Obsah (9)

§ 173§ 180§ 313§ 310§ 318§ 7§ 3051§ 37§ 41

1-13-3052 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 21 mai 2013 Tallinn Kriminaalasja number 1-13-3052 (10730000352) Kohtunik Märt Toming Kohtuistungi sekretär

§ 173

lg 1 p 1 ja lg 2; 175 lg 1 p 5; 180 lg 1 alusel kaitsjale kriminaaltoimikust koopiate tegemise kulu 0,45 eurot (nelikümmend viis senti), mis tuleb 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr 10220034796011 SEB pangas või nr 221023778606 Swedbankis, viitenumbriga 2800049777, märkides selgitusena „M.E, 1-13-3052, koopiate tegemise kulu“. 5. M.E-lt välja mõista

§ 173

lg 1 p 1 ja lg 2; 175 lg 1 p 4; 180 lg alusel määratud kaitsjale makstud tasust summas 511 eurot ja 30 senti osa tasust, so 100 (ükssada) eurot, mis tuleb

§ 180

lg 3 ja

§ 313

lg 1 p-de 7 ja 12 alusel kohtuotsuse jõustumisest 10 kuu jooksul, igakuiselt mitte vähem kui 10 (kümme) eurot tasuda Rahandusministeeriumi 1 arveldusarvele nr 10220034796011 SEB pangas või nr 221023778606 Swedbankis, viitenumbriga 2800049777, märkides selgitusena „M.E , 1-13-3052, kaitsjatasu, ositi tasumine“. Ülejäänud osas, so summas 411 (nelisada üksteist) eurot ja 30 (kolmkümmend) senti, jätta kaitsjatasu

§ 180lg 3 alusel riigi kanda.

1. Rahalise karistuse ja kriminaalmenetluse kulude tasumist tõendavad maksekorraldused esitatakse Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleile Liivalaia
2. Kui rahalised nõuded ei ole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. 7.

§ 173

lg 1 p 1 ja lg 2; § 175 lg 1 p 9; § 179 lg 1 p 2; ja § 180 lg 1 alusel välja mõistetav sundraha 480 (nelisada kaheksakümmend) eurot jätta

§ 180lg 3 alusel M.E-lt välja mõistmata. 8. OÜ M esitatud tsiviilhagi 3205,12 euro nõudes jätta Ts

ÜS § 150 lg 1 ja

§ 310lg 1 alusel nõude aegumise tõttu rahuldamata.

Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib

§ 318

ja 319 alusel 15 päeva jooksul esitada apellatsiooni, mille kasutamise soovist teatatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse või selle resolutiivosa kuulutamisest. Apellatsioon esitatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult 15 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik kohtus tutvuda kohtuotsusega. Vahistatud süüdistatav või tema kaitsja võivad esitada apellatsiooni süüdistatavale kohtuotsuse koopia kätteandmisele järgnevast päevast alates viieteistkümne päeva jooksul. Kriminaalasja kohtuliku uurimisega kohus tuvastas: M.E süüdistatakse selles, et 20.12.2007 aadressil XXX, Tallinn asuvas ruumist, mida kasutas osaühing M , võttis ta monteerimise teel NCOÜ töötaja AS nähes osaühingu M esindajate tahte vastaselt osaühingule M kuuluva aurusauna seadme Helo HSX-60 ja viis selle minema. Aurusaun koosnes järgmistest osadest: generaator koos juhtimispuldiga väärtusega 1016,26 eurot, aroomisüsteem väärtusega 185,35 eurot, kroomitud aurudüüs väärtusega 101,62 eurot, automaatne tühjendusklapp HSX generaatorile väärusega 217,30 eurot, üldsummas 1520,53 eurot. Seega pani M.E toime võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, avalikult, st KarS § 199 lg 2 p 5 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Kohus, kuulanud ära süüdistatava süüd eitavad ütlused, kannatanu osaühingu M esindaja RR, tunnistajate JR, TR, ASütlused ning kontrollinud kohtuistungil süüdistaja ja kaitsja esitatud kirjalikke tõendeid, asub alljärgnevatele seisukohtadele. M.E süüdistatakse KarS § 199 lg 2 p-s 5 ettenähtud kuriteo toimepanemises. KarS § 199 näeb ette vastutuse võõra vallasasja äravõtmise eest selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil. Märgitust tulenevalt tuleb KarS § 199 koosseisu sedastamiseks tuvastada nii võõras vallasasi, selle äravõtmine aga ka ebaseadusliku omastamise eesmärk. Hinnates käesoleval juhul kriminaalmenetluse käigus kogutud tõendeid, leiab kohus, et varguse toimepanemine süüdistuses märgitud ajal ja kohas ning süüdistatav M.E poolt on kriminaalmenetluse käigus kogutud tõenditega tõendamist leidnud. Enda seisukohta põhjendab kohus järgmiselt. Nagu märgitud, tulenevalt varguse koosseisuelementidest, tõusetub esmalt küsimus sellest, kas varguse objektiks olnud vara, so aurusauna generaatori ja selle juhtumispuldi, aroomisüsteemi, kroomitud aurudüüsi ja automaatse tühjendusklapi näol oli tegemist süüdistatava jaoks võõra varaga. Selle küsimuse lahendamisel tuleb märkida, et seadus ei näe ette vallasasja müügilepingule vorminõudeid, mis tähendab, et suulise lepingu sõlmimisel kinnitavad lepingu sõlmimist ka müüja poolne arve, kauba üleandmine ostjale ja ostja poolt arve tasumine (3-2-1-93-02 p 11). Käesoleval juhul on riikliku süüdistaja poolt kohtule esitatud kirjaliku tõendina M.E koostatud hinnapakkumine nr A09/03 (krim.toimik tl 1), millest nähtub pakkumus auruseadmele HELO HSX CD, mis hõlmas generaatorit HELO HSX digitaalse juhtimispuldiga, aroomisüsteemi, kroomist aurudüüsi, automaatset tühjendusklappi HSX generaatorile, 2 ühendusmaterjale ning aurusauna ust. Pakkumus on adresseeritud JR osaühingust M XXX, Tallinn objektile. Pakkumuse kogumaksumus oli 53 148,38 krooni. Osutatud hinnapakkumise alusel on NCOÜ esitanud arve/saatelehe nr 15 kuupäevaga 09.10.07 osaühingule M (krim.toimik tl 2), millel selge viide nii hinnapakkumisele nr A09/03, kui lepingule 27.07.

1. Tasumisele kuuluvaks rahasummaks oli 53 148,38 krooni, mis võrdub pakkumisel kajastatud rahasumma suurusega. Arve on allkirjastanud NCOÜ juhataja. Edasiselt kajastub kohtule esitatud kirjalikest tõenditest vastavalt arvele maksete tasumine. Nii tuleneb maksekorraldustest 425, 504 ja 529 (krim.toimik tl 3, 4, 5), et osaühing M on teostanud ülekandeid NCOÜ arveldusarvele summades vastavalt 26 500 krooni, 20 000 krooni ja 15 000 krooni. Kõikidel maksekorraldustel on viide arvele nr 15 ning viimasel maksekorraldusel käsikirjaline märge selle kohta, et 15 000 krooni summa jaotub arve nr 15 ja 16 vahel, st et tasutud 15 000 kroonist katab 6648,38 krooni arve nr 15 ning ülejäänud summa ehk 8351,62 krooni on arve nr 16 eest. Täiendavalt tuleneb maksekorraldustest, et maksed teostati vastavalt 12.10.2007, 16.11.2007 ja 07.12.
2. Lisaks kirjalikele tõenditele on arve esitamise ja tasumise asjaolusid kirjeldanud ka menetlusse kaasatud isikulised tõendiallikad. Nii on kannatanu esindaja R. R kohtuistungil selgitanud, et kõnealuse arve maksmine oli tema poolt ettevõtte siseselt kooskõlastatud ning arve, so arve nr 15, on NCOÜle täies mahus tasutud. Samuti selgitas ta, et arve tasuti osamaksetena ning järgmine osamakse tasuti alles siis, kui ta oli veendunud arve maksmise eelduseks olnud tööde teostamises. Kannatanu esindajaga samasisulisi ütlusi, nende ütluste ning kirjalike tõenditega riimuvaid ütlusi on andnud ka tunnistajana üle kuulatud Jaak R , kes on kinnitanud nii arve nr 15 täies ulatuses tasumist, aurugeneraatori paigaldamise üksikasju ja ka selle olemasolu aadressil XXX, Tallinn. Ka tunnistaja T. R on andnud ütlusi selle kohta, et objektile XXX, Tallinn paigaldati nende ettevõtte, so aktsiaseltsi D poolt NCOÜ alltöövõtu korras pakkumuses nr A09/03 kokkulepitu. Seejuures on ta andnud üheselt mõistetavaid ütlusi selle kohta, et pakkumuses kirjeldatu XXX, Tallinn objektile paigaldati - see oli täies komplektsuses, tegemata oli vaid lõpphäälestus. Aurusauna paigaldamist kõnealusele objektile on jaatanud ka A. S ning seejuures ei ole süüdistatav ise selle seadme paigaldamist, paigaldamise üksikasju ning seadme olemasolu XXX, Tallinn objektil vastustanud. Kohtule esitatud NCOÜ raamatupidamisdokumentide väljavõttest nähtuvalt (krim.toimik tl 15) mingit võlgnevust üles jäänud ei ole ning arve nr 15 on M OÜ poolt täies ulatuses tasutud. Osutatud tõendite pinnalt leiab kohus, et tõendamist on leidnud NCOÜ ja osaühingu M vahel suulise müügilepingu olemasolu. Edasiselt viitab kohus, et vastavalt VÕS § 208 lg-le 1 kohustub asja müügilepinguga müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Nagu kohus eelnevas alapunktis viitas, ei ole pooltel erinevat arusaama ega tõlgendust selles, et auruseadme müüja, kelle esindajaks oli M.E, esitas vastavalt hinnapakkumisele nr A09/03 arve nr 15 aurugeneraatori ja selle lisade eest 53 148,38 krooni suuruses summas. Vaidlust pole ka selles, et osaühing M on müügilepingu objektiks olnud esemete eest ka täies mahus tasunud. Seda asjaolu on lepingu pooled oma seaduslike esindajate vahendusel kohtuistungil kinnitanud. Seega, isegi kui pidada võimalikuks, et müügileping sõlmiti tunnistaja T.Re ütluste kohaselt omandireservatsiooniga, siis osutusega VÕS § 233 lg-le 1, et kui vallasasja müügi puhul on kokku lepitud, et kuni ostuhinna tasumiseni jääb asja omand müüjale, eeldatakse, et omand läheb ostjale üle ostuhinna täieliku tasumisega, tuleb möönda, et kuivõrd viimane osamakse teostati osaühingu M poolt 07.12.2007, siis koostoimes VÕS § 208 lg-ga 1 ja § 233 lg-ga 1 tähendab see, et vastavalt suulisele müügilepingule läks lepingu objektiks olnud vallasasjade omandiõigus omandajale. Seega hiljemalt viimase osamakse tasumisega ehk 07.12.2007 läks lepingu esemete omandõigus üle osaühingule M . Mis puudutab aga omandireservatsiooni kui sellise esinemist vaidlusalusel juhul tuleb tõdeda, et kohtule ei ole omandireservatsiooni olemasolu kohta informatsiooni esitatud peale tunnistaja T.R ütluste. Samas ei nähtu kohtule esitatud dokumentidest, et AS D oleks asjaga mingit puutumust, varalisi suhteid OÜga M või OÜ NC ning kohtule ei esitatud lepinguid, millest saanuks teha järeldusi omandireservatsiooni esinemise kohta. 3 Sõltumata sellest, et kohus loeb tõendatuks vallaasjade omandiõiguse ülemineku, tuleneb AÕS §st 92, et vallasasja omandõiguse tekkimiseks ei piisa vaid kokkuleppest omandiõiguse ülemineku kohta, vaid täiendavalt peab olema täidetud vallasasja valduse üleandmise tingimus. Hinnates seda, kas käesoleval juhul on tõendite pinnalt sedastatav vallasasjade üleandmine, leiab kohus, et tõendid, so isikulised tõendiallikad, millele kohus ka eelnevalt viitas ja kellede ütlused kohus eelnevalt välja tõi, kinnitavad kahtlusteta, et müügilepingu esemeks olnud asjade valdus oli osaühingule M üle antud. Seejuures mitte ainult üle antud, vaid ka AS D esindaja poolt ettenähtud kohta paigaldatud ning toimimiseks vajalike kommunikatsioonidega ühendatud. Siinkohal ei pea kohus põhjendatuks kõnealuste isikute ütluste kordamist. Seega, kuna kriminaalmenetluse käigus kogutud tõenditega on tõendamist leidnud nii vallasasja üleandmine kui kokkulepe omandi ülemineku kohta osaühingule M , siis tuleb aurugeneraatori ja selle lisade omandiõigus lugeda kuuluvaks osaühingule M . See omakorda tähendab, et tegemist oli süüdistatav M.E jaoks võõra vallasasjaga KarS § 199 tähenduses. Märkida tuleb sedagi, et asjakohased pole süüdistava selgitused, mille kohaselt aurugeneraatori ja selle lisade omandiõigus ja valdus ei olnud üle läinud, kuna seadme lõplik seadistus oli tegemata ning üleandmis-vastuvõtmis akt oli koostamata. Olukorras, kus müügilepingu ese ei vasta kokkulepitud tingimustele, on seadusandja ette näinud erinevaid õiguskaitse vahendeid. Seega polnud kõnealused tegemata toimingud omandiõiguse või valduse üleminekut takistavaks. KarS § 199 nõuab lisaks võõra vallasasja tuvastamisele ka võõra vallasasja äravõtmist. Kehtiv kohtupraktika sisustab äravõtmist teise isiku valduse lõpetamise ja uue valduse kehtestamisega ilma senise valdaja nõusolekuta. Kohus luges eelnevalt isikuliste tõendiallikate kohtumenetluses antud ütluste pinnalt tõendatuks selle, et aurugeneraator koos lisadega oli osaühingu M valduses aurugeneraator oli osaühingule kuuluvasse eramusse paigaldatud ja veesüsteemiga ühendatud. Seejuures on tõendamist leidnud see, et M.E poolt aurugeneraatori demonteerimisega 20.12.2007 osaühingu M valdus kõnealusele esemele lõpetati, sellele kehtestati uus valdus M.E poolt ning seda tehti senise valdaja ehk osaühingu M nõusolekuta. Sellega seonduvalt tuleb viidata, et esmalt on aurugeneraatori demonteerimist 20.12.2007 kinnitanud süüdistatav ise oma kohtuistungil antud ütlustega. Lisaks on aurugeneraatori äraviimist kirjeldanud R. R , J. R ja A. S, kes kõik märgivad, et kõnealusel kuupäeval M.E demonteeris auruseadme ja viis selle ära. Lisaks isikulistele tõendiallitatele tuleb auruseadme puudumist sedastada ka fotodelt, kus nähtub vaid tühi koht, kus auruseade oli asetsenud ning on näha lahti ühendatud ühendused. Samuti on kontekstikohane see, et tunnistaja T. R on kinnitanud kõikide nende, so aktsiaseltsi D poolt paigaldatud esemete, so pakkumuses nr A09/03 nimetatud esemete, va ukse, tagastamist M.E poolt ning selle tõttu ka mis tahes nõuete puudumist M.E vastu. Seega kinnitavad tõendid kogumis üheselt, et M.E viis ära süüdistuses märgitud esemed. Tuvastatav on ka see, et tunnistaja J. R a kohtuistungil antud ütluste kohaselt mingit luba eseme äraviimiseks ei olnud. Loa puudumist on tunnistanud ka M.E, märkides, et vaid hoiatas tellijat töötasu maksmata jätmise korral generaatori eemaldamisega. Kuna kohtul puudub alus kahelda tunnistaja ütluste usaldusväärsuses ning ka süüdistatav või tema kaitsja ei vastusta sellise loa puudumist, loeb kohus tõendatuks vallasjade äravõtmise kui KarS § 199 objektiivse koosseisu elemendi. Varguse koosseisu realiseerimiseks on nõutav, et isik tahaks teadvalt võõrast asja enda vara hulka pöörata. Kohtu hinnangul annab tõendikogum alust jaatada ka selle koosseisuelemendi olemasolu. Süüdistatava kohtuistungil antud ütlustest tuleneb, et osaühingult M auruseadme müügist ja paigaldamisest saadud rahalised vahendeid summas 53 148,38 krooni kasutas ta töötajatele palkade maksmiseks. Küsimusele, miks ta agregaadi/generaatori demonteeris, vastas süüdistatav, et mitte jääda võlgu firmale D , sest vastasel korral oleks ta pidanud ka neile maksma. Ta lootis, et tegi Jaaguga tasaarvelduse, võttis seadme ära. Tema raha ei maksnud, tema ise ei jäänud aga võlgu ka teisele. Kohtu hinnangul annab eelosutatud süüdistatava selgitus ühese aluse sellele, et süüdistatava tegevus generaatori demonteerimisel oli kantud kindlast ja eesmärgipärasest tahtest likvideerida/minimaliseerida tema enda tekkinud võlgnevusi kolmandate isikute ees. Sellist kohtu veendumust süvendab ka tunnistaja T. Re selgitus, et täielikus komplektsuses aurugeneraator tagastati aktsiaseltsile D võlgnevuse likvideerimiseks. Seega on süüdistatava tegevus üheselt ja kahtlusteta vaadeldav võõra vallasasja enda vara hulka pööramisena. 4 Riiklik süüdistataja on M.E tegevuse kvalifitseerinud KarS § 199 lg 2 p 5 järgi ehk leidnud, et vargus pandi toime avalikult. Kohus riikliku süüdistajaga ei nõustu. Vargus loetakse toime panduks avalikult, kui see pannakse toime kannatanu või kolmanda isiku nähes ja kui toimepanija arvab, et süüteokohal viibiv või tema käitumist pealt nägev isik saab aru tema teo õigusvastasusest. Kolmandaks isikuks loetakse aga see, kes ei ole süüteo kaastäideviija või osavõtja ega ole ka muul viisil süüdlasega lähedalt seotud. Antud juhul on loetud nö kolmandaks varguse toimepanemist pealt näinud isikuks A. S. Osutusega A. S kohtuistungil antud ütlustele tuleb nentida, et tõepoolest on A. S näinud aurusauna demonteerimist M.E poolt ja see põhimõtteliselt annaks aluse kvalifitseerida M.E tegevus avaliku vargusena, ent tähelepanuta ei saa jätta, et A. S oli läbi töösuhete tihedalt seotud M.E-ga . A. S on kohtuistungil selgitanud, et M.E ta tunneb, koos töötati J. R a Pirital asuval objektil, kus kolmandal korruse tehti plaatimistöid. Jaak oli tellija ja Jüri maksis raha, oli tema tööandja. Sellest aspektist vaadatuna leiab kohus, et A. St ei ole võimalik tema lähedase rahalise sõltuvussuhte tõttu käsiteda kolmanda ehk asjassepuutumatu isikuna. Seejuures oli A.S huvitatud senini saamata jäänud palgaraha saamisest ning see töötasu oli saamata jäänud M.E ja J.R erimeelsuste tõttu. Samuti, kui ka asuda vastupidisele seisukohale ja nõustuda riikliku süüdistajaga, et A. St siiski on võimalik lugeda kolmandaks isikuks, siis analüüsides A. S ütlusi, pole võimalik neist teha tõsikindlat järeldust selle kohta, et A. S sai aru, et M.E tegevus on õigusvastane. A. S ütlustest on tuletatav, et tema arusaamist mööda oli tellija ehk Jaak jäänud Jürile võlgu ning aparaadi võttis M.E kaasa võlgnevuse katteks. Muid aspekte, kuidas A. S seadme äravõtmist tajus ja kas ta võis seda tajuda õigusvastase teona, A. S avaldanud ei ole ning seda pole keegi temalt kohtuistungil ka küsinud. Seega ei võimalda A. S ütlused teha üheseid järeldusi tema arusaamisest õigusvastase teo toimepanemise kohta. Kuna osutatud ebamäärasust ei ole võimalik kummutada muude kriminaalmenetluse käigus kogutud tõenditega, rakendub

§ 7

lg-s 3 nimetatud põhimõte, mille kohaselt kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus tõlgendatakse tema kasuks. Eelnev tähendab, et M.E-le ei ole võimalik inkrimineerida varguse toimepanemist avalikult, mis tähendab, et ta tuleb süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 5 järgi õigeks mõista. Varguse koosseisutunnuste olemasolu tõttu tuleb tema tegevus ümberkvalifitseerida vastavalt KarS § 199 lg-le

1. Kohtueelsel menetlusel on osaühing M esitanud 27.08.2012 tsiviilhagi 3205,12 euro nõudes, mis sisaldab endas varastatud esemete maksumust ning seadmete montaažikulu. Kuna süüdistatava kaitsja väljendas kohtuistungil, et 27.08.2012 esitatud tsiviilhagist tulenev nõue on aegunud, peab kohus esmalt kujundama seisukoha nõude aegumise küsimuses. Teadaolevalt on erinevat liiki nõuete aegumistähtajad erinevad, mistõttu tuleb nõude aegumise küsimuse lahendamiseks anda esmajoones nõudele õiguslik hinnang. Kriminaalmenetluse käigus kogutud tõendikogumi pinnalt leiab kohus, et süüdistatava käitumine tuleb kvalifitseerida kahju õigusvastase tekitamisena VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 mõttes. Kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaega reguleerivad TsÜS § 150 lg-d 1 ja
2. TsÜS § 150 lg 1 kohaselt on kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. TsÜS § 150 lg 3 kohaselt kahju õigusvastasest tekitamisest tulenev nõue aegub, sõltumata TsÜS § 150 lg-tes 1 ja 2 sätestatust, hiljemalt kümne aasta möödumisel kahju põhjustanud teo tegemisest või sündmuse toimumisest. Kui nõue on TsÜS § 150 lg 1 järgi aegunud, ei oma TsÜS § 150 lg-s 3 sätestatu enam tähendust. Käesoleval juhul tuleneb kohtuistungil kannatanu esindaja vastusest küsimusele, kuidas ta teadis, et M.E viis aurusaunaseadme aadressilt XXX ära, et see oli 2007 lõpp, detsembri kuu, kui talle helistati Tartusse, et juhtus selline asi. Informeeriti teda telefoni teel ning kõne tegijaks oli ettevõtte raamatupidaja või J. R . Ka J. R selgitas istungil, et tema sai teada sellest, et M.E aurusauna seadmed ära viis ettevõtte raamatupidaja vahendusel. Kuna pihta hakkas juba jõulude aeg, siis tema oli juba Saaremaal. Selliste asjaolude pinnalt leiab kohus, et kannatanu sai teada nii ajast, millal kahju tekkis kui ka kahju hüvitama kohustatud isikust aga ka sellest, et tegu leidis aset vahetult enne jõule, hiljemalt 24.12.2007, mistõttu hakkas 3-aastane aegumistähtaeg kulgema hiljemalt 24.12.
3. Selle 3-aastane agumistähtaeg saabus 24.12.
4. Kuna hagiavaldus on 5 koostatud ja esitatud 27.08.2012, leiab kohus, et hagi aluseks olev nõue on aegunud TsÜS § 150 lg 1 alusel ning esitatud tsiviilhagi tuleb jätta rahuldamata. Riiklik süüdistaja on möönnud, et tsiviilhagi esitati kirjalikus vormis 2012, ent protokollilises vormis on tsiviilhagi esitatud 2010 a suvel, mil J. R kannatanu esindajana politseis üle kuulati. Sellest tulenevalt asus riiklik süüdistaja seisukohale, et 2010 suvel protokollilises vormis tsiviilhagi esitamisega aegumine peatus. Sellega seonduvalt märgib kohus, et on iseenesest õige ja asjakohane, et kehtiv kohtupraktika tunnustab ka protokollilises vormis tsiviilhagi esitamist, ent seejuures tuleb märkida, et

§ 3051

lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes kohtuliku uurimise esemeks olnud tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. Käesoleval juhul oli tsiviilhagi võimaliku aegumise küsimus arutluse all juba eelistungil ning vaatamata sellele, et kõnealune küsimus tõstatati, ei ole menetlusosalised, sh riiklik süüdistaja vastavaid tõendeid kohtule esitanud ega ole taotlenud vastavate tõendite uurimist. Seega on J.R a ütlustes esitatud informatsioon ja sellest tulenenud riikliku süüdistaja väide tsiviilhagi esitamise kohta 2010 suvel paljasõnaline, sellega ei ole võimalik arvestada ning see tuleb kõrvale jätta. Seejuures on aga hagi esitamise ja nõude aegumise tähtaja tuvastamine käesolevas kriminaalmenetluses süüdistatava süüküsimuse lahendamise kõrval samuti oluliseks tõendamisesemeks. Kohus peab vajalikuks märkida, et Riigikohus on oma 19.06.2012 lahendis nr 3-2-1-88-12 viitega 25.02.2009 lahendile nr 3-2-1-14908 selgitanud, et kriminaalasja raames avalduse esitamine on võrdsustatav hagi esitamisena üksnes juhul, kui kriminaalmenetluses on esitatud tsiviilhagi, so nõue kindla isiku vastu. Käesoleval juhul kohtule tõendeid sellise hagi esitamise kohta enne 27.08.2012 esitatud ei ole. Puutuvalt aga eelmärgitud hagi esitamisse peab kohus vajalikuks pöörata tähelepanu ka hagi esitamise asjaolude ja hagi esitaja kohta. Vastavalt

§ 37

lg 2 sätetele osaleb juriidilisest isikust kannatanu kriminaalmenetluses oma juhatuse või seda asendava organi liikme kaudu, kellel on kõik kannatanu õigused ja kohustused, sealhulgas õigus anda juriidilise isiku nimel ütlusi. Seejuures rakendub ka KarS § 318 ja 320 ettenähtud vastutus.

§ 41

lg 1 sätetega on kehtestatud erisäte, mille kohaselt võib kohtumenetluses lepinguliseks esindajaks olla ka advokaat või muu isik, kes on omandanud õiguse õppesuunal vähemalt riiklikult tunnustatud magistrikraadi. Kohtule esitatud teatisest kriminaalmenetluse alustamata jätmise kohta (krim.toimik tl 13-14) nähtub, et teatis on adresseeritud JRle ning teatise sisust saab järeldada, et J.R on OÜ M huvides 19.06.2008 pöördunud politseisse avaldusega kriminaalmenetluse alustamiseks. Kohtuistungil üle kuulatud J.R a ja R.R ütluste kohaselt olevat R.R volitanud J.R a esindama OÜd M , kuid kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et J.R oleks olnud

§ 37lg 2 kohaselt OÜ M juhatuse liige või seda asendava organi liige.

Süüdistusakti lisana kohtule esitatud kuriteokaebusest nähtuvalt (süüdistusakti toimik tl 3-4) on 24.05.2010 R.R OÜ M juhatuse liikmena esitanud kaebuse Põhja Ringkonnaprokuratuurile. Nimetatud kuriteokaebuses on taotletud kriminaalmenetluse alustamist ning J.R a ütluste kohaselt olevat teda, so J.R üle kuulatud ja tema olevat esitanud ka tsiviilhagi, mis protokolliti. Kohtule süüdistusakti lisana esitatud tsiviilhagist (süüdistusakti toimik tl 5) nähtub, et hagi on 27.08.2012 esitanud OÜ M lepinguline esindaja J.R . Seejuures ei ole kogu kohtuliku menetluse käigus esitatud kohtule lepingut, mis tõendaks J.R esindusõigust. Kohus leiab, et

§ 37

lg 2 mõttes ei ole OÜ M enne kohtulikku arutamist kohtueelses menetluses kohtule esitatud dokumentide kohaselt juriidilise isikuna kriminaalmenetluses osalenud rohkem kui 24.05.2010 kuriteokaebust esitades. Sellele viitab kohtu arvates üheselt ka asjaolu, et süüdistusakti lisana on (süüdistusakti toimik tl 67) kohtule esitatud hagiavalduse muutmise avaldus, milles märgitakse, et 23.08.2012 volitas R.R J.R esindama OÜ M ning OÜ M lepinguline esindaja J.R esitas tsiviilhagi 27.08.2012. Avalduses on märgitud, et kuna

§ 41

lg 4 kohaselt võib kohtumenetluses juriidilise isiku esindajaks olla advokaat või muu isik, kes vastab seadusega kehtestatud haridusnõuetele, siis muudab R.R hagi vormiliselt selliselt, et selle on esitanud R.R . Nimetatud avaldusele on lisatud digiallkirja kinnitusleht, millisest nähtub, et eelmärgitud avaldus on digitaalselt allkirjastatud alles 02.04.2013, so 7 kuu ja 10 päeva möödudes J.R a poolt tsiviilhagi allkirjastamisest, so süüdistusakti kohtusse saatmise päeval. Sellest saab järeldada, et hagiavalduse muutmine on toimunud tagantjärele ja on püütud luua muljet, et 27.08.2012 on hagi esitanud OÜ M juhatuse liige R.R , mitte hagis lepingulise esindajana märgitud J.R . Kohus leiab, et taoline hagi muutmine on toimunud seetõttu, et R.R on enne kriminaalasja kohtusse saatmist aru saanud, et J.R on kriminaalmenetluses osalenud sisuliselt eraisikuna ning juriidilise isikuna OÜ M 6 kriminaalmenetluses osalenud ei ole. Seejuures on viidatud

§ 41

lg 4 sätetele, mis kehtestavad lepingulisele esindajale kehtestatud nõuded kohtumenetluses, millistele J.R ei vasta ning 27.08.2012 hagi esitades puudus J.R al ka

§ 37lg 2 sätestatud pädevus hagi esitada.

Seega ei saanud ta menetluses osaleda ka äriühingu lepingulise esindajana, kuivõrd ta ei vastanud seaduses sätestatud nõuetele. Seetõttu on avalduses märgitud, et muudetakse hagi selliselt nagu oleks selle esitanud R.R juhatuse liikmena. Kohus on seisukohal, et juriidilise isiku osalemine kriminaalmenetluses menetluse poolena on spetsiifiline ja seadusest tulenevate piirangutega tegevus, mis toob kaasa teatud menetluslikud õigused ja kohustused ning sõltuvalt menetlusseisundist ka kas varalised kohustused või varalise nõudeõiguse. Seega tuleb esindaja esindusõigust tõendada TsMS § 221 korras ja esindusõiguse olemasolust tuleneb ka esindusõiguse seadusjärgne ulatus TsMS § 222 mõttes. Seega saab juriidiline isik osaleda kriminaalmenetluses just oma juhatuse või seda asendava organi liikme kaudu või kohtumenetluses

§ 41lg 4 näidatud lepingulise esindaja kaudu.

Selliseks seaduslikuks esindajaks

§ 37

lg 2 mõttes on aga ainult R.R , kes on juriidilise isiku juhatuse liige ning edasivolituse puhul pidanuks olema esindusõigus üheselt tuvastatav mitte tagantjärele antud suulise volituse, vaid korrektselt vormistatud volikirja alusel ja selleks esindajaks saanuks olla alles kohtumenetluses

§ 41lg 4 näidatud nõuetele vastav isik.

Kohtu arvates ei ole kriminaalmenetluses menetluse poolena osalemine hinnatav igapäevase äriühingu majandus- või kutsetegevusena või äriühingu nimel tehtud tehinguga, milleks antud volitusi on võimalik ka tagantjärele heaks kiita. Vastavalt TsÜS § 34 lg 1 sätetele loetakse suhetes teiste isikutega juriidilise isiku seaduslikuks esindajaks ainult juriidilise isiku juhatust või teda asendavat organit, kusjuures teiste isikutena on käsitletavad kõik isikud, kes ei kuulu juriidilise isiku ühessegi organisse, sh juriidilise isiku töötajad. Seejuures tuleneb juriidilise isiku seadusjärgse esinduse nõue otseselt seadusest, so

§ 37lg 2 sõnastusest.

Sellest tulenevalt võib asuda seisukohale, et tegelikkuses on OÜ M menetluse poolena astunud kriminaalmenetlusse alles 02.04.2013 ja tsiviilhagi esitamist kui konkreetset tahteavaldust saab arvestada mitte varasemast ajast kui seda on 02.04.2013 ja selles tsiviilhagis esitatud nõue on TsÜS § 150 lg 1 mõttes aegunud. Karistuse mõistmisel arvestab kohus süüdistatava süü suurust, karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu või puudumist. Seadusandja on KarS § 199 lg 1 järgi inkrimineeritud kuriteo toimepanemise eest ette näinud karistusena rahalise karistuse või vangistuse kuni 3 aastat. Kuivõrd tegemist on alternatiivselt sätestatud karistusliikidega, kujundab kohus enne süüdistatava süü suuruse hindamist seisukoha selle kohta, kas süüdistatava suhtes on võimalik kohaldada kergemaliigilist karistust rahalise karistuse näol. Hinnates kriminaalmenetluse käigus kogutud andmeid süüdistatava isiku kohta, tuleb märkida, et süüdistatava ankeetandmete kohaselt tal küll töökoht puudub, kuid seejuures on talle tagatud igakuine legaalne sissetulek pensioni näol. Sissetulekust suuremat kaalu rahalise karistuse kohaldamiseks annab kahtlemata see, et süüdistava senine elukäik on eelnevate väärteo- ja kriminaalkorras karistuste puudumise tõttu olnud laitmatu ning õiguskuulekas. Seega leiab kohus, et süüdistatava puhul on õigalne kohaldada karistusena rahalist karistust. Hinnates süüdistatava süü suurust, leiab kohus kuriteo tehiolusid arvestades, et süüdistatava süü ei ole suur. Lisaks teo tehioludele leiab kohus, et süü suuruse hindamisel tuleb käesoleva kaasuse puhul arvesse võtta täiendavalt seda, et esmakordse kuriteoavalduse esitamisel 2008 menetluse alustamisest keelduti, 2010 esitatud kuriteoavalduse alusel küll menetlus alustati, kuid see taas lõpetati ning jällegi uuendati. Seega on kohtueelne menetleja olnud ka ise kahtleval seisukohal koosseistunnuste olemasolus. Samuti võtab kohus arvesse, et koosseisuteo pani süüdistatav toime 20.12.2007, mis tähendab, et sellise ajavehmiku möödumise tõttu on ka avalik menetlushuvi selle kuriteo osas oluliselt vähenenud. Peale selle tuleb tõdeda, et menetluse käigus ei sedastanud kohus karistust raskendavaid või kergendavaid asjaolusid. Karistuse määra valikul arvestab kohus süüdistatava süü suurust, seda, et tegemist on ühe episoodiga, karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist, teo tehiolusid ning kriminaalmenetluse senist käiku, mis kogumis võimaldavad karistuse mõistmist sanksiooni alammääras. Puutuvalt

§ 180

lg 1 alusel väljamõistetavatesse menetluskuludesse, leiab kohus, et süüdistatavalt tuleb välja mõista koopiate tegemise kulu, määratud kaitsjale makstud tasu, kuid 7 seda üksnes osaliselt. Sundraha väljamõistmise osas leiab kohus, et see menetluskulu tuleb jätta välja mõistmata. Sellise seisukoha kujunemist põhjendab kohus süüdistatava isikuandmetega. Nimelt nähtub isiku ankeetandmetest, et süüdistatava ainukeseks igakuiselt saadavaks sissetulekuks on pension. Muid sissetulekuid süüdistatav ei oma ning see asjaolu viitab kohtu arvamuse kohaselt sellele, et täies ulatuses menetluskulude hüvitamine käiks süüdistatavale ilmselt üle jõu. Lisaks tuleb arvestada ka seda, et käesoleva otsusega karistatakse süüdistatavat KarS § 199 lg-s 1 ettenähtud kuriteo toimepanemise eest rahalise karistusega, mis tähendab ka konkureeriva rahalise kohustuse tekkimist. Teiseks, vastavalt seadusele ei hinnata menetluskulude väljamõistmisel mitte üksnes isiku faktilist maksejõuet, vaid menetluskulude küsimuse lahendamisel tuleb lähtuda ka süüdimõistetud isiku resotsialiseerumisväljavaadetest. Senine kohtupraktika on olnud kestvalt seda meelt, et vaatluse all oleva menetluskulude kandmisest vabastamise aluse korral tuleb esmajoones silmas pidada selle meetme võimalikku positiivset eripreventiivset toimet. Isiku poolt toimepandud süütegu võib olla nö juhuslikku laadi ning kui menetluskulude riigi kanda jätmine annab täiendava positiivse tõuke isiku seaduskuulekusele, on alust selle põhimõtte rakendamiseks. Kriminaalmenetluse käigus kogutud tõendikogumi ning süüdistatava isikuandmete põhjal järeldab kohus seda, et kuna tegemist oli esmakordse süüteo toimepanemisega, on see hinnatav nö juhuslikku laadi teoga ning selliste isikuandmete pinnalt on põhjust eeldada, et suuremas osas menetluskulude riigi kanda jätmisel annab see täiendava positiivse tõuke isiku seaduskuulekusele. Kuivõrd kohul puudub seaduslik alus menetluskulude täies mahus riigi kanda jätmiseks, siis leiab kohus eelnevalt osutatud asjaolude pinnalt, et menetluskuludest teise astme kuriteo toimepanemise eest välja mõistetav sundraha summas 480 eurot tuleb jätta välja mõistmata. Määratud korras kaitsja tasu, kokku summas 511,30 eurot, mis moodustub määratud kaitsja tasust kohtueelsel menetlusel summas 57,60 eurot ning kohtumenetlusel määratud kaitsja tasust summas 453,70 eurot, kohustub süüdistatav teo tehiolusid ning süüdistatava isikuandmeid arvestades hüvitama 100 (ükssada) eurot ning see kohustus tuleb süüdistataval täita kohtuotsuse jõustumisest 10 kuu jooksul (

§ 180

lg 3 ja

§ 313lg 1 p-d 7 ja 12).

Kriminaaltoimikust koopiate tegemise kulu tuleb hüvitada kohtuotsuse jõustumisest 30 päeva jooksul. Märt Toming Kohtunik 8