KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 29. oktoobril 2012. a Tartu kohtumajas kirjalikus menetluses Väärteoasja number 4-12-4570 Kohtunik Peet Teidearu Väärt

§ 69

lg 5 sätestatud rikkumiste eest LS § 224 lg 2 järgi rahatrahviga 180 trahviühikut, s.o 720 eurot ning LS § 224 lg 3 p 1 alusel kohaldati tema suhtes lisakaristusena ka juhtimisõiguse äravõtmist 3 kuuks. Otsuse kohaselt juhtis E.B

1. augustil
2. a kell 03.30 Tartumaal Elva linnas Liiva tänaval mootorsõidukit seisundis, mil tõendusliku alkomeetriga Dräger Alcotest 7110 EST ARAF-0058 mõõdeti tema ühes liitris väljahingatavas õhus alkoholisisaldus 0,33 mg/l ning arvestades maha laiendmääramatuse 0,05 mg/l loeti lõplikuks tulemiks 0,28 mg/l. Sellega rikkus E.B LS §

§ 69lg 5 nõudeid ning pani toime LS § 224 lg 2 sätestatud väärteo.

Väärteo toimepanemine on otsuse kohaselt tõendatud indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli, tõendusliku alkomeetri väljatrüki ja tunnistaja ning menetlusaluse isiku ütlustega. Karistust raskendavad ja kergendavad asjaolud otsuse kohaselt puuduvad.

1. septembril
2. a saabus Tartu Maakohtusse E.B kaebus (tl 1), milles ta palub temale Lõuna Prefektuuri
3. septembri
4. a otsusega väärteoasjas nr 2602,12,005532 määratud karistuse tühistamist ja selle asemel kergema karistuse määramist. Kaebuse esitaja põhjenduste kohaselt mõistab ta, et on pannud toime tõsise rikkumise ja kahetseb seda. Kaebuse esitaja palub aga arvestada seda, et ta on regulaarse sissetulekuta õpilane, ega ole võimeline seega kogu trahvisummat 15 päeva jooksul ära tasuma. Samuti on juhtimisõigus talle vajalik oma alalisest elukohast koolis käimiseks.
5. oktoobril
6. a saabus Tartu Maakohtusse kohtuvälise menetleja Lõuna Prefektuuri kirjalik seisukoht E.B kaebusele (tl 10). Kohtuväline menetleja leiab, et nii E.B-le määratud põhikaristus kui ka kohaldatud lisakaristus on põhjendatud ning kaebus tuleb jätta rahuldamata. Tegemist on väga raske ja ohtliku rikkumisega, mille osas on juba positiivse üldpreventsiooni põhimõtetest lähtuvalt vajalik riigipoolne reaktsioon, mis annaks õiguse adressaatidele selge signaali sellest, et tegemist on riigi poolt rangelt karistatavate õigusrikkumistega. Lõuna Prefektuuri indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist ning tõendusliku alkomeetri väljatrükist (tl 12-13) nähtuvalt on sõidukit juhtinud E.B mõõdetud
7. augustil
8. a Tartumaal Elva linnas Liiva tänaval algselt indikaatorvahendiga kella 03.30 ajal alkoholisisaldus väljahingatavas õhus 0,34 mg/l ja kella 03.44 ja 03.48 vahel tõendusliku alkomeetriga Alcotest 7110 MK III EST ARAF-0058 0,33 mg/l, arvestades mõõtemääramatuseks 0,05 mg/l ja lugedes lõplikuks tulemiks 0,28 mg/l. Lõuna Prefektuuri sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsusest (tl 14) nähtuvalt on E.B
9. augustil
10. a kell 03.30 Tartumaal Elva linnas Liiva tänaval kõrvaldatud sõiduki XXXX juhtimiselt kuni kainenemiseni, kuna oli alust arvata, et tema veres või väljahingatavas õhus võis alkoholi olla üle lubatud piirmäära. Tunnistaja U.L. ütlustest nähtuvalt teostas tema koos liikluspolitseinik Kaspar Lehesmetsaga
11. augustil
12. a Tartumaal Elva linnas liiklusjärelevalvet ning peatas selle käigus kella 03.30 ajal sinise-punase vilkuriga Liiva tänaval sõiduki XXXX Sõiduki juhiks osutus E.B , kelle suust oli tunda alkoholi lõhna ning seega kontrolliti tema võimalikku joovet algul indikaatorvahendiga ja seejärel tõendusliku alkomeetriga, mille lõplikuks tulemiks jäi 0,28 mg/l. Sõidukijuhil puudus sõiduki peatamisest kuni tõenduslikku alkomeetrisse puhumiseni võimalus tarvitada alkoholi või suitsetada. Kohtuotsuse põhjendid Kohus, hinnanud kõiki tõendeid oma siseveendumuse kohaselt nende kogumis, leiab, et E.B kaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. LS § 33 lg 11 p 2 kohaselt on juhil keelatud juhtida sõidukit või anda juhtimist üle isikule, kes on joobeseisundis või alkoholi piirmäära ületavas seisundis või liiklusohtlikus terviseseisundis. LS § 69 lg 5 kohaselt ei tohi mootorsõidukijuhi ühes grammis veres olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem. Tunnistaja ütlustest, Lõuna Prefektuuri sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsusest ning indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist koos tõendusliku alkomeetri väljatrükiga nähtub kooskõlas, et E.B on
13. augustil
14. a kell 03.30 Tartumaal Elva linnas Liiva tänaval liiklusjärelevalve käigus mootorsõiduki juhtimiselt kõrvaldatud ja tal on tõendusliku alkomeetriga mõõdetud väljahingatavas õhus alkoholisisaldus 0,33 mg/l, arvestades mõõtemääramatust 0,05 mg/l on lõplikuks tulemiks loetud 0,28 mg/l. Seega tuleb lugeda tõendatuks tema poolt väärteootsuses toodud ajal ja kohas mootorsõiduki juhtimine seisundis, kus alkoholisisaldus tema väljahingatavas õhus oli rohkem kui 0,10 mg/l ehk ületas alkoholi lubatud piirmäära, millega ta pani toime LS §

§ 69lg 5 sätestatud nõuete rikkumise.

LS § 224 lg 2 sätestatud väärteokoosseis näeb ette vastutuse mootorsõiduki juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi. Lõuna Prefektuuri indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist ning tõendusliku alkomeetri väljatrükist nähtuvalt mõõdeti E.B peale sõiduki juhtimiselt kõrvaldamist tõendusliku alkomeetriga väljahingatavas õhus alkoholisisalduse lõplikuks tulemiks 0,28 mg/l. Seega tuleb lugeda tõendatuks E.B poolt LS §

§ 69

lg 5 sätestatud nõuete rikkumisega LS § 224 lg 2 sätestatud väärteo toimepanemine Lõuna Prefektuuri

1. septembri
2. a otsuses väärteoasjas nr 2602,12,005532 märgitud ajal, kohas ja ulatuses. Kohus leiab, et subjektiivsest küljest tegutses E.B LS § 224 lg 2 sätestatud väärteokoosseisu toimepanemisel kavatsetult. Oma ütlustes väärteo toimepanemiselt kinnipidamisel on ta tunnistanud, et tarbis alkoholi, kuid mõtles, et kuna koju on lühike tee, siis ei saa midagi juhtuda. Seega teadis ta, et asub mootorsõidukit juhtima seisundis, mis ei vasta seaduse nõuetele, kuid sellest hoolimata otsustas siiski alkoholi tarvitanuna autorooli istuda ja ise koju ära sõita. Kohus ei ole tuvastanud E.B puhul õigusvastasust ja süüd välistavate asjaolude esinemist. Karistusseadustiku (KarS) § 56 lg 1 kohaselt on karistamise alus isiku süü ning karistuse mõistmise või määramise puhul tuleb arvestada ka kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohus ei ole tuvastanud, et E.B puhul esineks karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid. LS § 224 lg 2 sätestatud väärteo toimepanemise eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 300 trahviühikut, arest või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni 12 kuuks ning LS § 224 lg 3 p 1 kohaselt võib kohus kohaldada lisakaristusena ka sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 3 kuust kuni 9 kuuni, kui isikut ei ole varem samasuguse väärteo eest karistatud. KarS § 47 lg 1 kohaselt on väärteo eest kohaldatava rahatrahvi minimaalmäär 3 trahviühikut. KarS § 48 kohaselt on väärteo eest kohaldatava aresti maksimaalmäär 30 päeva. Kohtuväline menetleja on pidanud võimalikuks karistada E.B LS § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest rahatrahviga ning ka kohus peab nimetatud karistusliiki põhjendatuks. Samas aga ei nõustu kohus kohtuvälise menetleja poolt määratud rahatrahvi suurusega, s.o 180 trahviühikuga. Kuigi E.B pani kavatsetult toime raske liiklusrikkumise, mis võib suure tõenäosusega ohustada peale tema enda ka teiste isikute elu, tervist ja vara ning kahtlemata on tegemist ühiskonnas olulist taunimist väärt käitumisviisiga, siis leiab kohus, et tema süü suurus ei vasta siiski sanktsiooni keskmisest määrast ülespoole jäävale karistusmäärale. Rikkumine on toime pandud öisel ajal, mil liiklustihedus ja seega ka teistele liiklejatele loodav oht on potentsiaalselt väiksem ning isikul tuvastatud alkoholisisaldus on temale etteheidetavas väärteokoosseisus toodud vahemikus alammäära lähedane. Samuti tuleb arvestada sellega, et tegemist on varasemalt karistamata isikuga, mistõttu on karistuse eesmärgid ilmselt täidetavad ka väiksema karistusmäära kohaldamisega. Eeltoodu põhjal leiab kohus, et on põhjendatud karistada E.B sanktsiooni esimesse kolmandikku jääva karistusega, s.o 100 trahviühikuga. Kohtuväline menetleja on pidanud eripreventiivsest eesmärgist lähtuvalt vajalikuks kohaldada E.B suhtes lisaks põhikaristusele ka lisakaristust juhtimisõiguse äravõtmise näol, et hoida seega ära tema poolt uute samalaadsete õigusrikkumiste toimepanemist. Kohus leiab, et kuigi tegemist on raske õigusrikkumisega ning isiku karistamisel tuleb arvestada ka eripreventiivsete eesmärkidega, ei ole E.B suhtes lisakaristuse kohaldamine käesoleval juhul siiski põhjendatud. Tegemist on varem karistamata isikuga ning ei ole alust arvata, et isiku edasiste samalaadsete õigusrikkumiste toimepanemise vältimiseks ja tema mõjutamiseks oleks vaja lisaks põhikaristusele kohaldada tema suhtes täiendavalt ka lisakaristust. Seega tuleb kohtuvälise menetleja otsus lisakaristuse kohaldamise osas täielikult tühistada. Peet Teidearu Kohtunik