KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja 15.juuni 2012 Jõhvi kohtumajas koht Väärteoasja number 4-12-1431 (2440,12,001123) Kohtunik Inna Kirsipuu Kohtuistungi sekret

§ 132

p 1, 133-135 kohus Menetlusalune isik OTSUSTAS: Jätta D.L-i (D.L) kaebus rahuldamata ning kohtuvälise menetleja Ida Prefektuuri vanemväärteomenetleja Meelis Kaevu 12.03.2012 otsus väärteoasjas nr 2440,12,001123 muutmata. Rahatrahv tasuda edasikaebamisetähtaja (s.o 30 päeva) jooksul Rahandusministeeriumi arvele nr 10220034796011 SEB Pangas või arvele 1 221023778606 Swedbank 10220125060850. pangas märkides kohustusliku viitenumbri Edasikaebamise kord. Kohtuotsuse peale on õigus esitada kassatsioon Riigikohtule Viru Maakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on kohtu kantseleis menetlusosalistele tutvumiseks kättesaadav. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest Viru Maakohtule kirjalikult teatama seitsme päeva jooksul, alates kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest ehk hiljemalt 20.06.2012 Kassatsiooni esitamise õigus on üksnes vandeadvokaadist isikul. Kohtuotsuse terviktekst on kohtu kantseleis kättesaadav 15.06.2012 Kohtuotsus jõustub alates kohtuotsuse tervikteksti kättesaadavusest 30-päevase tähtaja möödumisel (ehk 17.07.2012 ) juhul kui ükski menetlusepool ei ole kassatsiooni esitanud. MENETLUSE KÄIK 21.02.2012 koostas politseiametnik J. Mxxx väärteoprotokolli AB 1226137 D.L-i suhtes selle fakti kohta, et tema xxx. kilomeetril juhtis mootorsõidukit kiirusega 75 pluss miinus 3 km/h, suurim lubatud kiirus on antud teelõigul 50 km/h, seega ületas sõidukiirust mitte vähem kui 22 km/h, millega rikkus LS § 15 lg 1 p 2 nõudeid ja tegu kvalifitseeritakse LS § 227 lg 2 alusel. Väärteoasjas esitas menetlusalune isik vastulause lk 15-16, milles väitis, et ta ei ole talle süüksarvatud väärtegu toime pannud. Peamiseks argumendiks on vastulauses toodud kiiruse mõõtmise koha koordinaatide puudumine, videosalvestise puudumine, millest tulenevalt leiab menetlusalune isik, et tema suhtes on rikutud menetlusõigusega, nimelt

§ 19

lg 1 p 1 – õigus teada millest väärteoasja isiku suhtes menetletakse, p 4 – õigus anda ütlusi ja esitada tõendeid, p 5 - õigus teada menetlustoimingi eesmärki, p 6 - tutvuda menetlustoimingu protokolliga ja p 7 – õigus vaidlustada menetlustoiming ja lahend seaduses ettenähtud korras. Kui isik ei tea kus kohast mõõdeti tema sõiduki sõidukiirust, et ole tal võimalik ennast kaitsta ja esitada ennast õigustavaid argumente. 12.03.2012 tegi vanemväärteomenetleja M. Kaev otsuse väärteoasjas, millega leidis, et D.L-i süü LS § 227 lg 2 järgi ettenähtud väärteoasjas on kinnitust leidnud tunnistajate A. Mxxx ja J. Uxxx ütluste ja kiirusmõõteseadme kasutamise protokolliga. Karistuseks määrati rahatrahv 20 trahviühikut summas 80 eurot. 2 KAEBUSE SISU 06.04.2012 esitas menetlusalune isik kohtule kaebuse nimetatud kohtuvälise menetleja otsuse peale, milles jätkuvalt leidis, et ta ei ole väärtegu toime pannud. Ei ole tuvastatud, kus kohast mõõdeti tema sõiduki sõidukiirust. Väärteoprotokollist nähtub, et protokoll koostati

1. Kilomeetril, mõõdeti aga 6.kilomeetril, millest võib järeldada, et politseinikud ise kahtlesid, kas just tema on rikkuja. Lisaks on esinenud keerulisi ilmastikuolusid. Menetlusalune isik on seisukohal, et peab olema täpselt tuvastatud rikkumise koht ja kilomeetrilise täpsusega määratlemine ei ole piisav. Samuti leiab menetlusalune isik, et politseinikest tunnistaja ei saa asuda täitma oma ütlustega kiirusemõõteseadme kasutamise protokollis olevaid lünke, näiteks selgitades, kus asus mõõtmise koht. See oleks vastuolus KrMS § 66 lg
2. POOLTE SEISUKOHAD KOHTUISTUNGIL Kohtuistungil jäi menetlusalune isik oma varasema seisukoha juurde, lisades, et kohtuvälise menetleja otsus peab olema tühistatud juba sellegipärast, et selle sisu ei ole jälgitav ja karistusotsuse puuduvad igasuguseid põhjendusi, miks kohtuväline menetleja leiab, et menetlusalune isiku tegu on väärtegu ja et menetlusalune isik on just see isik, kes nimetatud väärteo toime pannud. Menetlusalune isik osutas faktile, et kohtuistungil on tuvastatud, et 21.02.2012 sajas lund. Tunnistaja J. Uxxx ütlustest nähtuvalt oli lumesadu tugev. Sel juhul ei ole kiiruse mõõtmine lubatud. Kohtuväline menetleja jäi seisukohale, et kiirus oli mõõdetud metoodikat järgides. Lumesadu iseenesest ei takista sõidukiirust mõõtmist, välja arvatud tugev. Politseinikest tunnistaja A. Mxxxi ütlustest lähtuvalt, esines mõõdukat lumesadu, mis ei takistanud sõidukiiruse mõõtmist. Kohtuväline menetleja palus jätta otsus muutmata. KOHTUISTUNGIL UURITUD TÕENDID JA ANALÜÜS Tunnistaja J. Uxxx andis ütlusi, et 21.02.2012 tema ja menetlusalune isik sõitsid autoga xxx poole õhtusel ajal. Oli hämar ja tugev lumesadu, lund tuiskas tuuleklaasilt ülesse. Teel xxx) tekkis jutt, et ilmastik on selline, et tuleb kiirust maha võtta. Menetlusalune isik kasutas püsikiiruse hoidjat. Tunnistaja vaatas spidomeetrit ja võib kinnitada, et püsikiiruseks oli valitud 70 km/h. xxx peal sõitis neile ette kõrvalteelt teine auto ja menetlusalune isik pidi järsult pidurdada. Pärast xxx risti jõudiski kohale politseiauto. Politseinikud esitasid süüdistuse kiiruse ületamises. Menetlusaluse isiku küsimustele vastates selgitas tunnistaja, et ta ei mäleta, et 50kilomeetri piirangualasse jõudmisel oleks menetlusalune isik kiiruse vähendanud. 3 Tema arvates sõitis menetlusalune isik püsiva kiirusega. Esimene pidurdamine oligi Tammiku risti peal kui ette sõitis teine auto ja kohale jõudis ka politseiauto. Kohtuvälise menetleja küsimusele vastates selgitas tunnistaja, et püsikiiruse hoidja oli kasutatud juba enne 70 km/h piirangualasse jõudmist, sellele järgneb 50kilomeetri piiranguala, ja seal tema arvetes kiirus muudetud ei olnud. Lumesaju kohta avaldas tunnistaja arvamust, et lumesadu oli tormile lähedane, isegi nähtavus aknast oli halb. Lõplikult tunnistaja kinnitas korduvalt, et tema arvetes kuna kasutati püsikiiruse hoidjat, sest kiirus üle 70 km/h ei läinud. Tunnistaja A. Mxxx andis kohtuistungil ütlusi, et ta mäletab käeoleva väärteoasjaga seotud faktilisi asjaolusid. Ta oli patrullis koos J. Mxxx. Liiklusjärelevalvet xxx kilomeetril nimelt Tartu mnt 1b asuva maja juures suunaga xxxpoole. Politseiautost mööda sõitis xxx, mille sõidukiirust oli silmanähtavalt lubatust suurem. Antud teelõigul on lubatud kiirus 50 km/h. Mõõtja oli J. xxx kelle poolt oligi fikseeritud kiirus 75 pluss miinus 3 km/h. Mõõtmise momendil teisi autosid teel ei sõitnud. Nad järgnesid autole ja auto oli peatatud 4.kilomeetril D.L mnt ja xxx ristmiku peal. Kohtuvälise menetleja küsimusele vastates selgitas tunnistaja, et mõõtmise ajal sadas kerget lund, mis ei takistanud mõõtmist. Ei tuisanud. Kohtu küsimusele vastates selgitas tunnistaja, et režiimis mõõtmine paigal seistes võib mõõtur võtta nii vastutulevaid kui ka eemalduvaid sõidukeid, kuid ta näitab ekraanil noolega kumba ta võtab. Mõõtmise ajal oli juba pime, teel oli tehisvalgus. Vaatamata sellele nähtavus oli liikluse mõttes hea, sest see ulatus üle 300 m kaugusele. Kiirusmõõteseadme kasutamise protokollist lk 12 nähtub, et sõidukiiruse mõõtmine oli teostatud 21.02.2012 kell xxx linna territooriumil xxx xxx kilomeetril. Kasutati kiirusmõõteseadet Stalker. Mõõtmine toimus asulasisesel teel, hea nähtavuse juures, kattega teel, teel on lund, esines lumesadu, teel on tehisvalgustus. Patrullauto asukoht seisis paremal teepeenral. Mõõterežiim mõõtmine paigal seistes. Mootorsõiduk liikus pärissuunalisel teel, eemaldus patrullautost ja liikus üksinda. Lugem 75 km/h. Laiendmääramatus 3 km/h. Tulemus - kiiruse ületamine 22 km/h. Juhile on näidatud fikseeritud näitu. Menetlusalune isik tegi protokollile märkuse. Ei ole teada mõõtmise konkreetne koht. Nähtavus on halb, tuiskab, pimeaeg. Nimetatud tõenditega leiab kohus tuvastatuks järgmiste faktiliste asjaolude kogumi. Nimelt 21.02.2012 kell 18,23 juhtis menetlusalune isik mootorsõidukit xxx xxxmnt 6 kilomeetril. 6.kilomeetril asub hoone aadressiga xxx (tunnistaja A. Mxxx ütlustest lähtuvalt see on endine väikepood, läheduses asuvad laohooned). Patrullauto seisis teepeenral suunaga xxxi poole ja teostas liiklusjärelevalvet, nimelt antud teelõigul kehtiva kiirusepiirangust (50 km/h) kinnipidamist. Kiiruse mõõtmisel Stalkeriga režiimil paigal seistes oli mõõdetud sõiduki kiirust 75 pluss miinus 3 km/h, ehk 4 ületamine mitte vähem kui 22 km/h. Mõõdetu d sai sõiduki xxx kiirust, mille roolis oli menetlusalune isik D.L. Kohus leiab tuvastatuks vähemalt seda, et tegemist oli pimeajaga ( kell 18.23 21.02.2012), tehisvalgustusega maantee, tee oli vähemalt osaliselt kaetud lumega, esines lumesadu. Kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli kogumis tunnistaja A. Mxxx ütlustega on vastuolus menetlusaluse isiku väid ja tunnistaja J. Urrese ütlused, et kas nähtavus oli hea või halb, esines kerge või tugev lumesadu. Sellest tulenevalt on menetlusaluse isiku põhiargumendiks, et mõõtmisel on halva nähtavuse ja tugeva lumesaju juures ilmselt eksitud ja tema süüdistamine väärteos on alusetu, samuti lisab ebaselgust ja ebamääravust asjaolu, et kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli ei ole millegagi pärast märgitud mõõtmise konkreetne koht - xxx asuva maja juures. Menetlusaluse isiku seisukohast tulenevalt kinnitab tema kahtlusi esitatud süüdistuse õiguses ka asjaolu, et politsei jõudis temani alles
3. kilomeetril ehk väidetava mõõtmise kohast 2 kilomeetri kaugusel.

§ 133

kohaselt peab kohus kaebuse lahendamiseks selgitama muuhulgas järgmised küsimused: „2) kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse; 3) kas teo on pannud toime menetlusalune isik; 4) kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud;“ Algul kohus peatub menetlusaluse isiku vastulauses esitatud argumentidel, mis puudutavad isiku kaitseõiguse rikkumist. Menetlusaluse isiku seisukohal on kohtuväline menetleja rikkunud

§ 19lg 1 p 1,4,5,6,7 ettenähtud menetlusaluse isiku õigusi.

Kohus märgib järgmist.

§ 19lg 1 p 1 väidetav rikkumine.

Kohtu arvates nii väärteoprotokolli kui ka väärteoasjas tehtud otsuse pinnalt on piisava selgusega võimalik tuvastada, ja seda ka keskmiste teadmistega isiku puhul, milline on isikule esitatud süüdistus, mida ta rikkus ja mille seaduse ja sätte alusel on ettenähtud vastutus toimepandud väärteo puhul. Väärteoprotokollis on sõnaliselt selgelt näidatud, et isikut on süüdistatud kiiruse ületamisel 22 km/h võrra, lubatud antud teelõigul on 50 km/h, mõõdetud oli 75 pluss miinus 3 km/h, mõõtmise koht on xxx 6. Kilomeeter, rikutud on LS § 15 lg 1 p 2 ja vastutus on ettenähtud LS § 227 lg 2 alusel.

§ 19lg 1 p 4 rikkumine.

Kohtuliku arutamise käigus ei olnud tuvastatud, et kohtuvälise menetlemise käigus oleks menetlusalust isikut kuidagi takistatud ütluste andmisel ja tõendite või taotluste esitamisel. Vastupidi, väärteoasja materjalidest nähtub, et menetlusalune isik osales menetluses aktiivselt, andis ütlusi lk 11, esitas vastulause lk 15-16.

§ 19lg 1 p 5 rikkumine.

Kohus ei ole tuvastanud, et menetlusalusele isikule oleks menetlustoimingi eesmärk jäänud arusaamatuks või kohtuväline menetleja oleks kuidagi takistanud isikul teada menetlustoimingu eesmärki. Vastupidi, näiteks kiirusmõõteseadme kasutamise protokollile on isik teinud sisulise märkuse, mille 5 sisu näitab, et menetlusalune isik on menetlustoimingust vägagi hästi aru saanud ja esitab sisulisi vastuväiteid.

§ 19lg 1 p 6 ja 7 rikkumine.

Kohtuliku arutamise käigus ei ole tuvastatud, et kohtuväline menetleja oleks takistanud menetlusalusel isikul tutvuda menetlustoimingute protokollidega või teha sellele oma märkusi või avaldusi, samuti et menetlusalusel isikul oleks loodud takistus otsuse vaidlustamisel. Menetlusalune isik andis ütlusi omakäeliselt, tegi märkused kiirusmõõteseadme kasutamise protokollile ja väärteoprotokollile. Samuti kasutas menetlusalune isik oma õigust vaidlustada väärteoasjas tehtud otsus, algatades kaebemenetluse kohtus. Sellest lähtudes leiab kohus, et sellest isiku kaitseõiguse rikkumist, mille tagajärjel oleks mõeldav kohtuvälise menetleja väärteoasjas tehtud otsuse ilmtingimata tühistamine, ei ole kohtuliku arutamise käigus tuvastatud ja menetlusaluse isiku argumendid kaitseõiguse rikkumise kohta on ilmselt väljaotsitud. Eeskätt peab kohus vajalikuks selgitada, et menetlusaluse isiku positsioonist tulenev ja (tuleb tunnistada) kohtupraktikas laialt levinud kohtusse pöördujate arusaam, nagu oleks kiirusmõõteseadme kasutamise protokoll ja politseinikest tunnistaja ütlused sellise nö teise sorti tõendid, mis vajavad tõendusliku kaalu saamiseks täiendavaid andmeid näiteks videosalvestist või mõõtmise kohta fikseerimist füüsiliste koordinaatidega, on sügavalt ekslik ja kohtupraktikas selline arusaam toetust ei leidnud. Eeskätt kohus selgitab menetlusalusele isikule, et kiirusmõõteseadme kasutamise protokoll ongi kiiruse ületamise faktis süüteomenetluses lubatud ja peamine süütõend, mille usaldusväärsusest ei ole kohtul konkreetsel juhtumil alust kahelda. Tunnistajana kaasatud patrullpolitseiniku ülekuulamise käigus on võimalik kontrollida kiirusmõõteseadme kasutamisega seonduvat. Antud juhul kontrollis kohus kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli usaldusväärsust politseinikest tunnistaja A. Marki ülekuulamisega. Kohus selgitab menetlusalusele isikule, et kohtupraktikas on pikaajaliselt eksisteeriv seisukoht, et süüteomenetluses süüteo avastamise juures olnud politseiniku ütlused on lubatud tõend (Riigikohtu lahend 31-1-69-05, p 6 ja 7), mille usaldusväärsust tuleb igal konkreetsel juhul kontrollida teiste tõendite kogumiga. Kohus selgitab, et politseinikest tunnistajate ütlustele ei tohi omistada ette kindlaksmääratud jõudu, teisisõnu politseinike ütlused ei ole oma tõendusliku tähenduse küljest eelnevalt kaalukamad või nõrgemad kui menetlusaluse isiku või näiteks teiste tunnistajate ütlused. Kohtupraktikas on korduvalt osutatud KrMS § 61 lg 1, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ( vt Riigikohtu lahend 3 -1-1-82-09). KrMS § 61 lg 1 ei välista tõendite hindamise tulemusena erinevate tõendite omavahelist astmestamist, vaid keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, ilma neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab tõendite omavahelist kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda (vt RKKKo nr 3-1-1-127-06, p 6 ja nr 3-1-1-4-07, p 7.1). Tõendeid tuleb hinnata nende kogumis. 6 Samuti puudub menetlusosalisel või kohtul õigus nõuda, et rikkumine oleks tõendatud ainult ette kindlaksmääratud tõendiliigina- videosalvestisega või seda, et mõõtmise koht oleks tõendatud koordinaatidega. Riigikohtu lahendis 3-1-1-41-06 p 7 on rõhutatud, et „ei näe menetlusseadustik ette, et mingisuguseid faktilisi asjaolusid võiks tõendada ainult kindlat liiki tõendi abil, vaid asjaolu tõendatuse üle otsustab kohtuvälise menetleja ametnik või kohus, hinnates kõiki tõendeid kogumis“. KrMS § 63 lg 1 kohaselt kuuluvad tõendite hulka kahtlustatava, süüdistatava, kannatanu ja tunnistaja ütlus, eksperdiarvamus, eksperdi antud ütlus, asitõend, uurimistoimingu, kohtuistungi ja jälitustoimingu protokoll või muu dokument ning foto või film või muu dokument. Liiklusjärelevalve teostamise ja kiiruse fikseerimise tulemusena koostatud kiirusmõõteseadme kasutamise protokoll on KrMS § 63 lg 1 mõttes lubatud tõend, nimelt „muu dokument “, mille koostamine ja nõuded on kehtestatud õigusaktiga, VV 16.06.2011 määrusega nr 78 „Nõuded kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ning mõõtetulemuste töötlemisele“ , nimelt §

1. Ei ole välistatud ka salvestise tegemine LS § 196 p 11,12 korras, mis iseenesest ei ole seaduseandja poolt kohustuslikuks tunnistatud, vaid liiklusjärelvalvetoimingu salvestamine on politseiniku õigus. Antud väärteoasjas otsustas kohtuväline menetleja piirduda kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli koostamisega, jättes rikkumise salvestamata, milles ei näe kohus menetlusõiguse rikkumist. Jättes rikkumise salvestamata võtab kohtuväline menetleja endale riski, et teatud juhtudel võib kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli ja tunnistajate ütluste kogum osutuda vastuolude kõrvaldamisel ebapiisavaks. Käesoleval juhul liiklusjärelevalvetoimingu salvestamata jätmine ei ole kohtueelset ega kohtulikku menetlust mõjutanud selliselt, et kohtul oleks alust jõuda seisukohale, et rikkumine ei ole usaldusväärselt tõendatud. Liiklusjärelevalve käigus võivad politseinikud kontrollida autojuhtide poolt kiiruse režiimist kinnipidamist. Nimetatud õigus on sätestatud LS § 195 p
2. Alates 12.07.2011 kehtima hakanud 16.06.2011 määruse nr 78 kohaselt (Nõuded kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ning mõõtetulemuste töötlemisele), on aktsepteeritud sõidukiiruse mõõtmisel kiirusmõõturite ja kiirusmõõtesüsteemide kasutamist mõõtemetoodika alusel. Mõõtemetoodika on toodud nimetatud määruse 2.peatükis. Nimetatud määruse § 10 sätestab, et mõõtetulemusi protokollitakse ja on toodud miinimumstandart, mis peab olema kohustuslikus korras protokollis kajastatud. Nimelt § 10 p 3 näeb ette, et protokolli tuleb märkida selle sõiduki asukoht teel, mille sõidukiirust mõõdeti. Kohus rõhutab, et nimetatud õigusakt näeb ette üksnes selle sõiduki asukoha äramärkimist protokolli, mille kiirust mõõdeti, mitte aga politseisõiduki asukohta. Sellest tulenevalt puudub õiguslik alus nõuda, et kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli oleks obligatoorselt kantud politseipatrullauto asukoht, seda enam füüsiliste koordinaatidega. Kohus selgitab, et seisvast politseiautost mõõdeti antud juhul liikuva sõiduki kiirust, mis tähendab, et kiiruse mõõtmisel reaalajas menetlusaluse isiku sõiduki asukoht teel muutus iga 7 hetkega. Juba sellest tulenevalt ei ole võimalik fikseerida sõiduki asukoha, mille kiirust mõõdeti, koordinaatidega. Kohus leiab, et mõõtmise asukoha määratlemine kilomeetri täpsusega ei ole iseenesest obligatoorselt selleks asjaoluks, mis paneks kohut kahtlema mõõtmise usaldusväärsuses. Kohus möönab, et teatud juhtudel võib mõõtmise asukoha määratlemine kilomeetrilise täpsusega osutuda ebapiisavaks ja see on kohtuvälise menetleja kohtus kaotamise risk. Antud juhul asjaolu, et menetlusaluse isiku sõiduki asukoha määratlemine protokollis „6 . kilomeetril“ ehk kilomeetrilise täpsusega, ei kahanda mõõtmise usaldusväärsust, sest tunnistaja A. Marki ütlustega on kohtuliku arutamise käigus sai kinnitatud asjaolu, et mõõtmine toimus, kui menetlusaluse isiku sõiduk läbis Jõhvi-Tartu-Valga 6.kilomeetril asuva teelõiku, mis asub aadressil Tartu mnt 1b asuvate hoonete juures. Kohtuliku arutamise käigus ei tekkinud vaidlust, et sellel teelõigul on sõidukiiruse piirang 50 km/h. Nimetatud määruse § 10 p 2 näeb ette, et tuleb ära märkida protokolli keskkonnatingimused. Kohus leiab, et see nõue on kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli koostamisel täidetud. Kõik vajalikud andmed on kantud - nähtavus, lumesadu ja muu. Etteheidet saab teha üksnes selles osas, et protokolli ei ole märgitud, et tegemist on hämara või pimeajaga. Samas on aga märgitud tehisvalgustuse olemasolu ning tunnistaja A. Mxxx kinnitas kohtuistungil, et mõõtmine toimus õhtusel ajal veebruaris pimeajal. Selles osas ei ole vaidlust, et tegemist on pimeajaga. Kiirusemõõteseadme kasutamise protokolli koostamisel on täidetud nimetatud määruse § 10 sätestatud protokollimise miinimumstandart, samuti on kajastatud vajalikud asjaolud, mille alusel on võimalik jõuda seisukohale, kas mõõtmine on jälgitav ja usaldusväärne. Järelikult peamiseks tõendiks, mis kajastab kiiruse mõõtmistulemusi järelevalvemenetluses on nimetatud määruse nr 78 § 10 alusel koostatud kiirusemõõteseadme kasutamise protokoll, mida on võimalik süütõendina kasutada ka süüteomenetluses. Järgmine küsimus, mille lahendamine on vajalik arvestades menetlusaluse isiku positsiooni, kas mõõtmine oleks 21.02.2012 kell 18.23 üldse lubatud, võttes arvesse lumesadu. Kohus märgib, et nimetatud määruse § 8 p 3 sätestab (
3. peatükk, mõõtmismetoodika), et sõidukiirust ei ole lubatud mõõta tugeva vihma- või lumesaju või udu korral. Menetlusalune isik ja tunnistaja J. Urres kinnitavad, et nende arvates esines tugev lumesadu ning tuisk. Tunnistaja A. Mxxxi väitel oli kerget lumesadu, kiirusmõõteseadme protokollist tulenevalt esines lumesadu. Kiirusmõõteseadme kasutamise protokollile on menetlusalune isik teinud märkuse, et nähtavus on halb, tuiskab. Kohus märgib, et mõõtmismetoodika (ega LS) ei määratle, kes mõõdab või hindab enne sõidukiiruse mõõtmist vihma- või lumesaju tugevust, kuidas seda tehakse ja 8 milline on see vihma- või lumesaju tugevust, mille esinemisel ei ole sõidukiiruse mõõtmine liiklusjärelevalve teostamisel lubatud. Tunnistaja A. Mxxx selgitas kohtus, et kui tuisk või paksu lund, siis on võimatu mõõta Stalkeriga. Stalker ei anna märget, et mõõta ei saa, vaid jooksma hakkavad ebatäpsed tulemused, mis visuaalselt ei ühti sõidukite kiirusega. Tol korral selliseid asjaolusid ei esinenud. Visuaalselt on kohe nähtav, et kui sõidukid liikuvad 40-50 km/h ja Stalker näitab orienteeruvalt sama tulemust. Kohus märgib, et menetlusaluse isiku ja tunnistaja J. Uxxxe seisukoht, et lumesadu oli tugev ja see välistas üldse mõõtmise võimalikkust, baseerub isikute subjektiivsetel hinnangutel. Kohus ei välista, et menetlusaluse isiku ja tunnistaja J. Urrese jaoks oligi lumesadu tugev, kuid see ei tähenda, et lumesadu oli tugev nimetatud määruse § 8 p 3 mõttes, millal sõidukiiruse mõõtmine ei ole lubatud. Nagu selgitas tunnistaja A. Mxxx, baseerub politseinike hinnang, millal on vihmavõi lumesadu tugev, kiirusmõõteseadme Stalkeri tabloole ilmuvatel andmetel ning osaliselt politseinike, konkreetselt mõõtja subjektiivsel hinnangul, et sõidukite visuaalsed kiirused ilmselt ei ühti kiirusmõõteseadme Stalkeri jooksvate tulemustega. Kiirusemõõteseadme konstruktsiooni iseärasus on ka selles, et teatud asjaolude saabumisel seade ei funktsioneeri korrapäraselt (see puudutab näiteks ka varianti, kui Doppleri signaal on katkendlik, nimetatud määruse § 9 lg 2 p 3). Kohus leiab, et vastava koolituse saanud ja pädev mõõtja ongi see isik, kes hindab asjaolusid asjatundlikult ja otsustab igal konkreetsel juhul, et seade ei funktsioneeri adekvaatselt ja mõõtmine ei ole määruse § 8 p 3 lähtudes lubatud. Antud juhul tegi pädev mõõtja otsustuse, et sõidukiiruse mõõtmine on lubatud ega esine nimetatud määruse § 8 p 3 sätestatud mõõtmist välistavat asjaolu. Kohus lähtub sellest, et mõõtmist välistava asjaolu hindamine ja tuvastamine on mõõtja ehk vastava koolituse saanud politseiametniku pädevuses ja pelgalt menetlusaluse isiku või kõrvaltvaataja tunnistaja ütlust, et vih ma- või lumesadu oli nende arvates tugev, ei piisa, et seada tõsise kahtluse alla sõidukiiruse mõõtmise usaldusväärsust. Kohus täiendavalt selgitab, et antud juhul ei omista kohus ühele või teisele tõendile täiendavat kaalu, nagu oleks politseiniku ütlustel kaalukamat tähendust, vaid kohtu järelduse lähtepunktiks on seaduseandja kehtestatud kord, nimelt LS § 193 lg 1, 195 p 2, et liiklusjärelevalvet teostab ja nimelt kiiruserežiimi kinnipidamist kontrollib politsei, teisisõnu sõidukiirust kontrollib, mõõdab, hindab, rikkumist tuvastab politseiametnikest pädev mõõtja, mitte aga menetlusalune isik ega kõrvaltvaataja. Menetlusaluse isiku väide ja tunnistaja J. Urrese ütlus, et nende arvetes oli lumesadu tugev ei anna kohtule alust kahelda sõidukiiruse mõõtmise võimalikkuses ja mõõtmise usaldusväärsuses, sest mõõtmise võimalikkus oli eelnevalt kontrollitud ja otsustatud pädeva mõõtja poolt, kes fikseeris lumesaju olemasolu ka kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli. Protokollist nähtub, et seade oli testitud 21.02.2012 kell 18.10, näitas ennast töökorras olevat. Kohus leiab, et kui menetlusalune isik soovib siiski seada tõsise kahtluse alla sõidukiiruse mõõtmise võimalikkust tuginedes tugeva lumesaju argumendile, tuleb tal siiski hakata kaitsma ennast aktiivsemalt ja tuua kohtule menetlusaluse isiku käsutuses olevaid faktilisi andmeid (kui selliseid on) või veenvalt selgitada, miks peaks siiski 9 mõõtja vaatamata sellele, et esines tugev lumesadu ja mõõtmine ei olnud võimalik, hakkama mõõtma sõidukiirust konkreetsetel ilmastikuoludel kõlbmatu kiirusmõõteseadmega, fikseerima suvalist näitu ja hakkama kedagi süüdistama. Menetlusalune isik väitis, et kohtuväline menetleja eksis mõõtmisel. Kui lähtuda asjaolust, et politseinik tahtlikult mõõdab sõidukiirust, nähes, et jooksvad andmed ei klappi sõidukite visuaalsete kiirustega, sel juhul oleks selline tegevus mitte politseiametniku eksimus vaid kunstliku tõendi loomine. Menetlusealune isik avaldas kohtuvaidluses, et see on ebamäärane, kui politseinik ise otsustab, millal ja millistel ilmastikuoludes on võimalik sõidukiirust mõõta. Kohus leiab, et kaine mõistuse piiride väljapoole jääks küsimus, et õigusakt ei reguleeri üksikasjalikult vihma- ja lumesaju tugevuse määramist liiklusjärelevalve teostamisel. Vihma- ja lumesaju tugevuse hindamine sõidukiiruse mõõtmise võimalikkuse küljest on kohtu arvates pädevale politseiametnikule jõukohane tegevus, mille konkreetse läbiviimise tingimuste õigusaktiga kehtestamine oleks ilmne liialdus. Kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli ja tunnistaja A. Mxx ütlustega leiab kohus usaldusväärselt tõendatuks, et 21.02.2012 puudus nimetatud määruse nr 78 § 8 p 3 mõttes sõidukiiruse mõõtmise võimalikkust välistav asjaolu- tugeb lumesadu. Menetlusalune isik seadis kahtluse alla mõõtmise usaldusväärsuse ka selle alusel, et ,kui mõõtmine toimus 6.kilomeetril, miks ta oli peatatud alles 4.kilomeetril. Menetlusaluse isiku arvates, näitab see asjaolu, et politseinikud ise kahtlesid, kas menetlusalune isik on rikkuja. Esiteks tunnistaja A. Mxxx selgitas, et kahtlusi rikkumises ja rikkumise sooritanud auto identifitseerimises patrullil ei tekkinud. Kohus märgib, et 2 kilomeetrit on suur vahemaa jalakäijale kuid mitte sõidukile.. Arvestades kiirusega näiteks 70 km/h ( tunnistaja A. M xxx selgitas, et ta ei mäleta millise kiirusega sõideti väidetava rikkuja järele, kuid ei välista et ületamisega, lubatud oli 50 km/h), läbiks patrullauto 1 minutiga 1167m, seega 2 kilomeetri läbimine võtaks patrullil umbes poolteist minutit, mis iseenesest ei ole ebamõistlik aeg väidetava rikkuja autoni jõudmiseks. Kohtu arvates asjaolu, et menetlusaluse isiku auto oli peatatud 4.kilomeetril, sõidukiirus aga mõõdetud 6.kilomeetril, ei mõjuta sõidukiiruse mõõtmise usaldusväärsust. Menetlusalusele isikule selgitab kohus veel ja kohtupraktikas on seda tehtud juba korduvalt ja korduvalt, et mõõtmine on õiguslikus mõttes jälgitav, kui on järgitud Mõõteseaduse §-st 5 tulenevad mõõtmise jälgitavuse nõuded. Mõõteseaduse § 5 lg 1 sätestab, et mõõtetulemuste jälgitavus on tõendatud, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutab mõõtevahendit, mille taatluskohustus on täidetud või mis on jälgitavalt kalibreeritud, või sertifitseeritud etalonaineid, järgides asjakohast mõõtemetoodikat. Kui mõõtevahend on kantud käesoleva seaduse § 7 lõike 3 alusel kehtestatud metroloogilise kontrolli nimistusse ning nõuded mõõteprotseduurile ja mõõtetulemuste töötlemisele tulenevad eriseadusest, piisab mõõtetulemuste jälgitavuse tõendamiseks taatluskohustuse läbinud mõõtevahendi kasutamisest. Menetlusalune isik ei väljendanud kahtlust mõõtja pädevuses või kas mõõteseade 10 on taadeldud. Ka kohtul ei ole selle kohta kahtlusi. Antud juhtumil kasutatud mõõtevahend on kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli kohaselt taadeldud ja vastav tunnistus olemas ( TTRSS-12/00041). Nimetatud määruse nr 78 § 9 tuleneb, et radarmõõturi kasutamisel: 1) valitakse mõõtmiseks vastav mõõte- ja suunarežiim; 2) suunatakse mõõtur mõõteobjektile; 3) ei tohi mõõtmisel tekkiv Doppleri helisignaal olla katkendlik ja selle helikõrgus ei tohi muutuda hüppeliselt. Kohtuliku arutamise käigus ei ole tuvastatud, et radarmõõturi kasutamisel oleks mõõtja rikkunud § 9 sätestatud nõudeid. Protokollist nähtub, et Doppleri signaal on ühtlane, mõõterežiim paigal seistes, suunarežiim pärissuunalisel rajal, segavaid faktoreid ei ole. Kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli ja tunnistaja D.L-i pinnal leiab kohus, et antud juhul oli mõõtmine täiesti jälgitav Mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes, ehk mõõtmine on teostatud pädeva mõõtja poolt (Ida Prefektuur), taadeldud mõõteseadmega (taatlustunnistus TTTRSS-12/00041- märgitud kiirusmõõteseadme kasutamise protokollis) ning mõõtmisel ei ole eksitud metoodika järgimisega. Menetlusaluse isiku argument, et talle ei ole mõõtmise asjaolud selged, sest ei ole märgitud koordinaadid ja mõõtmine toimus tugeva lumesaju tingimustes, on paljasõnaline ega tugine tõsiseltvõetavatele argumentidele. Kohus peab veel vajalikuks märkida, et kuigi tunnistaja J. Uxxx on menetlusaluse isiku poolt esitatud tunnistaja ,kes peaks anda tunnistusi menetlusaluse isiku argumentide toetamiseks, ei ole J. Uxxx ütlused selle sisuga, millega oleks võimalik menetlusalusele isikule esitatud süüdistust ümber lükata. Lumesaju tugevuse kohta antud ütluste sisu on kohus juba analüüsinud ja oma hinnangu andnud. Tunnistaja avaldas, et pärast raudteed seal kus lõpeb 90 km/h ala ja algab 70 km/h piirangu ala vähendas menetlusalune isik kiirust ja pani püsihoidjale kiiruse 70 km/h. Tunnistaja väitel nägi ta seda spidomeetrilt. Kohus usaldab tunnistajat, kuna see väide ei ole millegagi ümber lükatud. Menetlusaluse isiku mõõdetud kiiruse lõplik tulemus on 72 km/h. Kohus märgib, et vaadates spidomeetrit reisija istekohalt on tõesti võimalik eksida, kas osuti on 70 või 72 peale, ka elektroonilise tabloo puhul on küljevaatest võib eksida kas number on 70 või
4. Seega, tunnistaja J. U xxx ütlused ei ole põhimõtteliselt vastuolus kiirusmõõteseadme kasutamise protokolliga. Järgmine oluline moment tunnistaja ütlustes on see, et ta ei mäleta, et kuni xxx sõites oleks menetlusalune isik kiiruse vähendanud. Ta mäletab, et menetlusalune isik pidurdas järsult xxx, sest ette sõitis kõrvalteelt teine auto. Vaidlust ei ole osas, et pärast seda jõudiski kohale politseipatrull ja menetlusalune isik peatus peatamismärgiande peale. Järelikult tunnistaja ütlustega ei ole välistatud olukord, et pärast 70 km/h piirangu ala läbimist sõitis menetlusalune isik edasi 50 km/h piirangualasse ja seda kiirust mitte vähendades. Seega, tunnistaja J. Uxxe ütlused ei lükka menetlusalusele isikule esitatud süüdistust ega anna alust kahelda kiirusemõõteseadme kasutamise protokollis ega tunnistaja A. Mxxx ütlustes. 11 Lõplikult kohus leiab tõendatuks kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli, tunnistaja A. Mxxxütluste ja osaliselt tunnistaja J. Uxxxütlustega ( et pärast 70 km/h alale sõitmist ei mäleta ta, et Menetlusalune isik oleks 50 km/h piirangualasse jõudmisel sõidukiirust vähendanud) D.L-i poolt järgmise väärteo toimepanemist: xxx kilomeetril juhtis mootorsõidukit kiirusega 75 pluss miinus 3 km/h, suurim lubatud kiirus on antud teelõigul 50 km/h, seega ületas sõidukiirust mitte vähem kui 22 km/h, millega rikkus LS § 15 lg 1 p
5. Liiklusseadus §
6. Sõidukiirus

§ 19tulenevate õiguste kasutamist. Kohus leiab, et D.L pani väärteo toime kaudse tahtlusega. Kar

S § 16 lg 3 sätestab, et isik paneb teo toime kaudse tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu ja soovib või vähemalt möönab seda. Sõites kiirusepiiranguga 50 km/h teelõigul kiirusega vähemalt 72 km/h, oli D.L teadlik, et rikub kiirusepiirangut, liikudes edasi sama kiirusega möönis ta rikkumise esinemist ja jätkas seda. Kohus ei tuvastanud D. Dontsovi süüd välistavaid asjaolusid KarS-u

1. peatüki
2. jao tähenduses. KARISTUS Karistuse määramisel ja mõistmisel tuleb lähtuda KarS § 56 sätestatust. Arvestada tuleb karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast hoiduda edaspidi süütegude toimepanemist ning õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistamise aluseks on isiku süü toimepandust. 12 Viimasest lausest tuleneb, et karistamine on tegupõhine. Lubatust kiirema kiirusega sõitmine ehk lubatud kiiruse ületamine on ohudelikt. Selle teo kergem väärteokoosseis on ette nähtud LS § 227 lg 1 järgi - kiiruse ületamine kuni 20 km/h, mis näeb ette ka kergema karistuse kuni 30 trahviühikut, ehk kuni 120 eurot. Isik sõitis kiirusega vähemalt 72 km/h xxx on piirangu ala, millel on lubatud kiirus 50 km/h. Kiiruse režiimi rikkudes ohustas isik teiste liiklejate turvalisust. Igal liiklejal on õigus eeldada, et kõik teised liiklejad järgivad liiklusnõudeid, muuhulgas hoiavad lubatud kiirusest kinni. Sellest tulenevad prognoosivad liiklejad liiklusolukorda teel. Kiiruserežiimi rikkumiste tulemuseks on see, et liiklusolukorra ettenägemine muutub võimatuks, mille tagajärjel langeb liiklusturvalise tase. D.L on varem karistamata isik. Menetlusalusel isikul on töökoht, seega piisav sissetulek. Kohtuvälise menetlemise ega kohtuliku arutamise käigus ei ole D.L-i vastutust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid tuvastatud. LS § 227 lg 2 näeb ette vastutuse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21–40 kilomeetrit tunnis karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Keskmine karistuse määr on 50 trahviühikut summas 200 eurot. D.L-ile on määratud karistusena rahatrahv 20 trahviühikut summas 80 eurot ehk tunduvalt alla keskmise. Kohus leiab, et, puudub alus karistuse kergendamiseks. D.L ületas kiirust mitte vähem kui 22 km/h võrra, mis on LS § 227 lg 2 ettenähtud rikkumise vahemiku ( 2140 km/h) minimaalses määras. LS § 227 lg 1 järgi maksimummäär on 30 trahviühikut ehk 120 eurot. Sellest lähtuvalt oleks loogiline, et rahatrahvi määr LS § 227 lg 2 järgi toimepandud väärteos, milles ületamine on rikkumise vahemikust minimaalne (22 km/h, vahemik 21-40 km/h), jääb vahemikusse 30-100 trahviühikut. D.L-ile on määratud aga trahv 20 ühikut ehk isegi vähem kui LS § 227 lg 1 järgi ettenähtud sanktsiooni maksimummäär. Rahalise laadi karistuse puhul seisneb karistuse toime selles, et karistuse tõttu muutuvad isiku majanduslikud võimalused tagasihoidlikumaks. Materiaalsed piirangud panevad isikut mõtlema ja ümber hindama toimepandud tegu. Rahalise laadi karistuse mõju peab olema piisav, et isik seda tunnetaks. Rahatrahvi summa mõju on erinev püsiva ja piisava sissetulekuta ja majanduslikult kindlustatud isikule. Kuigi karistus on tegupõhine, tuleb seda diffirintseerida lähtudes süüdlase isikust ja karistuse eesmärke ( et isik hoiduks edaspidi süütegude toimepanemisest) silmas pidades. Selles valguses võib olla põhjendatud D.L-ile määratud karistuse määr LS § 227 lg 2 sanktsiooni keskmisest väiksemal määral. Sellest lähtudes leiab kohus, et D.L-ile määratud karistus rahatrahv 20 trahviühikut summas 80 eurot on põhjendatud ja vastab karistuse eesmärkidele. 13 KOHTU MEE™ED Kohus leiab, et D.L-i kaebus Ida Prefektuuri vanemväärteomenetleja Meelis Kaev´u 12.03.2012 otsuse peale väärteoasjas 2440,12,001123 tuleb rahuldamata ja nimetatud otsus muutmata. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik Inna Kirsipuu 14