) § 33 lg 3 nõudeid. Kiirmenetluse otsusega määrati E.G-le karistuseks
Kiirmenetluse otsuse kohaselt on kohtuväline menetleja arvestanud kergendava asjaoluna menetlusaluse isiku puhtsüdamlikku kahetsust KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes. 01.02.2012 esitas E.G Tartu Maakohtule kaebuse kohtuvälise menetleja otsuse peale. Kaebuses avaldab menetlusalune isik, et 30.01.2012 kella 11.40 paiku peatas teda Ropka tee – Sõbra tn politseipatrull, kuna autoga liiklemisel oli kinnitamata turvavöö. Ta oli viimas oma sõidukit remonti ja unustas sellel korral kogemata turvavöö tähelepanuta. Trahviks määrati 32 eurot, mis tundub väga ebaõiglaselt palju, kuna tal ei ole ühtegi võlgnevust ega jooksvaid karistusi millegi eest. Selle väärteo eest on võimalik määrata trahviks 12 eurot või teha suuline hoiatus. E.G ei eita oma süüd, vaid soovib, et talle määratud karistust vähendatakse. 12.03.2012 e-kirjas teatas E.G kohtule, et on nõus asja arutamisega kirjalikus menetluses. II Kohtuvälise menetleja seisukoht 20.03.2012 esitas kohtuvälise menetleja esindaja kohtule oma kirjaliku seisukoha E.G väärteoasjas. Kohtuväline menetleja kaebuse rahuldamisega ei nõustu ja taotleb jätta kiirmenetluse otsus muutmata. Kohtuväline menetleja leiab, et hoiatuse määramine ei ole otstarbekas kuna liiklusõnnetustes turvavöö mittekasutajad saavad raskemaid vigastusi. Kohtuväline menetleja nõustub kaebuse lahendamisega kirjalikus menetluses, kohtuistungist osa võtta ei soovi. III Kohtu seisukoht V™S § 117 lg 1 p 4 kohaselt maakohtunik lahendab asja kirjalikus menetluses vastavalt käesoleva seadustiku §-le 120. Vastavalt VTMS § 120 lg-le 1 võib maakohtunik kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse kirjalikus menetluses ja teha lahendi V™S § 132 sätteid järgides, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta. Kohus leiab, et asja saab lahendada kirjalikus menetluses. V™S § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. V™S § 87 sätestab väärteo arutamise piirid, mille kohaselt kohus arutab väärteoasja ainult menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kohtuvälise menetleja poolt esitatud seisukohtadega ja väärteoasja materjalidega, asub seisukohale, et esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata.
lg 3 sätestab juhi üldkohustuseks, et sõidukis, millel on turvavööd, peab juht olema sõidu ajal turvavööga nõuetekohaselt kinnitatud.
lg 1 p 1 sätestatab vastutuse 2 sõiduki juhi poolt turvavöö nõuetekohaselt kinnitamata jätmise eest ja selle eest võib juhti karistada rahatrahviga kuni 50 trahviühikut. E.G poolt toime pandud tegu on õigesti kvalifitseeritud ja väärteoasjas kogutud kirjalike materjalidega täielikku tõendamist leidnud. Kohus on seisukohal, et E.G väärtegu on tõendatud. PPA Lõuna Prefektuuri liikluspolitseiniku K. Palu koostatud kiirmenetluse otsusest nähtub, et 30.01.2012 kella 11.38 ajal Tartu linnas Turu tänaval juhtis E.G mootorsõidukit XXXX registreerimismärgiga XXXX ja ei olnud sõidu ajal turvavööga nõuetekohaselt kinnitatud. Juhile koostati kohapeal kiirmenetluse otsus vastavalt V™S § 55 lg 1 järgi. 30.01.2012 koostatud menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollist nähtub, et E.G oli oma rikkumisega nõus, väites, et turvavöö jäi kogemata peale panemata. 01.02.2012 esitatud kaebuses on E.G taotlenud karistuse vähendamist; kaebuses ei selgita E.G mitte niivõrd enda käitumist 30.01.2012, vaid esitab terve rea pretensioone politseiametnike tegevuse kohta. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.
Vaidlustatud otsusest nähtuvalt on kohtuväline menetleja on jõudnud järeldusele, et E.G on võimalik karistada rahatrahviga, mis jääb sanktsiooni miinimummäära piiridesse, s.o 8 trahviühikut. Karistuse määramisel on ilmselgelt arvestatud asjaolu, et antud juhul ei kaasnenud rikkumisega raskeid tagajärgi, samuti kaebuse esitaja kahetsust teo toimepanemisel. Kohus leiab, et mõistetud karistus on proportsionaalne toimepandud rikkumisega, kuna karistuse määra valikul tuleb kohtu arvates lähtuda peale süü suuruse ka KarS § 56 lg 1 sätestatud teistest karistust mõjutavatest asjaoludest, nt võimalusega, et määratud karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Peale selle saavad oluliseks karistuse määra valikut mõjutavaks teguriks ka olla õiguskorra kaitsmise huvid. Väärteoasja materjalidest ja otsusest nähtub, et kaebuse esitaja toimepandud liiklusalase väärteo iseloom viitab kaebuse esitaja ükskõiksele suhtumisele liikluskorda ja liiklusohutusse. E.G ei kasutanud turvavarustust tiheda liiklusega alal, s.o linna piirides. Kahtlematult on sellises olukorras turvavarustuse kasutamata jätmine ohtlik nii menetlusalusele isikule endale kui ka avarii juhtumi korral teistele liiklejatele. Sellest on otsuse koostamisel lähtunud ka kohtuväline menetleja ning kohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohtadega karistuse määra osas. Lisaks märgib kohus järgmist. Menetlusalune isik kui isik, kellele on antud juhtimisõigus, peab olema teadlik ka sellest, et tema enese väär käitumine liikluses võib põhjustada rahalisi kohustusi määratava rahatrahvi näol ning isik peab piisava hoolsuse ülesnäitamisel tegema kõik enesest oleneva, et tema ja tema lähedaste olukord ei halveneks ja senine elulaad säiliks. Eeltoodust lähtudes jätab kohus E.G esitatud kaebuse rahuldamata ja kohtuvälise menetleja 30.01.2012 kiirmenetluse otsuse väärteoasjas nr 2602,12,000689 muutmata. Kohtunik 3
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.