KOHTUMÄÄRUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 14. mail 2012, Tartu Kriminaalasja number 1-11-3040 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Mati Kartau

4. peatükis sätestatud toimingupiirangute rikkumisi. Antud rikkumised seisnesid kas linna esindajana eelnevalt nimetatud äriühingutega tehingute tegemises või ka antud äri-ühingute majandushuve oluliselt mõjutavates küsimustes linnavalitsuse istungitel otsuste tegemises osalemises.

§ 24

lg 1 sätestab, et ametiisikul on keelatud sooritada tehinguid iseendaga või muid sarnase iseloomuga või huvide konfliktiga seotud tehinguid. Samuti ei või ametiisik volitada oma alluvaid tegema vastavaid tehinguid tema asemel.

§ 24

lg 2 p 4 järgi on keelatud tehingutena muuhulgas käsitatavad omavalitsuse esindajana varaliste tehingute tegemine

§ 25lõikes 1 nimetatud juriidiliste isikutega.

Vastavalt § 25 lg 1 p 3 on selliseks juriidiliseks isikuks muuhulgas osaühing, mille nõukogu liige ametiisik on.

§ 25

lg 1 kohaselt ei tohi ametiisik olla huvide konfliktis (huvide konfliktiga on tegemist juhul, kui ametiisik peab tegema oma töö- või teenistuskohustuste raames otsuse või osalema sellise otsuse tegemises, mis oluliselt mõjutab tema enda, tema lähisugulaste või hõimlaste või teatud juriidiliste isikute majandushuve). Vastavalt

§ 25

lg 1 p 3 ja p 4 on selliseks juriidiliseks isikuks muuhulgas osaühing, mille osanik või juhatuse või nõukogu liige on ametiisik või aktsiaselts, mille aktsionär või juhatuse või nõukogu liige on ametiisik. 2

§ 25

lg 2 määrab, et ametiisik, kelle ülesanne on osaleda

§ 25

lõikes 1 nimetatud ühisotsuse tegemises, on kohustatud sellest viivitamata teatama asjaomasele organile ja oma vahetule ülemusele või teenistusse võtmise või ametisse nimetamise õigusega isikule või organile ning loobuma otsuse tegemisest. Isik või organ, kes on määranud ametiisiku ühisotsuseid tegeva organi liikmeks, võib määrata teise isiku ametiisiku ühekordseks asendamiseks. Nimetatud sätteid rikkus D.F järgmistel juhtudel: a) Vastavalt Rakvere linnavalitsuse 07.05.2007 korraldusega nr 510 vastu võetud Riigihangete koostamise juhendi punktile 3.13 ning Rakvere linnavolikogu 23.04.2003 määrusega nr 10 kinnitatud Rakvere linna-vara valitsemise, kasutamise ja käsutamise korra punktile 22 otsustab linnavalitsus pakkumuse edukaks tunnistamise ning hankelepingu sõlmimise. Vastavalt Rakvere linna põhimääruse (enne 27.08.2008 kehtinud redaktsioonis) punktile 22.1 viib linnavalitsus linna kollegiaalse täitevorganina oma praktilise tegevusega ellu linnale pandud ning linnavolikogu määrustes ja otsustes seatud ülesandeid. Vastavalt linna põhimääruse (eelviidatud redaktsioonis) punktidele 25.1, 25.2 ja 38.2 on linnavalitsuse töövormiks istung, mida juhatab linnapea. Valitsuse otsustused tehakse poolthäälte enamusega. Valitsus annab õigustrakendavate üksikaktidena korraldusi. 09.11.2007 sõlmis D.F Rakvere linnapeana Osaühinguga Rakvere Elamuhooldus (Rakvere linna-valitsuse poolt 22.10.2007 linnavalitsuse istungil hanke ’käidukorraldusteenuse osutamine Rakvere linnale kuuluvatel objektidel’ edukaks pakkumuseks tunnistatud hinnapakkumuse esitanud ettevõte) elektripaigaldiste käidulepingu (kestusega 58 kuud; lepingu lõplik kogumaksumus 1 464 500.- krooni (+ käibe-maks)); Lisaks sellele sõlmis D.F 23.01.2008 Rakvere linnapeana Osaühinguga Kesklinna Pargid (Rakvere linnavalitsuse poolt 07.01.2008 linnavalitsuse istungil hanke ’Rakvere linna suve- ja püsilillepeenarde ning noorhaljastuse hooldamine’ edukaks pakkumuseks tunnistatud hinnapakkumuse esitanud ettevõte) töövõtulepingu Rakvere linnas suve- ja püsilillepeenarde ning noorhaljastuse hooldamiseks ajavahemikus 01. 02.2008 – 31.01.2011 (kestusega 36 kuud; lepingu lõplik kogumaksumus 1 254 302.- krooni (+ käibe-maks)). Antud tehingute sooritamine D.F poolt linnapeana on vaadeldav

§ 24

lg 1 ja lg 2 p 4 kehtestatud toimingupiirangute rikkumisena suures ulatuses, kuna tehtud tehingute maht ületas mõlemal juhul vähemalt sajakordselt tollal kehtivat kuupalga alammäära ning tehingupartneriks olid osaühingud, mille nõukogu liige D.F samaaegselt oli. b) Lisaks sellele toimus 15.10.2007 Rakvere linnavalitsuse korraline istung, mida juhatas linnapea D.F. Nimetatud istungi päevakorra punktiks nr 13 oli riigihanke ’Rakvere linna kalmistute hooldamine’ raames hankekomisjoni poolt edukaks tunnistamise osas linnavalitsusele tehtud põhjendatud ettepaneku läbi-vaatamine ja pakkumuse edukaks tunnistamise otsustamine. Nähtuvalt istungiprotokollist osales D.F antud päevakorrapunkti arutelul ja otsuse tegemisel. Ta ei taandanud end antud päevakorrapunkti arutelult ega loobunud otsuse tegemises osalemisest. Linnavalitsus otsustas ühehäälselt tunnistada antud riigihanke raames edukaks Rakvere Linnahoolduse OÜ pakkumus, maksumusega 716 400.- krooni (+ käibemaks) ja sõlmida hankeleping, mille kohta anti vastavasisuline korraldus nr

1. Korralduse allkirjastas D.F. 16.11.2007 sõlmis linn (abilinnapea isikus) istungil otsustatu ja 15.10.2007 antud korralduse alusel Rakvere Linnahoolduse Osaühinguga töövõtulepingu Rakvere linna kalmistute hooldamiseks 3 ajavahemikus 02.12.2007 – 30.
2. 2010 (lepingu lõplik kogumaksumus 716 400.- krooni (+ käibemaks)). Lisaks sellele toimus 22.10.2007 Rakvere linnavalitsuse korraline istung, mida juhatas linnapea D.F . Nimetatud istungi päevakorra punktiks nr 21 oli riigihanke ’Rakvere linna kalmistute andmekogu haldamine ja hauaplatside kasutusse andmine’ hankekomisjoni poolt edukaks tunnistamise osas linna-valitsusele tehtud põhjendatud ettepaneku läbivaatamine ja pakkumuse edukaks tunnistamise otsustamine. Sama istungi päevakorra punktiks nr 23 oli riigihanke ’käidukorraldusteenuse osutamine Rakvere linnale kuuluvatel objektidel’ raames hankekomisjoni poolt edukaks tunnistamise osas linnavalitsusele tehtud põhjendatud ettepaneku läbivaatamine ja pakkumuse edukaks tunnistamise otsustamine. Nähtuvalt istungiprotokollist osales D.F antud päevakorrapunktide arutelul ja otsuste tegemisel. Ta ei taandanud end antud päevakorrapunktide arutelult ega loobunud otsuste tegemises osalemisest. Seejuures tutvustas D.F käidukorraldusteenuse osutamise hanke arutelu käigus antud küsimust puudutava korralduse eelnõu. Linnavalitsus otsustas ühehäälselt antud istungi käigus tunnistada riigihanke ’Rakvere linna kalmistute andmekogu haldamine ja hauaplatside kasutusse andmine’ edukaks pakkumuseks Rakvere Linnahoolduse OÜ pakkumus, maksumusega 486 000.- krooni (+ käibemaks) ja sõlmida hankeleping, mille kohta anti vastavasisuline korraldus nr
3. Samal istungil otsustas linnavalitsus tunnistada ühehäälselt riigihanke ’käidukorraldusteenuse osutamine Rakvere linnale kuuluvatel objektidel’ edukaks pakkumuseks OÜ Rakvere Elamuhooldus pakkumus, kogumaksumusega 1 464 500.- krooni (+ käibemaks) ja sõlmida hanke-leping, mille kohta anti vastavasisuline korraldus nr
4. Mõlemad korraldused allkirjastas D.F. 09.11.2007 sõlmis linn (D.F isikus) istungil otsustatu ja 22.10.2007 antud korralduse alusel Osaühinguga Rakvere Elamuhooldus elektripaigaldiste käidulepingu (kestusega 58 kuud; lepingu lõplik kogu-maksumus 1 464 500.- krooni (+ käibemaks). Lisaks sellele sõlmis linn (abilinnapea isikus) 15.11.2007 istungil otsustatu ja 22.10.2007 antud korralduse alusel Rakvere Linnahoolduse Osaühinguga hankelepingu Rakvere linna kalmistute hauaplatside ja matmise andmekogu pidamiseks ning hauaplatside kasutusse andmiseks (kestusega 36 kuud; lepingu lõplik kogumaksumus 486 000.- krooni (+ käibemaks)). Lisaks sellele toimus 07.01.2008 Rakvere linnavalitsuse korraline istung, mida juhatas linnapea D.F. Nimetatud istungi päevakorra punktiks nr 19 oli riigihanke ’Rakvere linna suve- ja püsilillepeenarde ning noorhaljastuse hooldamine’ hankekomisjoni poolt edukaks tunnistamise osas linnavalitsusele tehtud põhjendatud ettepaneku läbivaatamine ja pakkumuse edukaks tunnistamise otsustamine. Nähtuvalt istungiprotokollist osales D.F antud päevakorrapunkti arutelul ja otsuse tegemisel. Ta ei taandanud end antud päevakorrapunkti arutelult ega loobunud otsuse tegemises osalemisest. Linnavalitsus otsustas ühe-häälselt tunnistada antud riigihanke raames edukaks OÜ Kesklinna Pargid pakkumus, maksumusega 1 254 302.- krooni (+ käibemaks) ja sõlmida hankeleping, mille kohta anti vastavasisuline korraldus nr
5. Korralduse allkirjastas D.F. 23.01.2008 sõlmis linn (D.F isikus) istungil otsustatu ja 07.01.2008 antud korralduse alusel Osaühinguga Kesklinna Pargid töövõtulepingu Rakvere linnas suve- ja püsilillepeenarde ning noorhaljastuse hooldamiseks ajavahemikus
6. 02.2008 – 31.01.2011 (kestusega 36 kuud; lepingu lõplik kogumaksumus 1 254 302.- krooni (+ käibemaks)). Lisaks sellele toimus 03.03.2008 Rakvere linnavalitsuse korraline istung, mida juhatas linnapea D.F. Nimetatud istungi päevakorra punktiks nr 10 oli riigihanke ’Rakvere linna haljasalade hooldamine’ hanke-komisjoni poolt edukaks tunnistamise osas linnavalitsusele tehtud põhjendatud ettepaneku läbivaatamine ja pakkumuse edukaks tunnistamise otsustamine. Nähtuvalt istungiprotokollist osales D.F antud päevakorrapunkti arutelul ja otsuse tegemisel. Ta ei taandanud end antud päevakorrapunkti arutelult ega loobunud otsuse tegemises osalemisest. 4 Linnavalitsus otsustas ühehäälselt tunnistada antud riigihanke raames Rakvere linna põhjapiirkonna hoolduse osas edukaks pakkumuseks Rakvere Linnahoolduse OÜ pakkumus, maksumusega 1 410 970.- krooni (+ käibemaks) ja Rakvere linna kesk- ja lõunapiirkonna hoolduse osas Rakvere Linnahoolduse OÜ pakkumus, maksumusega 1 064 500.- krooni (+ käibemaks) ning sõlmida hankeleping, mille kohta anti vastavasisuline korraldus nr
7. Korralduse allkirjastas D.F. 20.03.2008 sõlmis linn (abilinnapea isikus) istungil otsustatu ning 03.03.2008 antud korralduse alusel Rakvere Linnahoolduse Osaühinguga töövõtulepingu Rakvere linna põhjapiirkonna ning kesk- ja lõuna-piirkonna haljasalade hooldamiseks ajavahemikus 01.04.2008 – 31.03.2011 (kestusega 36 kuud; lepingu lõplik kogumaksumus 2 475 470.- krooni (+ käibemaks)). Eeltoodud linnavalitsuse otsuste tegemises osalemisega rikkus D.F linnapeana oma töö- ja teenistuskohustuste täitmise raames korduvalt

§ 25

lg 1 p 3 järgi kehtestatud toimingupiirangut suures ulatuses, kuna tehtud otsuste maht ületas igal üksikul korral vähemalt sajakordselt tollal kehtivat kuupalga alammäära. D.F osalusel vastuvõetud otsused ja nende otsuste alusel sõlmitud hanke- ja töövõtulepingud mõjutasid oluliselt OÜ Kesklinna Pargid, OÜ Rakvere Elamuhooldus ja Rakvere Linnahoolduse OÜ (s.o äriühingud, mille nõukogu liige D.F on) majandushuve. Nimetatud otsuste mõju loetletud ettevõtete majandushuvidele oli oluline järgmistel põhjustel:

1. KarS erinevate koosseisude puhul sisustatakse mõisteid ‘oluline’ ja ‘suur’ KarSRakS §-dest 8 ja 8 2 lähtudes kehtivast palga alammäärast (vastavalt kümne- või sajakordne alammäär). Kuna kõigil eelloetletud juhtudel ületas D.F osavõtul tehtud otsuste maht (parimaks tunnistatud pakkumuse maksumus/tehtud otsuse alusel sõlmitud hanke- või töövõtulepingu tehinguhind (lepingu maksumus)) igal üksikul korral vähemalt kümnekordselt tollal kehtivat kuupalga alammäära (kuupalga alammäär 2007.aastal - 3600 krooni ja 2008.aastal – 4350.- krooni), oli igal üksikul korral tegemist olulise mõjuga.
2. Tehtud otsuste alusel sõlmiti mitmeaastased (kestusega 36 kuni 58 kuud) hanke- või töövõtulepingud Rakvere linna ja vastavalt kas OÜ Kesklinna Pargid, OÜ Rakvere Elamuhooldus või Rakvere Linna-hoolduse OÜ vahel, mis tagasid eelnimetatud ettevõtetele linnaga pikaajalised majandussuhted, aga samuti püsiva ja stabiilse sissetuleku, märkimisväärse käibemahu ja tööhõive/töökohtade säilitamise Rakvere linnas. Samuti võimaldasid viidatud lepingud ja nende alusel saadav müügitulu ning netokäive osaleda eelnimetatud ettevõtetel pidevalt edaspidi erinevates pakkumismenetlustes ja riigihangetes (pakkumismenetlustes ja hangetes osalemine ning seeläbi tellimuste saamine oli üks neile ettevõtetele püstitatud põhilistest majandustegevuse eesmärkidest vastavalt nende majandusaasta aruannetes märgitule), olla jätkuvalt konkurentsivõimelisteks ja vastata RHS §-des 40 lg 1 p 3 ja § 41 lg 1 p 2 sätestatud tingimustele (nimetatud sätete kohaselt peab hankes osaleja vajadusel esitama andmed majandustegevuse netokäibe kohta või netokäibe kohta hankelepinguga seotud valdkonnas või hankelepingu esemele vastavas osas nende olemasolu korral kuni viimase kolme majandusaasta jooksul; hankes osaleja peab vajadusel esitama andmed olulisemate, kuni viimase kolme aasta jooksul täidetud hankija poolt määratletud tunnustele vastavate asjade müügi või teenuste osutamise lepingute, sealhulgas otstarbekuse ja olemasolu korral asjade või teenuste hankelepingute nimekiri koos nende maksumuse, sõlmimise kuupäevade ja infoga teiste lepingupoolte kohta).
3. Käibe kasvatamine/kogukäibe maksimeerimine on üks mitmetest ettevõtte tegevuse eesmärkidest kasumi teenimise kõrval. Erinevate lepingute alusel linna poolt eelnimetatud ettevõtetele tehtud välja-maksed moodustasid sõltuvalt aastast ja lepingust 4 kuni 18 % vastava äriühingu kogukäibest, mis on vaadeldav olulise mõjuna. Samuti võimaldasid D.F osalusel tehtud otsuste alusel sõlmitud lepingud tagada ettevõtetele ka teatava projektikasumi, mis erinevatel lepingute puhul ulatus hinnanguliselt 4-8% ettevõtete eeldavatest ärikasumitest. 5 Eelkirjeldatud tegevusega pani D.F süüdistuse hinnangul toime korruptsioonivastases seaduses kehtestatud toimingupiirangu rikkumise suures ulatuses, s.o ta pani toime kuriteo KarS § 3001 lg 1 mõttes.
4. Viru Maakohtu
5. veebruari 2012 otsusega tunnistati D.F süüdi KarS § 300 ja mõisteti talle karistuseks rahaline karistus suuruses 200 päevamäära, s.o 22536 eurot. 1 lg 1 järgi
6. Maakohtu otsuse vaidlustasid apellatsiooni korras nii süüdistatava kaitsja kui ka prokurör. Apellantide taotlused ja põhiväited on seejuures järgmised. 3.1 Prokurör taotleb maakohtu otsuse osalist tühistamist ning kriminaalasja saatmist huvide konflikti puudutavate episoodide osas maakohtule uue otsuse tegemiseks samas kohtukoosseisus. 3.1.1 Huvide konfliktiga seonduvates episoodides tuleb lahendada küsimus, kas igal üksikul D.F-ile süükspandaval juhul oli tegemist otsusega, mis mõjutas temaga seotud ettevõtte majandushuve oluliselt. Kohus lähtus võimalikus huvide konfliktis tehtud otsuse olulisuse hindamisel mitte otsusest või selle mõjust, vaid otsuse tegemisel osalenud isiku osalusmäärast otsusest mõjutatud juriidilises isikus. Et tegemist oleks aga süüdistatavaga seotud äriühingute majandushuve oluliselt mõjutavate otsustega, on jäänud täielikult sisustamata. Kuivõrd valdavas osas puuduvad prokuröri hinnangul asjakohased põhjendused täielikult, tuleb seda hinnata kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes, mis toob kaasa selles osas maakohtu otsuse tühistamise ning kriminaalasja tagasisaatmise uue kohtuotsuse tegemiseks. 3.2 Süüdistatava kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja D.F õigeksmõistmist talle esitatud süüdistuses. Alternatiivselt taotleb apellant kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks. 3.2.1 Keelatud tehingute (vt 1a) episoodide osas märgib kaitsja järgmist. Esmalt osundab apellant, et D.F ei ole ühegi konkreetse lepingu sõlmimist omaks võtnud ja kohtu vastavasisuline väide on alusetu. Dokumentaalsete tõenditena 9.11.2007 ja 23.01.2008 sõlmitud lepinguid D.F ristküsitlemise ajaks kriminaalasja juurde võetud ei olnud, mistõttu ei saanud temalt ka küsida, kas ta on need allkirjastanud. Seega leiab kaitsja, et nende lepingute allkirjastamine D.F poolt on nõuetekohaselt tõendamata. 3.2.2 Teised lubatud tõendid selle kohta, et D.F need lepingud sõlmis, aga puuduvad. Hankelepingute originaalid võeti kohtu poolt vastu kriminaalmenetlusõigust rikkudes ning nendega ei oleks saanud arvestada. Neid hankelepinguid ei ole nimetatud süüdistusaktis sisalduvas tõendite loetelus, milleks ei saa lugeda viidet vaatlusprotokollile, milles on viidatud dokumentaalsele tõendile, mida on vaadeldud. Seejuures on ka see vaatlusprotokoll tehtud teise numbriga kriminaalasjas, mistõttu ei saa ka see olla lubatud tõendiks. 3.2.3 Kohus võttis kahe hankelepingu originaalid tõenditena asja juurde, ehkki prokuratuur ei esitanud ühtegi veenvat põhjendust selle kohta, miks need esitati nii hilja; kaitsja vastuväited on jäetud täielikult tähelepanuta. Need lepingud olid prokuratuuri valduses, kuid nende lisamist kriminaalasja materjalide juurde ei peetud vajalikuks. Seega ei pidanud prokuratuur hankelepinguid süü tõendamise seisukohalt vajalikuks, sellest lähtuvalt kujundasid D.F ja tema kaitsja ka enda kaitsepositsiooni, mida on nüüd aga pöördumatult kahjustatud. Kaitsja hinnangul sai prokuratuur need lepingud kohtumenetluse ajal enda valdusesse ka süüdistatava õigusi rikkudes – nõudekirjas on lubamatult tuginetud KrMS § 215 lg-le 1, mis reguleerib vaid kohtueelse menetlusega seonduvat, samuti ei olnud kriminaalasi prokuratuuri 6 menetluses, milles kaitsja näeb tõendite kogumise korra olulist rikkumist. Nõudekirja tegemise ajendas seejuures kohtu nõudmine esitada lepingute originaalid, mis on KrMS § 14 lg 1 (kohtumenetluse võistlevus) rikkumine. Samuti sunniti D.F kui Rakvere linnavalitsuse juhti sisuliselt aitama kaasa enda vastu tõendite kogumisele. 3.2.4 Lepinguid sõlmides tegutses D.F ka koosseisueksimuses KarS § 17 tähenduses. Süüdistatav mõistis kehtivat regulatsiooni nii, et tehtava tehingu maht ühes kuus peab sajakordselt ületama kehtiva kuupalga alammäära (sellisel seisukohal on ka apellant ise); selleni ühegi vaidlusaluse lepingu maht aga ei küüni. D.F hinnangul ei olnud tegemist suures ulatuses toimingupiirangu rikkumisega ning osundusega KarS § 17 lg-le 2 leiab apellant, et süüdistatava 3 käitumises saaks maksimaalselt rääkida

§ 26rikkumisest ehk siis väärteost.

3.2.5 Edasiselt leiab kaitsja, et nn keelatud tehingute allkirjastamisel oli D.F kohustuste kollisioonis KarS § 30 tähenduses ning kohtu tehtud viited

§ 25lg-tele 2 ja 3 ei ole asjakohased.

Keelatud tehingu korral keelab seadus tehingu tegemise, samuti enda alluva volitamise selleks. Asjakohatud on otsuses toodud põhjendused selle kohta, miks on süüdistatava väidetav teatamis- ja taandamiskohustus tähtsamad KOKS-ist ja Rakvere linna põhimäärusest tulenevatest linnapea kohustustest. Linnapeana oli D.F kohustus lepingud sõlmida, vastasel korral rikkunuks ta seadust. Lepingute sõlmimata jätmine oleks toonud aga eelduslikult kaasa nõude esitamise pakkumuse võitnud firmalt. Seega – ühest küljest pidi D.F linna esindajana lepingu allkirjastama, teisalt keelas

§ 24lg 1 tal seda aga teha.

Järelikult oli tegemist olukorraga, kus D.F puudus võimalus õiguspäraselt käituda. 3.2.6 Apellant vaidlustab edasiselt maakohtu otsust ka nn otsuste tegemisel osalemise episoodide osas. Ka siin märgib kaitsja esmalt, et süüdistatav ei ole omaks võtnud ühegi sellise otsustuse tegemisel osalemist. 3.2.7 Edasiselt leiab kaitsja, et lepingute olulist mõju ettevõtte majandushuvidele ei ole võimalik tõendada ilma vastavate lepinguteta ning neid kriminaalasjas ei ole. Äriühingu majandushuvide oluline mõjutamine sõltub iga konkreetse tehingu puhul selle tehingu täpsest sisust ja selle tingimuste analüüsist. Tuvastada tuleks, kas neljal istungil vastu võetud viis otsust, mille tegemisel D.F väidetavalt osales, mõjutasid nende ettevõtete majandushuve oluliselt. Kaitsja on esitanud kohtule seda vastustavad tõendid, mis on jäänud aga täielikult käsitlemata. 3.2.7 Ühtlasi on kohus väljunud süüdistuse piiridest. Kohtus vaieldi läbivalt selle üle, kas süüdistatavale omistatavad otsused mõjutasid oluliselt äriühingute majandushuve; koosseisulist tunnust „oluline mõju majandushuvidele“ ei sisustatud kordagi läbi ametniku enda majandushuvide, mida on kohus aga kaitsjale, süüdistatavale ning ilmselt ka prokuratuurile üllatuslikult asunud tegema. Sellise õiguskäsitluse vastu ei olnud süüdistataval aga võimalust ennast kaitsta. Samuti peab kaitsja maakohtu käsitlust süüdistatava majandushuvide olulise mõjutamise kohta sisult ebaselgeks. Ka siinkohal leiab apellant, et D.F tegutses koosseisueksimuses KarS 17 mõttes. 1 3.2.8 KarS § 300 lg 1 subjektiivne koosseis eeldab kõigi objektiivse külje tunnuste suhtes minimaalselt otsest tahtlust. Süüdistatav on kinnitanud, et ta hindas alati seda, kas ta on huvide konflikti situatsioonis ning kas tegemist on suures ulatuses rikkumisega. Otsuste mõju, mille tegemisel osalemist talle ette heidetakse, ei pidanud ta endaga seotud äriühingute majandushuvidele oluliseks. Ta konsulteeris äriühingute tegevjuhtidega, kes kinnitasid talle, et need tehingud on ettevõtete jaoks vähekasumlikud. D.F oli kindel, et nii toimides ta kuritegu toime ei pane. 7 Seega puudub tema käitumises nõutav otsene tahtlus ning nn otsuste tegemise episoodides on tema vastutus välistatud ka seetõttu. 4. Ringkonnakohtu istungil jäid nii prokurör kui ka kaitsja enda esitatud apellatsiooni juurde, paludes maakohtu otsus tühistada ning teha nende poolt taotletav lahend. Seejuures toetas kaitsja prokuröri apellatsioonis väljendatud seisukohti, prokurör omakorda soostus kaitsja apellatsiooniga osas, milles see kattus tema apellatsioonis esitatud väidete ning taotlusega; muus osas palus prokurör jätta kaitsja apellatsioon rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu ning tühistatud osas tuleb kriminaalasi saata maakohtu samale kohtukoosseisule uue otsuse tegemiseks. Prokuröri apellatsioon kuulub rahuldamisele täielikult ning kaitsja apellatsioon osaliselt. Enda seisukohta põhistab kriminaalkolleegium järgmiselt. I 5. Esmalt lahendab ringkonnakohus D.F süüküsimuse nn keelatud tehingute süüdistuses, s.o lepingute sõlmimises iseendaga

§ 24lg 1 ja lg 2 p 4 tähenduses.

Siinkohal nõustub kriminaalkolleegium maakohtu asjakohaste motiividega ning pidamata vajalikuks neid korrata, lisab üksnes omapoolsed põhjendused kaitsja apellatsioonile vastates. 6. Süüdistatava kaitsja on kõnealuses episoodis äärmiselt pikalt peatunud menetlusõiguslikel küsimustel ning asunud kokkuvõtvalt seisukohale, et süüdistuses näidatud lepingute sõlmine D.F poolt ettevõtetega, mille nõukogu liikmeks ta ise samaaegselt oli, ei ole tõendatud. Keskse väitena leiab kaitsja, et kõnealuste lepingute originaalid on võetud kriminaalasja juurde lubamatult ning neid ei saaks tõendina hinnata. Seega on kaitsja seisukohal, et kui neid lepingute originaale kriminaalasja juures ei oleks, ei oleks võimalik lugeda tõendatuks süüdistuse väiteid selle kohta, et D.F sõlmis lepinguid endaga seotud ettevõtetega, s.o iseendaga

§ 24lg 1 ja lg 2 p 4 tähenduses.

Kriminaalkolleegium ei nõustu selle väitega, märkides järgmist. 6.1 Erinevalt kaitsjast leiab ringkonnakohus esmalt, et kõnealuste lepingute sõlmimist saaks lugeda tõendatuks ka siis, kui need lepingute originaalid kriminaalasja materjalide juurest n.ö mõtteliselt eemaldada. Siis saaks kõnealuse küsimuse lahendamisel osundada järgnevatele tõenditele. 6.1.1 Maakohtuga soostuvalt (ning erinevalt kaitsja poolt väidetust) tuleb märkida, et D.F ei ole olnud tõsikindlal seisukohal, nagu tema ei oleks neid lepinguid Rakvere linnapeana süüdistuses näidatud ettevõtetega sõlminud. Põhimõtteliselt on D.F ristküsitlusel tunnistanud, et ta sai aru endal lasuvast huvide konfliktist, peale mida asus kaaluma, kas nendel sõlmitavatel tehingutel on/võiks olla oluline mõju ettevõtetele, mille nõukogus ta oli, ning peale ettevõtte juhtliikmetega arupidamist asus seisukohale, et seda olulist majanduslikku mõju ei ole (vt kd 6, tlk 108 pöördel). Kinnitades samal ajal, et lepingute sõlmimine oli tema kui linnapea kohustus, millest tal sisuliselt ei olnud võimalik keelduda, minemata seadusega vastuollu (kd 6, tlk 109 pöördel), tuleneks juba sellestki loogiliselt, et keegi teine kui D.F neid lepinguid justkui sõlmida ei saanudki. Tuleb samas küll tunnistada, et D.F on konkreetsele küsimusele lepingute sõlmimise kohta esmalt vastanud äärmiselt umbmääraselt, et linnapeana allkirjastas ta igapäevaselt lepinguid (kd 6, tlk 109 8 pöördel), kuid nentinud samas, et „suure tõenäosusega“ sõlmis ta ka süüdistuses näidatud lepingud (kd 6, tlk 110) ning kui prokurör näitas talle kohtuistungil edasiselt 9.11.2007 sõlmitud lepingu allkirjaosa, on D.F kinnitanud, et tegemist on tema allkirjaga. Seega tuleb kriminaalkolleegiumi hinnangul nentida, et nagu seda osundas ka maakohus, on D.F süüdistuses näidatud tehingute tegemist ettevõtetega, mille nõukogus ta samaaegselt oli, sisuliselt siiski tunnistanud. 6.1.2 Teiseks osundab ringkonnakohus tunnistajana üle kuulatud S.K. ütlustele, kes tunnistas esmalt, et allkirjastas süüdistuses näidatud 9.11.2007 lepingu OÜ Rakvere Elamuhooldus esindajana ning kinnitas ühtlasi, et teise poolena kirjutas lepingule alla just D.F (kd 6, tlk 99 pöördel). 6.1.3 Täiendavalt viitab kriminaalkolleegium veel järgnevale. Põhimõtteliselt on kriminaalasjas toimitud järgnevalt – Rakvere linnavalitsuse ruumides teostati läbiotsimine, mille käigus võeti kaasa ka vaidluse all olevate lepingute originaalid; kriminaalasjas tähendust omavas osas kajastati lepingute sisu vaatlusprotokollis, edasiselt lepingute originaalid skaneeriti täies mahus CD-le (vaatlusprotokolli lisana on kohus selle CD ka vastu võtnud, vt kd 6, tlk 107 pöördel) ning seejärel tagastati originaallepingud Rakvere linnavalitsusele. Ringkonnakohtu hinnangul võib seda asjakohase tõendusteabe kogumise seisukohalt lugeda täielikult piisavaks. 6.1.4 KrMS § 86 lg 1 kohaselt tuleb dokumendi vaatlusel selgitada sellel sisalduvad jäljed ja tunnused, mis on vajalikud kriminaalasja lahendamiseks ning vajadusel kantakse vaatlusprotokolli vaadeldud dokumendi nimetus, tunnused, kuriteojälgede kirjeldus ning muud vaatlusandmed (KrMS § 87). Ehk teisisõnu – ka seadus sätestab, et vaatlusprotokolli tuleb kanda vaid asjakohane, kriminaalasja lahendamise seisukohalt tähendust omav teave. Antud episoodides on siis küsimuseks, kas need lepingud sõlmis

§ 24

lg 1 ja lg 2 p 4 tähenduses iseendaga D.F – ja see on küsimus, mis on lahendatav nende lepingutele antud allkirjade pinnalt (lepingute sisuks olnud summade suurust ei ole vaidlustatud) ning järelikult kuulus vaatlusprotokollis obligatoorselt kajastamisele. Kõnealuses 16.11.2010 vaatlusprotokollis (avaldatud kd 6, tlk 83) on tehtud väljavõte vaatluse all olevatest lepingutest ning kajastatud tähendust omav teave - süüdistuses näidatud lepingute allkirjastajaks oli Rakvere linnavalitsuse poolt D.F (kd 1, tlk 77; lepingute allkirjaosad on skaneeritud ning lisatud vaatusprotokolli). Millist sisulist väärtust kannaks endast lepingud tervikuna iseenesest, mille maht oli vaatlusprotokolli kohaselt vastavalt 7 ja 89 lehekülge, jääb arusaamatuks. Seejuures tuleb märkida, et fakti, et osundatud vaatlusprotokollis on vaadeldud ja kajastatud lepingute allkirjastamine D.F poolt, tunnistab ka kaitsja ise, viidates apellatsioonis selgesõnaliselt vaatlusprotokollile, kus on „koopiad nimetatud lepingute allkirjaosadest“ (vt apellatsiooni p 2.3.6) Kõnealune vaatlusprotokoll on nimetatud ka süüdistusaktis kajastatud tõendite loetelus (vt kd 6, tlk 5), mistõttu peab kriminaalkolleegium seda ka lubatud tõendiks. 6.2 Põhimõtteliselt taandub kogu probleemistik sisuliselt maakohtu poolt rakendatud tõendamisstandardile. Nagu öeldud, pidas riiklik süüdistus piisavaks lepingute allkirjaosade kajastamist vaatlusprotokollis ning ringkonnakohus aktsepteerib sellist lähenemist, pidades seda tõendusteabe seisukohalt piisavaks (arvestades siinkohal ka p-des 6.1.1-6.1.2 märgitut ning seda, et lepingute terviktekst oli vaatlusprotokolli lisana samuti olemas). Tuleb soostuda süüdistatava kaitsjaga aga selles, et lepingute originaalid esitas prokurör sisuliselt kohtu nõudmisel (kd 6, tlk 108, tlk 113, tlk 116). Ringkonnakohus ei leia aga, et sellisel viisil toimides oleks maakohus rikkunud KrMS § 14 lg-s 1 sätestatud kohtumenetluse võistlevuse põhimõtet. Kriminaalkolleegium peab õigeks maakohtu viitamist KrMS § 297 lg 1 alternatiivile, mille kohaselt võib kohus määrata täiendavate tõendite kogumise ka omal algatusel; see on kohtule antud õigus kriminaalasja lahendamisel. Nimetatud sätte alusel kohtu omaalgatuslikku tõendite kogumist on seni peetud küll erandlikuks (vt RKKKo 3-1-1-67-06, p 7.1), kuid nagu võib mõista RKKK hiljutisest otsusest nr 9 3-1-1-38-12, ei ole võistlevuse põhimõte praegu maksva menetluskorra kohaselt siiski esmatähenduslik ning jätkuvalt on prioriteetne (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi sõnastuses) „kriminaalasja õige lahendamine“ (vt osundatud otsuse p 18). Nagu ilmneb, pidas maakohus käesoleval juhul vajalikuks kriminaalasja õigele lahendamisele kaasata sõlmitud lepingute originaalid ning edasiselt ei ole juba tõepoolest vahet, kas ta kohustas selle esitamiseks prokuratuuri (sellist toimimist on iseenesest pidanud võimalikuks ka Riigikohus viidatud lahendis nr 3-1-1-67-06: „Selline (KrMS § 297 lg 1 alusel) tõendite kogumise viis peaks aktualiseeruma juhul, kui kohus soovib kohtumenetluse pooltele selgitada, milliseid täiendavaid tõendeid oleks tõendamisesemesse kuuluvate küsimuste lahendamiseks vajalik kohtule esitada“) või oleks kohus reageerinud sellele omapoolse määruse tegemisega. Maakohus realiseeris sel viisil kohtule menetlusõiguslikult kuuluvat õigust ning seda ei saa kohtule – Riigikohtu kriminaalkolleegiumi asjakohast praktikat silmas pidades – ette heita. Ülejäänud apellandi seisukohti (ennekõike prokuratuuri väidetavad õigusrikkumised lepingu originaalide väljanõudmisel) ei pea ringkonnakohus asjakohasteks ning jätab need täielikult tähelepanuta. Küll aga tekitab kriminaalkolleegiumis mõningast nõutust apellandi seisukoht, et sisuliselt sunniti D.F kui linnavalitsuse juhti aitama kaasa enda vastu tõendite kogumisele. Sisuliselt asub kaitsja selle väitega positsioonile, et Rakvere linnavalitsusest (või teistest kohaliku omavalitsuse institutsioonidest, mille toimimise õiguspärasuse suhtes on tõusetunud piisavad kahtlused kriminaalmenetluse algatamiseks) on võimalik asjakohast dokumentatsiooni saada kätte vaid läbiotsimist teostades. Seda seisukohta peab kriminaalkolleegium juba olemuslikult vääraks, mistõttu ei pea sellel täiendavalt peatumist vajalikuks. 6.3 Tagajärjetuks jääb kaitsja apellatsioon ka osas, milles ta leiab, et D.F tegutses koosseisueksimuses (mis välistab tahtluse) ning kohustuste kollisiooni situatsioonis (mis välistab teo õigusvastasuse). Need kaitseväited on paljuski iseloomustatavad apellandi enda poolt märgituga, et „kaitsja roll kriminaalmenetluses seisnebki muuhulgas süüdistatava õigeksmõistmist võimaldavate tõlgenduste leidmises“ (vt apellatsiooni p 2.3.14); neid tõlgendusi on kaitsja tõepoolest ka pakkunud, kuid need jäävad täielikult edutuks ning seda järgmistel põhjustel. 6.4 Apellandi kirjeldatud asjaoludel on täielikult välistatud versioon selles, et D.F tegutses lepinguid sõlmides koosseisueksimuses KarS § 17 mõttes; seda seisukohta põhistab apellant viitega süüdistatava väitele, et tema mõistis kehtivat regulatsiooni nii, et tehtava tehingu maht ühes kuus peab sajakordselt ületama kehtiva kuupalga alammäära ning vaid sel juhul on tegemist kriminaalkorras karistatava teoga (kd 6, tlk 109). Ehk siis - D.F oli täielikult teadlik eksisteerivast keelunormist, ta oli täielikult teadlik ka lepingu asjaoludest (s.o selle rahalisest mahust), kuid eksis ta (enda väitel) sellele antavas õiguslikus tõlgenduses. Nendel asjaoludel on võimatu rääkida keelueksimusest KarS § 17 mõttes. 6.4.1 KarS § 17 lg 1 kuulub kohaldamisele vaid siis, kui omavahel ei kattu välismaailma faktilised asjaolud ning isiku ettekujutus neist; sellele viitab üheselt seaduses kasutatud sõnastus „ei tea asjaolu“, mis viitab üheselt sellele, et koosseisueksimuse korral ei tea isik mõnda välismaailmas tegelikkuses esinenud asjaolu ning ta ei pidanud selle esinemist isegi mitte võimalikuks. Nagu seda sedastas maakohus ning nagu on seda tunnistanud ka D.F ise – mingeid faktilisi asjaolusid, mis tema poolt toimepandud tegu iseloomustasid ning mida ta samal ajal (s.o tegu toime pannes) ei teadnud, ei esinenud. Nagu öeldud, et eksis ta (väidetavalt) enda teole antud õiguslikus hinnangus ning nagu õigustatult märkis ka maakohus, on selline mitteteadmine KarS § 17 lg 3 kohaselt tähenduseta ning ei ole hinnatav koosseisueksimusena (sellisel seisukohal selgesõnaliselt ka RKKK otsuses 3-1-1-18-10, p 7). 6.4.2 Nõustuda ei saa ka seisukohaga, et lepinguid allkirjastades oli D.F kollisioonis KarS § 30 mõttes. kohustuste 10 KarS § 30 reguleerib põhimõtteliselt olukorda, kus isikul on kaks aktiivset käitumiskohustust ehk teisisõnu - isik on asetatud olukorda, kus ta peab samaaegselt aktiivselt käituma mitmel viisil, kuid kuivõrd see osutub võimatuks, annab seadus talle õiguse kaaluda neid käitumiskohustusi nende kaalukuse alusel ning täita neist temal lasuvatest õiguslikest kohustustest vaid ühte. Käesoleval juhtumil see nii aga ei ole ning seda tunnistab ka apellant. Nii väidab ta, et ühelt poolt pidi D.F lepingu allkirjastama, teisalt oli tal aga keelatud seda teha ehk siis – omavahel põrkusid aktiivne käitumiskohustus ning teisalt kohustus jääda tegevusetuks. Seega isegi kui asuda seisukohale, et käesoleval juhtumil oli tegemist olemuselt võrdsete hüvedega, mis annaks ehk alust vaagida KarS § 30 kohaldamist, peab kriminaalkolleegium vajalikuks märkida, et õiguskirjanduse arusaama kohaselt käitub isik sellises kollisiooniolukorras õiguspäraselt vaid siis, kui ta jääb tegevusetuks (vt KarSKomm, § 30, komm 6). Kuid viidata tuleb sellelegi, et kaitsja loodud situatsioon ei ole täiesti korrektne. Nimelt on apellant leidnud, et D.F oli kohustatud lepinguid sõlmima seetõttu, et hoida ära nõude esitamine linna vastu (kui seda lepingut ei oleks sõlmitud). Siinkohal peab kriminaalkolleegium vajalikuks märkida, et lepingu allkirjastamine ja keelatud tehingu tegemine seda eesmärki ilmselgelt ei saavutanud, kuivõrd

§ 24

lg 4 sätestab, et sama sätte lõikes 1 sätestatud keeldu rikkudes tehtud tehing on tühine. Kriminaalkolleegium peab vajalikuks osundada, et

§ 24

lg-s 1 sätestatud keelatud tehingu tegemise mõistet on käsitlenud ka Riigikohtu kriminaalkolleegium ning tõlgendanud seda imperatiivse keeluna. Nii märgib kõrgem kohus otsuses nr 3-1-1-28-05, et ametiisiku poolt oma ametiseisundi raames lepingu allkirjastamine on käsitatav tehingu tegemisena

§ 24

mõttes isegi juhul, kui lepingu sõlmimise on eelnevalt otsustanud või heaks kiitnud mõni muu ametiisik või organ. Ka sellises olukorras ei ole lepingu allkirjastamine taandatav puhttehniliseks protseduuriks, vaid tähendab suuremal või vähemal määral kontrollfunktsiooni teostamist. Seetõttu kehtivad Korruptsioonivastase seaduse

1. peatükis sätestatud formaalsed toimingupiirangud ka juhtudel, mil ametiisik teeb tehingu teise ametiisiku või organi eelneva otsustuse alusel (viidatud otsuse p 9). Ka see kinnitab eelpool märgitut, et isegi kui rääkida praegusel juhul mingist kohustuste kollisioonist (mille esinemist kriminaalkolleegium aga ei tunnista, vt selle kohta p 6.5.2), oleks D.F pidanud valima tegevusetuks jäämise. Et sellised tehingud on keelatud absoluutsena ning suunatud nn konkreetse korruptsiooni tõrjumisele, on seejuures toonitanud ka Riigikohtu Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium otsuses nr 3-4-1-1-12 (vt otsuse p 46, kus on leitud, et sellised tehingud on keelatud igal juhul). Kokkuvõtlikult leiab ringkonnakohus seega, et apellandi esitatud vastuväited osundatud lahendites väljendatud seisukohti ilmselgelt ei kummuta ning tuleb jätta edasise tähelepanuta. 6.5 Nagu kriminaalkolleeguim p-s 6.4.1 sedastas, ei ole apellandi esitatud väide D.F hinnangute/arusaamiste kohta hinnatav koosseisueksimusena KarS § 17 mõttes; seda võiks käsitada aga keelueksimusena, mis on reguleeritud KarS §-s
2. Kuigi maakohus on seda küsimust otsuses käsitlenud – ja eitanud, et D.F oleks tegutsenud keelueksimuses (vt otsuse lk 21-22) – ning apellant ei ole seda maakohtu järeldust ka vastustanud, peab ringkonnakohus siiski vajalikuks märkida järgmist. 6.5.1 Sarnaselt maakohtule leiab kriminaalkolleegium, et KarSRS § 82, mis sätestab kuriteo suure ulatuse hindamise, on sõnastatud täiesti üheselt ning arusaadavalt. Antud säte kehtestab järgmist:

-is kehtestatud toimingupiirangute rikkumise ulatust hinnatakse suureks, kui tehtavate tehingute maht ületab kehtivat palga alammäära ühes kuus sajakordselt. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on üheselt aru saada, et selline regulatsioon peab silmas tehingu kogusummat (ehk siis tehingut kui tervikut), mida tuleb siis võrrelda teo toimepanemise ajal kehtinud palga alammääraga ühes kuus. Kui tehingu maht ületab seda palga alammäära 100-kordselt, on tegemist toimingupiirangu suures ulatuses rikkumisega KarS § 3001 lg 1 tähenduses. Seetõttu peab ringkonnakohus D.F väiteid 11 selle kohta, et ta pidas enda käitumist täiesti õiguspäraseks, paljasõnaliseks. Samuti peab kriminaalkolleegium vajalikuks selgitada apellandile, et põhimõte in dubio pro reo on menetlusõiguses kehtiv nn tõendamisreegel, mis ei laiene materiaalõiguslike küsimuste lahendamisele (selliselt aga kaitsja apellatsiooni p-s 2.3.16). Ühtlasi tuleb märkida, et ka senine kohtupraktika on asunud ühesele seisukohale, et olukorras, kus isik arvab, et tema tegu ei ole karistatav mitte kuriteona, vaid väärteona (nagu see kaitsja väitel D.F puhul ka oli – vt apellatsiooni p 2.3.13), puudub alus väita, et isik ei saa aru oma teo keelatusest KarS § 39 mõttes. Eksimusele toimepandava süüteo liigis Karistusseadustik nimelt õiguslikku tähendust ei anna. Nii on Riigikohtu kriminaalkolleegium ühemõtteliselt leidnud, et selline eksimus ei välista ei teo koosseisupärasust (sh tahtlikkust), õigusvastasust ega ka mitte süülisust (selle kohta vt RKKKo 3-1-1-20-06, p 8). 6.5.2 Viimasena märgib kriminaalkolleegium veel järgmist. Nimelt peab ringkonnakohus paljasõnaliseks D.F poolt maakohtus esitatud ning apellandi poolt korratud väidet selle kohta, et süüdistatava jaoks oli tegemist nn väljapääsmatu olukorraga seetõttu, et puudusid võimalused volitada kedagi teist enda asemel lepingu sõlmimiseks. Tõsi,

§ 24

lg 1 ls 2 sätestab, et ametiisik ei või volitada oma alluvaid tegema vastavaid tehinguid tema asemel; ka selline toimimine oleks hinnatav juba konkreetse korruptsiooniohuna. Kuid samas ei tähenda see regulatsioon, et vastava volituse tegemiseks oleks kohustatud või õigustatud vaid D.F linnapea isikus. Nimelt nähtub maakohtus küsitletud tunnistajate ütlustest, et selleks olid teised võimalused täiesti olemas ning neid ka rakendati. Nii on tunnistajana üle kuulatud linnavalitsuse liige U.K. kinnitanud, et istungitel osalejatel ilmnes puhuti huvide konflikte, mistõttu konkreetsetest aruteludest taanduti (kd 6, tlk 95; sama kinnitanud ka linnavalitsuse liige E.P. kd 6, tlk 91, samuti tunnistaja R.V. kd 6, tlk 89 pöördel). Samuti on U.K. kinnitanud, et teatud teemade aruteludest taandas ka D.F ennast vähemalt kahel korral (kd 6, tlk 95). Tunnistaja ütlustest tuleneb ka teave selle kohta, et tõepoolest oli linnapeal iseenesest kohustus sõlmida lepinguid, kuid samas kinnitas ta, et kui selleks oli vajadus, siis sai linnavalitsuse otsusega volitada seda tegema ka kedagi teist (kd 6, tlk 95 pöördel) ning seda ka tehti (samas). Seega oli D.F täielikult olemas võimalus taanduda asjassepuutuvatelt linnavalitsuse istungitelt ning teatada esilekerkinud huvide konfliktist, mis andnuks linnavalitsuse ülejäänud liikmetele võimaluse määrata teine isik lepingu sõlmimiseks, kui selle sõlmimise kasuks oleks mõistagi otsustatud. Sellisele järeldusele, kaasates arutluskäiku ka linna volikogu ja selle esimehe, on põhimõtteliselt jõudnud ka maakohus (vt maakohtu otsus 19-21). Kuid nagu seda sedastas ka maakohus, sellise reaalselt esinenud ning ka praktiseeritud käitumisalternatiivi kasuks D.F teadvalt ei otsustanud. 7. Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et süüdistatava kaitsja esitatud apellatsioon nn iseendaga sõlmitud tehingute episoodes jääb tagajärjetuks ning selles osas on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud. II 8. Küll leiab ringkonnakohus, et maakohtu otsus tuleb nii prokuröri kui ka kaitsja apellatsioonile tuginevalt tühistada nn huvide konfliktis otsuste tegemist (

§ 25lg 1 p 3) puudutavate episoodide osas.

1. Ringkonnakohus ei nõustu süüdistatava kaitsja väitega selle kohta, et tõendamist ei ole leidnud D.F osalemine linnavalitsuse istungitel ja nende käigus otsuste tegemisel; vastavasisulist väidet on ka raske mõista. Nimelt on üheselt tuvastatud, et linnavalitsuse istungid protokolliti ning kui keegi seal osalejatest pidas vajalikuks taanduda, siis see ka protokolliti (vt nt linnasekretär R.M. ütlused kd 6, tlk 93; linnakantselei vanemspetsialisti M.V. ütlused kd 6, tlk 104 12 pöördel, tlk 106 pöördel – 107, kus istungite protokollija M.V. kinnitab, et temale näidatud ning süüdistuses osundatud istungiprotokollid vastavad tegelikkusele ning D.F ennast nende küsimuste arutelult taandanud ei ole). Umbmääraselt, kuid siiski üheselt arusaadavalt on enda vaidlusalustel istungitel ning otsuste tegemisel osalemist tunnistanud ka D.F ise (kd 6, tlk 110). Seega jätab ringkonnakohus selle kaitseargumendi kui paljasõnalise tähelepanuta.
2. Küll soostub ringkonnakohus apellantidega selles, et maakohtu otsuses on sedastatav nii süüdistuse piirest väljumine kui ka motiivide puudumine süüdistuse selle punkti osas.

§ 25

lg 1 sätestab, et huvide konfliktiga on tegemist juhul, kui ametiisik peab tegema oma töövõi teenistuskohustuste raames otsuse või osalema sellise otsuse tegemises, mis oluliselt mõjutab tema enda, tema lähisugulaste või -hõimlaste või juriidiliste isikute majandushuve. Seega nimetab (ja oluline on toonitada, et ka eristab) seadus selgesõnaliselt kolme alternatiivi selle suhtes, kelle või mille majandushuve võib/peab korruptiivse teo tähenduses ametiisiku osalusega tehtud otsus majanduslikus mõttes oluliselt mõjutama: need on

1. a)ametiisik ise;
2. b)tema lähisugulased-või hõimlased ning
3. c)temaga seotud juriidiline isik. 11. Käesolevas kriminaalasjas esitati D.F-ile süüdistus selles, et ta osales ametiisikuna otsuste tegemisel, mis mõjutasid oluliselt temaga seotud ettevõtete/juriidiliste isikute majandushuve. Mõlemad apellandid on ühel meelel, et selle koosseisulise tunnuse on jätnud maakohus sisustamata, hakates D.F-ile süüks arvama ning omistama hoopis otsuste tegemisel osalemist, mis mõjutasid tema isiklikke majandushuve (vt maakohtu seisukohad lk 24-27). Tuleb nõustuda süüdistatava kaitsjaga selles, et sel viisil toimides on maakohus lubamatult väljunud süüdistusakti piiridest (seda seisukohta toetas apellatsioonikohtu istungil ka riiklik süüdistaja), teisalt on õigus ka prokuröril, kes leiab, et esitatud süüdistuse osas puuduvad asjakohased motiivid KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes (prokuröri sellekohase seisukohaga soostus omapoolselt ka kaitsja). 11.1 KrMS § 268 lg 1 sätestab üldreegli, et kriminaalasja arutamine kohtus toimub vaid süüdistusakti järgi. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seejuures korduvalt osundanud, et isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära piirid, millest kohus asja arutamisel väljuda ei saa, ning märkinud, et kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks (kokkuvõtlikult RKKKo 3-1-1-83-11, p 10). Süüdistusakti olulisim funktsioon on informeerida süüdistatavat talle omistatavatest faktilistest asjaoludest ja selle pinnalt tehtavast õiguslikust etteheitest, tagades nii tema kaitseõigust (samas). Seega peavad süüdistusaktis olema kajastatud need etteheited, mis on omakorda tinginud isiku käitumise koosseisupärasuse konkreetsel juhul (seda riikliku süüdistuse hinnangul) ning mille olemasolu või puudumise üle võistleva menetluse reeglistikku silmas pidades kohtus vaieldakse. 11.2 Seega ei saa kohtuliku arutamise piire reguleeriva KrMS § 268 mõtte kohaselt kohus reegeljuhtumil tuvastada kuriteo koosseisulisele tunnusele vastavat asjaolu, mida ei ole süüdistusaktis üleüldse ära toodud või nimetatud. Ehk teisisõnu - kohtu kohaldatava kuriteokoosseisu tunnustele vastavad faktilised asjaolud peavad olema isikule esitatud süüdistuses kirjeldatud (3-1-1-61-09). Sellest tulenevalt on mõistetav, et üheselt peab olema süüdistuses määratletud ka konkreetne koosseisualternatiiv, mille isik süüdistuse hinnangul enda käitumisega realiseeris. 11.3 Tõsi, eelnimetatud keeld ei ole maksva menetlusseaduse kohaselt absoluutne. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-13-12 samuti märkinud, et alates 1. septembrist 2011 on seadusandja kohtu volitusi avardanud, võimaldades tal lähtuvalt kohtulikul uurimisel tuvastatud asjaoludest süüdistust omaalgatuslikult muuta ja seda olenemata sellest, kas kuriteo kvalifikatsiooni 13 muutmine süüdistatava olukorda kergendab või raskendab. Seejuures on aga oluline, et süüdistatavale tagataks ärakuulamisõigus, mis tähendab, et tal peab olema küllaldane võimalus ennast uue kvalifikatsiooni vastu kaitsta. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasema praktika kohaselt võib süüdistatava kaitseõigust muuhulgas rikkuda olukord, kus kohus annab süüdistuses kirjeldatud faktilistele asjaoludele süüdistuses märgitust oluliselt erineva õigusliku hinnangu, kuid ei taga süüdistatavale enne süüdistuse muutmist tõhusat võimalust end kohtu kohaldatud kvalifikatsiooni vastu. 11.4 Tuleb soostuda süüdistatava kaitsjaga selles, et käesoleval juhtumil oli D.F-ile omistatud etteheite selline muutmine maakohtu poolt süüdistatava ja tema kaitsja (ning esitatud apellatsiooni ning ringkonnakohtu istungil väljendatut silmas pidades tuleb nentida, et ka prokuröri) jaoks üllatuslik, milles ringkonnakohus näeb kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 mõttes. Kohtus uuriti prokuröri ja kaitsja esitatud tõendeid ning kuulati üle tunnistajaid vaid küsimuse osas, kas D.F osalusega tehtud otsused mõjutasid temaga seotud juriidiliste isikute majandushuve oluliselt või mitte. Õigustatult märgib kaitsja, et küsimus, nagu oleks nende otsuste vastuvõtmisel osalemine mõjutanud D.F kui ametiisiku enda majandushuve, kordagi ei käsitletud ning sellise etteheite tegemist D.F-ile peab ringkonnakohus tema kaitseõiguse ning kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 tähenduses, mis tingib kohtuotsuse tühistamise. 12. Edasiselt tuleb soostuda prokuröri poolt väidetuga selle kohta, et maakohtu otsuses esineb ka minetus KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Nimelt on maakohtu otsuses iseenesest tõepoolest ka märgitud, et D.F osales otsuste tegemisel, mis mõjutasid oluliselt temaga seotud ettevõtete majandushuve (vt kohtuotsuse lk 27). Kuid nõustuda tuleb mõlema apellandiga selleski, et selle järelduse on maakohus jätnud täielikult sisustamata, s.t on sedastatav kohtuotsuses asjakohaste motiivide täielik puudumine. See rikkumine on p-des 11–11.4 sedastatud rikkumise otsene järelm, kuivõrd maakohus irdus lubamatult D.F-ile esitatud süüdistusest ning asus sisustama ootamatult koosseisulist tunnust, mida süüdistusakti kohaselt ei olnud D.F-ile üleüldse süüks arvatudki. Sarnaselt apellantidele näeb ringkonnakohus sellises toimimises KrMS § 339 lg 1 p 7 rikkumist. 12.1 Seejuures tuleb tähele panna, et kirjeldatud rikkumised kogumis ei ole kõrvaldatavad ringkonnakohtus. Kriminaalmenetluse seadustiku § 341 lg 1 kohaselt peab ringkonnakohus osundatud sättes nimetatud rikkumise tuvastamisel alati tühistama maakohtu otsuse ja saatma kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks. Kriminaalmenetluse seadustiku § 339 lg 1 rikkumiste kõrvaldamine apellatsioonimenetluses ei ole lubatud (v.a KrMS § 339 lg 1 p 12 rikkumine, millega käesoleval juhul ringkonnakohtu hinnangul aga tegemist ei ole). Ringkonnakohus võib küll lisada esimese astme kohtu otsusele omapoolsed põhjendused, kuid seda vaid juhul, kui maakohtu otsus jäetakse muutmata KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel. Selline lahend on võimalik olukorras, kus maakohtu otsuses on põhjendused olemas ning ei tuvastata kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist. Kui tuvastatakse kriminaalmenetlusnormi oluline rikkumine KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses ja jäetaks kriminaalasi esimese astmesse tagasi saatmata, rikuks ringkonnakohus ise oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis tooks omakorda kaasa mõlema kohtuotsuse tühistamise (RKKKo 3-1-1-59-07, p 12). 13. Seega on tuvastatav minetus (motiivide puudumine) D.F-ile süüks arvatud kuriteo objektiivse koosseisu ühe tunnuse avamisel (tema osalusel tehtud otsuse oluline mõju temaga seotud juriidilisele isikule). See teeb koheselt ebavajalikuks edasise peatumise deliktistruktuuri teistel elementidel, sh tahtluse ja koosseisueksimuse küsimustel. Koosseisueksimusse puutuvalt märgib ringkonnakohus, et ka siinkohal on rakendavad käesoleva otsuse p-s 6.4.1 väljendatud arusaamad selle küsimuse lahendamisel. 14 13.1 KarS § 300 1 lg 1 subjektiivse külje osas peab ringkonnakohus samas siiski vajalikuks märkida, et minimaalselt otsene tahtlus on antud koosseisus nõutav vaid ametiisiku suhtes kehtiva toimingupiirangu rikkumise suhtes – seda toimingupiirangut peab ta rikkuma teadvalt; ning selles suhtes ei ole ka D.F ise eitanud, et

§-des 24 ja 25 sisalduvatest ning ka tema suhtes kehtivatest piirangutest oli ta täiel määral teadlik (vt nt kd 6, tlk 108 pöördel). Ülejäänud objektiivse koosseisu tunnuste realiseerimiseks, sh suure ulatuse suhtes, piisab subjektiivse külje tasandil ka kaudsest tahtlusest. III

1. Ringkonnakohtu istungil esitas süüdistatava kaitsja kohtule taotluse apellatsioonimenetluses kantud kulude väljamõistmiseks D.F-ile summas 3162 eurot. Taotlusele on lisatud ka kaitsja poolt tehtud kaitsetoimingute lahtikirjutus. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on valitud kaitsjale maksutud mõistliku suurusega tasu menetluskuluks ning tulenevalt KrMS § 185 lg-st 1 ja lg 2 ls-st 2 tuleb see menetluskulu (vähemalt osaliselt) süüdistatavale hüvitada. 14.1 Kriminaalkolleegium leiab, et esitatud taotlus kuulub rahuldamisele osaliselt. Kuigi inimesel on ausa ja õiglase kohtumenetluse tagamiseks õigus endale vabalt valida kaitsja, on kohtupraktika asunud seisukohale, et ka valitud kaitsja korral tuleb menetlusalusele isikule hüvitada kaitsjatasu üksnes ulatuses, mis seondub põhjendatud kaitsetoimingutega. Kohtu poolt ebavajalikeks loetavate teenuste eest või õigusabi osutamiseks liigselt kulutatud aja eest makstud tasu isikule ei hüvitata. Seejuures on kohtupraktikas viidatud põhimõttele, mille kohaselt on kohtul võimalus hinnata kaitsja töö mahtu muu hulgas selle kaudu, kuivõrd tema koostatud menetlusdokumendid asjas erinevad või sarnanevad. Vajalike ja põhjendatud menetluskulude väljamõistmise otsustamiseks tuleb analüüsida kaebuse koostamiseks läbitöötamist vajava materjali mahukust ning kaebuse koostamise keerukust ja aeganõudvust (kokkuvõtlikult vt RKKKo 3-1-1-99-11). 14.2 Samuti tuleb silmas pidada, et kaitsekulutuste terviklik hüvitamine tuleks kõne alla vaid olukorras, kus esitatud kaebus leiab rahuldamist täies mahus. Kui kohandada RKKK otsuses 3-1-173-10 märgitut apellatsioonikohtule, tuleb asuda seisukohale, et kui ringkonnakohus tühistab esitatud apellatsiooni alusel kriminaalasja menetledes maakohtu otsuse vaid osaliselt, tuleb süüdistatavale mõistlikus suuruses hüvitada vaid see osa menetluskuludest, mida ta on kandnud enda õigustatud seisukohtade esitamisel ja süüdistatava kanda jäävad omakorda põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud (vt viidatud otsuse p 11). 14.3 Nimetatud põhimõtete valguses peab kriminaalkolleegium esmalt vajalikuks märkida, et paljuski koosneb kaitsja koostatud apellatsioon juba maakohtus kõlanud kaitseteeside kordamisest. Nii on süüdistatava kaitsja esitanud ka maakohtus peetud kaitsekõne kirjalikult (kd 6, tlk 125 jj) ning tuleb nentida, et suures mahus on seal kajastatud väited kandunud need edasi ka ringkonnakohtule esitatud apellatsiooni. Samal ajal tuleb siiski ka tunnistada, et teatud ulatuses on lisandunud ka uusi õiguslikke argumente, seda ennekõike seoses süüdistuse piiridest väljumise ja nn üllatusmomendiga kohtuotsust lugedes. Kaitsja taotluse kohaselt kulus tal apellatsiooni koostamisele üle 12 tunni (1210 eurot), mida ringkonnakohus ei pea eelpool nimetatut silmas pidades ilmselt põhjendatuks. Arvestades nn uute argumentide osakaalu apellatsioonis, on mõistlikuks tasuks selle koostamise eest ringkonnakohtu hinnangul 400 eurot. Põhjendatuks tuleb taotlust lugeda aga järgmises osas: maakohtu otsusega tutvumine ja seisukohtade kujundamine (150 eurot), apellatsiooniteate esitamine maakohtule (30 eurot), prokuratuuri 15 apellatsiooniga tutvumine (70 eurot), nõupidamine süüdistatavaga (80 eurot), kütusekulu (45 eurot) ja osalemine Tartu Ringkonnakohtu istungil, sh ajakulu õigusabi osutamise kohta ning tagasi sõitmisel (450 eurot). Põhjendatuks ei pea aga ringkonnakohus kohtukõne teeside koostamise ja ringkonnakohtu istungiks ettevalmistamise summat suuruses 600 eurot. Kuivõrd apellatsioonikohtu istungil kirjalikult esitatud kohtukõne teesid koosnevad suuresti omakorda juba esitatud apellatsioonil (mõnevõrra on muutunud vaid struktuur, mida tunnistas ka kaitsja ise), leiab ringkonnakohus, et nimetatud toimingute eest tuleb taotlus rahuldada 200 euro ulatuses. 14.4 Kokkuvõtlikuks summaks kujuneb seega 1425 eurot, millele lisandub käibemaksuna 285 eurot. Lõplikuks summaks moodustub seega 1710 eurot, mis tuleb riigieelarve vahenditest D.F kasuks välja mõista. IV
2. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 2 p-st 2, § 338 p-st 3, § 339 lg 1 p-st 7 ja lg-st 2, § 341 lg-st 2 tühistab Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse osaliselt ning saadab kriminaalasja tühistatud osas maakohtule uue kohtuotsuse tegemiseks, mis ei takista aga KrMS § 341 lg 4 ls 3 kohaselt ka teiste menetlustoimingute tegemist, mis maakohtu hinnangul võivad olla vajalikud kriminaalasja õigeks lahendamiseks. Paavo Randma Mati Kartau Tiit Lõhmus 16