Vabanes pärast karistuse kandmist 28.12.2010.a. Kahtlustatavana kinnipidamine alates 19.04.2011.a. Dmitri Školjar RESOLUTSIOON Süüdi tunnistada S.M KarS § 199 lg 2 p 9-§ 25 lg 2 järgi ja mõista karistuseks 1 (üks) aasta vangistust.
Lõplikuks karistuseks mõista S.M-ile 8 (kaheksa) kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvestada karistusaja hulka tema eelvangistuses viibitud aeg ning karistusaja alguseks lugeda 19.04.2011.a. Tõkendina kohaldada S.M suhtes vahistamine. Vahistada S.M kohtusaalis. 5 Välja mõista S.M ´lt
lg 1 p 2 alusel ja
lg 2 alusel sundraha teise astme kuriteos süüdimõistmise korral 208 (kakssada kaheksa) eurot 52 senti riigituludesse. Ülejäänud osas jätta menetluskulud riigi kanda. Selgitusse märkida „S.M , 1-11-5046 sundraha.“ Sundraha tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele 10220034796011 SEB Pank märkides viitenumbri 2800049777 või Rahandusministeeriumi arveldusarvele 221023778606 Swedbank märkides viitenumbri 2800049777 või Rahandusministeeriumi arveldusarvele 333416110002 Danske Bank AS Eesti filiaal märkides viitenumbri 2800049777. Sundraha tasumist tõendav dokument esitada Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumaja kriminaalkantseleile. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioon Tallinna Ringkonnakohtule, teatades kirjalikult apellatsiooniõiguse kasutamise soovist Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumajale 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse või resolutiivosa kuulutamisest ning esitades apellatsiooni 15 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi
15.peatüki kohaselt, see on määruskaebe korras 10 päeva jooksul. Määruskaebus tuleb esitada Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumajale. Kohtuotsuse põhiosa S.M süüdistatakse selles, et tema, olles viimati 10.02.2010.a. Harju Maakohtu otsusega karistatud KarS § 199 lg 2 p 7, 9 järgi kvalifitseeritava süstemaatilise varguse toimepanemise eest reaalse vangistusega, samuti olles 12.04.2011.a. ning 14.04.2011.a. Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo otsustega karistatud KarS § 218 lg 1 järgi kvalifitseeritavate pisivarguste toimepanemise eest rahatrahvidega, taas 19.04.2011.a. kella 20.30 ajal Tallinnas, aadressil Peterburi tee 62a asuvast Eesti Tarbijateühistu Keskühistule kuuluvast kauplusest Lasnamäe Maksimarket üritas võõra vallasasja äravõtmisega selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil varastada 9 pakki sigarette Marlboro punane, ühe paki maksumus 3 eurot, kokku maksumusega 27 eurot, ühe paki sigarette Marlboro Gold maksumusega 3 eurot, ühe paki sigarette Kent punane maksumusega 2,95 eurot, kokku kaupa kogumaksumusega 32,95 eurot, pannes kauba endale kotti ning möödus kaupluse kassadest, jättes nimetatud kauba eest tahtlikult tasumata. Kuritegu jäi lõpule viimata, kuna S.M peeti kaupluse turvatöötaja poolt kinni. Seega S.M , olles varem karistatud süstemaatilise varguse toimepanemise eest, võõra vallasasja äravõtmise katsega selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, mis on toime pandud süstemaatiliselt, pani toime KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava varguse katse. S.M süü temale inkrimineeritud kuriteos on täielikult tõendatud kriminaalasja kirjalike materjalidega, millised on kohtuistungil uuritud ja avaldatud, s.o. Eesti Tarbijateühistu Keskühistu avaldus nr 124, millest nähtub, et palutakse võtta vastutusele 19.04.2011.a kell 20.30 kaupluses Lasnamäe Maksimarket, aadressil Peterburi tee 62A õigusvastase teo toime pannud kodanik, kelle juurest avastati Eesti Tarbijateühistute 2 Keskünistu-le kuuluvat maksmata kaupa 32,95 euro väärtuses. Kaup – sigaretid Marlboro punane 9 pakki, ühe pakki maksumus 3 eurot, sigaretid Marlboro Gold 1 pakk, ühe paki maksumus 3 eurot ja sigaretid Kent punane 1 pakk, ühe paki maksumus 2,95 eurot. Kaup on korras ja tagastatud kauplusele /tlk 2/; õigusvastase teo toimepanemise akt, millest nähtub, et 19.04.2011.a. kell 20.30 Lasnamäe Maksimarketis aadressil Peterburi tee 62a, naisterahvas väljus kassadest kauplusele kuuluva kaubaga, jättes tahtlikult kauba eest tasumata. Õigusrikkuja on S.M /tlk 3/; tunnistaja FL ütlused, millest nähtub, et tema olles tööl 19.aprill 2011 a. Lasnamäe Maksimarketis, aadressil Peterburi tee 62a. turvatöötaja ametikohal, kell 20:25 hakkas jälgima ühte naisterahvast kellel olid jalas sinist värvi püksid, seljas tumerohelist värvi jope ja õlal oli rohelist värvi käekott. Nägi, kuidas naisterahvas suundus kuivainete osakonda, kus võttis riiulilt eelnevalt teise isiku poolt peidetud suitsud ja toppis need omale käekotti. Jalutas mingit aega mööda saali ja suundus kassade poole. Peale seda, kui naisterahvas väljus kassadest läbides sellega turvaväravad kell 20:30 ning jättes maksmata kauplusele kuuluva kauba eest, pidas tema kinni ja toimetas turvaruumi. Turvakontrolli käigus avastas naisterahvalt käekotist 10 tk. MARLBORO suitsupakki mille ühe paki väärtus on 3 eurot/tk ja ühe "KENT" suitsupakki mille väärtus on 2,95 eurot/tk. Kauba kogu väärtus oli 32,95 eurot. Kaup kuulub kauplusele ja selle eest ei ole tasutud. Kaup tagastatud kauplusele rikkumata. Naisterahva andmed: S.M ik xxx /tlk 4-5/; 19.04.2011.a. kahtlustatavana kinnipidamise protokoll /tlk 9-12/; Väljavõtted karistusregistrist ja väärteoasjade ostustest, millest nähtub, et S.M on varem karistatud kriminaal- ja väärteokorras /tlk 17-24/; 12.04.2011.a. kiirmenetluse otsus väärteoasjas nr 2315,11,003871 /tlk 25-26/; 14.04.2011.a. kiirmenetluse otsus väärteoasjas nr 2315,11,003984 /tlk 27-28/; 20.04.2011.a kiirmenetluse protokoll /tlk 33-34/; 10.02.2010.a. Harju Maakohtu otsus, millega S.M on süüdi mõistetud KarS § 199 lg 2 p 7, 9 – 25 lg 2 järgi /tlk 35-43/; kahtlustatava S.M ütlused, milles tunnistas end süüdi ja andis ütlusi, et 19.04.2011.a. kella 20.30 paiku läks Lasnamäel kauplusesse Maksimarket, selleks, et kaupa vaadata. Sisenes müügisaali, nägi ühe riiuli peal muude kaupade vahel suitsupakke ning otsustas need endale võtta, et edasi müüa. Võttis riiulilt sigaretid, pani need oma käekotti. Pärast seda maksis kassas muu kauba eest ja läks kassast mööda sigarettide eest tasumata. Pärast kassade läbimist tuli tema juurde kohe turvatöötaja ja palus temal tulla turvaruumi, kus andis ära tema poolt võetud sigaretid. Turvatöötaja kutsus politsei ja politsei toimetas teda jaoskonda. Tema võib selgitada oma tegu raske majandusliku olukorraga. Tema kahetseb tehtud puhtsüdamlikult /tlk 14-16/ ning toimiku teiste materjalidega. Kriminaalasja arutamisel lühimenetluses süüdistatav enda ülekuulamist ei taotlenud. Süüdistatav S.M on nõus lühimenetluse kohaldamisega ning ta tunnistas end süüdi temale inkrimineeritud kuriteos vastavalt süüdistusaktis toodud süüdistuse sisule. Süüdistatava S.M enda sõnade kohaselt on kolmandat kuud rase, seega KarS § 57 lg 1 p 7 loeb kohus karistust kergendavaks asjaoluks süüteo toimepanemine raseda isiku poolt, karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Süüdistatav S.M avaldas kohtueelsel uurimisel puhtsüdamlikku kahetsust ja kohtus kahetsust, kuid kohus leiab, et S.M kahetsus ei ole siiras. Siiras kahetsus tähendab seda, et isik on oma teo taunitavust mõistnud ja püüab sarnast käitumist edaspidi vältida. S.M on ka eelnevalt avaldanud puhtsüdamlikku kahetsust (tlk. 25-26, 35-43), kuid samas jätkanud temale väljakujunenud kuritegelikku käitumist. Kuna karistust kergendav asjaolu ei ole mitte kahetsuse avaldamine, vaid just puhtsüdamlik kahetsus, peabki kohus alati hindama, kas avaldatud kahetsus on puhtsüdamlik, s.o, kas on alust uskuda, et isik siiralt kahetseb oma tegu. Kuigi asjaolu, et isik on varem korduvalt samalaadseid kuritegusid toime pannud, ei välista automaatselt kahetsuse puhtsüdamlikkust (vt Riigikohtu 11.09.2007. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-33-07), sunnib taoline kuritegude süstemaatiline 3 toimepanemine S.M poolt tõsiselt kaaluma, kas avaldatud kahetsus on ikka siiras. Kohus märgib, et karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb karistuse mõistmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks, kuid samas tuleb siiski vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt. Kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut (vt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-40-04; 3-1-1-99-06). S.M on varem korduvalt kriminaalkorras karistatud, milline asjaolu on kohtule iseloomustavaks asjaoluks. S.M-ile karistuse mõistmisel tuleb arvestada eelkõige isiku süüd, karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning lähtudes õiguskorra kaitsmise huvidest ja samuti võimalust mõjutada S.M ´t edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, leiab kohus, et S.M ´t ei ole võimalik ega otstarbekas karistada rahalise karistusega, vaid teda tuleb karistada reaalse vangistusega, kuna S.M ei ole teinud eelnevatest karistustest vastavaid järeldusi, vaid jätkas kuriteo toimepanemist. Rahalise karistuse mõistmine on välistatud S.M suhtes ka põhjusel, kuna S.M ei oma sissetulekut /t lk. 29, 30/, temale mõistetud eelnevad rahatrahvid on tasumata /tlk. 17-24/ ning lisaks kuuluvad S.M ´lt väljamõistmisele ka uued menetluskulud. Kohus leiab, et rahalise karistuse kohaldamine S.M suhtes oleks vastuolus kohtupraktikaga. Kaaludes asenduskaristusena üldkasuliku töö kohaldamist, peab kohus lisaks obligatoorsetele eeldustele selgitama välja, kas isik on asenduskaristuseks üleüldse sobiv. Isikuga seotud asjaolud võivad raskendada asenduskaristusena üldkasuliku töö reaalset täideviimist (RKKKo 3-1-1-87-08). Nii üldkasuliku töö kui ka karistuse mõistmine tingimisi lähtuvad ühest ja samast põhimõttelisest eeldusest – kohus usub, et isik suudab jätkata enda elu ilma süütegusid toime panemata. S.M ei ole isik, kelle suhtes oleks võimalik kohaldada KarS § 69 sätteid ning tema karistus asendada üldkasuliku tööga, kuna S.M ´t on eelnevalt karistatud korduvalt reaalse vangistusega, kuid vangistuse asendamisel üldkasuliku tööga on tegemist ultima ratio (viimase) abinõuga isiku ühiskonnast isoleerimise vältimiseks ning S.M suhtes ei esine eeldusi üldkasuliku töö edukaks läbiviimiseks arvestades toimepandut kuritegu ja süüdlase isikut, s.t. üldkasulik töö ei sobi isikule, kellel on terviseprobleemid, s.t. XXX, kuna on küsitav üldkasuliku töö reaalne täideviidavus. S.M suhtes vangistuse asendamine üldkasuliku tööga ei täidaks oma eesmärki eripreventiivses mõttes ning süüdistatava arusaama enda tegude tähendusest ning ka tagajärgedest suudab (sh õiguskorra huvisid silmas pidades) käesoleval juhul tagada vaid reaalne vanglakaristus. Kohtul puudub igasugune usk, et S.M suudaks vabaduses viibides hoiduda uute (varavastaste) süütegude toimepanemisest ja üldkasuliku töö täideviimise ebaõnnestumisrisk on S.M puhul väga kõrge. S.M käitumises väljendub kohtu hinnangul ilmselge ning teadlik vastandumine õiguskorrale. Kohtupraktikas on seejuures asutud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks (vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära – vt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-99-06). Silmas tuleb pidada sedagi, et karistusest tingimisi vabastamine ei ole iseseisev karistusliik, vaid see on üksnes põhikaristuse üks võimalikest individualiseerimise viisidest. Erinevalt karistuse mõistmisest, kus karistuse mõistmise alusena prevaleerub isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-40-04). Antud põhimõtetest lähtuvalt ei ole S.M suhtes otstarbekas ega võimalik kohaldada 4 KarS § 74 sätteid s.t. ei osalist ega täielikku karistusest vabastamist, kuna taotletav eripreventiivne eesmärk puudub. Samuti oleks mõistetud vangistusest S.M tingimisi vabastamine vastuolus kohtupraktikaga, kuna tema poolt toimepandud tegu ei ole pandud toime juhuslikel asjaoludel või esmakordselt. Samuti osundab kohus, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale kannab karistuse osaline täitmisele pööramine endas šokivangistuse ülesannet eesmärgiga anda süüdimõistetule tema lühiajalise paigutamisega vanglasse tõsine hoiatus tema edasise käitumise suhtes, seega taotletakse šokivangistusega eripreventiivset eesmärki (RKKK 3-1-1-21-05 p.5) Kohus leiab, et karistuse osalisel täitmisele pööramisel puudub S.M suhtes šokivangistusega taotletav eripreventiivne eesmärk. Kaitsja leidis kohtuvaidlustes, et S.M karistus võiks olla kergem kui palus prokurör, arvestades karistuse mõistmisel kahju puudumist ja et tegu jäi katsestaadiumi. Kohus märgib, et varguste avastamine ja varastatud kauba kauplusele tagastamine ei sõltunud S.M tahtest, mistõttu ei ole asjakohane arvestada karistust kergendava asjaoluna kuriteoga tekitatud kahju puudumist. KarS § 56 mõtte kohaselt peab isik ennekõike vastutama toimepandud teo eest. S.M pani kuriteo toime temale väljakujunenud ja läbimõeldud käitumis- ja tegevusmallide kohasel ning tema näol ei ole tegemist isikuga, kes oma vanuse või vaimse tervise tõttu ei oleks tajunud toimepandud tegude õigusvastasust ning tema poolt toimepandu ei olnud juhuslik. Kohus leiab, et S.M suhtes on võimalik saavutada karistuse eesmärk mõistes temale reaalse vangistuse, kuid mitte sanktsiooni alammääras, s.t. lühiajalist vangistust, kuna teda on varasemalt karistatud samalaadsete süütegude toimepanemise eest. S.M ´l väidetava töökoha olemasolu, ei anna alust ning ei ole piisav lähtudes õiguskorra kaitsmise huvidest, et talle karistus mõista sanktsiooni alammääras. Lisaks tuleb märkida, et väidetav töökoht oli süüdistataval olemas ka kuriteo toimepanemise ajal ning see ei takistanud S.M ´l kuigivõrd käitumast kriminaalõiguslikult etteheidetaval viisil. Pole õigustatud S.M ootus, et kuriteo toimepanemisega võib kaasneda leebe karistusõiguslik kohtlemine. Kohus leiab, et S.M ei ole aru saanud talle varasemalt mõistetud karistuste tähendusest ning eelnevad karistused ei ole ilmselgelt omanud kasvatavat mõju positiivse eripreventsiooni tähenduses. Samuti ei saa jätta tähelepanuta asjaolu, et S.M pani uue kuriteo toime vähem kui nelja kuu möödumisel kui vabanes peale karistuse kandmist, samuti jätkas S.M varavastaste süütegude toimepanemist peale 12.04.2011.a. ja 14.04.2011.a. temale väärteokorras määratud rahatrahvide kohaldamist. Vangistusest vabanemise järel lühikese ajavahemiku järel uue kuriteo toimepanemine kinnitab kohtu veendumust, et süüdistatav S.M on vabaduses viibides jätkuvalt ohuks õiguskorrale. Samuti peab kohus vajalikuks kohaldada tõkendit vahistamine, kuna kohtul on alus arvata, et S.M võib vabaduses olles jätkata kuritegude toimepanemist. Kuriteoga tekitatud kahju ei ole.
lg 1 p 4 ja 9 kohaselt on menetluskulu määratud kaitsjale makstud tasu ja süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha.
lg 1 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Kohus tõdeb, et
lg 3 kohaselt juhul, kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu, võib kohus osa neist jätta riigi kanda. S.M ´lt kuulub välja mõistmisele sundraha summas 208 eurot 52 senti, kaitsjatasu osutatud õigusabi eest kokku 115.05 eurot. Arvestades S.M varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid, siis kogu menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu. Eeltoodut arvestades jätab kohus osa menetluskuludest, s.o. kaitsjatasu riigi kanda. Kohtunik 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.