lg 1 järgi Välja mõista U.L-ilt riigieelarve tuludesse 68,64 eurot määratud kaitsjale makstud tasu katteks. Kaitsjatasu kuulub tasumisele Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Eesti Ühispangas 10220034796011 või Swedpangas nr 221023778606, viitenumber 2800049748 ( selgitusse märkida lahendi number ning isik, kelle eest tasutakse ning nõude liik) 1 Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: Pärnu Maakohus otsustas 15.oktoobri 2012.a. otsusega süüdi tunnistada U.L
prg. 121 järgi ja karistamist rahalise karistusega. Ta tunnistab, et kakles kannatanuga ja tekitas kannatanule valu. Apellant väidab, et tal ei olnud mingit kavatsust enne peksmist, peksmise ajal ega ka pärast peksmist kannatanult telefoni ja võtmeid ära võtta. Telefoni ja võtmeid märkas ta maas peale kannatanu lahkumist. Ta võttis nad enda kätte sooviga need tagastada. Selleks helistas ta kannatanu sõbrale P.L, kes aga hakkas teda sõimama ja lubas tappa anda. Seepeale otsustas ta telefoni minema visata. Keegi tunnistajates samuti telefoni võtmist ei näinud ja tunnistaja K K ei ole vahetu tunnistaja, vaid teab toimunust rääkida kannatanu jutu põhjal. Arvestada tuleks 2 sellega, et kannatanu oli purjus ja ei mäleta sündmusi detailselt. Kohtueelsel uurimisel eitas ta (U.L) esialgselt samuti asjade võtmist, kuid hiljem otsustas kohandada oma ütlused vastavalt kahtlustuse tekstile kuna jäi uskuma politseinike lubadusi, et ta saab vahi alt vabaks. Kahetseb toimunut ja märgib, et on aidanu kaasa uurimisele sellega, et näitas ette koha, kuhu viskas telefoni. Telefon tagastati kannatanule. Tsiviilhagi vastu ta ei vaidle. Apellatsioonikohtu istungil toetasid süüdistatav ja tema kaitsja esitatud apellatsiooni, prokurör vaidles sellele vastu. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud kriminaalasja materjalide ja apellatsiooni väidetega, leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata, kuna see on seaduslik ja põhjendatud. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-17-03 märkinud, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti esimese astme süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks. Ka on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-85-00 märkinud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav ja kohtu põhjendused peavad olema veenvad. Kohtukolleegium leiab, et KrMS § 61 lg 2 alusel on kohus hinnanud tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtuniku siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohtukolleegiumil puudub alus neid tõendeid teisiti hinnata. Apellatsioonis korratakse samu väiteid, millistele oli rajatud kaitsetaktika ka esimese astme kohtuistungil ning millele kohus on juba oma hinnangu andnud, mistõttu ringkonnakohtu ees ei tõstatata mingeid uusi õiguslikke ega tõenduslikke argumente. Seetõttu kohtukolleegium, nõustudes maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid KrMS § 342 lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades vajalikuks korrata Omalt poolt märgib kohtukolleegium järgmist. Vaidlust ei ole selles, et süüdistatav kasutas kannatanu suhtes füüsilist vägivalda. Seda tunnistab ka süüdistatav ise. Seejuures on kohtukolleegiumi arvates leidnud tõendamist ka vägivalla tekkemehhanism ja seda just selliselt nagu on kirjeldanud kannatanu. Süüdistatav istus selili lamava kannatanu peal ja kägistas teda, samuti lõi kannatanut korduvalt näkku. Kannatanu peal istumist nägid ka tunnistajad, kelle sellekohastele ütlustele on rajatud ka maakohtu seisukoht. 3 Vaidlust ei ole ka selles, et süüdistatav lahkus peale sündmust sündmuskohalt võttes kaasa kannatanu asjad – mobiiltelefoni ja võtmekimbu. Seda ei eita ka süüdistatav ise. Süüdistatav eitab vägivalla kasutamist eesmärgiga saada enda valdusesse kannatanu vara ja kannatanu vara suhtes omastamise eesmärki. Tema seisukoht rajaneb väitel, et ta leidis peale kannatanu lahkumist vaidlusalused esemed maast ning soovis need kannatanule tagastada, sai aga kannatanu sõbra poolt, kellele helistas, ähvardava sõimu osaliseks ning otsustas need asjad ära visata sündmuskoha lähedusse. Fakt, et süüdistatav mitme päeva möödumisel peale toimunut mobiiltelefoni ja võtmed ära viskas ning hiljem need tema ettenäitamisel ka leiti, ei ole samuti vaidluse esemeks. Kannatanu aga on kestvalt väitnud, et süüdistatav nõudis temalt vägivalla kasutamise ajal telefoni, küsis, kus see asub ja otsis taskutest telefoni ning lõpuks ka leidis. Ühest taskust võttis süüdistatav telefoni, teisest taskust võtmekimbu. Selleks, et kvalifitseerida süüdistatava käitumine röövimisena, tuleb tuvastada, et ta ta sai asjad enda valdusesse just vägivalla abil ja et tal oli enda valdusesse saadud vallasasja suhtes omastamise eesmärk. Röövimise subjektiivne koosseis eeldab vähemalt kaudse tahtluse olemasolu tuvastatust objektiivse koosseisu asjaolude seega nii vägivalla kasutamise kui ka asjade hõivamise suhtes ning lisaks sellele ka hõivatu ebaseadusliku omastamise eesmärgi tuvastatust e. omastamine kui senise valdaja kestev ilmajätmine asjast ja asja enda kasuks pööramine nõuab subjektiivsest küljest kavatsetust. Eelnimetatud ja süüdistatava käitumisele juriidilise hinnangu andmise seisukohast määrava asjaolu tõendatuse küsimuse otsustamisel tuleb hinnata just süüdistatava ja kannatanu sellekohaseid ütlusi, sest vahetuid tunnistajaid, kes süüdistatava vastavasisulisi nõudmisi kuulnud oleks või oleks näinud konkreetselt vara äravõtmist, ei ole. Seega on tegemist n.ö. sõna-sõna vastu olukorraga. Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et sellisel juhul tuleb kohtul analüüsida kõiki asjaolusid, mis räägivad nii süüteo toimepanemise poolt kui ka vastu ning anda neile üldhinnang ehk teisisõnu - hinnata argumente kogumis (vt RKKKo 3-1-1-94-04, p 10). Kohtukolleegium on seisukohal, et maakohus on vaidlustatud kohtuotsuses süüdistatava süüküsimuse otsustamisel järginud neid nõudeid ning maakohtu otsusele apellatsioonis tehtud etteheited on alusetud. Neid asjaolusid, millised on esitatud apellatsioonis põhjendamaks kannatanu ütluste ebausaldusväärsust – kannatanu purjusolek - ja millistele süüdistatav viitas apellatsioonikohtu istungil – kannatanu kättemaks - ei ole kohtukolleegiumi arvates võimalik kuidagi võtta aluseks ütluste usaldusväärsuse hindamisel. Kohtukolleegium peab usaldusväärseks kannatanu ütlusi selles, et süüdistatav nõudis temalt telefoni vägivalla kasutamise käigus, küsides korduvalt, kus on telefon ja ühe käega kannatanut kägistades otsis tema taskutest telefoni. Vägivalda kasutas süüdistatav seni kuni leidis kannatanu taskust telefoni. Kannatanu sellesisulised ütlused kattuvad täielikult ka tuvastatud tehiolludega – kannatanul esinenud kaelavigastus ja kohe peale toimunut telefoni ja võtmekimbu puudumine. Kannatanu tahtis toimunust ka kohe politseile teatada, paludes seda teha tunnistaja K.K, keda poe 4 juurde joostes kohtas ja kellele ka kohe teatas, et ei saa ise politseisse helistada kuna U.L oli telefoni ära võtnud. Apellatsiooni väide, et tunnistaja K.Kanti ütlused ei tõenda röövimise fakti kuna ta ei näinud sündmusi vahetult pealt, vaid teab toimunust e. telefoni äravõtmisest, kannatanu jutu põhjal,.ei ole arvestatav. Tunnistaja K.K ja kannatanu E.P vastavasisuline vestlus toimus vahetult sündmuste järgselt. Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-38-12 p.-s 15 selgitanud, et sellistel tingimustel tuleb kannatanu ütlusi, milles ta rääkis telefoni äravõtmisest tunnistajale, lugeda ütlusteks vahetult enne 1 rääkimist tajutud asjaolude kohta KrMS § 66 lg 2 p 2 mõttes. Seega on ütluste osas 1 täidetud KrMS § 66 lg 2 p-s 2 sätestatud esimene tingimus, et kasutada tunnistaja ütlusi tõendina. Edasi tuleb võtta seisukoht, kas kannatanu oli rääkimise ajal veel tajutu mõju all ning kas puudub alus arvata, et ta moonutas tõde. Kohtukolleegium leiab, et puudub alus kahelda kannatanu poolt tunnistajale edastatud ütluste tõepärasuses. Sama juttu rääkis kannatanu ka kohe sündmuskohale jõudnud politseiametnikule ja järgmisel hommikul ülekuulamisel politseis. Arvestades eeltoodut ei saa nõustuda süüdistatava seisukohaga, et kannatanu annab teadvalt valeütlusi tema vastu ja teeb seda kättemaksu motiivil. Süüdistatav ise on kohtueelsel uurimisel samuti tunnistanud asjade äravõtmist kannatanult, seejärel asunud jälle seda fakti eitama. Kohtukolleegium on seisukohal, et olukorras, kus süüdistatav ise ei eita vägivalla kasutamist kannatanu kallal e.
prg. 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemist, jääb suhteliselt arusaamatuks tema väide, et kannatanu soovis esemete äravõtmisest rääkides temale kätte maksta ja politseil oli ka huvi uurida just röövimisena kvalifitseeritavat kuritegu, mitte isikuvastast rünnet. Kannatanu ei ilmutanud huvi osaleda maakohtu istungil, kusjuures kohtule saadetud kirjas teatas ta, et ei soovi ka karistuse osas arvamust avaldada. Seega pole alust väitel, et kannatanul esines kättemaksusoov. U.L-ile on maakohtu otsusega mõistetud karistus
prg. 200 lg 1 alammääras, mida on veel vähendatud 1/3 võrra. Tegemist on vangistusmääraga, mis mahub ka
prg. 121 piiridesse. Süüdistatava nägemus sellest, et juhul, kui tema käitumine oleks kvalifitseeritav
prg. 121 järgi, oleks teda karistatud rahalise karistusega, on samuti enam, kui oletuslik ja pigem võib väita, et nii see ei saaks olla. Nimelt on süüdistatav eelmise kohtuotsusega süüdi mõistetud muuhulgas ka
prg. 121 järgi ja teda karistati vangistusega, milline asendati üldkasuliku tööga. Uue samalaadse kuriteo pani süüdistatav toime ajal, mil tal oli eelmise kohtuotsusega mõistetud karistus kandmata. Mõistlikud põhjendused, mis veenaks kohut mõistma sellises olukorras süüdistatavale eelmise kohtuotsusega mõistetud karistusest kergemaliigilist karistust, on olematud. Seega, kui isegi nõustuda süüdistatava poolt apellatsioonis taotletava kuriteo kvalifikatsiooniga, tuleks tal kohtukolleegiumi arvates ka sellisel juhul kanda sisuliselt samaväärne karistus, mis aga omakorda tähendab seda, et mingist kättemaksusoovist rääkida ei saa. Ka uurimisorganitel olnuks ilmselgelt kergem uurida kuritegu, mida süüdlane tunnistab jne. Ning seetõttu väita, et politsei mõjutas süüdistatavat võtma enda peale raskemat kuritegu, kui ta ise tunnistab, pole alust. Seega on kohtukolleegiumi arvates tõendatud , et süüdistatav võttis vägivalla abil võõra vallasasja – mobiiltelefoni ja võtmekimbu.
objektiivne külg seisneb võõra vallasasja äravõtmises vägivalla abil.
on oma koosseisutüübilt kärbitud tagajärjedelikt ja liitkoosseis, seisnedes asja äravõtmises ja vägivallas. Asi on äravõetud kui hõivaja on saavutanud võõra asja üle võimu. Röövimine on lõpuleviidud siis, kui 5 vara on süüdlase käes ning tal on võimalus hakata seda oma äranägemise järgi kasutama või käsutama. Kohtukolleegiumi arvates on tõendatud ka see, et süüdistatav hakkas peale võõra vara äravõtmist seda oma äranägemise järgi käsutama. Eelkõige väljendus see soovis mobiiltelefon maha müüa. Kuna aga tegemist oli n.ö. kahtlase kaubaga – puudusid dokumendid ja laadija, siis keegi ostusoovi ei ilmutanud. Fakt, et süüdistatav peale röövimise lõpuleviimist mitme päeva möödudes otsustas röövitud esemed ära visata, ei mõjuta enam tema käitumisele antavat juriidilist hinnangut. Ka puudub käesoleval juhul seaduslik alus süüdistatavale mõisteteud karistuse kergendamiseks kuna vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud röövimise eest on temale mõistetud seaduses ettenähtud minimaalseim karistus ning kuna uus kuritegu on toime pandud ajal, kui eelmise kohtuotsusega mõistetud karistus oli kandmata, kuulub eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa täielikult liitmisele mõistetud karistusele. Muid võimalusi seadus ette ei näe. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS prg. 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS prg.337 lg 1 p.1 , prg. 344-345 lg 1 , 2 jätab kohtukolleegium Pärnu Maakohtu otsuse 15,oktoobrist 2012.a. U.L-i suhtes muutmata. Süüdistatava kaitsja adv. N.Suvorova esitas taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Kaitsja taotleb hüvitada 16 eurot apellatsioonikohtu istungil osalemise eest. Riigi õigusabi osutamise kohta jõudmiseks kulutatud aja eest, arvestades Rapla ja Tallinna vahelist kaugust – 53 km – taotleb kaitsja hüvitada 20 eurot ja riigi õigusabi osutamisel kantud sõidukulud on 21,20 eurot (53x2=106 km x 0,2 =21,20). Kokku moodustavad kulud 57,20 eurot, millele lisandub käibemaks 11,44 ja hüvitamisele kuulub kaitsja taotluse kohaselt 68,64 eurot. Kohtukolleegium leiab, et taotlus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Ajakulu ja sõidukulu on arvestatud kooskõlas kehtiva Korraga. Kuna kohtukolleegium jätab käesoleva kohtuotsusega maakohtu otsuse muutmata, tuleb apellatsioonimenetluse kulud vastavalt KrMS prg. 185 lg-le 2 kanda süüdistataval. Seega tuleb käesoleva otsusega KrMS prg. 185 lg 2 alusel süüdistatavalt välja mõista 68,64 eurot riigielarvesse. Julia Katškovskaja Meelika Aava Urmas Reinola 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.