Kriminaalasi nr 1-11-10718 Karistuse kandmisest ennetähtaegse vabastamise MÄÄRUS 22.juunil 2012.a Tartu kohtumajas Tartu Maakohtu kohtunik Anneli Tanum sekretär Kristi Martin juuresolekul arutades ava

§ 195

lg 2, § 142 lg 2 p 1, 3 ja § 139 lg 2 p 2, 3 alusel 1 aasta 3 kuu pikkuse vabadusekaotusega tingimisi 2 aasta 6 kuu pikkuse vangistusega; 2. Lääne Maakohtu 23.aprilli 2001.

§ 139

lg 2 p 2, 3 ja § 142 lg 2 p 1, 4 alusel 2-aastase vabadusekaotusega, millega liideti eelmise kohtuotsusega mõistetud ärakandmata karistus ja ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 1 aasta 5 kuud 17 päeva vabadusekaotust, mille kandmisest vabastati süüdimõistetu tingimisi enne tähtaega 26.märtsil 2002.a; 3. Lääne Maakohtu 14.augusti 2002.

§ 139

lg 2 p 2, 3 alusel 4-kuulise vabadusekaotusega, millele liideti eelmise kohtuotsusega ärakandmata karistus ja liitkaristuseks mõisteti 8-kuuline vabadusekaotus, samuti tunnistati süüdimõistetu süüdi KrK § 173 lg 1 alusel ja karistuseks mõisteti rahaline karistus 30 päevamäära, s.o 1500 krooni; 4. Lääne Maakohtu 11.veebruari 2003.

§ 139lg 2 p 1, 2, 3 alusel 3-kuulise vangistusega, mis liideti Kas

S § 65 lg 1 alusel eelmise kohtuotsusega mõistetud karistusele ja liitkaristuseks mõisteti 7-kuuline vangistus;

1. Lääne Maakohtu 07.juuni 2004.a otsusega KarS § 199 lg 2 p 4, 7, 8, § 215 lg 2 p 1, 3 ja § 118 p 1 alusel 5-aastase vangistusega, millest KarS § 74 alusel pöörati kohesele täitmisele 1 aasta 3 kuud vangistust ja 3 aastat 9 kuud vangistust jäeti 3-aastase katseajaga täitmisele pööramata;
2. Pärnu Maakohtu 05.oktoobri 2006.a ja 31.mai 2007.a otsustega KarS § 199 lg 2 p 4, 7, 8, § 263 p 1, 4 ja § 200 lg 2 p 4, 7, 8 järgi 3-aastase vangistusega, millele liideti KarS § 65 lg 2 alusel eelmise kohtuotsusega mõistetud karistus ja liitkaristuseks mõisteti 6 aastat 9 kuud vangistust. Tartu Vangla iseloomustuse kohaselt on O.N üldise korduva kuriteo toimepanemise tõenäosus kahe aasta jooksul 44% ja vägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus 63%, mistõttu ei toeta vangla tema tingimisi ennetähtaegset vabastamist. Kriminaalhooldaja arvamusest nähtuvalt on süüdimõistetul lähedastest olemas ema, kuid tema kontaktandmeid on süüdimõistetu keeldunud avaldamast ega taha ka ennetähtaegselt vabaneda. Kriminaalhooldaja arvamusest nähtuvalt viitab süüdimõistetu korduv karistatus tema väljakujunenud kriminogeensele käitumismustrile ja elustiilile. Võimalik on ka tutvusringkonna negatiivne mõju. O.N kinnitas kohtuistungil, et soovib tingimisi ennetähtaegselt vabaneda. Ta asuks elama väidetavalt oma ema üürikorterisse ja saaks töötada koos emaga remonditöid tehes. Süüdimõistetu arvas, et kuigi tema karistuse kandmise lõpuni on jäänud väga vähe aega, siis aitaks ennetähtaegse vabastamisega kaasnev kriminaalhooldus kaasa tema taasühiskonnastumisele. Prokurör ei toeta oma kirjalikus arvamuses süüdimõistetu ennetähtaegset vabastamist. KarS § 76 lg 2 p 2 alusel võib kohus esimese astme kuriteo tahtlikus toimepanemises süüdimõistetud isiku katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastada, kui süüdimõistetu on tegelikult ära kandnud vähemalt kaks kolmandikku mõistetud karistusajast. Käesolevaks ajaks on O.N ära kandnud enam kui 2/3 temale mõistetud liitkaristusest, seega on formaalne alus tema tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamiseks olemas. KarS § 76 lg 3 kohaselt arvestab kohus katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdimõistetu isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdimõistetule kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine. O.N-i puhul on positiivne vangistuses sotsiaalabiprogrammi 12 sammu „Sinu valik“ läbimine ning osalemine vestlustel alkoholi ja narkootikumide tarvitamise kahjulikkusest ning probleemidega tegelemise ja väärtushinnangute korrigeerimise vajalikkusest. Samuti on positiivne, et peale pikaaegset vangistust on tal säilinud suhtes lähedastega. Kuigi süüdimõistetu sõnul on tal vabaduses olemas toetav ema, kelle üürikorterisse ta saaks asuda vabanemisel elama, siis ei ole tema vastavad väited kontrollitud, kuna enne kohtuistungit ei ole O.N oma vabanemisjärgset elukohta ja ema kontaktandmeid soovinud avaldada. Seega ei ole kohtul käesoleval ajal kontrollitud andmeid, mis kinnitaksid O.N-i väiteid võimaliku elukoha ja töötamise kohta, samas kui püsiva elukoha olemasolu on üheks kriminaalhoolduse teostamise põhieelduseks. Samuti tuleb arvestada sellega, et süüdimõistetut on kriminaalkorras karistatud kokku seitsmel korral ning reaalset vangistust kannab ta neljandat korda. Teda on varasemalt ühel korral tingimisi enne tähtaega vangistuse kandmiselt vabastatud ja talle on antud võimalusi kanda oma karistust katseajal vabaduses, kuid sellest hoolimata jätkas ta kuritegelikku käitumist ning ei täitnud kriminaalhooldusnõudeid. Käesolev vangistus on O.N-ile mõistetud eelnevalt mõistetud karistuse kandmise ajal toime pandud kuritegude eest. Samuti on ta pidevalt rikkunud vangla sisekorda, mistõttu on tal hulgaliselt kehtivaid distsiplinaarkaristusi, sealhulgas mitmed käesolevast aastast. Kuigi süüdimõistetu enda sõnul on tema distsiplinaarrikkumised läinud aastatega kergemaks, siis nähtub materjalidest, et nende toimepanemise sagedus ei ole oluliselt muutunud, mis seab kahtluse alla ka O.N-i väited enda paranemise suunas. Eeltoodu põhjal on ilmne, et varasemad karistused ja käesolev vangistus ei ole süüdimõistetule piisavat mõju avaldanud ning teda iseloomustab jätkuvalt õigusvastane ja ühiskonnaohtlik käitumisviis, mille muutmiseks tal piisav motivatsioon puudub. Samuti ei ole piisavalt maandatud O.N-i kuriteoriskid. Kuna peamiselt on süüdimõistetu pannud toime varavastaseid kuritegusid ning on tunnistanud, et sellest pärinesid tema sissetulekud, siis tuleb tema oluliseks kuriteoriskiks lugeda ebastabiilset majanduslikku olukorda. Kuigi tema sõnul oleks tal vabanemisel võimalik hakata oma emaga remonditöid tegema ja sellega sissetulekut teenida, siis ei ole kohtule ühtegi tõendit nimetatud väidete kinnitamiseks esitatud ning seda ei ole saanud kontrollida ka kriminaalhooldaja oma arvamust koostades. Seega on O.N-i vastav väide paljasõnaline ning kohus ei saa sellega arvestada. Varasemast ajast süüdimõistetul töökogemused puuduvad ja ka tema haridustase on madal, mistõttu võib töökoha leidmine talle vabaduses ka raskusi valmistada. Arvestades seejuures ka tema suhtes olevaid suures summas tasumata rahalisi nõudeid, siis on olemas reaalne oht süüdimõistetu poolt vabanemisel uute kuritegude toimepanemiseks materiaalse kasu teenimise ja elatusvahendite hankimise eesmärgil. Nimetatud ohtu suurendab veelgi sees, kui O.N jätkab vabaduses sõltuvusainete tarvitamist. Kuigi vangistuses on süüdimõistetu läbinud sõltuvuskäitumist käsitleva sotsiaalabiprogrammi, osalenud probleemkäitumise analüüsimist ja korrigeerimist toetavatel vestlustel ning enda sõnul soovib ta edaspidi sõltuvusainetest hoiduda, siis on kohtul tema varasemate sõltuvusharjumuste ja vangistuse aegse impulsiivse ning manipuleeriva käitumise põhjal siiski alust kahelda, kas O.N ka tegelikult sõltuvusainetest täielikult loobuks. Kuna süüdimõistetu on ise tunnistanud, et alkoholi tarvitamine mõjutas tema kuritegelikku käitumist ning põhjustas ka agressiivsust, siis tuleb alkoholi tarvitamist lugeda tema puhul eriti suureks ohuks, mistõttu võib kuritegelik käitumine avalduda ka vägivalduses. Seega tuleb kohtul sellise isiku ennetähtaegse vabastamise puhul eriti põhjalikult kaaluda, kas ennetähtaegne vabastamine on põhjendatud, karistuse eesmärgid täidetud ja kuriteoriskid piisavalt maandatud. O.N-i puhul kohtul sellist veendumust tekkinud ei ole. Eeltoodud asjaoludel leiab kohus, et O.N-i tingimisi enne tähtaega vangistuse kandmiselt vabastamine ei ole põhjendatud. Kohtul ei ole tekkinud piisavat veendumust, et süüdimõistetu suudaks nõuetekohaselt täita ennetähtaegse vabastamisega kaasneva katseaja ja käitumiskontrolli nõudeid ning käituks edaspidiselt seadusekuulekalt. Samuti on kohtul alust kahelda, kas süüdimõistetu vabastamisjärgsed elutingimused üldse võimaldavad tema üle kriminaalhoolduse teostamist ning on tema resotsialiseerumisprotsessi piisavalt toetavad. Lisaks peab kohus vajalikuks märkida, et ennetähtaegset vabastamist saab siiski kohaldada vaid nende isikute suhtes, kes on riigi poolse usalduse ära teeninud ega ole seda korduvalt kuritarvitanud. Kuna O.N-i puhul sellise isikuga tegemist ei ole, siis ei ole ka tema ennetähtaegne vabastamine põhjendatud. Juhindudes KrMS § 426, 432 kohus määras: Jätta vabastamata O.N (IK xxx) temale Tartu Maakohtu 30.septembri 2011.a otsusega mõistetud karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega. Määruse peale on kohtumenetluse pooltel õigus esitada Tartu Maakohtule kirjalik määruskaebus 10 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teda saama. Kohtunik