← Eesti

4-10-1361/30

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 3. jaanuaril 2011. a Tartu kohtumajas Väärteoasja number 4-10-1361 Kohtukoosseis Kohtunik Ingeri Tamm Sekretär Kristi

§ 74

lg 2 järgi rahatrahviga 190 trahviühikut (11 400 krooni) osaliselt, s.o mõistetud karistusmäära osas. 19 lg 2 järgi 2. Vähendada mõistetud karistusmäära ja karistada M.

§ 74

rahatrahviga 100 (ükssada) trahviühikut, s.o 383 (kolmsada kaheksakümmend kolm) eurot 47 senti, mis vastab väärteo toimepanemise ajal kehtinud rahalise karistuse summale 6000 krooni.

  1. Kaebus rahuldada osaliselt. Rahatrahv tuleb tasuda 15 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest Rahandusministeeriumi 1 arvele 10220034796011( SEB Pank) või arvele 221023778606 (Swedbank), viitenumber on
  2. Edasikaebamise kord Kohtumenetluse poolel on õigus loobuda kassatsioonimenetlusest kohe. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama Tartu Maakohtule 7 päeva jooksul, alates kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest. Kassatsiooni esitamisel on kohtuotsus tervikuna kohtumenetluse pooltele kättesaadav Tartu Maakohtu kantseleis
  3. jaanuaril
  4. a alates kella 13.00-st. Otsuse peale võivad kassatsioonkaebuse esitada menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja Riigikohtule 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtukantseleis tutvumiseks kättesaadav. I. Menetluse käik 17.03.
  5. a koostas Lõuna Prefektuuri Korrakaitsebüroo Tartu politseijaoskonna konstaabel Anto Reisberg väärteoprotokolli (koopia tl 9) selle kohta, et 01.02.
  6. a kella 02.20 ajal Tartus Kalda tee 30 juures Kaunase pst suunas liikudes juhtis M.P mootorsõidukit XXXX seisundis, kus vere etanoolisisaldus oli 1,09+/-0,06 mg/g kohta. Oma sellise tegevusega rikkus M.P liikluseeskirja (edaspidi LE) § 76 p 3 ning pani toime liiklusseaduse (edaspidi LS) § 7419 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo. Lõuna Prefektuuri 12.04.
  7. a otsusega väärteoasjas nr 2780,10,000537 (koopia tl 21-22) 19 karistati M.

§ 74lg 2 järgi 190 trahviühiku, s.o 11400 krooni (728.59 euro) suuruse rahatrahviga.

Sama otsusega mõisteti M.P-lt välja ekspertiisi tegemisega seotud kulud 296 krooni (18.92 eurot). 27.04.

  1. a esitas menetlusalune isik M.P kohtuvälise menetleja otsuse peale Tartu Maakohtule kaebuse (tl 1-4), milles taotles Lõuna Prefektuuri 12.04.
  2. a väärteoasjas nr 2780,10,000537 tehtud otsuse tühistamist ja väärteoasja lõpetamist. Menetlusalune isik on seisukohal, et süüteomenetluse algatamine toimus valedel eeldustel, st politseipoolseks kättemaksuks selle eest, et menetlusalune isik tegi avalduse politsei omavoli suhtes tema ja tema elukaaslase vahelise peretüli lahendamisel. Samuti leiab M.P , et tõendatud ei ole asjaolu, et tema juhtis nimetatud ajal ja kohas mootorsõidukit. Väärteomenetluse normide rikkumise tõttu ei ole lubatavad tõendid tema alkoholijoobe tuvastamise kohta ning seega ei ole tõendamist leidnud ka asjaolu, et ta oli kõnealusel ajal alkoholijoobes. Tartu Maakohtu 13.12.
  3. a ja 20.12.
  4. a toimunud istungitel jäi menetlusalune isik esitatud kaebuse juurde, lisades, et juhul kui kohus peaks tuvastama tema poolt väärteoprotokollis kirjeldatud väärteo toimepanemise, siis taotleb ta ka kohtuvälise menetleja poolt kohaldatud karistusmäära vähendamist. M.P juhtis tähelepanu sellele, et kuna kõnealusel ajal oli ta oma pereprobleemidest tulenevalt väga erutatud seisundis, tuleks seda karistuse mõistmisel lugeda kergendavaks asjaoluks. Samuti viitas ta asjaolule, et kuigi tal on autojuhiluba juba alates
  5. a, on teda seniajani karistatud liiklusalaste rikkumise eest ainult ühel korral väärteokorras ning seegi karistus on aegunud. 2 Kohtuvälise menetleja Lõuna Prefektuuri ametnik leidis kohtus, et kaebus tuleb jätta rahuldamata ja Lõuna Prefektuuri 12.04.
  6. a otsus väärteoasjas nr 2780,10,000537 muutmata. II. Kohtuotsuse põhjendused Väärteomenetluse seadustiku § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Kohus, ära kuulanud tunnistajad, menetlusaluse isiku ja kohtuvälise menetleja ametniku, vahetult uurinud asjas esitatud tõendeid ja siseveendumuse kohaselt hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis, leiab, et M.P kaebus otsuse tühistamiseks on põhjendatud osaliselt. LE § 76 p 3 kohaselt ei tohi juht olla seisundis, mille puhul alkoholisisaldus ühes liitris juhi väljahingatavas õhus on 0,1 milligrammi või rohkem või mille on põhjustanud alkoholisisaldus juhi veres 0,2 promilli või rohkem. Samasuguse keelu sätestab LS § 20 lg 4, millest tulenevalt juhi ühes grammis veres ei või olla alkoholi 0,20 milligrammi ega rohkem või juhi ühes liitris väljahingatavas õhus ei või olla alkoholi 0,10 milligrammi ega rohkem. Juht seejuures on LS § 7 lg 4 vastavalt isik, kes juhib sõidukit, juhib teel ratsa loomi või veoloomi, ning juhiks loetakse ka isikut, kes ajab teel kariloomi. Väärteoprotokolli kohaselt juhtis menetlusalune isik M.P 01.02.
  7. a kella 02.20 ajal Tartus Kalda tee 30 juures mootorsõidukit XXXX. Need asjaolud ilmnevad ka tunnistaja A.U. , kes töötab Lõuna Prefektuuri patrullteenistuse konstaablina, kohtus antud ütlusest. Neist ütlustest selgub, et ühel õhtul kas veebruaris või märtsis said nad juhtimiskeskuselt info joobes juhiga Mercedese kohta Annelinnas. Anti ka auto registreerimisnumber. Patrull sõitis viidatud kohta. Hakates Mõisavahe tänavast alla sõitma, nägi patrull, kuidas see auto sõitis majade vahelt Kalda teele. Auto oli patrulli vaateväljas umbes 300 m. Tunnistaja andis peatumismärguande ning auto peatus Kalda teel kusagil Maxima või Kalda tee bussipeatuse juures. Tunnistaja läks koos paarimehe Arto Reisbergiga auto juurde. Nad tutvustasid end ja palusid dokumente. Juht esitas juhiloa. Tunnistaja ütlustest ilmneb, et autoroolis oli menetlusalune isik M.P. M.P seda omaks ei võta. Ta andis kohtus ütlusi, millest selgub, et protokollis nimetatud ajal ja kohal oli ta tõepoolest sõidukis, kuid ei juhtinud seda. Pärast peretüli ja seda, kui kohale tulnud politsei käskis tal kodunt lahkuda, kutsus ta kohale G.L. . M.P eadis, et puhkudel, kui ta on alkoholi võtnud, siis G.L. aitab teda transpordiga. G.L. sõitis mööda Kaunase tänavat. Siis nad peatusid, ajasid juttu ja jõudsid tülli minna. Hetkel, mil tema selja taga peatus politseisõiduk, millel tuled vilkusid, seisis ta bussipeatuses ning võis nuputada välja, kuidas ta sealt edasi saab. Sel hetkel võis ta ümber istuda rooli taha, sest oli autos täiesti üksinda. Tunnistaja G.L. kinnitas kohtus M.P ütlusi selles osas, et umbes aasta tagasi, kas veebruaris või märtsis helistas talle menetlusalune isik. Kell oli üks läbi öösel. M.P palus tunnistajal appi tulla. Tunnistaja sõitis M.P juurde. M.P auto oli pargitud Kaunase pst maja nr 35 ette. M.P palus tal istuda autosse ja ära sõita. Kuna tunnistaja sai aru, et M.P oli alkoholi tarbinud, siis ta lisaküsimusi ei esitanud. Nad sõitsid Kaunase pst maja nr 35 juurest majade vahelt suunaga majade nr 25, 26 poole. Seal palus M.P sõita uuesti majade vahele. Siis palus ta sõiduki 3 peatada Kalda tee 30 maja taga. Tunnistaja jättis auto seisma ning küsis, milles asi. M.P rääkis, et tal oli kodus probleeme olnud. Nad seisid 5-15 minutit ning siis tahtis M.P edasi sõita kas oma vanemate juurde või kuhugi mujale. Tunnistaja sõitis majade vahelt välja. Neil tekkis M.P perekondlike asjade pinnalt tüli. Kalda tee 30 maja ees läks sõnelus nii suureks, et M.P palus tunnistajal autost väljuda. Tunnistaja sai ümber nurga keerata ning väljus Kalda tee maja nr 30 ees bussipeatuse juures. M.P jäi kõrvalistmele istuma. Tunnistaja läks enda auto juurde ning sõitis ära. Tunnistaja G.L. ütluste kohaselt tema ei märganud, et politseiauto oleks neile vastu või järel sõitnud. Siit saab järeldada esiteks seda, et G.L. lahkus sündmuskohalt enne politseipatrulli tulekut, sest vähetõenäoline on pimedas mitte märgata politseisõidukit, millel põlevad peatumismärguande tuled. Teiseks saab järeldada seda, et G.L. ei lahkunud vahetult enne politseipatrulli tulekut, vaid tema lahkumise ning patrulli tuleku vahele jäi teatud ajavahemik. Seega ei saa G.L. nende asjaolude osas, mis puudutavad sündmusi tema lahkumisest kuni patrulli tulekuni, tunnistajana ütlusi anda. Nende asjaolude kindlaks tegemisel saab kohus tugineda vaid menetlusaluse isiku ning tunnistaja A.U. ütlustele. Samas nende isikute ütlused aga ei haaku omavahel. Seega tuleb analüüsida, kumma ütlused, kas M.P või A.U. omad on usaldusväärsemad. A.U. on kohtus üle kuulatud tunnistajana ning teda on hoiatatud vastutusest KarS § 320 järgi, mis kaasneb teadvalt valeütluste andmisega. Ka ei ole kohtule teada selliseid asjaolusid, mis annaks põhjust väita, et kohtus tunnistajana üle kuulatud A. Udatšnõil oleks isiklik huvi anda ütlusi M.P vastu. M.P väited selle kohta, et politseinike tegevus on nn kättemaks selle eest, et ta tegi kaebuse politsei tegevuse peale, ei ole tõsiseltvõetavad. Samas on aga M.P enda ütlused selles osas, mis puudutab ajavahemikku G.L. lahkumisest kuni politsei tulekuni, ebaloogilised. Nii ei suuda ta näiteks veenvalt selgitada vastuolu, miks istus ta politseipatrulli saabudes rooli taga, mitte aga kõrvalistmel, kuhu ta oli jäänud istuma siis, kui lahkus G.L. . Kui muudes asjaoludes on menetlusaluse isiku ütlused üksikasjalised ja detailirohked, siis need ütlused, mis puudutavad momenti, mil politseipatrull tema auto taga peatumismärguande andis, on pigem ebamäärased, sisaldades väljendeid „võis nuputada välja, kuidas ta sealt edasi saab“, „võis ümber istuda rooli taha, sest oli täiesti üksinda autos“. See ei toeta menetlusaluse isiku ütluste usaldusväärsust, kuna jätab mulje, et tegu on väljamõeldud versiooniga. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et usaldusväärsemad on tunnistaja A.U. ütlused ning asjaolude tuvastamisel tuleb tugineda nendele. Tunnistaja A.U. ütlustest nähtub, et patrull jälgis majade vahel liikuvat sõidukit umbes 300 m ning andis siis peatumismärguande. Siit järeldub, et tegu oli liikuva, mitte seisva autoga. Ütlustest saab järeldada, et politsei vaateväljas olnud sõidukit ei saanud juhtida G.L. , nagu on püüdnud väita menetlusalune isik, kuna eespool leidis tõendamist, et G.L. oli selleks ajaks, kui politseipatrull kohale jõudis, juba lahkunud. Samuti tuleneb A.U. ütlustest üheselt, et kui auto seisma jäi, siis tuvastas politseipatrull, et selle sõiduki roolis oli menetlusalune isik M.P. Eelnevaga loeb kohus tõendatuks, et väärteoprotokollis märgitud ajal ja kohas juhtis mootorsõidukit menetlusalune isik M.P. Tunnistaja G.L. ütlustest ilmneb, et umbes 15-20 minutit hiljem pärast tema lahkumist helistas M.P uuesti, et tal on ikkagi abi vaja. G.L. läks tagasi. M.P auto oli sama koha peal, kuhu tema 4 selle oli jätnud, kuid lisaks sellele olid seal ka kaks politseiautot. Siit nähtuks, justkui M.P auto ei oleks vahepeal liikunud. Samas on kohus seisukohal, et asjaolu, et G.L. tagasi minnes oli M.P auto sama koha peal, ei välista seda, et M.P sõitis vahepeal ning jättis siis oma sõiduki politseiauto märguande peale sealsamas bussipeatuses pidama. LS § 20 lg 6 kohaselt tuvastatakse LS § 20 lg-s 4 nimetatud alkoholi piirmäära ületamine politsei ja piirivalve seaduses (edaspidi PPVS) sätestatud korras. PPVS § 728 täpsustab, et lubatud alkoholipiirmäära ületamise tuvastamisel lähtutakse PPVS §-dest 723–
  8. Nimetatud paragrahvidest tuleneb, et lubatud alkoholipiirmäära ületamine tuvastatakse tõendusliku alkomeetriga või vereproovi uuringuga. Joobeseisundi tuvastamise saatekirjast (tl 14) nähtuvalt võttis 01.02.
  9. a kella 03.15 ajal SA Tartu Ülikooli Kliinikumi Psühhiaatriakliiniku töötaja Marje Oja Lõuna Politseiprefektuuri tellimisel M.P-lt analüüsiks verd. Võetud vereproov saadeti 01.02.
  10. a Eesti Kohtuekspertiisi Instituuti veres etanoolisisalduse määramiseks. Eesti Kohtuekspertiisi Instituudis tehtud uuringust (joobeseisundi tuvastamise saatekirja lõpus olev uuringuakt nr 52T) selgus, et M.P-lt võetud veres oli etanooli 1,09+/-0,06 mg/g. Järelikult näitas vereproovi uuring, et menetlusaluse isiku M.P veres oli etanooli sisaldus suurem kui LS § 20 lg-s 4 ettenähtud piirmäär. M.P vaidlustab uuringu tulemuse, kuna vereproovi võtmisel rikuti vereproovi võtmise korda – ta käis pärast vereproovi võtmist, kuid enne selle tema poolt allkirjastamist, WC-s ja seega ei saa ta kindel olla, et uuringuks saadeti tema, mitte aga mõne teise isiku veri. Kohus möönab, et juhul, kui M.P väited vastavad tõele, siis rikuti vereproovi võtmise korda, sest Vabariigi Valitsuse poolt 17.12.
  11. a vastu võetud määruse nr 204 „Vere- ja bioloogilise vedeliku proovi võtmise, säilitamise, uuringuks edastamise, uuringu tegemise ning nende toimingute tasustamise ja uuringu tulemustest teavitamise kord“ (edaspidi Kord) § 5 lg 3 kohaselt peab katsut vereproovi võtmisest kuni postipakendisse sulgemiseni olema prooviandjale nähtav. Korra §-de 10 lg-st 1 ning § 12 lg-st 3 tulenevalt võetakse prooviandja allkiri aga enne proovinõu asetamist veoks ettenähtud turvakotti või ümbrikku, st enne vereproovi sulgemist postipakendisse. Samas leiab kohus, et tegu ei ole sellise rikkumisega, mis muudaks vereproovi uuringu tulemuse tõendina lubamatuks. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18.04.
  12. a otsusest nr 3-1-1-19-05 tuleneb, et tõendi lubatavuse hindamisel tuleb arvestada sellega, et mitte igasugune tõendite kogumise korra rikkumine ei too kaasa tõendi kuulutamist lubamatuks. Tõend on lubamatu üksnes siis, kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud. Seejuures tuleb hinnata rikutud normi eesmärki ning seda, kas selliseid tõendeid poleks saadud, kui normi rikutud ei oleks. Kohus leiab, et Korra § 5 lg 3 eesmärk on ära hoida vaidlused teemal, kas tegu on konkreetsele isikule kuuluva vereprooviga või mitte, ning iseenesest see, et katsut ei olnud isikule kogu protseduuri ajal nähtav, ei muuda vereproovi ning selle alusel tehtud uuringu tulemust valeks. Kohus viitab siinkohal M.P-lt kõnealuse vereproovi võtnud M. Oja ütlustele, kes tunnistajana väitis kohtus, et reaalselt ei ole selline olukord võimalik, et ekspertiisi saadetakse mitte selle isiku veri, kellelt see võeti. Esiteks on proovi võtmise ruumis videokaamerad, mis salvestavad kogu protseduuri. Kellegi teise veri ei saa ekspertiisi minna ka seetõttu, et verd võetakse korraga vaid ühelt inimeselt. Ka see, kuidas vere võtmist ning pakendamist teostatakse, välistab vereanalüüsi ümbervahetamise. Järelikult tõendavad tunnistaja ütlused, et joobeseisundi tuvastamise saatekirja ja selle lõpus oleva uuringuakti nr 52T sisu ei mõjutanud asjaolu, et menetlusalune isik käis enne protseduuri lõppu 5 WC-s. Lisaks sellele riimub vereproovi uuringu tulemus tunnistaja G.L. ning menetlusaluse isiku enda ütlustega, kus nad tunnistavad, et M.P oli alkoholi tarvitanud, ning 01.02.
  13. a indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli (tl 11) ning Baltic Laboratory Systems poolt väljastatud tööde aktiga nr 141A (tl 46), kust nähtub, et 01.02.
  14. a kella 02.25 ajal teostati M.P Tartus Kalda tee 30 maja juures nõuetekohaselt kalibreeritud indikaatorvahendiga Lion 500 nr 38566-A391 joobekontrolli, mille tulemusel saadi indikaatorvahendi reaktsiooniks 0,53 mg/l kohta. Seega leiab kohus, et vereproovi uuringu tulemus on käesolevas väärteoasjas lubatav tõend. M.P vaidlustab ka selle, et joobeseisundi tuvastamise saatekiri ei ole süüteomenetluses tõendiks, kuna seadus nõuab, et vere alkoholisisaldus peab olema tuvastatud ekspertiisiga ning olema kajastatud ekspertiisiaktis. Selle kohta märgib kohus järgmist. PPVS §-dest 723–726 tuleneb, et lubatud alkoholipiirmäära ületamine tuvastatakse tõendusliku alkomeetriga või vereproovi uuringuga. Korra § 18 lg 2 kohaselt vereproovi uuringu tulemused vormistab uuringu tegija saatekirja vastavas osas. Sellele toetudes asub kohus seisukohale, et joobeseisundi tuvastamise saatekiri koos selle lõpus sisalduva vereproovi uuringu aktiga, kus on kirjas Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi eksperdi poolt tehtud vereproovi uuringu tulemus, on süüteomenetluses asjakohane tõend lubatud alkoholipiirmäära ületamise tuvastamisel. Seega saab joobeseisundi tuvastamise saatekirja ning selles sisalduva uuringuaktiga nr 52T lugeda tõendatuks, et M.P veres oli etanooli sisaldus suurem kui LS § 20 lg-s 4 ettenähtud piirmäär. LS § 7419 diferentseerib väärteokoosseisud vastavalt sellele, kui palju lubatud alkoholi piirmäära ületati. Nii näeb selle paragrahvi lg 1 ette vastutuse mootorsõiduki juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,20–0,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10–0,24 milligrammi, ning lg 2 vastutuse mootorsõiduki juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,25–0,74 milligrammi. Kuna M.P-lt võetud verest leiti etanooli 1,09+/-0,06 mg/g, siis järelikult realiseeris M.

§ 74

19 lg-s 2 sätestatud väärteokoosseisu objektiivse külje, s.o mootorsõiduki juhtimise isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi. Karistusseadustiku (edaspidi KarS) § 12 lg 3 kohaselt on süüteokoosseisu subjektiivseteks tunnusteks tahtlus või ettevaatamatus. KarS § 16 lg-st 1 tulenevalt jaguneb tahtlus kavatsetuseks ning otseseks ja kaudseks tahtluseks. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt paneb isik teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. Eeltoodud asjaolude kohaselt teadis M.P, et ta on alkoholi tarbinud. Ta teadis ka seda, et ta ei tohi sellises seisundis ise autot juhtida, mistõttu ta kutsuski autojuhiks G.L. . Kui ta sellele vaatamata pärast G.L. lahkumist istus ise rooli ning asus autot juhtima, siis pidi ta vähemalt möönma, et paneb toime LS § 7419 lg-s 2 sätestatud väärteo. Järelikult pani ta oma teo toime otsese tahtlusega. Seega pani M.P toime LS § 74 19 lg-s 2 ettenähtud väärteo, mis on leidnud õigesti kvalifitseerimist ka kohtuvälise menetleja poolt. Kohus ei tuvastanud õigusvastasust, süüvõimet ega süüd välistavaid asjaolusid ja leiab, et menetlusalust isikut M.P tuleb toimepandu eest karistada. 6 Menetlusalune isik on viidanud mitmetele väärteomenetluse normide rikkumisele kohtuvälise menetleja poolt (tunnistaja ülekuulamise protokolli vormistamine tagantjärgi jne). Selle peale märgib kohus, et kohtuliku väärteomenetluse käigus ei leidnud tuvastamist ühtki sellist menetlusnormide rikkumist, mis oleks endaga kaasa toonud kohtuvälise menetleja otsuse ebaseaduslikkuse või põhjendamatuse. III. Kohtu seisukoht karistuse osas LS § 7419 lg 2 sätestab, et mootorsõiduki juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,25–0,74 milligrammi, karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni ühe aastani. KarS § 47 lg 1 esimese lause kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja väärteo eest kohaldada rahatrahvi 3 kuni 300 trahviühikut. Lõuna Prefektuuri 12.04.2010. a otsusega väärteoasjas nr 2780,10,000537 karistati M.

§ 7419lg 2 järgi 190 trahviühiku, s.o 11400 krooni (728.59 euro) suuruse rahatrahviga. Kar

S § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel arvestab kohus kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Menetlusaluse isiku M.P tegevuses karistust raskendavaid asjaolusid, mis on sätestatud KarS §-s 58, ei ole. KarS § 57 järgse karistust kergendava asjaoluna käsitleb kohus seda, et M.P süüteole eelnes tüli elukaaslasega ning politsei sekkumisel elukohast lahkuma sundimine, mistõttu kohus leiab, et M.P pani väärteo toime raske isikliku olukorra mõjul (p 4). Karistusregistri teatise kohaselt (tl 48) ei ole M.P kehtivaid väärteokaristusi. Võttes arvesse eeltoodut, on kohus seiskohal, et M.P-le kohtuvälise menetleja poolt LS § 74 19 lg 2 järgi määratud karistus, mis jääb üle rahalise karistuse keskmise määra, on liiga karm ning seda tuleb vähendada. Kohus leiab, et M.P tuleb karistada rahatrahviga 100 trahviühikut, s.o 383.47 eurot, mis vastab väärteo toimepanemise ajal kehtinud rahatrahvi summale 6000 krooni. IV. Menetluskulud V™S § 38 lg 1 kohaselt järgitakse kohtuvälises menetluses ja kohtumenetluses menetluskulude arvestamisel kriminaalmenetluse sätteid. Seega on käesolevas asjas menetluskuludeks KrMS § 175 lg 1 p-le 3 vastavalt ekspertiisi tegemisega seotud kulud 226 eurot (tl 14). KrMS § 180 kohaselt hüvitab menetluskulud süüdimõistva otsuse korral süüdimõistetu. Järelikult kohtuväline menetleja, mõistes oma 12.04.2010. a otsusega väärteoasjas nr 2780,10,000537 M.P-lt välja ekspertiisi tegemisega seotud kulud 296 krooni (18.92 eurot), on toiminud seaduspäraselt, mistõttu tuleb nimetatud otsus menetluskulude hüvitamise otsustuse osas jätta muutmata. Ingeri Tamm Kohtunik 7

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.