lg 1, § 200 lg 1, § 266 lg 1- § 25 lg 2, § 199 lg 2 p 7,9 järgi Harju Maakohtu
Apellatsioon jätta rahuldamata. 1 Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul. SÜÜDISTUS: 1. P.V-le oli esitatud süüdistus selles, et ta, 17.08.2011.a. kella 18:20 paiku omandas Tallinnas Keskuse 6 maja juures teadvalt süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara ja nimelt - omandas O U poolt 17.08.2011.a. kella 18:20 paiku Tallinnas Tammsaare teel suunaga Mustamäe poole sõitvas bussis liinil nr 10 Autobussikoondis bussipeatuse juures kannatanult L D röövitud kuldketi, väärtusega 370 EUR. Seega P.V , omandades süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara, pani toime
1.2. Samuti selles, et ta, 13.08.2011.a kella 11:50 paiku, Tallinnas Sõpruse puiesteel Liivaku bussiootepaviljoni juures, tõmbas pingil istuvalt eakalt 81-aastaselt S-A L´lt jõuga käest ära käekoti maksumusega 1 EUR, milles olid kokku kannatanu vara 32,50 EUR väärtuses. Kuna kannatanu ei lasknud kotti lahti, kukkus ta P.V tegevuse tõttu pingilt maha, tundes füüsilist valu keha ja käte piirkonnas. P.V, kasutades ära kannatanu kukkumist, mille tõttu kannatanu ei saanud enam vastupanu osutada, võttis omastamise eesmärgil kannatanu käest ära käekoti koos selles olnud kannatanule kuuluvate esemetega, tekitades oma tegevusega kannatanule varalist kahju kokku 32,50 EUR ulatuses, füüsilist valu ja tervisekahjustusi – lülisamba nimmeosa murru ja marrastuse käel. Seega P.V , võttes ära võõra vallasasja selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil vägivallaga, pani toime
1.3. Samuti selles, et ta, 14.08.2011.a. kella 04:00 paiku püüdis tungida sisse valdaja S-A L tahte vastaselt ebaseaduslikult xxxx xxx xxx Tallinnas asuvasse korterisse, olles eelnevalt kannatanult röövinud käekoti, kus olid kannatanu võtmed ning püüdes neid võtmeid sobitada korteri ukse lukuauku, üritas sisse tungida. Kuna kannatanu oli vahetanud ukseluku, ei õnnestunud korterisse sissetungimist lõpuni viia süüdistatava tahtest mitteoleneval põhjusel. Seega P.V , alustades vastavalt oma ettekujutusele teost vahetult valdaja tahte vastaselt võõrasse ruumi ebaseaduslikult sissetungimist ning vastavalt oma ettekujutusele teost tegi kõik endast oleneva süüteo lõpuleviimiseks kuid jättis süüteo lõpule viimata oma tahtest sõltumata, pani toime omavolilise sissetungi katse, s o
1.4. Samuti selles, et ta, olles varem toime pannud süstemaatiliselt vargusi, mille eest teda karistati 17.01.2011.a. Harju Maakohtu poolt
lg 2 p 7, 9 alusel, uuesti jätkas süstemaatiliste varguste toimepanemist: 2 11.08.2011.a. ajavahemikus kell 09:03-09:20 Tallinnas Vilde tee 77 asuvas Maxima kaupluses, võttis P.V omastamise eesmärgil ära Va S käekoti, mille kannatanu oli asetanud ostukorvi. Vargusega tekitas süüdistatav kannatanule varalist kahju kokku 159,80 EUR ulatuses. 13.08.2011.a. ajavahemikus kell 13:20 kuni 13:35 Akadeemia tee 38 maja juures Tallinnas, võttis P.V isikute grupis koos eeluurimisel tuvastamata isikuga ära omastamise eesmärgil rattahoidikust T H kuuluva jalgratta, nii, et kõigepealt võttis ratta hoidikust P.V-ga kaasas olnud tuvastamata isik, sõitis sellega ratta esialgsest asukohast eemale Tallinnas Keskuse 6 asuva maja juurde, kuhu talle järgnes P.V ja seejärel sõitis rattaga edasi P.V , viies seega ühiselt ratta varguse lõpule ja tekitades kannatanule varalise kahju 400 EUR ulatuses. Seega P.V , võttes isikute grupis ära võõra vallasasja selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil isikute grupis ja süstemaatiliselt, pani toime
HARJU MAAKOHTU OTSUS: 2. Maakohus tunnistas P.V süüdi
lg 1 järgi ja karistas 2 kuulise vangistusega;
lg 1 järgi ja karistas 2 aasta ja 6 kuulise vangistusega;
lg 1 - § 25 lg 2 järgi ja karistas 2 kuulise vangistusega;
Vastavalt
lg 1 luges kergemad karistused kaetuks raskeima karistusega ja liitkaristuseks mõistis P.V-le 2 aastat ja 6 kuud vangistust. Vähendas KrMS § 238 lg 2 kohaselt mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra, mõistes karistuseks tähtajalise vangistuse 1 aasta ja 8 kuud.
lg 1 alusel luges eelvangistuses viibitud aja P.V karistusaja hulka ja karistuse kandmise alguseks luges 17.08.2011.a. Kohus mõistis P.V-lt riigi tuludesse välja 725 eurot sundraha, toimiku koopa kulu 0,45 eurot ja kaitsja tasu summas 230.38 eurot. APELLATSIOON: 3. P.V leiab, et teda on ebaõigesti süüdi mõistetud ja karistatud. Kohtu poolt temale viimase sõna andmine oli ebatäpselt väljendatud. Lisatud viimases sõnas on ta siiras ja seal öeldu vastab tõele. Palub röövimise episood ümber kvalifitseerida avalikuks varguseks kuna ta püüdis kannatanu kotti varastada avalikult. Kui kott oli juba tema käes püüdis kannatanu uuesti sellest haarata ja seetõttu kukkus ja sai viga. Ta väga kahetseb toimepandut. Maakohus pole põhjendanud väga suurte menetluskulude temalt väljamõistmist. Ei saa eeldada temal sissetuleku olemasolu vanglas ja vahetult pärast vabanemist. Tal puudub ka 3 vara. On alust jätta kas kõik või vähemalt osa menetluskuludest riigi kanda kuna neid on juba palju tekkinud. Harju Maakohus on andnud ebaõige hinnangu ka subjektiivsele küljele kuna tema ei tahtnud kannatanut füüsiliselt mõjutada. Tema eesmärgiks ei olnud varastada kannatanu vara füüsilise vägivalla abil. Karistus ei vasta süü suurusele. Tuleb arvestada süü tunnistamist ja kahetsust. Leiab, et karistuse eesmärgid on saavutatavad lühemaajalise vangistusega. Palub tühistada otsus tema süüdimõistmises
Uue otsusega tunnistada ta ka selles episoodis süüdi
Mõista tunduvalt leebem karistus, mis jääks alla sanktsiooni alammäära. Jätta menetluskulud täielikult või osaliselt riigi kanda. PROKURÖRI SEISUKOHT: 4. Vaidlustatud Harju Maakohtu 20.03.2012.a. otsus, kus mõisteti süüdi P.V
lg 1;
lg 1;
lg 1 - § 25 lg 2 ja
P.V süü temale
lg 1 järgi kvalifitseeritavas kuriteos - kannatanult S-A L käekoti röövimises on tõendatud usaldusväärselt ja kahtlusteta. Ei ole õige apellatsioonis esitatud väide, et koti hõivamisel ei kasutanud P.V vägivalda. Kannatanu selgitas, et ta kukkus maha sel ajal kui P.V alles tiris tal käekotti käest, seejuures hoidis kannatanu kotist kõvasti kinni. Kukkumise ajal tundiski kannatanu füüsilist valu ja sai tervisekahjustused. Ja alles seejärel õnnestus kannatanu sõnul süüdlasel temalt kott käest ära võtta. Kannatanul tuvastati patsiendikaardi kohaselt vigastused – lülisamba murd, marrastus käel. Seega nähtub kannatanu ütlustest üheselt, et kannatanu ei soovinud loovutada oma käekotti ilma vastupanuta ja koti kättesaamiseks tuli süüdlasel rakendada sellist jõudu, nii et kannatanu selle jõuga koti käest äratirimise käigus kukkus pingilt maha ja sai vigastusi. Seega selline jõu rakendamine kannatanu füüsiliseks mõjutamiseks ongi vaadeldav röövimise koosseisu objektiivse tunnusena so füüsilise vägivallana, mis oli käekoti valduse murdmise vahendiks. Pole mingit alust kahelda ka kannatanu ütlustes selle kohta, et ta ei soovinud käekotti nii kergelt loovutada ja hoidis sellest kõvasti kinni (see on eluliselt usutav ja omaniku loomulik käitumisviis), seda kinnitab ka asjaolu, et ta just seetõttu kukkuski pingilt maha. Samuti on ebaõiged P.V väited selle kohta, et ta ei saanud kohtuistungil võimalust viimaseks sõnaks. KrMS § 303 ei näe ette, missuguses sõnastuses kohtualusele kohus annab õiguse viimaseks sõnaks. Kohtuistungi protokolli kohaselt on kohus P.V-le viimaseks sõnaks õiguse andnud ja P.V on sellest aru saanud, kasutades viimast sõna selleks, et selgitas veelkordselt, et tema hinnangul ta ei ole talle
MS § 337 lg 1 p 1 tuleb jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Suulist menetlust ei taotle. 4 KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:
Arvab, et tegemist oli avaliku vargusega. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on seaduslikult tuvastanud P.V käitumises
L vara röövimises süüdi tunnistanud. Objektiivsest küljest seisneb röövimine võõra vallasasja äravõtmises vägivalla abil. Vägivald võib ilmneda muuhulgas ka kehalises väärkohtlemises. Vägivald peab olema ajaliselt seotud asja hõivamisega, st vägivalda kasutatakse asja äravõtmise ajal, aga samuti vahetult enne või pärast selle üleminekut süüdlase valdusest. Vägivald peab olema asja äravõtmise vahend, olema suunatud kannatanu vastupanu mahasurumisele. Apellant on ülaltoodud asjaolud kajastanud ka apellatsioonis, on teinud neist endale soodsa, kuid ebaõige järelduse. Kohus on seaduslikult toetunud kannatanu S.-A. L kohtueelsel uurimisel antud ütlustele sellest, et tema istudes bussipeatuses hoidis käekotti sangast kinni. Ootamatult tuli selja tagant noormees ja haaras käekotist ning tiris seda. Tema hoidis kotist kinni, seetõttu alguses ei õnnestunud noormehel seda ära võtta. Kuna noormees tiris kotti väga kõvasti, siis selle tirimise ajal, kukkus kannatanu pingilt asfaldile. Tundis füüsilist valu nii kehal kui kätel/ 1 kd. t.lk. 68-70/. Kannatanul tuvastati verevalum ja marrastus vasakul käel ja lülisamba nimmeosa murd/ 1kd. tlk. 71-73, 75-78/. Kannatanu ütluste õigsust pole apellant kahtluse alla seadnud. Seega on tuvastatav, et süüdistatav hõivas võõrast, temale mittekuuluvat vara. Võõra vara hõivamiseks ta tiris kannatanu käes olevat kotti ja selle tirimise käigus kannatanu, püüdes oma vara kaitsta, kukkus, tundis valu ja sai tervisekahjustuse. Seega oma käitumisega täitis süüdistatav röövimise objektiivse koosseisu. Kolleegium peab vajalikuks osutada, et apellandi poolt viidatud avaliku vargusega on tegemist juhul, kui võõra vara hõivamine pannakse toime kannatanu või kolmanda isiku nähes, kuid ilma igasuguse vägivallata. Siinjuures kolleegium märgib, et ka süüdistatava enda apellatsioonis esitatud selgituste kohaselt toimepandu kohta, oleks täidetud röövimise objektiivne koosseis, kuna ka sellisel juhul kannatanu tundis füüsilist valu ja sai kehavigastusi süüdistatava poolt tema vara hõivamise käigus, ajal mil kannatanu püüdis oma vara säilitada. Röövimise subjektiivne koosseis eeldab vähemalt kaudse tahtluse olemasolu tuvastatust objektiivse koosseisu asjaolude, seega nii vägivalla kasutamise kui ka asjade hõivamise, suhtes ning lisaks sellele ka hõivatu ebaseadusliku omastamise eesmärgi tuvastatust. 5 Apellant ei eita, et tema eesmärgiks oli kannatanult käekoti hõivamine, kannatanule kuuluva vara ebaseaduslik omastamine. Ta nägi, et kannatanu hoiab käekoti sangast kinni. Seega ta sai aru, et oma eesmärgi saavutamiseks, käekoti ebaseaduslikuks omastamiseks peab ta selle kannatanu käest ära tirima, ehk kasutama kehalist jõudu kannatanu füüsiliseks mõjutamiseks tema osutatava või ka eeldatava vastupanu mahasurumiseks. Süüdistatav, saades aru, et kannatanu hoiab kotist kinni, ei loobunud selle hõivamise kavatsusest vaid tiris seda edasi kuni kannatanu kukkus ja valu tõttu kotist lahti lasi. Alles siis õnnestus süüdistataval koos võõra varaga kannatanu eest põgenedes sündmuskohalt lahkuda, võõrast vara omastada. Seega on objektiivselt tuvastatu alusel tõendatud ka röövimise subjektiivne koosseis. 5.2. Apellant vaidlustab talle mõistetud karistust. Kohtukolleegium leiab, et apellandi poolt seaduses ettenähtud karistamise aluste äranäitamine ei too endaga kaasa kohtuotsusega mõistetud karistuse leevendamist. Mingeid sisulisi õiguslikke argumente mõistetud karistuse ebaseaduslikkusest apellatsioon ei sisalda. Ringkonnakohus ei rahuldanud süüdistatava taotlust toimepandu ümberkvalifitseerimise osas, seega pole sellel alusel mõistetud karistuse muutmiseks ka alust.
Kohus on röövimise eest P.V karistanud 2 aasta ja 6 kuulise vangistusega, seega on mõistetud vangistuse tähtaeg sanktsioonis ettenähtud vangistuse miinimummäära ligilähedane. Karistust kergendava asjaoluna on kohus arvestanud puhtsüdamlikku kahetsust. Apellatsioonis ei viidata
Kohtukolleegium leiab, et kohus oli õigustatud arvestama ka süüdlase isikuga. P.V on isikuks, kes järjepidevalt paneb toime kuritegusid. Eelmise reaalse vangistuse ärakandmiselt vabanes ta veebruaris 2011. Juba augustis alustas ta uuesti oma kuritegelikku käitumist. Eelnevalt on ta kuritegusid toime pannud ka temale määratud katseaja kestel. Kohtukolleegium leiab, et süüdistatav on oma käitumisega näidanud, et ta ei suuda vabaduses viibides olla õiguskuulekas. Tema poolt uute kuritegude toimepanemine annab aluse mõista talle range karistus. Seda enam, et antud juhul on tegemist raske esimese astme kuriteoga. Rahuldamisele ei kuulu apellandi taotlus mõista talle karistus alla sanktsiooni alammäära.
Antud juhul pole selliseid erandlikke asjaolusid apellant kajastanud ning kolleegium neid ka ei tuvastanud. Tähelepanuta ei saa antud juhul jätta kohtu otsustust sellest, et liitkaristuse mõistmisel on kohus kergemad karistused lugenud kaetuks raskeima karistusega ehk on kohaldanud süüdlasele leebeimat karistuste liitmise põhimõtet. Seega on P.V, kes on süüdi mõistetud rida erinevate kuritegude toimepanemiste eest, isikuna keda on varem korduvalt kriminaalkorras karistatud, karistusõiguslik kohtlemine olnud leebe ja karistuse mõistmise osas maakohtu otsuse tühistamiseks seaduslikud alused puuduvad. 6 5.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.