Obsah (4)

§ 242§ 15§ 106§ 227

Ärakiri Kohtuasi 4-12-1880 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 1. august 2012.a Rakvere Väärteoasja number 4-12-1880 Kohtunik Tiit Kullerkupp Väärteoasi S.

§ 242

lg 1 osas otstarbekuse kaalutlusel V™S § 30 lg 1 p 1 alusel või vähendada määratud karistust. Kaebuse kohaselt on vaidlustatav otsus ebaõige ja selle ebaõigsus seisneb selles, et menetleja pole tuvastanud kiirusmõõteseadme korrasolekut mõõtmise hetkel. Kaebuse esitaja palub väärteomenetlus V™S § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada, kuivõrd kiirusmõõteseadme näidu saamine ei ole jälgitav. Kui kohus leiab, et kiirusmõõteseadme korrasolek tuvastati ja tõendati, osundab kaebuse esitaja sellele, et käesoleval juhul oli tegemist ideaal- mitte reaalkogumiga ning menetlejal tulnuks kohaldada KarS § 63 lg-t

1. Veel leiab kaebuse esitaja, et menetleja siseveendumuse kujunemine ei ole jälgitav. Menetleja on karistust kergendava asjaoluna maininud süü tunnistamist ja tehtu kahetsemist, ent karistamisel neid arvestanud ei ole. Mitut KarS § 57 lg 1 nimetatud kergendavat asjaolu ei ole arvestatud. Samuti on jäetud mitme asjaolu puhul põhistamata nende mittearvestamine kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 2 mõttes. Kaebaja leiab, et menetleja ei ole arvestanud vastulauses esitatut ega põhjendanud sanktsiooni raame. Samuti pole välja toodud eripreventiivseid kaalutlusi. Kaebuse esitaja leiab, et otsuse põhjendamatus on antud juhul menetlusõiguse oluline rikkumine, mis toob kaasa otsuse tühistamise. Kaebuses leitakse, et see, kui määratud karistus jääb seaduses sätestatud sanktsioonivahemikku, ei tähenda, et karistus on ka seaduslik ja põhjendatud. Kaebuses on leitud, et karistus sanktsioonimääras 2/3 on liiga raske olukorras, kus kiiruse ületamine pandi toime päikesepaistelise ilmaga laial neljarealisel eraldusriba ja eraldustõkkega maanteel, kus puudusid liikluses teised liiklejad nii päri- kui vastusuunas. Kaebuse kohaselt, kuivõrd karistamise aluseks on isiku süü, mitte number kiirusmõõteseadme ekraanil, siis palutakse rikkumist hinnates arvestada ennekõike hukkunutega liiklusõnnetuse toimumise tõenäosusega. Kaebuse esitaja on kindel, et ei ületa edaspidi kiirust, kuna on aru saanud sellega kaasnevatest ohtudest. Kohtuvälise menetleja seisukohta, mille kohaselt tuleb riigil anda kindel signaal sellest, et liiklusrikkumiste, sh mootorsõidukile suurima sõidukiiruse ületamise näol on tegemist riigi poolt rangelt karistatavate õigusrikkumistega, peab menetlusalune isik ekslikuks. Ta leiab, et kuivõrd nimetatud seisukohale on Riigikohus jõudnud ühes
2. aasta 2 lahendis ja liikluses hukkunute arv on vähenenud, ei ole sellisele seisukohale viitamine enam asjakohane. Kaebuse järgi ei ohustanud menetlusalune isik teisi liiklejaid, kuna liikudes vasakule keeravas kurvis, kus ta kiirust ületas, oleks sõiduk paiskunud teelt välja, mitte vastassuunavööndisse. Samuti ei olnud teel teisi liiklejaid. Kaebuses leitakse, et süüd iseloomustava asjaoluna ei ole õige arvestada seda, et isik ohustas enda tervist, kuna ennast võib igaüks ohtu seada. Kaebuses leitakse, et õiguskorra kaitsmise huvid ei nõua lisakaristuse kohaldamist. Lisakaristuse puhul on määravaks eripreventsioon. Kuueks kuuks juhtimisõiguse äravõtmine vähendab võimalust mõjutada menetlusalust isikut edaspidi süütegudest hoiduma. Lisaks kaotaks menetlusalune isik võimaluse asuda tööle. Rahatrahvi peaks tasuma tema vanemad ning eripreventiivsed kaalutlused jääksid menetlusaluse isiku suhtes tagamata. Menetlusalune isik kinnitas, et mõistab oma rikkumise raskust. Rikkumise toimepanemise ajal ei teadnud ta, et kiiruse ületamine on nii ohtlik. Kaebuses on viidatud Riigikohtu lahendile, mille kohaselt tuleks töö kaotust väärteokaristuse tulemusena vältida. Kaebuse esitaja on leidnud, et käesoleval juhul puudub põhjendus lisakaristuse kohaldamiseks. Samuti leitakse kaebuses, et rahatrahv 13 trahviühikut vahtraleheta sõitmise eest on liiga palju ja ei vasta süü suurusele. Liikluses ei tekkinud väga suurt ohtu algaja juhi tunnusmärgi puudumise tõttu. Veel leitakse kaebuses, et menetlusaluse isiku puhul ei ole tegemist väga algaja autojuhiga, mistõttu ei saa vahtraleheta sõitmisest tulenev süü olla nii suur. Sellest annab tunnistust ka asjaolu, et politseinikud lubasid jätkata vahtraleheta sõitu Rakvereni.
3. Kohtuväline menetleja leidis kohtule saadetud kirjalikus vastuses, et karistus oli määratud pädeva kohtuvälise menetleja poolt, järgides väärteomenetlusõigust. Karistuse määramisel on menetleja arvestanud karistuse kohaldamise alusega, milleks on S.P süü. Tunnistaja M. A ütluste kohaselt oli ka 23.03.2012 autopatrullis koos patrullpolitseinik Mihkel-Jaagup Laats’iga, kui nad märkasid kella 16.18 paiku Tallinn-Narva maanteel 28 kilomeetril Narva suunas liikumas sõidukit väga suurel kiirusel. Sõiduki kiirus mõõdeti Ultralyte 100 LR NR. UX020597 (taadeldud 08.09.2011) ja kiiruseks fikseeriti 184+/-6 km/h. Teistkordsel mõõtmisel fikseerus sama näit. Mihkel-Jaagup Laats peatas sõiduki lülitades tööle sinise-punase vilkuri. Kontrollimisel osutus sõiduki reg. nr. xxx juhiks S.P. S.P juhitud sõidukil puudusid nii ees kui taga klaasil algaja juhi tunnusmärgid. Kiiruse ületamise hetkel liikus S.P poolt juhitud auto teel üksinda ning tee-ja ilmastikuolud olid väga head. Kohtueelse menetlemise käigus on S.P menetlusaluse isikuna andnud napid ütlused, mille kohaselt kiirustas ta koju, kuna tema emal olid terviseprobleemid. Tunnistab ka, et rikkumine oli vale tegu. Liiklusjärelevalve kiirusmõõteseade kasutamise protokollist nähtuvalt teostas korras Põhja prefektuuri Korrakaitsebüroo Ida-Harju politseijaoskonna patrullpolitseinik Marit Alas riikliku järelevalve käigus kiirusemõõtmist. Kiirust mõõdeti paigal seistes patrullpolitseiniku käes olevast seadmest Ultralyte 100 LR nr. UX020597 (taadeldud 08.09.2011; taatlustunnistuse nr. IIRSS II/00096) Seadme test teostati 23.03.2012 kell 08.00 mis näitas, et tegu oli korras seadmega. Liikumiskiirust mõõdeti 23.03.2012 Harjumaal, Jõelähtme vallas Tallinn-Narva mnt 28 kilomeetril ja sõidusuunaks oli Narva. Kell 16.18 mõõdeti S.P poolt juhitud Lexus’e reg. nr.xxx kiirust. Seadme lugem on 184 km/h. Suurim lubatud sõidukiirus mõõdetaval teelõigul oli 90 km/h. Kiiruse mõõtmise laiendmääramatus +/- 6 km/h. Seega ületas mõõdetaval teelõigul lubatud sõidukiirust mitte vähem, kui 88 km/h. 3 Juhile näidati seadme tabloole fikseeritud näitu. Kiirust mõõdeti valgel ajal asulavälisel teel. Nähtavus oli hea ja sademeteta. Kattega sõidutee oli kuiv. Sõidutee oli kahesuunaline eraldusribaga tee millel oli 2+2 sõidurada. Mõõdetav sõiduk liikus üksinda. Kohtuväline menetleja oli seisukohal, et väärteoasja nr. 2376,12,001983 on tõendatud kohtueelse menetluse käigus kogutud ja kontrollitud tõenditega, on menetletud vastavalt seadustikule ja määratud karistus on proportsionaalne isiku süüga. Kohtuväline menetleja palus jätta S.P kaebus rahuldamata ja Rakvere politseijaoskonna patrullteenistuse vanem Margo Kukk’e otsus muutmata. II Kohtu põhjendused
4. Väärteomenetluse seadustiku (edaspidi V™S) § 120 lg 1 kohaselt võib maakohtunik kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse kirjalikus menetluses ja teha lahendi käesoleva seadustiku § 132 sätteid järgides, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta. Käesoleval juhul on nii menetlusalune isik kui kohtuväline menetleja avaldanud soovi lahendada asi kirjalikus menetluses. Menetledes väärteoasja kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse alusel, ei kontrolli maakohus üksnes kohtuvälise menetleja tegevuse õiguspärasust väärteoasja lahendamisel, vaid ka kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Kohus, tutvunud menetlusaluse isiku ja kohtuvälise menetleja seisukohtadega ning väärteoasja materjalidega, leiab, et S.P kaebus ei kuulu rahuldamisele.
5. Liiklusseaduse (

) § 227 lg 4 kohaselt karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest üle 60 kilomeetri tunnis rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kahekümne nelja kuuni.

§ 242

lg 1 järgi karistatakse mootorsõiduki- või trammijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui puudub käesoleva seaduse §-des 201–203, §-des 205–207, §-des 209, 211 ja 212, §des 214–219, §-des 221–224 või §-des 226–241 sätestatud väärteokoosseis, rahatrahviga kuni 50 trahviühikut.

§ 15

lg 1 p 1 kohaselt on suurim lubatud sõidukiirus asulavälisel teel 90 kilomeetrit tunnis.

§ 106

lg 3 järgi peab autol, mida juhib esmase juhiloa omaja või käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juht, olema ees ja taga nähtaval kohal algaja juhi tunnusmärk. Antud juhul tuleb kindlaks teha, kas menetlusalune isik on toime pannud

§-ides 15 lg 1 ja 106 lg 3 sätestatud rikkumised.

1. 23.04.2012 väärteootsuse aluseks olev väärteoprotokoll AB1259956 on koostatud menetlusaluse isiku S.P kohta selles, et tema 23.03.2012 kell 16.18 Harjumaal Jõelähtme vallas Tallinn-Narva mnt 28 kilomeetril sõites Narva suunas, juhtis mootorsõidukit asulavälisel teel kiirusega 184 +/- 6 km/h. Suurim lubatud kiirus antud teelõigul on 90 km/h. Seega ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 88 km/h. Juhile kiirusmõõteseadme lugem tutvustatud. Sõidukil puudusud nii ees kui taga algaja juhi tunnusmärgid. Kohus leiab, et väärteoprotokollis on väärteo kirjeldus esitatud piisava täpsusega, järgides seaduses sätestatud nõudeid. Väärteoprotokollis on viidatud kohalduvatele normidele, mille rikkumist menetlusalusele isikule S.P-le ette heidetakse. 4 Väärteomenetluses lasub tõendamiskoormis kohtuvälisel menetlejal. Kohtuvälise menetleja poolt väärteoasjas nr 2376,12,001983 tehtud otsuse kohaselt on väärteo toimepanemine tõendatud HM kiirusemõõteseadme kasutamise protokolliga, menetlusaluse isiku S.P ülekuulamise protokolli ning tunnistaja Marit Alase ülekuulamise protokolliga. Tunnistaja M. Alase poolt antud ütluste kohaselt mõõtis ta patrullis olles menetlusaluse isiku juhitud sõiduki kiiruseks 184+/- 6 km/h. Kui ta sõiduki kiirust uuesti mõõtis, oli tulemus sama. Patrullpolitseinik M.-J. Laats peatas sõiduki. Sõidukit reg. Nr-ga xx juhtis S.P . Sõidukil puudusid nähtaval kohal algaja juhi tunnusmärgid nii ees kui taga. Juht oli kaine. Kiiruse ületamise hetkel liikus sõiduk teel üksinda ning tee ja ilmastiku olud olid väga head. Menetlusaluse isiku ülekuulamise protokolli kohaselt olid tema emal tervisega probleemid ning ta kiirustas koju. Menetlusalune isik sai aru, et selline käitumine oli vale. Kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli kohaselt teostas Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo Ida-Harju politseijaoskonna patrullpolitseinik Marit Alas riikliku järelevalve korras S.P poolt juhitud mootorsõiduki registreerimismärgiga xxx liikumiskiiruse mõõtmist 23.03.2012 kell 16.18 Harjumaal Jõelähtme vallas Tallinn-Narva mnt 28 km-l sõidusuunaga Narva poole. Mõõtmisel kasutati kiirusmõõteseadet Ultralyte 100 LR nr UX020597 taadeldud 08.09.2011 tunnistus nr IIRSS-II/
2. Seadet testiti 23.03.2012 kell 08.00 ja see oli töökorras. Sõiduki kiiruseks mõõdeti 184 km/h. Lubatud sõidukiiruseks oli mõõdetaval teelõigul 90 km/h. Kiiruse mõõtmise laiendmääramatuseks oli +/- 6 km/h. Seega ületas ta mõõdetaval teelõigul lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 88 km/h. Kontrollmõõtmisel saadi sõiduki kiiruseks samuti 184 km/h. V™S §-st 2 ja KrMS § 61 lg 2 tulenevalt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt, kusjuures ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu. Käesolevas asjas on tõenditena hinnatavad menetlusaluse isiku ülekuulamise protokoll, tunnistaja Marit Alase ülekuulamise protokoll ja kiirusemõõteseadme kasutamise protokoll. Kohus on seisukohal, et lubatud sõidukiiruse ületamine ning sõiduki juhtimine algaja juhi tunnusmärkideta menetlusaluse isiku S.P poolt on tõendatud kohtuvälises menetluses kogutud tõenditega.
3. Kohus leiab, et alusetu on menetlusaluse isiku väide, nagu ei oleks tegemist olnud töökorras mõõteseadmega. Kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli kohaselt kontrolliti seadme korrasolekut 23.03.2012 kell 08.00 ning tegemist oli töökorras seadmega. Samuti ei ole asjakohane menetlusaluse isiku väide, nagu ei oleks kiirusmõõteseadme näidu saamine jälgitav. Kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli kohaselt teostati ka kontrollmõõtmine, mis kinnitas esimesel mõõtmisel saadud tulemust. Asjas ei ole ilmnenud asjaolusid, mis annaks alust arvata, et kiirusmõõteseadme puhul võis tegemist olla mittetöökorras seadmega ja et protokollis toodud näidud ei vasta tegelikkusele. Eeltoodust tulenevalt ei kuulu väärteomenetlus lõpetamisele V™S § 29 lg 1 p 1 alusel. Kohus õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid ei tuvastanud.
4. Kohus leiab, et menetlusaluse isiku poolt kaebuses toodud väide, nagu oleks menetleja teod ekslikult reaalkogumina kvalifitseerinud, ei vasta tõele. Lubatud sõidukiiruse ületamise ja algaja juhi tunnusmärkideta sõitmise puhul on tegemist kahe erineva väärteoga, mis ei ole käsitletavad ideaalkogumina KarS § 63 lg 1 mõttes. Kohus märgib, et ühe teoga teoühtsuse mõttes ehk ideaalkogumiga on tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu üksteisega sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt 5 vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona. Teisiti väljendatuna on õiguslikus mõttes ühe teoga tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist. Kohus leiab, et antud juhul on isik on pannud toime kaks väärtegu - üks tegu on mootorsõiduki juhtimine algaja juhi tunnusmärgita ja teine tegu on kiiruse ületamine auto juhtimisel. Karistuse mõistmisel on õigesti lähtutud KarS § 63 lg-st 3, mille kohaselt, kui isik on toime pannud mitu tegu, mis vastavad mitmele eri väärteokoosseisule, siis määratakse või mõistetakse karistus iga väärteo eest eraldi. Ideaalkonkurentsiga oleks tegemist näiteks siis, kui tegevus, millega mõlemad väärteokoosseisud täideti, oleks sama - mootorsõiduki juhtimine. Antud juhul pani menetlusalune isik mootorsõiduki juhtimisega toime

§ 106lg 3 rikkumise. Kiiruse ületamine on aga eraldi tegu ning selle eest mõistetakse eraldi karistus vastavalt Kar

S § 63 lõikele 3. 10.

§ 106

lg 3 rikkumise osas on kaebuses leitud, et menetlusaluse isiku süü ei ole suur, kuna tema puhul ei ole tegemist väga algaja juhiga, ning et märgi puudumise tõttu ei tekkinud liikluses väga suurt ohtu.

§ 106

lg 3 järgi peab autol, mida juhib esmase juhiloa omaja või käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juht, olema ees ja taga nähtaval kohal algaja juhi tunnusmärk. Kohus märgib, et

§ 106

lg 3 sätestatud süüteokoosseisu täitmiseks ei pea olema tekkinud oht, st ohu tekkimine ei ole üheks koosseisu tunnuseks. Kuivõrd seadusandja on pidanud vajalikuks kõnealune rikkumine kvalifitseerida väärteoks, ei saa rikkumise toimepanemist jätta tähelepanuta. Samuti ei eristata seaduses juhte nende kogemuse alusel. Algaja juhi tunnusmärgi omamise kohustus on seotud isiku poolt omatava juhiloaga, mitte aga tema kogemusega. Kui tegemist on esmast juhiluba omava juhiga, peab tema poolt juhitaval sõidukil olema ka algaja juhi tunnusmärgid. Kohus märgib, et nimetatud rikkumise eest on kohtuväline menetleja

§ 242

lg 1 järgi karistuseks määranud rahatrahvi 13 ühikut, kuigi karistuse ülemmääraks on rahatrahv 50 ühikut. Seega on menetlusalusele isikule määratud trahv alla keskmise määra, arvestades menetlusaluse isiku süü suurust. Kohus leiab, et nimetatud rikkumise eest kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus on proportsionaalne toimepandud rikkumisega ning ei ole ülemäära range. 11. Kaebuse esitaja on leidnud, et karistuse määramisel ei ole arvestatud karistust kergendavate asjaoludega KarS § 56 mõttes. Samuti heidab menetlusalune isik kohtuvälisele menetlejale ette seda, et ei arvestatud liiklusõnnetuse toimumise tõenäosusega. Rikkumine pandi toime neljarealisel maanteel ilusa selge ilmaga. Ka on kohtuväline menetleja valesti tuginenud teiste isikute ohustamisele, kuivõrd teisi isikuid teel ei olnud. Kohus märgib, et menetlusaluse isiku poolt kaebuses välja toodud seisukohad on vastuolulised. Kaebuse esitaja on märkinud, et on aru saanud oma rikkumise raskusest, samas leiab ta, et kuna rikkumise hetkel olid teeolud head ja ohtu ei tekkinud, ei ole tema süü nii suur. Väärteoasjas kohtuvälise menetleja poolt tehtud otsusest nähtub, et kergendavad asjaolud on isiku poolt süü tunnistamine ja tehtu kahetsemine. Lubatud sõidukiiruse ületamise eest on määratud rahatrahv 200 trahviühiku ulatuses. 6 Vastavalt

§ 227

lg 1 karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest üle 60 kilomeetri tunnis rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kahekümne nelja kuuni. Seega maksimaalseks karistuseks sellise rikkumise puhul võib olla rahatrahv kuni 300 trahviühikut. Väärtegu kvalifitseeritakse selle lõike järgi juhul, kui kiirust ületatakse üle 60 km/h. Antud juhul ületas menetlusalune isik kiirust aga mitte vähem kui 88 km/h. Süü suurust mõjutavateks asjaoludeks võivad olla objektiivsed (tegu ja tagajärge iseloomustavad) või subjektiivsed (motiiv ja eesmärk) asjaolud. Seega tuleb antud juhul kindlasti arvestada ka teo iseloomu ehk rikkumise ulatust. Kohus leiab, et kuigi kohas, kus kiirust mõõdeti, teisi liiklejaid ei olnud, on väheusutav, et teisi liiklejaid ei olnud ka ülejäänud tee ulatuses, kus menetlusalune isik kiirust ületas. Seega ei saa menetlusalune isik tugineda väitele, et ta ei ohustanud teisi liiklejaid. Sõites lubatust peaaegu kaks korda kiiremini, on kiirust ületav juht suureks ohuks teistele liiklejatele. Kiiruse ületamise ulatus näitab käesoleval juhul menetlusaluse isiku hoolimatust nii enda kui teiste liikluses osalejate suhtes. Asjaolu, et ilm oli ilus ja teeolud head, et vähenda isiku süüd, ega tee kiiruse ületamist olematuks. Ka menetluslune isik ise on tunnistanud, et sai aru oma rikkumise raskusest ja sellest, millised ohud kiiruse ületamisega kaasnevad. Statistilised näitajad, millele kaebuses viidatud on, ei vähenda ohtu, mida niivõrd suur kiiruse ületamine kaasa toob. Kohus leiab, et kohtuväline menetleja on määranud karistuse õiglases määras, arvestades menetlusaluse isiku poolt toimepandud rikkumise raskust. Määratud karistus on proportsionaalne menetlusaluse isiku süüga ja õiglane arvestades asjaolu, et menetlusalune isik ise leiab, et tema rikkumine ei olnud ohuks teistele liiklejatele. Arvestades rikkumise raskust, võinuks menetlusalusele isikule määratud karistus olla rangem, seega on kohtuvälise menetleja poolt karistuse määramisel arvesse võetud ka otsuses nimetatud kergendavaid asjaolusid. 12. Lisakaristuse määramise osas leiab kaebuse esitaja, et õiguskorra kaitsmise huvid lisakaristuse kohaldamist ei nõua. Kaebuse esitaja märkis, et tavaliselt ei kohaldata esimese rikkumise korral juhtimisõiguse äravõtmist. Kaebuses on märgitud, et juhilubadeta jäämine võtab temalt võimaluse minna suvel Tallinnasse tööle. See sunniks teda trahvi tasumiseks küsima raha vanematelt ning eripreventiivsed kaalutlused jääksid tema suhtes tagamata. Kohus märgib, et

§ 227

lg 4 kohaselt karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest üle 60 kilomeetri tunnis rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kahekümne nelja kuuni. Sama paragrahvi lg 5 p 3 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud süüteo eest kuuest kuust kuni kaheteistkümne kuuni. Lisakaristus peab silmas preventiivseid eesmärke ehk peaks antud juhul mõjutama menetlusalust isikut edaspidi liiklusalaseid rikkumisi mitte toime panema. Kohus leiab, et lisakaristuse kohaldamine on antud juhul õigustatud, arvestades rikkumise raskust ja eesmärki panna menetlusalune isik edaspidi hoiduma liiklusalaseid süütegusid toime panemast. Kohus leiab, et pannes toime niivõrd raske rikkumise, oleks menetlusalune isik pidanud arvestama sellega kaasneda võivate tagajärgedega, sh juhtimisõiguse kaotuse ning seeläbi ka elukorralduse muutustega. Kohus leiab, et menetlusalune isik on ise enda käitumisega põhjustanud olukorra, kus ta võib kaotada töö saamise võimaluse ja seeläbi ka sissetuleku. Kohus ei nõustu menetlusaluse isiku seisukohaga, nagu ei täidaks lisakaristuse määramine tema puhul eripreventiivseid eesmärke, kuna trahvi hakkavad maksma tema vanemad. Kohus 7 leiab, et lisakaristuse määramine annab menetlusalusele isikule selge signaali selle kohta, et kiiruse ületamisesse suhtutakse tõsiselt ja et sellised rikkumised ei jää karistuseta. Kohus juhib tähelepanu ka sellele, et kohtuväline menetleja on lisakaristusena kohaldanud kõige madalamat määra, s.o juhtimisõiguse äravõtmist kuueks kuuks.

1. Kohus on seisukohal, et kohtuvälise menetleja selgitus lisakaristuse kohaldamise vajalikkuse kohta on korrektne. Lisaks eripreventsioonile tuleb arvestada ka üldpreventsiooniga. Lubatud kiiruse ületamiste puhul on tegemist tõsiste rikkumistega, mis seavad ohtu paljude liikluses osalevate inimeste elu ja tervise. Arvestades inimeste hulka, kes igal aastal liikluses hukuvad, tuleb liiklusrikkumistesse suhtuda täie tõsidusega ning rikkujaid karistada rangelt vaatamata asjaolule, et hukkunud inimeste arv on aastate jooksul mõnevõrra vähenenud. Hukkunute ja vigasaanute arvu jätkuvaks vähenemiseks tuleb liiklusrikkujatele anda märku sellest, et nende rikkumistel võivad olla tõsised tagajärjed. Üheks vahendiks selle eesmärgi täitmisel on rikkujate mõjutamine läbi selliste karistuste määramise, mis mõjutavad nende elukorraldust ja suunavad neid edaspidi rikkumisi mitte toime panema. Kohus leiab, et lisakaristuse kohaldamine menetlusaluse isiku suhtes oli vajalik arvestades toimepandud rikkumise iseloomu.
2. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes V™S § 132 p 1; 133; 134; 135 jätab kohus Ida Prefektuuri korrakaitsebüroo Rakvere politseijaoskonna patrullteenistuse teenistuse vanema Margo Kukke 23.04.2012 otsuse väärteoasjas nr 2376,12,001983 muutmata ning S.P kaebuse rahuldamata. Kohtunik /allkiri/ Ärakiri õige Tiit Kullerkupp Kohtunik 8