) §-de 33 lg 2, 48 lg 1 ja 51 lg 1 nõudeid ja pani toime
Lõuna Prefektuuri 18.04.2012. a otsusega (tl 35-36) karistati H.A
Kohtuväline menetleja jättis arvestamata H.A vastulause ning leidis, et on leidnud tõendamist, et H.A tegevus on põhjuslikus seoses liiklusõnnetuse toimumisega. 04.05.
lg-s 1 sätestatud väärtegu, kuna vasakmanöövriks tee telgjoone lähedale reastumine, ümbermõtlemine ja esialgselt kavandatud manöövrist loobumine ning soov muud manöövrit sooritada ja kellelegi varalise kahju tekitamine ei moodusta nimetatud väärteo koosseisu. Kaebuse esitaja leiab, et tema tegevust ei saa sisustada
H.A on seisukohal, et liiklusõnnetuse põhjustas Audi juht, kes ei oleks tohtinud
Lisaks leiab H.A , et kohtuvälise menetleja otsus ei ole nõuetekohaselt põhjendatud, kuna väärteootsusest ei nähtu, milliste liiklusõnnetuse tehioludega on väärteomenetleja arvestanud, kuidas need tehiolud on kausaalses seoses toimunud liiklusavariiga ning otsuses puuduvad igasugused viited sõidukite vigastuste olemusele ja võimalikule tekkemehhanismile. Samuti on väärteomenetleja kogunud tõendeid valikuliselt: väärteotoimik sisaldab üksnes kahe avarii osapoole vastuolulisi ütlusi ning tehiolude tuvastamist 2 mittevõimaldavat ja väheinformatiivset sündmuskoha vaatlusprotokolli. Samas ei ole kohtuväline menetleja üle kuulanud H.A sõidukis kaasreisijatena olnud kahte tunnistajat A.T. ning T.P. . Lisaks on otsuses tuginetud tunnistaja K.S. (S.) ütlustele, kuid väärteo toimik antud tunnistaja ütlusi ei sisalda. Kohtuistungil jäi menetlusalune isik H.A esitatud kaebuse juurde. Kohtuvälise menetleja Lõuna Prefektuuri esindaja vanemliiklusametnik Hillar Leet vaidles kaebusele vastu ning leidis, et kaebus tuleb jätta rahuldamata ja kohtuvälise menetleja poolt tehtud otsus muutmata. Kohtuvälise menetleja hinnangul on leidnud tõendamist, et H.A soovis ristmikule lähenedes esmalt sooritada vasakpööret ning lülitas sisse ka vastava suunamärguande, kuid avastas ristmikul, et ta peab pöörama paremale. Paremale manöövrit sooritama asudes ei veendunud H.A oma manöövri ohutuses ning sõitis külge temast nõuetekohaselt paremalt möödasõitu teinud Audile. II Kohtuotsuse põhjendused V™S § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. V™S § 87 kohaselt arutatakse väärteoasja ainult menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. Kohus, ära kuulanud menetlusaluse isiku ja kohtuvälise menetleja ametniku seisukohad, vahetult uurinud asjas esitatud tõendeid ja hinnanud neid kogumis oma siseveendumuse kohaselt, leiab, et H.A poolt esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. Menetlusaluse isiku H.A kaebust lahendades annab kohus kõigepealt hinnangu kohtuvälise menetleja tegevusele väärteomenetluses ning kaebuses välja toodud menetlusõiguslikele rikkumistele (I osa). Seejärel lahendab kohus kaebuse sisuliselt (II osa). I osa Esiteks leidis H.A , et kohtuvälise menetleja 18.04.
5
lg 1 esimesest alternatiivist tuleneva koosseisu täitmise eelduseks on mootorsõiduki, maastikusõiduki- või trammijuhti poolt liiklusnõuete rikkumine, mille tagajärjel on tekitatud teisele isikule varaline kahju. Kohtumenetluse pooled ei vaidle selle üle, et 23.03.2012. a Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa maantee 193 km asuval ristmikul toimunud liiklusõnnetuses said mõlemad õnnetuses osalenud sõiduki omanikud varalist kahju sõidukite kahjustuste näol.
lg-s 1 ettenähtud väärteo koosseisu täitmiseks on oluline, et varaline kahju on tekitatud teisele isikule, antud juhul J.Z. poolt juhitud sõiduki omanikule. Sündmuskoha vaatlusprotokollist (tl 39) nähtub, et Audi omanik on J.Z. , kelle sõidukile on tekkinud liiklusõnnetuse tagajärjel kahju sõiduki vasaku külje muljumise ning kriipimisjälgede näol. Samuti on varalise kahju tekkimine J.Z. tõendatud sündmuskoha vaatlusprotokolli lisaks oleva fotoga (tl 43) ja tunnistaja J.Z. ütlustega. J.Z. ütluste kohaselt sai Audil kokkupõrke tõttu kahjustada esimene poritiib, mis oli mõlkis, ilukilp lendas ära, kuid sõiduki nina jäi terveks. Audi remondikulu oli 838 eurot. Seega on tõendatud, et liiklusõnnetuse tagajärjel tekkis varaline kahju J.Z. . Tuvastamaks, kas H.A pani toime talle süüks arvatava väärteo, peab kohus tuvastama, et H.A rikkus liiklusnõudeid ning nende liiklusnõuete rikkumine oli põhjuslikus seoses varalise kahju tekkimisega J.Z. . Väärteoprotokollis on kohtuväline menetleja H.A-le ette heitnud seda, et esmalt reastus H.A sõidutee telgjoone lähedale, et sooritada vasakpööret, kuid otsustas ümber ning sooritas manöövri paremale, veendumata selle ohutuses, mille tagajärjel keeras külge temast paremalt möödunud sõidukile Audi. Kohus leiab, et H.A-le on põhjendatult süüks arvatud
lg 1 rikkumine, kuna ta ei suundunud enne parempööret aegsasti sõidutee parema ääre lähedale ning
lg 2 p 8 nõude rikkumine, kuna ta ei veendunud enne manöövrit, et see on ohutu ega takista või ohusta teisi liiklejaid. Samas on kohtuväline menetleja väärteoprotokollis ekslikult H.A-le ette heitnud
H.A ei sooritanud antud liiklusõnnetuse situatsioonis möödasõitu. Karistamisotsuses on menetleja selle vea parandanud ning ei ole nimetatud rikkumist enam H.A-le süüks arvanud.
lg 2 p 8 paneb juhile kohustuse enne paigalt liikumist või manöövri alustamist veenduda, et see on ohutu ega takista või ohusta teisi liiklejaid.
lg 1 kohaselt peab juht enne parempööret aegsasti suunduma sõidutee parema ääre lähedale või selle pöörde jaoks liikluskorraldusvahendiga ettenähtud sõidurajale. Antud sätetega on seadusandja kohustanud manöövri sooritajat enne manöövri sooritamist tagama teiste liiklejate ohutuse. Eriti aga tema taga sõitvate juhtide ohutuse, kohustades asetsema teel selliselt, et tema taga sõitvatel juhtidel oleks võimalik ohutult mööduda. Seega on seadusandja pannud manöövri sooritajale suurema hoolsuskohustuse tagamaks ohutu liiklus, sest just tema loob oma manöövriga võimaliku ohu allika. Selle tõttu peab manöövri sooritaja veel suurema hoolsusega suhtuma manöövri sooritamisesse asulavälisel teel, kuna maanteel on kiirused suured ning iga otsesuunalisest liikumisest hälbiv tegevus takistab üldist liikumise sujuvust ja tekitab potentsiaalse ohu teistele liiklejatele. Samuti peab manöövri sooritaja arvestama sellega, et
lg 1 lubab manöövri sooritaja taga sõitvatel juhtidel manöövri sooritajast mööda sõita ning samuti on erandina lubatud vasakule- või tagasipöörajast mööduda paremalt. Seega peab manöövri sooritaja tegevus olema üheselt mõistetav ning hoolas, et tema väära tegevuse tõttu ei realiseeruks manöövri sooritamisel tekkiv suurem oht. 6 Kohus on seisukohal, et H.A ei täitnud
§-dest 48 lg 1 ja 33 lg 2 p 8 tulenevaid nõudeid. H.A tegevus ei vastanud tema suuremale hoolsuskohustusele, vaid oma käitumisega tekitas ta kaasliiklejates arusaama, et ta soovib keerata vasakule. Seejärel, loobudes oma esialgsest plaanist sooritada pööre vasakule, ei olnud ta piisavalt hoolikas ning ei veendunud enne manöövri sooritamist paremale oma manöövri ohutuses ega selles, et temast oli paremalt alustanud möödasõitu teine sõiduk. Tunnistaja J.Z. ütluste kohaselt sõitis vahetult tema eest MB, mis reastus vasakule sõidutee telgjoone äärde, aeglustas, näitas eelnevalt umbes 5-6 sekundit vasakut suunatuld ning hakkas vasakule keerama. Seetõttu arvas J.Z. , et MB juht soovib pöörata ristmikul vasakule ning sõidukist on võimalik paremalt mööduda, kuna ristmiku laius seda võimaldas. Möödumise hetkel oli Audi kiiruseks umbes 60-70 km/h, kuna J.Z. oli vastavalt MB aeglustumisele ka oma kiirust vähendanud, ja vahemaa MB-ga oli umbes 80-100 meetrit. Muud suunatuld peale vasaku suunatule J.Z. MB-l põlemas ei märganud. Möödumise hetkel sõitis MB ootamatult Audile külje peale sisse esimese ratta kilbi kohalt. Tunnistaja J.Z. ütlustega on kooskõlas ka tema taga sõitnud kiirabi juhi K.S. ütlused. Tunnistaja K.S. ütluste kohaselt liikus ta kiirabiautoga mööda Võru maanteed Võru poole. Tema ees sõitnud MB näitas aegsasti suunda vasakule, vähendas kiirust ja jäi ristmikul telgjoone peale mõneks sekundiks seisma ning ootas vasakpööret. MB ning tunnistaja sõiduki vahel sõitis veel Audi, kes MB-ga kokku põrkas. Kuna MB vähendas kiirust, siis vähendasid vastavalt kiirust ka tema taga sõitnud Audi ning K.S. ja mõlemad suundusid sõidutee parema ääre lähedale, et vasakpööret sooritavast MB-st paremalt mööduda, kuna ristmik oli piisavalt lai. Kui Audi oli MB-st paremalt möödumas, otsustas ootamatult MB liikuda paremale, näitamata paremat suunatuld, ning põrkas kokku temast mööduva Audiga. Menetlusaluse isiku H.A ütluste kohaselt sõitis ta Tartust Reola suunas ja soovis koos autos viibivate isikutega minna XXXX. Kuna H.A teadis, et Reola asub Võru maanteest vasakul pool, siis ta eeldas, et ka nimetatud ettevõttesse saamiseks peab ta ristmikult vasakule pöörama. Seetõttu lülitas ta ristmikule lähenedes juba aegsasti sisse vasaku suunatule, et sooritada manööver vasakule. H.A möönis, et vasaku suunatule põlemise ajal võis ta läheneda sõidutee telgjoone lähedale, kuid seisma ta seal ei jäänud. Jõudes ristmikule, märkas H.A ristmikul teeviitasid, mille kohaselt asus soovitav sihtkoht paremal pool. Seetõttu võttis H.A vasaku suunatule välja, kuid kuna kiirus oli liiga suur, ei oleks ta jõudnud enam enne ohutussaart paremale pöörata. Seetõttu pani ta sisse parema suunatule, mis töötas umbes 5 sekundit enne, kui ta suundus parema teeperve suunas. Samuti kinnitas parema suunatule töötamist ka MB tagaistmel istunud tunnistaja A.T., kelle ütluste kohaselt vahetas H.A ristmikule jõudes vasaku suunatule ümber paremaks suunatuleks, et suunduda teepeenrale. Kohus leiab, et tõendina ei saa arvestada tunnistaja T.P. ütlusi, kuna need on vastuolulised ning vastuolus ka teiste asjas kogutud tõenditega ning seetõttu ebausaldusväärsed. T.P. poolt kirjeldatud sündmuste käik erineb oluliselt teiste tunnistajate ütlustest, kuna T.P. ütlustest nähtuvalt ei soovinudki H.A pöörata vasakule. T.P. ütluste kohaselt istus tema MB-s juhi kõrvalistmel ning ta jälgis teed ning teeviitasid, et osutada H.A-le, millal on õige aeg peateelt ära keerata, et jõuda soovitud kohta. Kuna nad sõitsid õigest kohast mööda, kus oleks saanud teha pöörde paremale, siis soovitas tunnistaja H.A pöörata paremale teepeenrale. H.A sõidutee telgjoone lähedale ei reastunud. Manöövri ajal oli H.A poolt suunatuli sisse lülitatud, kuid tunnistaja ei osanud öelda, kumma poole suunatuli oli sisse lülitatud, kuna kaasreisijana ta seda ei vaadanud. Samas leidis ta oma edasiste ütluste käigus, et ta eeldas H.A käe liikumise järgi, et sisse oli lülitatud parem suunatuli, kuid suunatuld ta ise ei näinud. T.P. ütlustest nähtub veel nagu oleks neist paremalt möödunud 7 auto sõitnud külge H.A juhitud autole sellel hetkel, kui MB liikus vaikselt paremale. Seega on tunnistajate ütlustes vastuolud selles, kas H.A näitas suunda ka paremale või mitte. Kui isegi jaatada olenemata tekkinud vastuoludest seda, et H.A pani vahetult enne kokkupõrget tööle parema suunatule, rikkus H.A ikkagi liiklusnõudeid.
§-st 39 tuleneva loogika kohaselt, mis reguleerib juhi märguandeid, ei anna ainuüksi suunatule sisselülitamine manöövri sooritajale õigust manöövrit sooritada, vaid ta peab ka enne manöövri sooritamist veenduma, et see on ohutu ja talle antakse teed. Seda eelkõige seetõttu, et suunatuli on mõeldud teiste liiklejate teavitamiseks eesootavast manöövrist. Seega oleks H.A pidanud veenduma, et tema suundumine paremale teepervele on ohutu, mida nõuab ka
Antud nõuet H.A aga ei täitnud. H.A ütluste kohaselt ta küll nägi tahavaatepeeglist Audit ja kiirabiautot, kuid neil ei olnud parem suunatuli sisse lülitatud. See aga ei andnud õigust H.A sooritada manöövrit paremale, kuna eelneva eksitava käitumise tõttu oli tal oluliselt suurem hoolsuskohustus veenduda, et keegi ei ole juhindunud
Kuna sündmuskoha vaatlusprotokolli lisaks oleva foto (tl 43) ning tunnistaja J.Z. ütluste kohaselt hakkasid Audi vigastused alates vasakust esirattast, siis pidi Audi kokkupõrke hetkel olema juba MB-st ette jõudnud. Seega oli Audi H.A poolt parempöörde alustamise hetkel kas MB kõrval või mõned meetri tagapool. Tunnistaja K.S. ütlused kinnitavad, sellel hetkel, kui MB hakkas paremale pöörama, oli ta Audiga kohakuti. Sellega on kooskõlas ka H.A sõidukil esinevad vigastused - vigastatud oli parempoolne esinurk (stange), mis samuti näitab, et ta pööras külge temast möödasõidul olevale paremal asetsevale sõidukile. Sõidukite vigastuste asukoht välistab võimaluse, et J.Z. oleks otsa sõitnud H.A sõidukile. Vastasel juhul oleksid vigastused olnud Audi esiosal mitte aga küljel. Samas nähtub veel H.A enda ütlustest, et pärast suunatulemärguannet paremale oli liiga hilja, et teha ristmikul parempööret ning seetõttu oli tema eesmärk suunduda paremale teepervele. Selline olukord, kus sõiduk enne ristmikku annab suunamärguande vasakpöördeks, mõtleb ümber ja lülitab sisse suunamärguande vasakule, kuid ei jõua enam samal ristmikul parempööret teha, on tema taga sõitvale juhile ootamatu ja eksitav, sellist manöövrit ei pea liikleja eeldama. Seetõttu on kohus veendumusel, et vastavalt H.A tekkinud hoolsuskohustusele oleks H.A pidanud täielikult veenduma, et temast ei ole keegi mööduma asunud. Seda hoolsuskohustust H.A aga ei täitnud. H.A poolt liiklusnõuete rikkumise ning teisele isikule varalise kahju tekkimise vahel peab olema põhjuslik seos, mis tähendab, et isik paneb toime
lg 1 alt 1 sätestatud väärteo, kui toimunud liiklusõnnetus oli tema liiklusnõudeid rikkuva tegevuse vältimatuks tagajärjeks. Kuna H.A pani talle etteheidetava teo toime tegevusega, siis tuleb põhjusliku seose tuvastamisel kasutada skeemi, mille kohaselt esineb põhjuslik seos teo ja tagajärje vahel siis, kui sooritatud teo äramõtlemisel poleks tagajärge tekkinud. Kui H.A oleks täitnud LE § 33 lg 2 p 8 nõudeid ning veendunud selles, kas tema taga sõitvate autode juhid, käeoleval juhul J.Z. , ei ole asunud temast paremalt mööduma, siis ei oleks H.A asunud suunduma parema teeperve poole ja ei oleks toimunud kokkupõrget MB ning Audi vahel. Seega oli H.A tegu vältimatuks eelduseks varalise kahju tekkimisele. KarS § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. Seega on H.A täitnud
lg-st 1 tuleneva väärteo subjektiivse koosseisu, kui ta pani teo toime vähemalt kergemeelsusest või hooletusest karistusseadustiku (edaspidi KarS) § 18 lg 1 mõttes. KarS § 18 lg 3 kohaselt paneb isik teo toime hooletusest, kui ta ei tea süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemisest, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema. Selleks, et isikule ette heita hooletust, peab kohus tuvastama, et isik on rikkunud mingit hoolsuskohustust – jättes mingi ühiskonnas eksisteeriva käitumisreegli täitmata, mille tähelepanemiseks ja täitmiseks oli ta kohustatud. 8 Tulenevalt
14 lg 2 peab iga liikleja järgima liiklusalaste õigusaktide nõudeid, olema liikluses hoolikas ja ettevaatlik ning tagama liikluse sujuvuse, et vältida ohtu ja kahju tekitamist. Seega oleks H.A pidanud järgima liiklusnõudeid ning arvestama oma kõrgenenud hoolsuskohustusega, et manöövri sooritaja peab veenduma, et tema manööver on ohutu ning ei takista teisi liiklejaid. Kuid hooletusest ei pööranud ta tähelepanu sellele, et Audi oli juba möödasõitu alustanud, mitte ei sõitnud tema juhitud MB taga. Seega pani menetlusalune isik H.A väärteo toime ettevaatamatusest hooletuse vormis – hoolsa käitumise korral oleks H.A märganud, et Audi juht oli alustanud temast paremalt möödasõitu ning H.A ei oleks tohtinud alustada oma manöövrit paremale. Menetlusaluse isiku H.A teos õigusvastasust ning süüd välistavad asjaolud puuduvad. III Kohtu seisukoht karistuse osas
lg 1 näeb karistusena ette mootorsõidukijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui sellega on tekitatud varaline kahju või inimesele ettevaatamatusest tervisekahjustus, kas rahatrahvi kuni 300 trahviühikut või aresti või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kuni kuue kuuni. KarS § 47 lg 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja väärteo eest kohaldada rahatrahvi kolm kuni kolmsada trahviühikut. Trahviühik on rahatrahvi baassumma, mille suuruseks on neli eurot. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel arvestab kohus kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Menetlusaluse isiku H.A tegevuses karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid KarS § 57 ja § 58 mõttes ei esine. Karistusregistri väljavõtte (tl 55) kohaselt H.A eelnevalt karistatud ei ole. Kohus, võttes arvesse eeltoodut, on seisukohal, et kohtuväline menetleja on H.A-le
lg 1 järgi rahatrahvi mõistmisel võtnud arvesse kõiki karistuse mõistmisel olulisi asjaolusid ning selle vähendamiseks puudub alus. Rahatrahv, mis jääb selle väärteo eest mõistetava karistusraami alumisse neljandikku, on vastavuses isiku süüga. Tegemist ei ole raske liiklusõnnetusega, selle käigus said kergemaid vigastusi vaid mõlema juhi sõidukid. Samas on mõistetud rahatrahv piisav motiveerima H.A hoiduma liiklust reguleerivate normide rikkumisest ning määratud karistus arvestab õiguskorra kaitsmise huvisid. IV Kohtu seisukoht menetluskulude osas Käesolevas asjas menetluskulud puuduvad. Ingeri Tamm Kohtunik 9
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.