lg 2 p 8, 9, § 266 lg 2 p 1 ja § 213 lg 1 järgi ning
lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks 3 aastat 4 kuud vangistust.
alusel arvati karistusaja hulka eelvangistus ja kandmisele kuuluvaks karistuseks loeti 3 aastat 3 kuu 29 päeva vangistust.
lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust S.L-ile Tartu Maakohtu 09.juuni 2005.a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra ja liitkaristuseks mõisteti 3 aastat 6 kuud 3 päeva vangistust, mis kuulus kandmisele alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kohtuotsus jõustus 14.augustil 2009.a. Tartu Maakohtu 06.detsembri 2010.a ja 08.septembri 2011.a määrustega jäeti S.L temale mõistetud vangistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata. S.L-i karistuse kandmise aeg lõpeb selle täielikult ärakandmisel 09.veebruaril 2013.a. S.L-i on varem kriminaalkorras karistatud:
lg 1 alusel eelmise kohtuotsusega kandmata karistus ja liitkaristuseks mõisteti 5 aastat vangistust, millest moodustati Tartu Maakohtu 29.septembri 2003.a määrusega uus karistus, lugedes eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka ja mõistes kandmisele kuuuluvaks karistuseks 4 aastat 11 kuud 28 päeva vangistust; Tartu Maakohtu 09.juuni 2005.a otsusega
lg 2 p 4, 5, 7, 8 alusel 3 aasta 6 kuu pikkuse vangistusega, mille hulka arvati eelvangistus ja kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 3 aastat 5 kuud 27 päeva vangistust, mille kandmiselt ta 27.novembril 2007.a tingimisi ennetähtaegselt vabastati, kuid Tartu Maakohtu 24.märtsi 2009.a määrusega pöörati karistus uuesti täitmisele. S.L-i on karistatud ka väärteokorras. Tartu Vangla iseloomustuse kohaselt on S.L uue üldise korduva kuriteo toimepanemise tõenäosus järgmise kahe aasta jooksul 52% ja vägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus 33%. Vangla toetab tema tingimisi ennetähtaegset vabastamist. Kriminaalhooldaja arvamusest nähtuvalt on süüdimõistetul võimalik vabaduses asuda elama oma ema juurde, kes on selleks ka nõusoleku andnud, kuid samas jääb kriminaalhooldajale mulje, et tegemist on pigem pealesunnitud nõusolekuga. Süüdimõistetu ema sõnul võib elupind jääda kahele erinevate eluviisidega täiskasvanud inimesele ka väikeseks. Kõige lähedasemad suhted on süüdimõistetul oma ema ja õega, kuid ka need ei ole usalduslikud ning on pigem isegi formaalsed. Süüdimõistetu enda sõnul on tal vabaduses nii kriminaalseid kui ka seadusekuulekaid sõpru, kuid tema ema sõnul domineerivad pigem esimesed. Süüdimõistetu varasemad töökogemused ja -harjumus on puudulikud, mistõttu on reaalne vabanemisel ka majanduslike probleemide tekkimine. S.L kinnitas kohtuistungil, et soovib tingimisi ennetähtaegselt vabaneda, elada edaspidiselt seadusekuulekalt, järgida kriminaalhoolduse nõudeid ja kohustusi. Ta hindas enda elamisvõimalusi ja suhteid emaga headeks. Tööle saamises oli ta umbes kuu jooksul peale vabanemist kindel. Soovib alkoholi mittetarvitada ja endiste kriminaalsete tuttavatega mitte suhelda. Lõuna Ringkonnaprokuratuuri prokurör on esitanud kohtule oma kirjaliku seisukoha S.L-i tingimisi ennetähtaegselt vangistusest vabastamise osas. Prokurör leiab, et süüdimõistetu tingimisi ennetähtaegne vabastamine ei ole põhjendatud, arvestades seejuures nii tema korduvat karistatust, jätkuvaid kuriteoriske, varasemat kriminaalhoolduse ebaõnnestumist kui ka vangistuse aegset käitumist. Samuti märgib prokurör arvamuses, et käesoleval ajal on süüdimõistetu suhtes kohtumenetluses juba ka uus kriminaalasi.
lg 1 p 2 alusel võib kohus teise astme kuriteo toimepanemises süüdimõistetud isiku katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastada, kui süüdimõistetu on tegelikult ära kandnud vähemalt poole mõistetud karistusajast, kuid mitte vähem kui 6 kuud. Käesolevaks ajaks on S.L ära kandnud enam kui poole temale mõistetud liitkaristusest ning rohkem kui 6 kuud, seega on formaalne alus tema tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamiseks olemas.
lg 3 kohaselt arvestab kohus katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdimõistetu isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdimõistetule kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine. S.L-i puhul on positiivne vangistuses pikemaaegsem töötamine ja 6. klassi lõpetamine. Samuti on tal vabanemisel elukoht ja lähedased, kellega ta hindab oma suhteid headeks. Samas lähedased ise on kriminaalhooldusametnikule avaldanud pigem vastupidist arvamust. Samas peab kohus S.L-i ennetähtaegse vabastamise otsustamisel arvestama, et teda on kriminaalkorras karistatud kokku kümnel korral, nendest kaheksal korral on talle karistuseks mõistetud reaalne vangistus. Samuti on teda ühel korral tingimisi ennetähtaegselt vangistuse kandmiselt vabastatud, kuid sellest hoolimata jätkas süüdimõistetu oma õigusvastast tegevust ka katseajal rikkudes kriminaalhooldusnõudeid ja kohustusi. Ka käesoleva vangistuse aluseks olev kuritegu on süüdimõistetul toime pandud tingimisi ennetähtaegse vabastamisega kaasneval katseajal. Seega ei ole varasemad nii reaalsed karistused kui ka kergemaliigilised karistuse kandmise võimalused süüdimõistetut piisavalt mõjutanud ning ta on oma õigusvastast tegevust pidevalt jätkanud. Samuti ei ole ka käesoleva vangistuse ajal süüdimõistetu suutnud alluda temale kehtestatud reeglitele, mistõttu on tal vangistuse ajal seitse kehtivat distsiplinaarkaristust. Eeltoodu annab alust kahelda, et ta suudaks oma käitumist muuta ka vabaduses olles, elades seadusekuulekalt ja täites temale ennetähtaegse vabastamisega kaasneva katseaja nõudeid ja kohustusi. Kuigi sõnades avaldab S.L küll motivatsiooni oma käitumise muutmiseks, siis näitab tema käitumine kinnipidamiskohas, muuhulgas korduv sotsiaalabiprogrammide katkestamine, et tegelikku motivatsiooni tal oma elustiili muutmiseks ja kuriteoriskide maandamiseks ilmselt tekkinud ei ole. Kohus leiab, et S.L-i ennetähtaegset vabastamist ei toeta täielikult ka tema vabastamisjärgsed elutingimused. Kuigi süüdimõistetul on võimalik asuda vabanemisel elama oma ema juurde viimasele kuuluvasse ühetoalisse korterisse, siis võib ema hinnangul nimetatud elupind neile kahele siiski väikeseks jääda. Samuti ei ole süüdimõistetu suhted emaga, vastupidiselt tema enda avaldatule, ema poolt nähtuna just kõige paremad. Seega võib süüdimõistetu nimetatud elupinnale elamaasumine põhjustada pigem lisapingeid ning mõjuda kokkuvõttes ka tema normaalsele taasühiskonnastumisele pigem kahjustavalt. Samuti peab kohus suureks riskiteguriks seda, et vabanemisel S.L töökoht puudub. Samuti ei oma ta varasemat tõsisemat töökogemust. Seetõttu on ebareaalne tema enda lootus väga lühikese aja jooksul saada endale töökoht. Kuna peamiselt on süüdimõistetu pannud kuritegusid toime majandusliku kasu teenimise eesmärgil, siis eeltoodust tulenevalt on tema puhul olemas suur oht vabanemisel uute kuritegude toimepanemiseks, et tagada endale elatis. S.L-i sõnul on tal küll vabanemisfondis 400 eurot, kuid see aitaks tal ilmselt ära elada vaid mõned kuud. Tema lootused on suuresti pandud oma ema abile, mida aga ema ise vestlusel kriminaalhooldusametnikuga eriti ei ole kinnitanud. Eelnimetatud ohtu suurendab veelgi see, kui süüdimõistetu jätkab vabanedes alkoholi tarvitamist ja hasartmängude mängimist, mille seost kuritegude toimepanemisega on ta ka ise tunnistanud. Kuna süüdimõistetu on tunnistanud, et hasartmängudest on tal välja kujunenud ka sõltuvus, siis leiab kohtunik, et süüdimõistetul tuleks enne vabanemist siiski ka sellega probleemiga tegeleda ja võimalusel vastavaid toetavaid sotsiaalabiprogramme läbida. Eeltoodud asjaoludel leiab kohus, et S.L-i katseajaga tingimisi ennetähtaegne vabastamine ei ole käesoleval ajal põhjendatud kuna kohtul ei ole tekkinud piisavat veendumust, et isik ei jätka vabanedes kuritegude toimepanemist ning suudab edaspidiselt seadusekuulekalt elada ja kriminaalhoolduse nõudeid täita. Samuti peab kohus vajalikuks märkida, et ennetähtaegne vabastamine, kui kergemaliigiline karistuse kandmise viis, ei ole seaduse mõtte kohaselt reegliks kõikide kinnipeetavate puhul vaid seda on võimalik kohaldada vaid isiku suhtes, kes ei ole korduvalt õiguskorda rikkunud, on täitnud kinnipidamiskoha reegleid ja ei ole korduvalt kuritarvitanud tema suhtes riigi poolt üles näidatud usaldust. S.L neid eelnimetatud tingimusi täitnud ei ole ja on jätkanud aastate vältel kuritegude toimepanemist, on rikkunud nii katseaja kui kriminaalhoolduse nõudeid ja ka vangla sisekorda, mistõttu on tema ennetähtaegne vabastamine põhjendamatu. Juhindudes KrMS § 426, 432 kohus määras: Jätta vabastamata süüdimõistetu S.L (IK xxx) temale Tartu Maakohtu 06.augusti 2009.a otsusega mõistetud vangistuse kandmisest tingimisi enne tähtaega. Käesoleva kohtumääruse peale on kohtumenetluse pooltel, samuti menetlusvälisel isikul, kui kohtumäärusega on piiratud tema õigusi või seaduslikke huve, õigus esitada Tartu Maakohtu Tartu kohtumajale kirjalik määruskaebus 10 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teda saama. Kohtunik
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.