hinnaga 200 krooni, mille kohta väljastatud arve tagumisele küljele oli kirjutatud „Ühine LK noorte külastus Grillfestile“ ja nimed M M, P, S, V ja S H, kuid millisel üritusel ei osalenud ükski nimetatud kasvandikest ning mille D.N kasutas oma tarbeks või andis selle kasutamiseks kolmandatele isikutele, kuid ei võimaldanud käepaela kasutada №ortekodu kasvandikel. Kõigi eelpool nimetatud kaupade eest on D.N maksnud MTÜ Pärnu OKÜ pangakontolt võetud sularahaga, milline on algul Pärnu OKÜ kassasse sisse makstud ning pärast kuludokumentide alusel majanduskuludena kassast D.N-ile välja makstud või mille eest on tasutud MTÜ Pärnu OKÜ nimele väljastatud Hansapanga pangakaarte nr. XXX ja nr. XXX kasutades ning kõik eelnevalt nimetatud kulutusi tõendavad algdokumendid on lisatud Pärnu OKÜ raamatupidamises olevate kuludokumentide hulka. Omastamisega tekitas D.N MTÜ-le Pärnu OKÜ kokku 42700.50 krooni suuruse varalise kahju. Samuti tema, olles varem toime pannud omastamise ja olles seega KarS § 201 lg 2 p 1 tähendatud isikuks, olles MTÜ Pärnu OKÜ Hansapanga arvelduskonto nr. XXX ainuisikuliseks allkirjaõiguslikuks isikuks, kandis 18.02.2004 a. MTÜ Pärnu OKÜ Hansapanga arvelduskontolt nr. XXX 7200 krooni seadusliku aluseta 02.01.2004 a. koostatud fiktiivse laenulepingu alusel, mille järgi D.N andis MTÜ-le Pärnu OKÜ 7200 krooni laenu, kuid millist laenu D.N MTÜ-le andnud ei ole. D.N-i isiklikule kontole nr. XXX Sampo pangas, pöörates ülekantud raha oma kasuks ning tekitades omastamisega MTÜ-le Pärnu Orvuna Kasvanute Ühendus 7200 krooni suuruse varalise kahju. Süüdistus D.N-ile eeltoodu põhjal on esitatud KarS § 201 lg 2 p 1 järgi valduses oleva võõra vallasasja ja isikule usaldatud muu võõra vara ebaseaduslikult enda kasuks pööramises isiku poolt, kes on varem toime pannud omastamise. 2. Pärnu Maakohtu 22.11.2011. a otsusega mõisteti D.N õigeks süüdistuses KarS § 121 järgi kehalises väärkohtlemises 14.10.2004 a. A Ši suhtes seoses prokuröri loobumisega süüdistusest KarS § 301 järgi. Kohus tunnistas D.N-i aga süüdi KarS § 121 järgi 12.10.2005 a. Pärnu maakonnas Audru vallas Papsaare külas toimunud kehalises väärkohtlemises K Ri ja 26.10.2005 a. Pärnu OKÜ №ortekodus toimunud kehalises väärkohtlemises L Ei suhtes ning karistas teda kuuekuulise vangistusega. Kohus mõistis D.N-i õigeks süüdistuses KarS § 201 lg 2 p 1 järgi valge metallist OÜ Immo 3

(12)kauplusest ostetud valamu ja MTÜ-lt Eesti Toiduagentuur soetatud perepileti viiele inimesele soetatud käepaela omastamises seoses prokuröri loobumisega süüdistusest KrMS § 301 järgi. Samas mõistis kohus D.N-i KarS § 201 lg 2 p 1 järgi süüdi ülejäänud süüdistuse osas ning karistas teda üheaastase vangistusega. Maakohus tunnistas D.N-i süüdi KarS § 275 järgi ning karistas teda kolmekuulise vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel mõistis kohus liitkaristuse 1 aasta vangistust, lugedes kergemad karistused kaetuks raskeima karistusega. Kohus jättis karistuse KarS § 73 alusel täitmisele pööramata, kui D.N kolmeaastase katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu. 3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni D.N-i kaitsja, kes taotles maakohtu otsuse tühistamist D.N-i süüditunnistamise osas ning uue otsusega D.N-i õigeksmõistmist. Samuti taotles kaitsja otsuse tühistamist tsiviilhagi rahuldamise ja konfiskeerimise kohaldamise osas. Kaitsja on seisukohal, et kaitsealuse süü KarS § 121 järgi inkrimineeritava kuriteo toimepanemises ei ole Pärnu kohtumajas kohtuliku uurimise käigus ilma kõrvaldamata kahtlustusteta tõendamist leidnud. Kaitsja leiab, et K Ru löömise episoodis kannatanu ütlused ei haaku tunnistajate ütlustega. Faktiliselt ükski tunnistaja ei suutnud kinnitada fakti, et D.N-i poolt jalaga löömise tagajärjel tekkis kannatanul tervisekahjustus ning ta tundis ka füüsilist valu. Samas on ebaselge ja põhjendamatu kohtu seisukoht, et tunnistaja A. Ši ütlused tuleb kõrvale jätta kuna tunnistaja elas D.N-ile kuuluvas elamus ning need ei lähe kokku kannatanu ja teiste tunnistajate ütlustega. Asjakohatud on kohtu seisukohad, et süüdistatava ütlused nimetatud episoodi lahtiseletamisel on ennastõigustavad ning ei haaku muude kriminaalmenetluse käigus tuvastatud faktiliste asjaoludega. Kohus jättis andmata omapolse hinnangu süüdistatava vastuväitele, et nimetatud kannatanu oli süüdistatava jaoks eelkõige isikuks, kes tegeles antud piirkonnas teadaolevalt narkootikumide edasimüügiga ning selliste narkootikumide edasimüüjate viibimist enda kodus ta ei saanud aktsepteerida. Kohtuotsusest nähtub tõsiasi, et esimese astme kohus ei ole arusaamatutel põhjustel süüdistatava ütlusi koos teiste asjas kogutud tõenditega kogumis hinnanud. L. Ei löömise episoodis peab kaitsja arusaamatuks kohtu seisukohta, et oluliselt usaldusväärsemaks saab pidada kannatanu ütlusi süüdistatava ütlustest, sest kannatanu puhul on tegemist puudega noorukiga, kes on lihtsameelne. I. Me solvamise episoodis on kohus kaitsja hinnangul süüteo episoodi kohta kogutud tõenditele omapoolset hinnangut andmata lihtsalt väljendanud seisukohta, et puudub alus kahelda politseiametnikust kannatanu ütlustes juhtunu kohta. Samas aga ei tähenda veel fakt, et süüdistatava on kinnitanud endapoolset ärritust ja sõnavahetust, et ta ka tegelikkuses on toime pannud KarS §-s 275 ettenähtud kuriteo. L. Ei vara omastamise episoodis peab kaitsja arusaamatuks, miks kohus ei arvestanud fakti, et kooskõlas sotsiaalministri 15.01.2001.a.määrusega nr. 14 „Erivajadustega inimeste riikliku hoolekande teenuste osutamisega seotud tegevuskulude katmise korraga 2001.aastal“ tasuti riigieelarvest noortekodus ainult tegevuskulud, sh eluruumide hooldus ning isik ise pidi katma eluasemekulud. Nimetatud määrus lükkab ümber kõik muud antud kriminaalasjas kohtu poolt hinnatud tõendid. Kaitsja leiab, et kohtuliku uurimise käigus kohus ei soostunudki süüdistava antud seisukohti käsitlema, rääkimata omapoolse õiglase hinnangu andmisest. Samuti ei ole kohtuliku uurimise käigus tuvastamist leidnud fakt, et L Ei pangaarvele laekunud rahasummad omastati D.N-i poolt seetõttu, et tema kui noortekodu juhataja valduses oli kannatanu pangakaart. Kohtuliku uurimise käigus on tuvastamist leidnud, et L Eiga käisid vajadusel kaasas teised isikud, mitte aga süüdistatav D.N. MTÜ Pärnu Orvuna Kasvanute Ühenduse vara omastamise episoodis ei kohtueelse ega ka kohtuliku uurimise käigus ei ole ümber lükatud süüdistatava väidet, et peale seda, kui ühendus lõpetas oma faktilise tegevuse Pärnus XXX tn-l, koliti kogu ühenduse asjaajamine ning varalised vahendid XXX kinnistule. Asjaolu, et juhatuse liige D.N viis ühenduse vara sinna 4

(12)kinnistule hoiule ja see ka seal olemas oli, ei ole kohtus mitte millegagi ümber lükatud. Seega ei saa D.N-i süüdistada nimetatud vara omastamises. Seda ei kinnita ka kohtu viide asjaolule, et registrikanne tehti alles hiljem ning seetõttu ongi süüdistatava süü tõendatud. Kohtuliku uurimise käigus üle kuulatud tunnistajate ütlustega ei ole samuti ümber lükatud süüdistatava vastuväited. Eelnevast nähtub ka, et D.N-i poolt kohtuliku uurimise käigus antud selgitused, ütlused ei olnud erinevalt kohtu hinnangule ei paljasõnalised ega ka ennastõigustavad. Sama seisukoht on kaitsjal ka rahaliste vahendite summas 7200 krooni omastamises. Kohtus seletas süüdistatav, et aasta alguses ei olnud noortekodul rahalisi vahendeid kasvandike toitlustamiseks, sest kohalike laekunud ei olnud ei kasvandike poolt maksatavad summad kui ka kohalike omavalitsuste poolt ülekantavad lepingulised rahalised vahendid. Samas ei ole tuvastamist leidnud ka fakt, et 2004.a. alguses oleksid kasvandikud noortekodus olnud ilma toiduta ja majutuseta. Kohus ei ole ümber lükanud süüdistatava seisukohta, et talle maksti nimetatud rahasumma hiljem tagasi ning seetõttu puudub seaduslik alus D.N-i süüdimõistmiseks antud rahaliste vahendite omastamises. 4. Kirjalikus apellatsioonimenetluses esitasid apellatsioonile vastused prokurör ja kannatanu L. Ei esindaja advokaat. R.Roosmaa. Täiendava kirjaliku seisukoha esitas ka apellant. 4.1 Prokurör leiab esitatud vastuses, et Pärnu Maakohtu 22.11.2011.a otsus D.N-i süüdimõistmises KarS § 121, § 275, § 201 lg 2 p 1 järgi on motiveeritud ja seaduslik ning tuleb jätta muutmata, süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Ants Nõmmiku apellatsioon on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Prokurör leiab erinevalt apellandist, et kohus on otsust nõuetekohaselt põhjendanud ning analüüsinud ja hinnangu andnud kõikidele kohtus uuritud tõenditele nende kogumis. Kohtuotsuse põhjendustest nähtub, et kohus ei ole eelistanud a priori üht tõendit teisele, vaid on tõendeid kõrvutanud ja tõendi kõrvalejätmisel oma otsust põhjendanud. Mis puudutab apellandi väidet, et kannatanu ja tunnistajate ütlused ei haaku, kuna tunnistajad ei kinnitanud kannatanul valu esinemist ja just jalalöögist tervisekahjustuse tekkimist, siis tuleb märkida, et kõrvalseisja saabki vaid kirjeldada kannatanu käitumist, kuid ei saa ise tema valu tunda. Kannatanu K Ri ütlusest nähtub, et süüdistatava antud jalalöök põhjustas talle valu. Haigla traumapunktis diagnoositi tal tervisekahjustus ja määrati ravi. Tunnistaja K R poolt kinnitatud asjaolu, et kannatanu hakkas jalalöögi tulemusel lonkama ja puhkes nutma, ainult kinnitab, et kannatanu tõesti tundis löögi tagajärjel valu. Mingit vasturääkivust ei ole võimalik leida ka teiste tunnistajate K S ja S R ütlustega, kelle sõnul jooksis kannatanu peale jalalöögi saamist minema. Tunnistaja A. Ši ütlusi on kohus hinnanud kriitiliselt, kuid on oma seisukohta põhjendanud. Tõendamist leidis, et tunnistaja elas sel ajal süüdistatava kodus ning kannatanu ja teised tunnistajad tulid tema ukse taha just seetõttu, et ta oli lubanud K. Sle saamata jäänud töötasu ära maksta. Kohus kõrvutas tunnistaja ütlusi teiste tõenditega ning tegi põhjendatud järelduse tunnistaja ütluste ebausaldusväärusest, kuna need erinesid kannatanu ja teiste tunnistajate ütlustest ega olnud eluliselt usutavad. Apellandi etteheide, et kohus ei ole süüdistatava antud ütlusi hinnanud, on põhjendamatu. Kohus on andnud süüdistatava ütlustele hinnangu kohtuotsuse lk 13 ja on põhjendanud, miks süüdistatava ütlused ei ole usaldusväärsed. Kohtu põhjendustega mittenõustumine ei tähenda, et kohtuotsuses põhjendused puuduksid. Süüdistatava ütlused, mille kohaselt on kannatanu näol tegemist piirkonda narkootikumidega varustava diileriga, on paljasõnalised. On tähelepanuväärne, et süüdistatav tuli selle väitega esmakordselt välja alles kohtuistungil enda ülekuulamise käigus, esitamata oma väite kinnituseks ühtki tõendit. Samuti ei esitanud süüdistatav mitte ühtegi sellesisulist küsimust kannatanule või tunnistajatele. Ka tunnistaja Š ei ole süüdistatava kaitseversiooni kinnitanud. Samas tuleb märkida, et isegi juhul, kui süüdistatava poolt väidetu oleks tõestatud, ei anna see mingit seaduslikku alust kannatanu kehaliseks väärkohtlemiseks. Kannatanu L Ei löömisesse puutuvalt leiab prokurör, et apellatsioon on põhjendamatu ega anna 5

(12)alust kohtuotsuse tühistamiseks. Kannatanu ütluste hindamisel on kohus arvesse võtnud muuhulgas ka kannatanu isikuomadusi, millele viitab apellant, kuid see näitab kohtu põhjalikkust ega ole vastuolus kriminaalmenetlusõigusega. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt suurendasid kannatanu ütluste usaldusväärsust ütluste järjepidevus ja nende kokkulangevus tunnistajate ütlustega. Süüdistatava ütlused aga lahknevad nendest, mille tõttu hindas kohus need mittetõesteks. KarS § 275 järgi kvalifitseeritud episoodis leiab prokurör, et kohus on analüüsinud kõiki antud kuriteos kohtus uuritud tõendeid ja andnud neile omapoolse hinnangu. Asjaolu, et apellant nendega ei nõustu, ei tähenda otsuses põhjenduse puudumist ja seeläbi kriminaalmenetlusõiguse rikkumist. Samuti on kohus põhjendanud, miks esineb süüdistatava käitumises KarS § 275 süüteokoosseis. Apellant ei ole täpsustanud, milles Pärnu Maakohus on süüteokoosseisu tuvastamisel eksinud. Kohus leidis, et tuvastatud on solvavate väljendite kasutamine politseiametniku suhtes ning samuti seos ametikohustuste täitmisega. Samuti põhjendas kohus subjektiivse külje esinemist süüdistatava käitumises. Apellatsiooni kohaselt on kannatanu L Ei arveldusarvelt raha omastamises jõudnud kohus põhjendamatult seisukohale, et D.N-i süü on tuvastatud, kuna puuduvad vajaminevad raamatupidamisdokumendid. Kaitsja viitab 2001.a kehtinud sotsiaalministri määrusele, mille kohaselt ei kaetud 2001.a riigieelarvest noortekodus elava erivajadusega isiku eluasemekulusid ja need pidi isik ise katma. Sama määruse lisa 3 alusel ei sisaldanud L Eile osutatud teenus ei hooldamist, toitlustamist ega järelevalvet. Apellant leiab, et hoolimata asjaolust, et L Ei pangakaart oli D.N-i kui №ortekodu juhataja valduses, ei tähenda see, et tema oleks pangaarvele laekunud rahasummad omastanud, kuna vajadusel käisid L Eiga kaasas teised isikud, mitte aga süüdistatav D.N. Prokurör märgib, et apellant toob välja 2001.a kehtinud sotsiaalministri määruse, kuid jätab tähelepanuta, et süüdistuses toodud ajavahemik on ajaliselt palju laiem – 2000.a juulist kuni 2006.a jaanuarini. Tuleb meeles pidada, et L E ei olnud №ortekodus riiklikul ülalpidamisel, vaid tema ülalpidamiseks olid sõlmitud lepinguid MTÜ Pärnu OKÜ ja Abja valla vahel, kes tasus süüdistuses nimetatud ajavahemikul, alates 01.07.2000.a kuni 2006.a jaanuarikuuni kannatanu ülalpidamise eest №ortekodus. Kui süüdistatav väitis, et L Ei enda osalus ülalpidamiskulude osaliseks katmiseks oli vajalik, kuna vald maksis vajadusest vähem, siis on see vastuolus süüdistatava enda käitumisega. Valla poolt esitatud dokumentatsioonist ja valla sotsiaaltöötaja M. S ütlustest selgus, et süüdistatav ei ole kunagi nende poole pöördunud seoses L Ei ülalpidamiseks makstava raha ebapiisavusega vaid vastupidi, süüdistatav on soovinud, et L. E elaks №ortekodus edasi. Vallale oli teadmata, et keegi võtab regulaarselt L Ei pensioni ja sotsiaaltoetuse arvelt välja. Apellant ei vaidlusta asjaolu, et kannatanu pangakaart oli nendel aastatel süüdistatava valduses kuid leiab, et kannatanu käis ise koos saatjaga oma pensioni ja sotsiaaltoetust välja võtmas ning seda ei ole teinud süüdistatav. Prokurör leiab, et midagi sellist kohtus kinnitust ei leidnud ja kohtu sellekohane järeldus põhineb kohtus uuritud tõenditel. Kannatanu L E selgitas kohtus, et välja arvatud üks kord, mil ta käis pangaarvelt raha välja võtmas M Giga (s.o ta võttis raha välja otse arvelt, mis kajastub ka pangakonto väljavõttel), ei ole ta oma pangakaardiga raha välja võtnud ega kedagi teist selleks volitanud. Tema pangakaart, nii nagu kõik teised dokumendid, oli №ortekodu juhataja käes. Kohus tuvastas, et ühtki dokumenti, mis õigustaks kedagi teist isikut L. Ei kontot käsutama, ei ole olemas ega ole kohtule esitatud. Apellandi väitega, et kohus ei ole süüdistatava selgitusi arvestanud ega neile hinnangut andnud, ei saa nõustuda. Kohus on analüüsinud süüdistatava antud ütlusi ja jõudnud järeldusele, et need on paljasõnalised ja ennastõigustavad. Süüdistatav omas №ortekodu juhatajana nii õigust kui kohustust kanda hoolt №ortekodu kasvandike heaolu eest. Süüdistatava ütlustest nähtub, et möönab oma teadlikkust L Ei rahade väljavõtmise kohta. Sama kinnitab prokuröri poolt kohtule esitatud raamatkalender 2003.a kohta, mille sissekanded tunnistas süüdistatav omakäelisteks ja millest nähtub, et süüdistatav pidas igakuiselt täpset arvet, millal ja kelle pensionid on vajalik pangast ära tuua. Samas korralduse andmist kellelegi teisele (№ortekodu töötajale) kasvandike pensioni äratoomiseks raamatkalender 6

(12)ega ükski teine kohtus uuritud tõend (peale süüdistatava ütluste) ei kinnita. Kohtus üle kuulatud №ortekodu endised kasvandikud ja töötajad M. J, E. H, R. F, A. L kinnitasid, et №ortekodus tegeles rahaasjadega ainult süüdistatav, kasvatajad ei käinud kunagi kasvandiku pensioni järel, kasvatajad isegi ei teadnud, et mõnele kasvandikule makstakse pensioni. Peale juhataja tegeles rahaasjadega ainult kasvataja M. J, kes 2004.a lõpust jagas kasvandikele taskuraha. №ortekodus L. Eiga samal ajal elanud kasvandik A. L kinnitas, et ka temale laekus arvele pension, mis tema arvelt välja võeti ja mida ta ei saanud kasutada, kuna pangakaart oli juhataja käes. Tema arvas, et tema pensioni kasutatakse osaliselt tema ülalpidamiseks. Seega ei ole süüdistatava ütlustel, et keegi teine koos L Eiga raha välja võtmas käis, mingit tõepõhja. Kohus on õigustatult osutanud asjaolule, et №ortekodu raamatupidamine ei kajasta L Ei poolt raha sissemakseid kuigi süüdistatava ütluste kohaselt läks kogu raha L Ei ülalpidamiseks. Raamatupidaja M. Üi ütluste kohaselt ei esitatud talle aastatel 2004 – 2005 ühtki L Ei poolt raha sissemaksmist tõendavat dokumenti. Ka varasematest aastatest politsei poolt äravõetud raamatupidamisest ei leitud ühtki vastavasisulist dokumenti. Raamatupidamise korrashoiu eest kõigil süüdistuses märgitud aastatel vastutas süüdistatav, kes ei osanud kohtus põhjendada, miks kajastab raamatupidamine osade kasvandike (A. L, S. P, I. P, A. V jt) sissemakseid, kuid L Ei sissemakseid raamatupidamine ei kajasta. Süüdistatava väite, et L. Ei pensionist toimus tema toitlustamine, lükkas ümber nii M. Üi ütlus, kelle sõnul kanti kõik kasvandikesse puutuvad kulud ühisest varast ja mingit eraldi arvestust ei peetud, kui kohtus ütlusi andnud kasvatajad, kelle sõnul toimus toitlustamine kõigile ühiselt. Samuti on kohus õigustatult märkinud, et L E töötas №ortekodus viibimise ajal ja teenis töötasu, mida kinnitavad nii kasvatuspäeviku ja raamatkalendri sissekanded kui alates 2004.a püsiv töötamine korteriühistus Kuldne Kodu. Ka L Ei töötasust oli võimalik katta tema ülalpidamiskulusid. Apellatsioonis leitakse, et MTÜ Pärnu Orvuna Kasvanute Ühenduse vara omastamises süüdimõistmine on ebaõige, kuna ümber ei ole lükatud süüdistatava väidet, et ühenduse faktilise tegevuse lõppemisel Pärnus XXX tänaval koliti kogu ühenduse asjaajamine ja rahalised vahendid XXX kinnistule. Kaitsja leiab, et D.N viis ühenduse vara kinnistule hoiule ja see oli seal olemas. Samuti ei ole tõendatud 7200 krooni omastamine, kuna süüdistatav selgitas, et talle maksti nimetatud rahasumma hiljem tagasi. Seega ei saa aga D.N-i süüdistada vara omastamises. Prokuröri vastuse kohaselt ei ole apellatsioonis esitatud väited põhjendatud ega anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. Kohus on põhjalikult kaalunud süüdistatava väidet, et MTÜ vara asus läbiotsimise ajal tema elukohas seetõttu, et see oli mittetulundusühingu asukoht (otsuse lk 23-24). Kohus osutas põhjendatult äriregistri väljatrükkidele, mille kohaselt registreeriti MTÜ Pärnu Orvuna Kasvanute Ühingu asukohana alates 15.12.1998.a Pärnu linn XXX ehk koht, kus tegutses faktiliselt ka MTÜ Pärnu OKÜ №ortekodu. Vastavalt mittetulundusühingute seaduse §-le 3 on mittetulundusühingu asukohaks koht, kus asub mittetulundusühingu juhatus, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud teisiti. Põhikirja kohaselt oli süüdistuses nimetatud ajal MTÜ asukohaks Pärnu linn, XXX. Alles 10.09.2010.a arutas MTÜ Pärnu OKÜ üldkoosolekul asukohaga seonduvat, otsustas muuta põhikirja ning esitas äriregistrile sellekohase avalduse, millega lugeda uueks MTÜ asukoha aadressiks XXX küla so süüdistatava kodune aadress. On tähelepanuväärne, et seda kõike toimetati ajal, mil kriminaalasi omastamise süüdistuses oli juba Pärnu Maakohtus. 2005.a maikuus ehk ajal, mil teostati läbiotsimist ja avastati №ortekodu vara süüdistatava elukohast, tegutses MTÜ asukohas Rääma tänaval ka MTÜ Pärnu OKÜ №ortekodu, asusid kontoriruumid, kus hoiti dokumente ja juhiti MTÜ tööd. Tunnistajate ütlustest selgub, et alles 2006.a alguses, kui selgus, et maavalitsus ei pea võimalikuks №ortekodu tegevuse toetamist, otsustati №ortekodu sulgeda ja kasvandikud viia lastekodusse, viimase elanikuna lahkus №ortekodust L E 2006.a märtsi alguses. Seega võib süüdistatava ütlustes nimetatud aeg ehk aeg, mil ühendus lõpetas oma faktilise tegevuse – saabuda alles peale №ortekodu sulgemist kuid puudub igasugune loogika ja tõepõhi süüdistatava ütlustes, et juba 2003.a ja 2004.a, mil ta soetas enamiku süüdistuses loetletud MTÜ varast, asus MTÜ tema elukohas XXX külas. Kuigi MTÜ asukohaga seonduv oli süüdistatava põhiliseks 7

(12)kaitseargumendiks, ei esitanud ta võistlevas kohtumenetluses ühtki tõendit oma väite kinnituseks. Süüdistatav, kasutades ära olukorda, kus tema tegevuse üle puudus kontroll ning vajadusest endale eraldi elamine sisse seada, asus riigi ja kohalike omavalitsuste poolt №ortekodule eraldatud rahadega, mis oli MTÜ peamiseks kui mitte ainukeseks sissetulekuks, üles ehitama ja sisustama isiklikku elamist. Kuidagi ei saa väita, et MTÜ raha ees soetatud esemed olid süüdistatava kodus alles, kuna kõik leitud esemed olid süüdistatava ja tema pereliikmete igapäevases kasutuses või kasutatud, võimaluseta neid kahjustamata süüdistatava muust varast eraldada (nt keraamilised plaadid seintelt ja põrandalt, killustik maast jmt). Lugedes kõigi süüdistuses loetletud esemete omastamises süü tõendatuks, tugines kohus põhjendatult tunnistajate E. H ja K. M ütlustele, kes №ortekodu endiste töötajatena nägid süüdistatava tegutsemist ja teadsid, et süüdistatava №ortekodust väljakolimisel läks sealt kaduma palju esemeid. Kohus osutas õigesti, et ei ole tõenäoline, et süüdistatav soetas endale täpselt samasugust marki ja värvi esemeid, millised väidetavalt №ortekodus purunenud olid. MTÜ Pärnu OKÜ arveldusarvelt 7200 krooni omastamises on kohus tõendeid hinnanud ja analüüsinud (kohtuotsuse lk 26-27) ning jõudnud põhjendatult järeldusele, et 7200 krooni on süüdistatav omastanud. Süüdistatava poolt MTÜ-le 6600 krooni laenamises olid olemas kassaorderid, millelt nähtus raha liikumine, samal ajal 7200 krooni laenamises sissemaksuorder puudus, küll aga oli süüdistatavale tema enda korraldusel tehtud tagasimakse viitega 02.01 laenulepingule, mille kohus hindas fiktiivseks. Süüdistatav ei osanud esitada ühtki mõistlikku seletust, millal ta reaalselt 7200 krooni MTÜ-le laenas ja miks ei kajastu 7200 krooni sissemakse raamatupidamises. 4.2 L. Ei esindaja leiab, et vaidlustatud kohtuotsus on L Eit puudutavas osas õige ja õiglane ning apellatsioonis pole esitatud ühtegi väidet, mis annaks alust selles kahelda. Süüdistuses KarS § 121 järgi heidetakse apellatsioonis kohtule ette kannatanu ütluste eelistamist süüdistatava ütlustele läbi viite kannatanu tervisele ning seda, nagu ei oleks jälgitav kohtu veendumuse kujunemine. Nimetatud väide on pealiskaudne ja ühekülgne. Maakohuson kohtuotsuse lehel 14 – 15 loogiliselt, jälgitavalt ja motiveeritult esitanud seisukoha D.N-i süüs KarS § 121 järgi. Kusjuures, käsitlemist on leidnud tunnistajate G. Ru, A. L, E. Ti ja M. Ki ütlused, millised kinnitavad D.N-i poolset L. E´i väärkohtlemist 26.10.2005.a. №ortekodu söögitoas. Seega, kui apellandi väide on rajatud üksnes D.N-i süüd eitavale seisukohale, siis kohtu järeldus tuleneb erinevate tõendite kokkulangevusest kannatanu tunnistusega. Mis puutub aga kannatanu tervisesse, siis kohus on tõendite hindamisel sellega arvestanud.. Süüdistuses KarS § 201 lg 2 p 1 järgi ja 5 907,03 € väljamõistmises heidetakse kohtule ette sotsiaalministri 2001. aastal kehtinud määrusega nr 14 (15.01.2001.a.) mittearvestamist. Paraku hõlmab aga D.N-ile esitatud sellekohane süüdistus ajavahemikku juulist 2000.a. kuni jaanuarini 2006, olles seega apellatsioonkaebuses esitatust kordades erinev. Samuti omab tähtsust, et kannatanu kaitsja poolt esitati 25.08.2011.a. hagiavaldusega rida dokumente, sh erinevad Pärnu OKÜ №ortekodu ja Abja Vallavalitsuse vahelised koostöölepingud nr 48 ja 61. Need lepingud kinnitavad, et L. Ei viibimise kulud №ortekodus tasus vald. Seega, L E polnud №ortekodus riiklikul ülalpidamisel. Samas ei tõenda asjas miski, et D.N oleks millalgi pöördunud raha juurdeküsimise sooviga Valla poole. Pangakaarti puutuvalt on L. E järjekindlalt väitnud, et pole (v.a üks kord) oma pangakaardiga raha välja võtnud, ega kedagi teist selleks volitanud. Tema pangakaart koos teiste dokumentidega oli №ortekodu juhataja ehk süüdistatava D.N-i käes. Apellandi taaskordne etteheide süüdistatava ütlustega kohtupoolsele mittearvestamisele on paljasõnaline ja alusetu. Peale vanemprokuröri, aga samuti kannatanu kaitsja poolt kohtule esitatud kirjalike tõendite, on kohus asjassepuutuvalt üle kuulanud tunnistajad R. F, A. L, E. H ja M. J, kellede ütlustest saab teha vaid ühese järelduse – D.N-i väide selle kohta, nagu käinuks keegi L. Eiga tema raha pangast välja võtmas, on vale. Kindlasti omab tähtsust ka asjaolu, et D.N kui vastutaja raamatupidamise korrashoiu eest, ei 8

(12)osanud kohtus põhjendada, miks raamatupidamine ei kajasta L. Ei sissemakseid (istungi prot. 23.09.2011.a. lk. 6-7), ehkki süüdistatava väite kohaselt läinud kogu L. Ei raha tema ülalpidamiseks. 4.3 Apellatsioonile täiendavalt esitatud kirjalikus seisukohas märgib kaitsja järgmist: Prokurör on omapoolsete tunnistajatena kohtuliku uurimise käigus üle kuulanud kasvatajad, kes töötasid Pärnu OKÜ №ortekodus ajavahemikul 2004.a. kuni 2006.a., kuid D.N-ile esitatud süüdistus kannatanu L Ei rahade omastamises hõlmas ajavahemikku alates 2000. a. Seega ei saagi nimetatud tunnistajad endapoolsete tõeste ütlustega mitte mingilgi viisil kinnitada D.N-i süüd väidetavas kuriteos L E suhtes. Kannatanu L E oli Pärnu Maavalitsuse ja Pärnu Orvuna Kasvanute Ühenduse vahelise koostöölepingu /leping Riikliku Hoolekandeprogrammi „Erivajadustega isikute hoolekanne” rahastamise juurde/ alusel aastail 2000.a. kuni 2004.a.

1. a)toetatud elamise teenusel ja
2. b)toetatud töö teenusel. Antud lepingu kohaselt oli Pärnu OKÜ kohustatud kasutama maavalitsuse poolt eraldatud rahalisi vahendeid erivajadustega inimestele riikliku hoolekandeteenuse „toetatud elamise teenuse” ja „toetatud töötamine” osutamiseks. Nimetatud teenust osutas ühendus ka kannatanu L Eile. Pärnu Maavalitsuse poolt 24.11.2003.a. koostatud Akt nr. 4 Järelevalve teostamine MTÜ Pärnu Orvuna Kasvanute Ühenduse №ortekodus kinnitab veelkordselt D.N-i poolt korduvalt esitatud seisukohti, et riikliku süüdistaja poolt esitatud kirjalikud tõendid ei anna objektiivset ülevaadet süüdistuse sisuks olevatest asjaoludest. Eelpoolnimetatud akti kohaselt hinnati MTÜ Pärnu Orvuna kasvanute Ühenduse №ortekodu sisuline töö heaks , kusjuures ühendus on teenuste osutamisel järginud seaduse nõudeid. Mingeid rikkumisi ei tuvastatud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 5. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. 6. Alusetu on apellandi väide, et K. Ru löömise episoodis kannatanu ütlused ei haaku tunnistajate ütlustega. Nii kannatanu kui tunnistajad kirjeldavad toimunut põhijoontes sarnaselt. Nii K Ru, K Ru, S. R kui K. Se sõnul läksid nad koos A. Šilt, kes elas D.N-i juures, küsima tasu, mille viimane võlgnes K. Sele tehtud töö eest. K. S ja K R on nimetanud tehtud tööd ka konkreetsemalt – nende ütluste kohaselt käisid nad puid tegemas. Nii kannatanu kui tunnistajate sõnul tuli sel ajal, kui nad rääkisid A. Šiga, majast välja D.N, kes küsis, kes kellele võlgu on ning lõi seejärel K Ru jalaga. K R ja K. S on andnud põhjalikumaid ütlusi, mille kohaselt küsis D.N seda, kes kellele võlgu on, kõigilt eraldi. Kõik peale K Ru ütlesid D.N-ile, et keegi pole kellelegi võlgu. Ainult K R ütles, et A. Š on K. Sele võlgu, mille peale D.N süüdistas teda valetamises ja lõi teda jalaga vastu puusa. Ka A. Š möönis maakohtu istungil antud ütlustes, et K. S võis tema heaks tööd teha ja võis ka käia tema elukohas tehtud töö eest raha küsimas. Küll eitas A. Š kohtus antud ütlustes seda, et D.N lõi K. Ru jalaga. Nimetatud osas on maakohus aga ringkonnakohtu hinnangul põhjendatult jätnud A. Ši ütlused kõrvale. Nagu maakohus on märkinud, on ütlused selles osas vastuolus kannatanu ja teiste tunnistajate ütlustega. Olukorras, kus erinevate tõendite vahel esineb vastuolu, peabki kohus tõendeid hinnates otsustama, milline tõend on usaldusväärsem. Et A. Š ise möönis, et tema juures käidi küsimas töötasu, on maakohus õigesti märkinud, et A. Ši enda tegevus oli see, mis lõppkokkuvõttes K. Ru löömise kaasa tõi. Lisaks eelnevale tuleb märkida, et prokuröri taotlusel on maakohtu istungil ütluste usaldusväärsuse kontrolliks avaldatud A. Ši kohtueelses menetluses antud ütlused: „Kuna K seisis väga lähedal D.N-ile, siis saigi ta jalaga pihta.“. Vastuolu kohta ütlustes on A. Š öelnud: „Ma ei tea, ei mäleta, ei olnud sellist asja, ei mäleta.“ Kuivõrd A. Š on selle kohta, kas D.N vehkis käte või 9

(12)jalgadega andnud kohtueelses ja kohtumenetluses erinevaid ütlusi ega ole vastuolu põhjendanud, vaid on kohtus öelnud, et ei mäleta toimunut, tulebki tema ütlused ses osas kõrvale jätta. A. Ši ütluste ebausaldusväärsust suurendab asjaolu, e ta ei osanud maakohtu istungil kindlalt vastata ka küsimusele, kas ta läks siis, kui D.N välja tuli, majja või jäi välja. Kuna on võimalik, et ta läks löömise ajal majja sisse, on selge, et ta ei saagi anda ütlusi selle kohta, mis välisukse ees edasi toimus. Asjakohatu on apellatsiooni väide, et ükski tunnistaja ei suutnud kinnitada fakti, et D.N-i poolt jalaga löömise tagajärjel tekkis kannatanul tervisekahjustus ning ta tundis ka füüsilist valu. Enesestmõistetavalt peavad tõendatud olema kõik süüteokoosseisu tunnused, kuid see ei tähenda, et kõik kasutatud tõendid peaksid tõendama kõiki süüteokoosseisu tunnuseid. Tunnistajate K Ru, K. Se ja S. R ütlused tõendavad seda, et D.N lõi K. Ru jalaga vastu puusa, samuti kirjeldavad tunnistajad oma ütlustes üldist sündmuste käiku ning need ütlused langevad kokku kannatanu omadega. Seevastu seda, kas ta tundis valu, saabki ilmselgelt öelda eelkõige kannatanu ise. Käesoleval juhul ei toonud aga löök kaasa mitte ainult valu, vaid SA Pärnu Haigla EMO patsiendikaardi nr. 14676 (I kd. t.l. 159) kohaselt diagnoositi K Ril 12.10.

1. a, s.o samal päeval, kui D.N teda lõi, tervisekahjustus – puusa piirkonna põrutus, talle on tehtud uuringuid ja määratud kodune ravi. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et nimetatud diagnoos kinnitab kannatanu ütlusi selle kohta, et D.N lõi teda jalaga puusa piirkonda ning tekitas sellega tervisekahjustuse. Samuti on tõenäoline, et taolise tervisekahjustusega tekitati kannatanule ka füüsilist valu. Kohtukolleegium ei nõustu apellatsiooni väitega, nagu oleks maakohus jätnud andmata hinnangu D.N-i ütlustele. Nimetatud ütlusi on maakohus analüüsinud ja leidnud, et need on vastuolus muude, kohtu poolt usaldusväärseks tunnistatud tõenditega. Kohus leidis, et väide, et D.N võis K Ri tabada, kui ta osutas jalaga värava poole, nõudes K. Ru lahkumist, ei ole eluliselt usutav. Maakohus leidis, et taoline kogemata tabamine ei oleks saanud olla nii tugev, et oleks sundinud kannatanut pöörduma raviasutusse. Lisaks märkis kohus, et millelegi osutamine toimub tavaliselt käega, mitte jalaga. Ringkonnakohus peab mõlemat argumenti veenvaks ja nõustub nendega. Mis puutub väitesse, et D.N-i arvates tegeles K R narkootikumide (ecstasy) edasimüümisega, siis ei ole mingeid tõendeid selle kohta, et oleks esinenud vahetu või vahetult eesseisev oht, mida D.N oleks pidanud tõrjuma. Lisaks tuleb märkida, et kuna D.N eitab K. Ri tahtlikku löömist, ei saa ka sel põhjusel rääkida tahtlikust hädakaitse teostamisest, mis välistaks õigusvastasuse.
2. Ka L. Ei löömise episoodis leiab kaitsja, et maakohus on alusetult jätnud tähelepanuta D.N-i ütlused ning eelistanud alusetult kannatanu ütlusi. Apellatsioonis on väljendatud arusaamatust, kuidas saab anda alust kannatanu ütluste eelistamiseks see, et kannatanu on lihtsameelne. Ringkonnakohus peab maakohtu viidet kannatanu lihtsameelsusele asjakohaseks, kuna maakohus on sellega haakuvalt lisanud, et kannatanul ei ole kalduvust fantaseerida või valetada. Seega avaldas maakohus arvamust, et L. Ei puhul ei ole eeltoodud asjaoludest tulenevalt alust arvata, et ta võiks toimunu välja mõelda. Oluline on aga ringkonnakohtu hinnangul see, et nimetatud episoodis ei ole tegemist sõna sõna vastu olukorraga, vaid kannatanuga sarnaseid ütlusi on andnud ka mitmed tunnistajad.
3. Sarnaselt eelnevate episoodidega ei saa nõustuda kaitsja etteheidetega maakohtule selle kohta, et ta on alusetult ja ainult sellele tuginedes, et tegemist on politseiametnikuga, eelistanud kannatanu ütlusi süüdistatava omadele. Ka selles episoodis tuleb arvestada sellega, et kohus ei ole tuginenud üksnes kannatanu ütlustele, vaid viimastega langevad kokku ka tunnistaja I. Ei ütlused.
4. Ebaõige on kaitsja seisukoht, et sotsiaalministri 15.01.
5. a määrus nr 14 „Erivajadustega inimeste riikliku hoolekande teenuste osutamisega seotud tegevuskulude katmise kord
6. aastal“ 10

(12)välistab D.N-i süü L. Ei vara omastamises, kuna selle määruse kohaselt pidi majutuse ja toitlustamise eest ise tasuma. Asjaolu, et majutuse ja toitlustamise eest ei tasunud riik, ei tähenda, et isiku eest ei oleks tohtinud vastavaid kulusid tasuda keegi teine. L. Ei ülalpidamiskulusid maksis Abja vald. Nagu maakohtu otsuses märgitud, on Abja vald 14.06.2000 a. sõlmitud koostöölepingust Abja vallavalitsuse ja Pärnu OKÜ №ortekodu vahel nähtuvalt võtnud kohustuse L Ei ülalpidamiskulutuste kandmiseks tema viibimisel №ortekodus summas 855 krooni kuus (VII kd. t.l. 48-49). 01.01.2004 a. sõlmitud uue koostöölepinguga on vallavalitsus võtnud kohustuse L Ei ülalpidamiskulude kandmiseks summas 3000 krooni kuus (VII kd. t.l. 50-51). Abja vallavalitsuse teatisest 26.01.2006 a. nähtub, et nende poolt on alates 2000 a. juunist Pärnu OKÜ №ortekodu arvele L Ei ülalpidamiseks kantud 2000 a. 9568 krooni, 2001 a. 18067.50 krooni, 2002 a. ja 2003 a. kummalgi 21900 krooni, 2004 a. 36000 krooni ning 2005 a. 40800 krooni, seega kogusummas 148235.50 krooni ehk 9473.98 eurot (I kd. t.l. 88-90). Abja valla sotsiaaltöötaja M S kinnitas maakohtus eeltoodud lepingute sõlmimist №ortekodu ja vallavalitsuse vahel ning seda, et vald tasus №ortekodule vastavalt arvetele ka rohkem, kui oli ettenähtud lepingus. Tunnistaja M Ü, kes töötas ajavahemikus 2004 a. kuni 2005 a. №ortekodus raamatupidajana, andis samuti ütlusi selle kohta, et L Ei ülalpidamiskulusid maksis vald tema kui raamatupidaja poolt koostatud hooldustasu arvete alusel. Kohus on andnud hinnangu ka süüdistatava väidetele, märkides: „Süüdistatava väited selle kohta, nagu oleks vald L.Ei ülalpidamiseks maksnud 1000 krooni ning 2000 krooni pidi maksma L E ei ole tõepärane, kuivõrd 2004 a. tasus vald L Ei ülalpidamiseks 3000 krooni ning 2005 a. koguni 3400 krooni kuus. 2000 a. kuni 2003 a. majandusaruannetest nähtub, et vald on ülalpidamiskulusid hüvitanud kasvandiku kohamaksumuse piires (IV kd. t.l. 170-195). Samas ka juhul, kui valla poolt ülekantud summa ei oleks katnud kõiki kasvandiku ülalpidamisega seotud kulusid, ei andnuks see alust võtta ühepoolselt ilma kasvandiku nõusolekuta tema arveldusarvelt sinna laekunud pensionit või toetusi.“ Lisaks märkis kohus, et kriminaalmenetlusega ei ole kindlaks tehtud, et №ortekodu raamatupidamises kajastuksid 107-l korral sularaha sissemaksed L Ei arvelt №ortekodule tema ülalpidamiseks, millest nähtub, et D.N-i ütlused selle kohta, nagu oleks raha L Ei ülalpidamiseks läinud tema sularahana tema ülalpidamiseks ja pealegi L Ei nõusolekul, on paljasõnalised. Maakohus on põhjendanud ka seda, miks ta leiab, et omastamise on toime pannud just D.N – esiteks tõdes maakohus rea tunnistajate ütlustele tuginedes, et L. EEi pangakaart oli D.N-i valduses, täpsemalt tema kabinetis olnud seifis, L. E ise sellele vabalt ligi ei pääsenud. Teiseks arvestas maakohus pangaautomaatide asukohaga, kust raha oli välja võetud, leides, et need ei asunud piirkonnas, kus võis liikuda L. E, küll asus pangaautomaat, kust korduvalt raha välja võeti D.N-i koduteel. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuses on põhjalikult põhistatud seda, miks maakohus peab D.N-i süüd tõendatuks ning ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega. 10. Seonduvalt MTÜ Pärnu Orvuna Kasvanute Ühenduse vara omastamise episoodiga märgib kohtukolleegium, et peab ka selles osas maakohtu otsuses esitatud seisukohta põhistatuks ning põhjendatuks. Nõustuda ei saa kaitsja väitega, et kohtueelse ega ka kohtuliku uurimise käigus ei ole ümber lükatud süüdistatava väidet, et peale seda, kui ühendus lõpetas oma faktilise tegevuse Pärnus XXX tn-l, koliti kogu ühenduse asjaajamine ning varalised vahendid papsaare küla XXX kinnistule. Ringkonnakohus nõustub prokuröri kirjalikus vastuses märgituga, et tunnistajate (M. B, R. F, J. J) ütluste kohaselt tegutses ühendus XXX tn-l 2006. aastani. Läbiotsimine, mille käigus leiti ühenduse vara D.N-i kodust, toimus 09.05.2005. a. Seega ei ole asjakohane väide, et ühenduse vara viidi D.N-i elukohta pärast seda, kui ühendus oli XXX tn-l faktilise tegevuse lõpetanud. Kuivõrd faktiliselt tegutses ühendus 2005. aastal XXX tn-l ning ühenduse juriidiline aadress muudeti alles 2010. aastal, ei olnud vara väidetava hoidmise ajal D.N-i elukohal mingit faktilist ega juriidilist sidet MTÜ-ga. Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et maakohtu otsuse tühistamiseks ei ole ka nimetatud süüdistuse osas mingisugust alust. 11

(12)11. Eelnevast tulenevalt ja tuginedes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Apellatsiooni esitanud kaitsja taotles riigi õigusabi osutamise eest tasu kokku 268, 45 eurot, kohtukolleegium rahuldas taotluses 230,4 euro ulatuses. Vastavalt KrMS § 185 lg 2 jääb kaitsjale makstud tasu süüdistatava kanda. Sten Lind Ivi Kesküla Malle Preimer 12