Tartu Maakohtu 31.oktoobri 2006.
järgi 220 päevamäära suuruse rahalise karistusega ja lisakaristusena kohaldati mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 1 aastaks; 3. Tartu Maakohtu 29.augusti 2011.
S § 74 alusel tingimisi 18-kuulise katseajaga täitmisele pööramata; 4. Tartu Maakohtu 13.oktoobri 2011.
lg 2 p 4, 7 - § 25 lg 2 järgi 6kuulise vangistusega, mille hulka arvati eelvangistus ja kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 5 kuud 27 päeva vangistust, millega loeti KarS § 65 lg 1 alusel kaetuks ka temale eelmise kohtuotsusega mõistetud vangistus ning mis jäeti KarS § 74 alusel tingimisi 18-kuulise katseajaga täitmisele pööramata; 5. Tartu Maakohtu 27.veebruari 2012.
S § 65 lg 2 alusel eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse võrra ja liitkaristuseks mõisteti 11 kuud 27 päeva vangistust, mis asendati 714 tunni üldkasuliku tööga tegemise tähtajaga 2 aastat ning N.A kohustati üldkasuliku töö tegemise ajal ka mitte tarvitama alkoholi ja narkootikume. N.A on korduvalt karistatud ka väärteokorras. Tartu Vangla iseloomustuse kohaselt on N.A uue mittevägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus kahe aasta jooksul 49% ja vägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus 30%. Vangla toetab tema tingimisi ennetähtaegset vabastamist. Kriminaalhooldaja arvamusest nähtuvalt on süüdimõistetul vabaduses olemas oma korter, kuhu tal on võimalik ka kohe elama asuda. Lähedastest on tal ema ja õde ning kaks poega, kelle kasvatamisest on ta aga osa võtnud vaid minimaalselt. Süüdimõistetu tutvusringkonda kuulub kriminaalse taustaga isikuid, kellega ta soovib küll enda sõnul suhted katkestada, kuid varasemalt ei ole tal see õnnestunud. Kindel töökoht süüdimõistetul puudub, kuid ema on nõus teda oma 470-eurose sissetuleku juures võimaluste piires materiaalselt toetama. Kuritegeliku käitumise riskiteguriks tuleb lugeda alkoholi tarvitamist ning samuti majandusliku kasu saamise eesmärki. Varasematel kriminaalhooldustel on süüdimõistetu rikkunud kriminaalhoolduse nõudeid ja pannud toime uusi kuritegusid. N.A kinnitas kohtuistungil, et soovib vangistusest tingimisi ennetähtaegselt vabaneda ja elada edaspidiselt seadusekuulekalt. Ta võtaks end töötuna arvele ja püüaks leida töökoha. Elama asuks ta talle endale kuuluvasse korterisse koos oma väikese pojaga. Süüdimõistetu kinnitas, et suudab täita kriminaalhooldusnõudeid. KarS § 76 lg 1 p 2 alusel võib kohus teise astme kuriteo toimepanemises süüdimõistetud isiku katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastada, kui süüdimõistetu on tegelikult ära kandnud vähemalt poole mõistetud karistusajast, kuid mitte vähem kui 6 kuud. Käesolevaks ajaks on N.A ära kandnud enam kui poole temale mõistetud liitkaristusest ning rohkem kui 6 kuud, seega on formaalne alus tema tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamiseks olemas. KarS § 76 lg 3 kohaselt arvestab kohus katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdimõistetu isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdimõistetule kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine. N.A puhul on positiivne, et vabaduses on tal olemas kindel elukoht ja toetavad lähisuhted. Samuti tuleb arvestada sellega, et tegemist on süüdimõistetu esmase reaalse vangistusega, mistõttu võiks selle õiguskuulekusele suunav efektiivsus süüdimõistetu jaoks olla ilmselt mõjusam kui näiteks korduv vangistuse kandmine. Samas aga tuleb kohtul arvestada, et tegemist on korduvalt kriminaalkorras karistatud isikuga, kellele on juba varasemalt antud võimalusi oma karistuse kandmiseks vabaduses tingimisi katseajaga käitumiskontrollile allutatuna või ka üldkasulikku tööd tehes. Sellest hoolimata on ta oma õigusvastast käitumist siiski jätkanud ning ei ole suutnud kinni pidada ka kriminaalhooldusnõuetest. Ka käesoleva vangistuse ajal on süüdimõistetu korduvalt rikkunud kinnipidamiskoha reegleid, mistõttu on tal neli kehtivat distsiplinaarkaristust. Viimati karistati teda distsiplinaarkorras 2013.a. veebruaris. Seega tuleb järeldada, et varasemad karistused, nende kandmiseks antud kergemad võimalused ja ka käesolev vangistus ei ole N.A-le piisavat mõju avaldanud ning karistuse eesmärgid ei ole tema puhul veel täidetud. Samuti on eeltoodu põhjal alust kahelda sellest, kas süüdimõistetu suudaks nõuetekohaselt täita temale ennetähtaegse vabastamisega kaasneva kriminaalhoolduse nõudeid ja kohustusi. Peamiselt on N.A õigusvastast käitumist mõjutanud majandusliku kasu teenimise soov ning alkoholi tarvitamine. Arvestades seda, et ennetähtaegse vabastamise korral ei ole süüdimõistetule kindlat töökohta garanteeritud ning tema suhtes on täitmisel ka suures summas tasumata rahalisi nõudeid, siis on jätkuvalt suur risk süüdimõistetu poolt vabanemisel õigusvastase käitumisega jätkamiseks. Ilmselt peale vabanemist hakkab N.A saama töövõimetuspensioni, mis on aga ilmselgelt liiga väike, et elatada ära ennast ja oma poega. Kuigi teda on võimaluse piires lubanud majanduslikult toetada ka tema ema, siis see ei ole ilmselt siiski piisav kuna tema ema sissetuleku moodustab vaid pension. Samuti tuleb jätkuvaks ohuks pidada süüdimõistetu võimalikku alkoholi tarvitamist, arvestades eelkõige seda, et vangistuses ei ole süüdimõistetu veel vastava probleemiga tegelenud ega mingeid sellekohaseid programme läbinud. Vangla iseloomustusest nähtuvalt peab ta mõõdukat alkoholi tarvitamist ka igapäevaelu normaalseks osaks, samas kui on mitmed õigusrikkumised toime pannud just alkoholi tarvitanuna. Seega on alust kahelda selles, kas süüdimõistetu ikka on piisavalt oma väärkäitumist ja selle mõjureid analüüsinud ning hindab neid adekvaatselt, et tulevikus oma eluviise muuta ja vastavatest riskifaktoritest hoiduda. Samuti kinnitab nimetatud kahtlusi iseloomustusest nähtuv asjaolu, et süüdimõistetu suhtumine oma probleemidesse on kohati ennastõigustav ja tema enesekriitika võime on madal. Eeltoodud asjaoludel leiab kohus, et N.A katseajaga tingimisi ennetähtaegne vabastamine ei ole käesoleval ajal põhjendatud, kuna kohtul ei ole tekkinud piisavat veendumust, et isik ei jätka vabanedes kuritegude toimepanemist ning suudab nõuetekohaselt katseaja ja kriminaalhoolduse tingimusi täita. Kohus peab vajalikuks märkida, et ennetähtaegne vabastamine, kui kergemaliigiline karistuse kandmise viis, ei ole seaduse mõtte kohaselt iga süüdimõistetu suhtes reegel vaid pigem erandiks isiku puhul, kes ei ole oma varasema käitumisega näidanud ebausaldusväärsust, korduvat kuritegelikku käitumist ning allumatust kinnipidamiskoha reeglitele. N.A seda riigipoolset usaldust käesolevaks ajaks teeninud ei ole arvestades tema korduvat karistatust, varasemate kriminaalhoolduste ebaõnnestumisi ja käitumist kinnipidamiskohas, siis on tema karistuse edasine kandmine tähtaja lõpuni on vajalik, et anda talle võimalus selle aja jooksul muuta enda mõtteviisi ja näidata reaalselt oma muutumist positiivses suunas. Juhindudes KrMS § 426, 432 kohus määras: Jätta vabastamata süüdimõistetu N.A (IK xxx) temale Tartu Maakohtu 13.juuni 2012.a otsusega mõistetud vangistuse kandmisest tingimisi enne tähtaega. KrMS § 180 alusel välja mõista N.A-lt riigituludesse menetluskuluna kaitsjatasu seitsekümmend kuus
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.