4-15-6735 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 07. oktoober 2015, Tallinn Väärteoasja number 4-15-6735 (2302,15,010560) Kohtunik Märt Toming Kohtuistungise

§ 227

lg 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks Kohtuvälise menetleja esindaja: Enel Kuiv Menetlusest osa võtnud isikud Menetlusalune isik: XXX; elukoht: XXX A.N , ik: RESOLUTSIOON 1. Jätta A.N kaebus Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja komissar Lilia Protsykova 22.07.2015 otsusele väärteoasjas nr 2302,15,010560 A.

§ 227

lg 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks rahuldamata. 2. Jätta Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja komissar Lilia Protsykova 22.07.2015 otsus väärteoasjas nr 2302,15,010560 A.

§ 227

lg 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks muutmata ja tühistamata. 3. Määratud põhikaristuse, s.o mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise 6-kuuline tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 6-kuulise tähtaja möödumisel. 4. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba loovutada Maanteeametile. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates 1 kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on seitsmepäevase tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates otsuse kuulutamisest, s.o alates 07.10.2015. Kui kassatsioonkaebuse esitamise soovist 7 päeva jooksul ei teatata, jõustub kohtuotsus 15.10.2015. Kassatsiooniõiguse soovist 7 päevase teatamistähtaja jooksul teatamise korral on kassatsiooni esitamise viimane tähtaeg 06.11.2015. Kui kassatsioonkaebuse esitamisest teatamise järgselt kassatsiooni ei esitata, jõustub kohtuotsus 07.11.2015. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja komissar Lilia Protsykova 22.07.2015 otsusega väärteoasjas nr 2302,15,010560 karistati A.N LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks, selles, et A.N juhtis 02.07.2015 kella 23.18 paiku Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa 11 km esmase juhtimisõigusega juhina mootorsõidukit asulavälisel teel kiirusega 153+/- 5 km/h, millega ületas esmase juhtimisõigusega juhile lubatud suurimat sõidukiirust 90 km/h mitte vähem kui 58 km/h võrra, millega rikkus LS § 50 lg 2 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse, milles kokkuvõtvalt on märgitud, et karistus on liiga karm. Selgitab, et pani süüteo toime kuna ei jälginud kiirusenäitu ning auto liikumisest ei saanud samuti aru, et liigub lubatud kiirusest suurema kiirusega. Kahetseb tehtut ja oskab vigadest õppida. Ei pea vähest sõidukogemust võrdseks hoolimatuse ja vähese vastutustundega nagu on väitnud kohtuväline menetleja oma otsuses. Puudub hetkel töökoht ja iseseisev sissetulek, kuid plaanis on minna tööle isa firmasse ning töökoha saamine on seotud juhilubade kasutamise vajadusega. Palub muuta juhtimisõiguse äravõtmine rahatrahviks. Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja kaebuse juurde ning selgitas, et sõitis eessõitvale autole järgi, autos oli veel 4 inimest, meeleolu oli elav ja ta ei pööranud kiirusele tähelepanu. Vaatas, et kiirus on 125-126 km/h ja tema ees olev auto sõitis täiesti eest ära. Juhtimisõigus on olnud alates 16.04.2015. Töökohta veel ei ole, kuid juhtimisõigus oleks töö saamise puhul vajalik tööriistade toomiseks ja viimiseks. Kahetseb tehtut. Kohtuvälise menetleja esindaja seisukoht Kohtuväline menetleja palub jätta kaebus rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus muutmata. Tegemist on juhiga, kes pelgalt 3 kuud omab juhtimisõigust. Asjaolu, et alles hiljuti sooritas teooriaeksami tähendab, et algajal juhil on liiklusnõuded värskemalt meeles. Paraku on mootorsõiduk liikluses enamohtlik liikumisvahend ja juhi poolt tehtud vigade tõttu kaotab teedel elu väga palju inimesi. Statistika järgi on kõrge hukkunute arv tingitud sellest, et ületatakse lubatud suurimat sõidukiirust, sõidetakse alkoholijoobes. Antud juhul oli tegemist hämara õhtutunniga, teekate oli kuiv, ilmastikuolud head. Menetlusaluse isiku juhitud sõidukis viibis veel 4 kaasreisijat, kelle elu ja tervise pani menetlusalune isik väga otsesesse ohtu. Menetlusalune isik on oma kaebuses rõhutanud, et tema selline käitumine ei tähenda, et tal oleks vastutustunnet vähem. Kohtuvälise menetleja arvates saab teo toimepanemist tõlgendada otseselt vähese vastutustundega, kuna menetlusalune isik vaatas spidomeetrit, nägi kiirust 125-126 km/h ja ei teinud midagi. Tegelikult mõõdeti tundvalt suurem kiirus 152+- 5. Lubatud sõidukiiruse ületamine oli seega menetlusalusele isikule teada ning tegu toime pandud tahtlikult. LS § 227 lg 3 järgi on menetlusaluse isik süü antud kiiruse ületamise juures maksimumi lähedane. Sellise kiiruse ületamise eest on õigus kohaldada ka lisakaristust, LS § 227 lg 2 p 5 sätestab mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise 3 kuni 6 kuuks. Ühiskonna 2 õiguspärane ootus on, et nii ohtlikult käituvad isikud tuleb liiklusest kõrvaldada, vähemalt seniks kui kannavad karistust. Kergendava asjaoluna on arvestatud süü tunnistamisega. Antud hetkel isik ei ole tööle asunud, ja vahendid, millest soovib rahatrahvi tasuda, on välja teenitud vanemate poolt. Isiku tööülesanded valdavas osas ei oleks seotud juhtimisõigusega, tema ennustatav töökoht on ühistranspordiga varustatud. Arvestades süü suurust, varasemat käitumist liikluses, s.o ei ole rikkumisi, tehiolusid ja et puudub püsiv sissetulek, lisaks eri- ja üldpreventiivseid eesmärke, siis on kohtuväline menetleja seisukohal, et karistus on määratud õigesti ja proportsionaalselt. Karistuse muutmiseks või vähendamiseks võimalust ei näe. Palub jätta lahend muutmata. Maakohtu seisukoht Kohus tutvunud esitatud kaebusega, kuulanud ära kaebuse esitaja selgitused, kohtuvälise menetleja arvamuse ning tutvunud kohtule kohtuistungil esitatud täiendavate kirjalike tõendite ja kohtule edastatud väärteoasja kirjalike materjalidega, asub alljärgnevale seisukohale. Tulenevalt asjaolust, et V™S § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama V™S § 133 loetletud küsimused. V™S § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele V™S § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10). Liiklusjärelevalve käigus koostatud kiirusmõõturi kasutamise protokollist nähtub, et kaebuse esitaja A.N juhitud sõiduki Audi A6 reg. märgiga XXXsõidukiiruse mõõtmiseks kasutati 02.07.2015 kella 23.18 paiku kiirusmõõturit Stalker DSR 2X, milline oli taadeldud. Kiirusmõõturi näidu kohaselt oli kaebuse esitaja juhitud sõiduki sõidukiiruseks 153 km/h asulavälisel teel, kus suurimaks lubatud sõidukiiruseks oli menetlusaluse isiku, kui esmast juhiluba omava sõidukijuhi jaoks 90 km/h. Vastavalt mõõtemetoodikale arvestati mõõtmisel laiendmääramatust +/- 5 km/h, mistõttu oli lõplikuks mõõtetulemuseks 148 km/h ja lubatud sõidukiiruse ületamise määraks oli seega mitte vähem kui 58 km/h. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja, kasutades taadeldud mõõtevahendit, järgides seejuures mõõtemetoodikat. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg-s 3 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud V™S § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3). Kuna menetlusalune isik juhtis sõidukit kiirusega, mis ületas esmase juhtimisõigusega juhile lubatud suurimat sõidukiirust (90 km/

1. h)mitte vähem kui 58 km/h, siis rikkus menetlusalune isik LS § 50 lg 2 nõudeid ja tegemist on väärteoga LS § 227 lg 3 mõttes ja see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4). 3 Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja komissar Lilia Protsykova, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik V™S § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning kuivõrd tegemist on politseiametnikuga, siis V™S § 10 lg 3 1 mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Menetlusalust isikut karistati LS § 227 lg-s 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. LS § 227 lg 3 kohaselt karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 41-60 km/h rahatrahviga kuni 200 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni ning LS § 227 lg 5 p 2 kohaselt võib kohaldada ka lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kolmest kuust kuni kuue kuuni. Seega järeldub, et kohtuvälise menetleja määratud põhikaristus, 6-kuuline juhtimisõiguse äravõtmine, on LS § 227 lg-s 3 ettenähtud sanktsiooni keskmine määr. Kohtuväline menetleja on leidnud, et menetlusaluse isiku puhul on tegemist ohtliku ja jämeda liikluseeskirja nõuete rikkumisega, mille puhul põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamine on põhjendatud. A.N näol on tegemist esmast juhtimisõigust omava isikuga, kes omab mootorsõiduki juhina liikluses veel vähest sõidukogemust, ta ei ole aru saanud, et osalemine liikluses tähendab ka endale vastutuse võtmist. Asulavälisel teel nii suures ulatuses lubatud suurimat sõidukiirust ületades pani isik toime enamohtliku väärteo seades ohtu nii iseenda kui ka teiste kaasliiklejate elu ja tervise. Seetõttu ja lähtudes õiguskorra kaitsmise huvidest, tuleb tema suhtes kohaldada põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja määratud karistuse liigi ja karistuse määraga ning leiab, et karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistamise kohaldamise alustega (p 7) ja puudub alus väärteomenetluse lõpetamiseks V™S § 30 alustel (§ 133 p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteomenetluse lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks V™S § 133 p 9 mõttes. Ja kuna puudub taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju, siis puudub ka vajadus lahendada küsimus süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks (§ 133 p 10). Arvestades süüteo asjaolusid, s.h seda, et kiiruse ületamine mitte vähem kui 58 km/h ei saanud menetlusalusele isikule kuidagi jääda märkamata ja menetlusaluse isiku ütlusi, et ta oli teadlik sõidukiiruse ületamisest, leiab kohus, et antud süütegu pandi toime kavatsetult. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on kohtu arvates tuvastamist leidnud, et menetlusalune isik ületas esmase juhtimisõigusega juhiluba omavale juhile lubatud suurimat sõidukiirust (90 km/
2. h)mitte vähem kui 58 km/h võrra, millega rikkus LS § 50 lg 2 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo. Karistuse määramine Kohus nõustub kohtuvälise menetleja määratud karistuse liigi ja karistuse määraga ning põhjendab seda järgnevalt. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. 4 Käesoleval juhul võib lubatud suurima sõidukiiruse ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 227 lg 3 mõttes on väga suur, kuna lubatud suurimat sõidukiirust on LS § 227 lg-s 3 nimetatud vahemikku silmas pidades ületatud ülemmäära lähedasena, s.o 58 km/h võrra, mis on LS § 227 lg 3 järgi süüteo kvalifitseerimise ülemmäära 60 km/h lähedal. Antud väärteo eripära arvestades sõltub süü suurus isiku lubatud piirmäära ületavast sõidukiiruse ületamise määrast ehk mida rohkem lubatud suurimat sõidukiirust ületatakse, seda suurem on ta süü ja seda suurem peab olema ka määratud karistus. See on tuletatav juba seadusest endast, kus on sätestatud karistuse määrad diferentseeritult vastavalt lubatud piirmäära ületamisele. Arvestades LS § 227 lg 3 piirmäärasid, milleks on 41-60 km/h, siis menetlusaluse isiku lubatud piirmäära ületamine oli 58 km/h ehk sätestatud piirmäära ülemmäära lähedane, seega on ka isiku süü väga suur ja karistus peab vastama vastava karistuse määra maksimummäära lähedale. Karistuseks on LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest ette nähtud rahatrahv kuni 200 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni 12 kuuks. Karistuse liigi valikul tuleb lähtuda nii menetlusaluse isiku süü suurusest, kui varasemast liikluskäitumisest. Kuigi isikul puuduvad varasemad liiklusalased süüteod, tuleb antud juhul arvestada menetlusaluse isiku suurt süüd, samuti asjaolu, et menetlusalusel isikul puuduvad iseseisvad rahalised vahendid ning töökoht. Seega leiab kohus, et antud juhul ei ole otstarbekas mõista rahalist karistust, kuna see ei kannaks piisavat karistuse eesmärki ning see karistus ei oleks täidetav. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtuvälise menetleja otsusest nähtuvalt on karistust kergendava asjaoluna arvestatud süü tunnistamist. Kohus juhib tähelepanu, et süü tunnistamist ei ole võimalik kergendava asjaoluna arvestada. KarS § 57 lg 1 p 3 esimese alternatiivi kohaselt on kergendava asjaoluna arvestatav süü ülestunnistamisele ilmumine ja sel juhul ilmub isik ise menetleja juurde üles tunnistama süütegu, mille toimepanemisest või toime panijast menetleja eelnevalt teadlik ei olnud. Antud juhul peeti kaebuse esitaja kinni seetõttu, et ta ületas lubatud sõidukiirust. Seega tuvastatakse süü olemasolu mitte sõltuvalt süü tunnistamisest või eitamisest, vaid mõõtevahendi näiduga. Väärteotoimiku materjalide kohaselt on menetlusalune isik avaldanud kahetsust nii menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollis, vastulauses väärteoprotokollile kui kohtule esitatud kaebuses. Kahetsust avaldas menetlusalune isik ka kohtuistungil, seega peab kohus võimalikuks sellega arvestada. Samas on kohtuväline menetleja juba kergendava asjaoluna arvestanud asjaolu, mida ei saanud kergendava asjaoluna arvestada. Seetõttu leiab kohus, et kergendava asjaoluna saab arvestada kahetsust, kuid mitte rikkumise tunnistamist. Sellest tulenevalt on tegemist ühe kergendava asjaoluga ning karistuse määramisel on kohtuväline menetleja kergendava asjaolu esinemist juba arvestanud ja kohus ei saa kergendavad asjaolu kaebemenetluses uuesti arvestada. KarS § 56 lg 1 kohaselt tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna. Kaebuse esitajale süüks arvatud määral suurimat lubatud sõidukiirust saab ületada vaid teadlikult ja tahtlikult, kuivõrd kiiruste vahe lubatu ja tegeliku vahel on niivõrd suur. Kohus leiab, et kuna antud juhul on tuvastatud nii piirmäära oluline ületamine kui ka menetlusaluse isiku hoolimatu suhtumine oma teosse, saab juba eripreventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt asuda seisukohale, et juhtimisõiguse äravõtmine põhikaristusena on põhjendatud. Karistuse määramisel tuleb lisaks eelmärgitule lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukijuhid, kes ei täida liikluskorda tagavaid õigusnorme korrektselt. Kaebuse esitanud isiku väärteoasja materjalidest nähtuvalt eiras kaebuse esitaja teadlikult liiklusnõudeid. Kaebuse esitaja ütluste kohaselt sõitis ta enda arvates 125-125 km/h, 5 seega teadlikult ja tahtlikult ületas lubatud sõidukiirust kuskil 35 km/h. Samas kaebuse esitaja ei adunud, et tegelik kiirus oli palju suurem, s.o 148 km/h. See näitab, et kaebuse esitajal on vaid paarikuune sõidukogemus ja ta ei oska oma sõidukiirust adekvaatselt hinnata, mis kohtu arvates muudab sellise sõidukijuhi liikluses eriti ohtlikuks. Samuti juhib kohus tähelepanu sellele, et autos viibis veel 4 inimest, kelle elu ja tervise pani menetlusalune isik oma vastutustundetu kihutamisega ohtu. Seda enam, et tegemist oli esmast juhtimisõigust omava isikuga, kellel oli sõidukogemust vaid paar kuud ja kes peaks piisava sõidukogemuse puudumise tõttu olema eriti ettevaatlik ja erilise tähelepanuga liiklusseaduse nõudeid järgima. Seetõttu, arvestades menetlusaluse isiku poolt toimepandud teo iseloomu, leiab kohus, et kohtuväline menetleja on põhjendatult asunud seisukohale, et ka õiguskorra kaitsmise huvidest lähtuvalt rahaline mõjutamine kaebuse esitajat liikluses õiguskuulekalt ja teiste ohustamist vältivalt käituma ei sunni ja kaebuse esitaja suhtes tuleb kohaldada teiseliigilist põhikaristust, mille tulemusena ohtlik liikleja liiklusest kõrvaldatakse. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvalisust. Eeltoodud asjaoludel on kohus seisukohal, et kohtuvälise menetleja poolt põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine on peale süü suuruse põhjendatud ka eri- ja üldpreventiivsetest kaalutlustest lähtudes. Samuti juhib kohus tähelepanu asjaolule, et menetlusaluse isiku kaebus kannab endas ainsat eesmärki kergendada oma olukorda. Kuna kohtuvälises menetluses ei õnnestunud juhtimisõiguse äravõtmist vältida, siis püütakse kohtule esitatud kaebuses seda saavutada kaebemenetluses. Seejuures taotletakse kaebuses määratud karistuse asendamist rahatrahviga. Kui seadusandja on antud väärteo puhul ette näinud karistuse, milleks on rahatrahv või juhtimisõiguse äravõtmine, siis kohus juhib tähelepanu ka LS § 227 lg 5 p 2, mille kohaselt võib lisaks põhikaristusele määrata ka lisakaristuseks juhtimisõiguse äravõtmist, s.t liiklusseaduse alusel oleks ka esmakordse rikkumise puhul võimalik määrata põhikaristusele lisaks lisakaristus juhtimisõiguse äravõtmise näol. Seega on menetlusaluse isiku puhul karistust määrates järgitud juba kergemat karistamise viisi ja loobutud rahatrahvi kohaldamisest, jättes lisaks põhikaristusele lisakaristuse määramata. Iseseisva sissetulekuta isiku karistamine rahatrahviga olnuks ilmselgelt kaebuse esitajat liialt koormav karistus. Sissetuleku olemasolu tõestuseks on kaebuse esitaja esitanud kohtule pangakonto väljavõtte ajavahemikust 01.06.2015 kuni 31.08.2015. Nimetatud väljavõttest nähtub vaid raha laekumine kontole, kuid väljaminekute kohta andmeid esitatud ei ole. Sissetulekute kohaselt on kontole kandnud rahalisi vahendeid üldjuhul kaebuse esitaja isa ja lisaks sellele on tehtud sularaha sissemakseid kontole, milliste rahaliste vahendite päritolu ei ole tuvastatav. Üheselt on aga tuvastatav see, et ükski laekumine ei viita sellele, et tööandja oleks kandnud kontole töötasu. Seega kohtuke esitatud andmed rahaliste vahendite olemasolu kohta ei viita kaebuse esitaja töisele sissetulekule, so alalisele sissetulekule. Kuna kohtule ei ole esitatud andmeid kontolt kulutatud rahaliste vahendite kohta, ei ole seetõttu võimalik tuvastada ka kaebuse esitaja tegelikku majanduslikku olukorda, mis võimaldaks asuda seisukohale, et kaebuse esitaja majanduslik olukord võimaldab rahatrahvi tasuda. Seejuures on nii vastulauses kui ka kaebuses kohtule märgitud, et kaebuse esitaja asub tööle ja tööle sõitmiseks ning tööülesannete täitmiseks on tal vajalik juhtimisõigus. Kaebuse läbivaatamise ajaks aga kohtule mingeid tõendeid sellise töökoha või töösuhte olemasolu kohta ei esitatud. Sellest saab järeldada, et ka kaebuse läbivaatamise ajaks ei olnud kaebuse esitajal töist sissetulekut, mis võimaldaks teha järeldusi kaebuse esitaja iseseisva sissetuleku ja rahalisi kohustusi täita võimaldava majandusliku olukorra kohta. Seejuures on kohtuväline menetleja kohaldanud kaebuse esitaja suhtes karistust ettenähtud sanktsiooni keskmises määras, kuigi süü suurus eeldanuks karistuse määramist oluliselt rangemana. Sellest saab järeldada, et kohtuvälise menetleja jaoks on olnud kergendav asjaolu oluliseks teguriks karistuse kergendamisel vaatamata süü suurusele. Seega on karistus juba niigi leebe ja väärteoasjas ei ole tuvastatud asjaolusid, mis peaks tingima sellise leebe karistuse veelkordse kergendamise. 6 Seonduvalt kaebuses osutatud juhtimisõiguse vajalikkusega võimaliku tulevikus tehtava töö iseloomu kohta märgib kohus, et see on küll inimlikust aspektist vaadatuna mõistetav, kuid ei ole aluseks juhtimisõiguse ära võtmata jätmiseks. Senise kohtupraktika kohaselt ei ole töökoha kaotamise võimalus iseenesest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistav asjaolu, sest KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu (RK 3-1-1-26-10). Menetlusalusel isikul liikumispuude olemasolu kohta aga kohtule andmeid esitatud ei ole. Seega kaaludes riivatavaid õigushüvesid, asub kohus seisukohale, et antud olukorras kaaluvad kollektiivsed õigushüved kaasliiklejate ning ka kaebuse esitaja enda elu ja tervise näol üles kaebuse esitaja võimaliku muutuse edaspidise töökoha valikul. Kohus peab vajalikuks märkida, et juhtimisõiguse olemasolu ei saa olla töötamise eeltingimus. Kui aga isik leiab, et temal on töö leidmine võimalik vaid juhtimisõiguse olemasolul, siis peab isik ka liikluses käituma viisil, mis juhtimisõiguse säilimise tagab, s.o käituma liikluses õiguskuulekalt ja liiklusnõudeid järgides, mistõttu peaks isik piisava huvi ja hoolsuse ülesnäitamisel tegema kõik enesest oleneva, et tema olukord tema enese tahtliku õigusvastase käitumise tõttu liikluses ei halveneks. Menetlusesemeks oleva väärteo toimepanemine aga viitab üheselt sellele, et kaebuse esitaja suhtub nii võimalikesse karistustesse kui ka enese ja teiste ohutusse ükskõikselt ning kaebuses toodud asjaolud ja menetlusaluse isiku tegelik objektiivne käitumine on omavahel vastuolus, s.t võimaliku tulevase töökoha kaotamise võimalus ei sundinud kaebuse esitajat liikluses õiguskuulekalt käituma. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Seega puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. Märt Toming Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 7