4-12-1936/4

Väärteoasi nr. 4-12-1936 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Otsuse kuupäev 12.06 2012.a. Otsuse teinud kohus Harju Maakohus Liivalaia Kohtumaja Kohtunik Piret Liivo Vaidlustatud lahend Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo Liiklusmenetlustalituse 09.04.2012.a. otsuse väärteoasjas nr. 2316,12,003165 tühistamise nõudes Kaebuse esitanud isik B.M , isikukood XXX, elukoht: XXX Menetluse liik Kirjalik menetlus KOHTUOTSUSE RESOLUTSIOON V™S § 132 lg 1 alusel jätta B.M kaebus rahuldamata ning Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo Liiklusmenetlustalituse 09.04.2012.a. otsuse väärteoasjas nr. 2316,12,003165 muutmata. Täpsustada nimetatud otsust ning määrata, et KarS § 66 lg.3 alusel kuulub rahatrahv summas 680 eurot tasumisele ositi 8 kuu jooksul igakuiselt 85 eurot alates kohtuotsuse jõustumisest. Otsuse peale võib esitada kassatsiooni advokaadist esindaja vahendusel Riigikohtule Harju Maakohtu kaudu 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada kirjalikult Harju Maakohtule seitsme päeva jooksul, alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. VAIDLUSTATUD OTSUSE SISU Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo Liiklusmenetlustalituse juht politseimajor Oleg Lodeikini 09.04.2012.a. väärteoasjas nr. 2316,12,003165 tehtud otsusega tuvastati, et B.M 18.03.2012 kl 00.48 Pärnu mnt 104, Tallinna linnas, Harju maakonnas juhtis mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris juhi väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,28 mg. Liiklusseaduse § 69 lg.5 sätete kohaselt ei tohi mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem. Seaduse § 224 lg.2 sätete kohaselt mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50-1,49 mg või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25-0,74 mg – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. Sama paragrahvi lõige 3 punkti 1 sätete kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni. Tulenevalt Politsei ja Piirivalve seaduse § 723 , võib politsei kontrollida isiku organismis alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu sarnase toimega aine esinemist. Kui isikut kontrollitakse indikaatorvahendiga, siis selle positiivse näidu korral alkoholijoobe tuvastamise vajaduse esinemisel tuvastatakse alkoholijoove tõendusliku alkomeetriga või toimetatakse isik tema nõudmisel tervishoiuteenuse osutaja juurde alkoholisisalduse määramiseks veres. B.M tuvastati alkoholisisaldus väljahingatavas õhus 0,28mg/l. Seega on nimetatud mõõtetulemus jälgitav ning Mõõteseaduse § 5 lg.2 p.2 kohaselt väärteomenetluses aluseks karistuse määramisel. KOHTUVÄLISE MENETLEJA SEISUKOHT Kohtuväline menetleja asub seisukohale, et menetlusaluse isiku süüline käitumine LS § 69 lg 5 nõuete rikkumisel on aset leidnud, tema poolt toimepandud ja tõendatud väärteoasjas kogutud materjalidega (tõendusliku alkomeetri kasutamise protokoll, indikaatorvahendi kasutamise protokoll, tunnistaja Rene Uustalu ütlused, sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsus). Väärtegu on õigesti kvalifitseeritud LS § 224 lg 2 järgi. Menetlusalune isik pani toime enamohtliku väärteo. Tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist nähtuvalt tuvastati kaebaja organismis lubatud alkoholipiirmäära ületamine, isikul tuvastati alkoholi sisaldus ühes liitris väljahingatavas õhus 0,33 milligrammi, millest arvati maha laiendmääramatus 0,05 milligrammi liitri kohta ning tulemuseks saadi 0,28 milligrammi liitri kohta. Seega on tegemist mootorsõiduki juhile lubatud alkoholi piirmäära ületamisega väljahingatavas õhus. Kuivõrd mootorsõiduki juhtimine juhile keelatud seisundis on enamohtlik liiklusalane rikkumine, tingib see karistuse ranguse. Väärteoasjas ei ole tuvastatud kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid. Kohtuväline menetleja on karistuse valikul lähtunud ka võimalusest, et määratud karistus sunniks isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Riigikohtu praktikas (RK otsused nr 3-1-1-99-09 ja 3-1-1-76-07) on osutatud sellele, et kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Karistuse mõistmisel tuleb eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestada süüdlase isikut. Karistusregistri andmetest nähtuvalt ei ole menetlusalust isikut varem liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest karistatud. Lisaks eeltoodule tuleb karistuse määramisel arvestada ka õiguskorra kaitsmise huvidega ning sinna alla kuulub ka liikluskord. Liikluses on suurimaks ohuallikaks teistele liiklejatele mootorsõiduki juhid, millede juhtidelt eeldatakse nii liikleja kui ka juhi kohustuste täitmist. Seejuures on juhil kohustus enne sõitma asumist veenduda oma tervisliku seisundi lubatavuses mootorsõiduki juhtimisel. Menetlusalune isik, tarvitades enne mootorsõiduki juhtimist alkoholi, viis end seisundisse, mis on juhile keelatud ning sellele vaatamata eeldas iseendale hinnangu andmisel, et tema tervislik seisund võimaldab tal mootorsõidukit juhtida, jättes selles aktiivse tegevuse kaudu veendumata. Selline käitumine näitab kaebaja ilmselget üleolevat suhtumist liikluskorda ja juhi kohustustesse. Seetõttu on oluliseks karistuse määra valiku puhul ka õiguskorra kaitsmise huvid, mida saab tagada üksnes siis, kui ohtlik juht kõrvaldatakse liiklusest. Kohtuväline menetleja on karistuse määramisel arvestanud menetlusaluse isiku poolt toimepandud teo esmakordsust ning jätnud kohaldamata lisakaristuse, kuid põhikaristuse määramisel on arvestanud menetlusaluse isiku poolt toimepandud teo ohtlikkust, kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Juhtimisõiguse saamise eelduseks on liiklusreeglite ja liiklusseaduse tundmine, seega on juhtimisõiguse saanud isik teadlik nii liiklusnõuetest kui ka karistustest nimetatud nõuete 2 rikkumise eest. Kaebaja seisund mootorsõiduki juhtimisel viitab sellele, et menetlusalune isik on ise teadlikult ja tahtlikult viinud end sellisesse seisundisse ning rikkunud liikluskorda. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et süüteo toimepanijal puudub seadusest tulenev õigus valida enda karistamiseks temale sobiv liik ja määr. Karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks võib üksnes põhikaristusena rahalise karistuse 170 trahviühiku, so 680 euro kohaldamine mõjutada B.M edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis on üks raskemaid ja ohtlikumaid liikluseeskirja rikkumisi, millega seatakse reaalsesse ohtu nii juhi enda kui ka teiste seaduskuulekate liiklejate elu ja tervist. Lähtuvalt ülaltoodust on kohtuväline menetleja seisukohal, et B.M-ile on määratud õiglane ja proportsionaalne karistus ning rahalise karistuse kohaldamine 680 euro ulatuses on põhjendatud ka üldpreventiivsetel kaalutlustel. KAEBUSE SISU B.M esitas 02.05.2012 Harju Maakohtule kaebuse, milles palub Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo Liiklusmenetlustalituse 09.04.2012.a. otsuse väärteoasjas nr. 2316,12,003165 tühistada. Kaebuse esitaja ei vaidlusta, et oli 18.03.2012 ühel koosviibimisel, kus pakuti väikeses koguses kerget alkoholi, kuid arvas, et selle mõju on juba juhtima asumise ajaks lahtunud. Kaebaja tunnistab, et pani nimetatud väärteo toime teadmatusest ja hooletusest. Kaebaja ei ole varasemalt sarnaseid rikkumisi toime pannud, taunib joobeseisundis sõiduki juhtimist ning ei kavatse tulevikus mootorsõidukit joobeseisundis juhtida. Kaebaja tunnistab liiklusseaduse rikkumist ning on nõus tasuma rikkumise raskusastmega proportsionaalse karistuse. Olles aru saanud oma teo hukkamõistvusest, leiab kaebaja, et karistus täidab vaid formaalset rolli. Kaebaja leiab, et talle määratud rahatrahv 170 trahviühiku ulatuses, so 680 eurot on ebaproportsionaalselt range võttes arvesse kaebajal tuvastatud joobe suurust (0,28 mg/l) ning varasemate liiklusrikkumiste puudumist. Kaebaja leiab, et temal tuvastatud joove on ligilähedane liiklusseaduse § 224 lg-s 2 ettenähtud alammäära (0,25 mg/l) lähedane, mis annab aluse karistus määrata samuti seaduses ettenähtud alammääras. Samuti on kaebuse esitaja seisukohal, et kohtuväline menetleja ei selgita oma otsuses, miks ta on pidanud vajalikuks määrata karistuse just 170 trahviühiku ulatuses. Liiklusseadus on kohtuvälisele menetlejale andnud diskretsiooniõiguse määrata karistus vahemikus 1-300 trahviühikut, mida tuleb pidada ulatuslikuks ning niivõrd suures vahemikus õiglase otsuse langetamine nõuab kahtlemata teo raskusastme proportsionaalset arvesse võtmist ning menetlejapoolset vastavat põhjendust. Kaebaja leiab, et õiglane karistus toimepandud teo eest on rahatrahv kuni 100 trahviühiku ulatuses. KOHTU SEISUKOHT Kohus, hinnanud väärteoasjas kogutud tõendeid, leiab, et kohtuvälise menetleja poolt määratud rahatrahv on õigesti määratud ja õiglane, st on proportsionaalne arvestades rikkumise raskust. Kaebuse esitaja ei vaidlusta, et ta juhtis 18.03.2012 mootorsõidukit olles ise alkoholijoobes. Mootorsõidukijuhi ühes liitris väljahingatavas õhus ei tohi alkoholi olla 0,10 milligrammi või rohkem. Kaebuse esitajal tuvastati alkoholisisalduse määr väljahingatavas õhus tõendusliku alkomeetriga 0,28 mg/l. Kaebaja, olles eelnevalt tarvitanud alkoholi, otsustas siiski istuda autorooli arvates, et alkoholi mõju on juhtima asumise ajaks lahtunud. Seega kaebaja ei veendunud eelnevalt piisavalt põhjalikult, et ta ei oleks alkoholijoobes. Kohus leiab, et kaebuse esitaja, omades mootorsõiduki juhtimisõigust, on teadlik ka asjaolust, et joobeseisundis sõiduki juhtimine on karistatav, see tähendab, et isik peab oma teo tagajärgede eest kandma vastutust. Ta 3 on ka ise kaebuses välja toonud, et taunib joobeseisundis sõiduki juhtimist. Seega on taunitav ka kaebaja enda selline tegevus. Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et karistus täidab vaid formaalset rolli. KarS § 56 lg.1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Mõistetud rahalise karistuse eripreventiivne eesmärk seisneb püüdluses mõjutada õigusrikkujat edaspidi käituma seadusekuulekalt ning mitte toime panema sarnaseid ega ka teisi rikkumisi. Eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks tuleb arvestada muuhulgas ka süüdlase isikut. Kohtuväline menetleja on oma kirjalikus seisukohas selgelt väljendanud, et karistuse määramisel võeti arvesse asjaolu, et B.M ei ole varem õigusrikkumisi toime pannud ning talle jäeti kohaldamata lisakaristus, milleks on juhtimisõiguse äravõtmine. Samuti arvestati sellega, et isik ei ole avaldanud puhtsüdamlikku kahetsust, mida saaks arvestada kergendava asjaoluna karistuse määramisel. Üldpreventsiooni olemus on aga teiste inimeste mõjutamine õigusrikkumisi mitte toime panema. Samuti kujutab õiguskorra kaitsmise huvide arvestamine üldpreventiivseid kaalutlusi. Õiglase karistuse kaudu kinnitatakse inimeste usku normikehtivusse ja usaldust õiguskorra vastu. Arvestades ka asjaolu, et mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis on üldohtlik süütegu, sest joobeseisundis olev juht väljendab selliselt oma hoolimatust ja vastutustundetust üldisesse liikluskorda ning teiste inimeste eludesse ja tervisesse, on igati põhjendatud selliste liiklusrikkumiste eest isiku võrdlemisi range karistamine. Alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimisega on menetlusalune isik seadnud ohtu nii enda kui ka teiste liiklejate elud, tervise ja varad. Sellise rikkumise eest näeb sanktsioon ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kuni kaheteistkümne kuuni. Lisaks on sellise rikkumise eest lisakaristusena võimalik ära võtta isiku mootorsõiduki juhtimisõigus kolmeks kuni üheksaks kuuks. Kohtuväline menetleja, mõistes B.M-ile LS § 69 lg.5 sätestatu rikkumise eest rahatrahvi 170 trahviühiku ulatuses, kasutas selliselt oma diskretsiooniõigust. Kohtuväline menetleja on nii väärteootsuses kui ka oma kirjalikes seisukohtades selgelt ja arusaadavalt põhjendanud, miks menetlusalusele isikule määrati just konkreetne karistus. Lisaks märgib kohus, et sellise karistuse määramine on igati kooskõlas kohtuvälise menetleja varasema praktikaga. Kohtuvälise menetleja poolt määratud rahatrahv on ligilähedane keskmise määraga. Kohus leiab, et määratud rahatrahv on proportsioonis toimepandud väärteoga. Eeltoodust tulenevalt ei näe kohus põhjust vähendada kohtuvälise menetleja poolt määratud rahatrahvi ning tühistata kohtuvälise menetleja otsust. Kohus arvestab B.M majanduslikku olukorda ning määrab rahatrahvi tasumisele kuni 8 kuu jooksul võrdsete osade kaupa. Kohus juhindub V™S § 132 punktist 2, § 133, § 134, § 135 lõikest 6. Piret Liivo Kohtunik 4