1-05-1719 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse tegemise aeg ja koht Kriminaalasja number Kohtukoosseis Tallinna Ringkonnakohus 24. märtsil 2006.a Tallinn 1-05-1719 Eesistuja Meelika Aava, lii

§ 200lg 2 p 7 järgi mõistetud karistuse Kr

MS § 238 lg 2 alusel ühe kolmandiku võrra vähendamise ja KarS § 65 lg 1 alusel liitkaristuse mõistmise osas ning teha uus otsus, millega 1) KarS § 65 lg 1 alusel suurendada KarS §

§ 200lg 2 p 7 järgi mõistetud 3 (kolme) aastast vangistust Tallinna Linnakohtu 25.

novembri 2005.a otsuse järgi mõistetud 1 (ühe) aasta 3 (kolme) kuu 28 (kahekümne kaheksa) päeva võrra osaliselt ja liitkaristuseks mõista 3 (kolm) aastat 9 (üheksa) kuud vangistust. 2) KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ja lõplikuks karistuseks mõista 2 (kaks) aastat 6 (kuus) kuud vangistust. 3) Karistuse kandmise aja alguseks lugeda

1. oktoober 2005.a Süüdistatava M.U apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebekord Kohtuotsus tehakse teatavaks
2. märtsil 2006.a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav, kannatanu ja tsiviilkostja võivad esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel. 2 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3. Harju Maakohtu
4. jaanuari 2006.a otsusega mõisteti M.U lühimenetluses süüdi KarS § 25 lg 2 ja § 200 lg 2 p 7 järgi ning karistati 3 aastase vangistusega. KarS § 238 lg 2 kohaselt vähendati mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ja karistuseks mõisteti 2 aastat vangistust. KarS § 65 lg 1 alusel Tallinna Linnakohtu
5. novembri 2005.a otsuse järgi mõistetud karistuse osaliselt ärakantud karistus arvati liitkaristusest maha ja lõplikuks karistuseks mõisteti 2 aastat 6 kuud vangistust. Karistuse kandmise aja alguseks loeti
6. oktoober 2005.a.
7. M.U mõisteti süüdi selles, et ta isikute grupis koos G.V-ga
8. oktoobril 2005.a öösel Tallinnas Sauna tänaval tungisid kallale P. Paavolale, mille käigus kägistasid ja peksid kannatanut, võttes temalt ära telefoni ja muid isiklikke esemeid. Kuritegu jäi nende tahtest olenemata põhjusel lõpule viimata, kuna erariietes politseinikud pidasid nad sündmuskohal kinni. Rüseluse käigus lõhuti kannatanu kapuutsi jope 2000 krooni väärtuses.
9. Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonis taotleb süüdistatav röövimise katses enda õigeksmõistmist, sest ta ei ole isikute grupiga kannatanule kallale tunginud ega temalt mingisuguseid esemeid ära võtnud. Ta sai alles politseis teada sellest, et A. Dudrovski on kannatanult mingisugused esemed ära võtnud. Seoses sellega taotleb ta oma tegude kvalifitseerimist KarS § 263 p 1 järgi vägivallaga toime pandud avaliku korra raske rikkumisena. Peab ebaõigeks seda, et karistuse mõistmisel on arvesse võetud tema varasemaid karistusi. Seoses sellega palub vähendada talle mõistetud karistust 1 aasta 8 kuuni.
10. Apellatsioonikohtu istungil toetasid süüdistatav ja tema kaitsja esitatud apellatsiooni, prokurör taotles kohtuotsuse muutmata jätmist. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
11. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused leiab, et kohtuotsus kuulub osaliselt tühistamisele, kuna kohus on kohaldanud ebaõigesti nii kriminaalmenetlus- kui materiaalõigust. 5.1 KrMS § 341 lg 1 kohaselt tühistab ringkonnakohus kohtuotsuse ja saadab kriminaalasja uuesti arutamiseks esimese astme kohtule teises koosseisus juhul, kui kohtuistungil tuvastatakse KrMS § 339 lõikes 2 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Kohtukolleegium selliseid rikkumisi ei tuvastanud. 5.2 KrMS § 341 lg 2 sätestab, et kui kohtuistungil tuvastatakse kriminaalmenetlusõiguse muu oluline rikkumine KrMS § 339 lõikes 2 sätestatud korras ja rikkumist ei ole võimalik kohtuistungil kõrvaldada, tühistab ringkonnakohus kohtuotsuse ja saadab kriminaalasja esimese astme kohtule uuesti arutamiseks teises kohtukoosseisus. KrMS § 339 lg 2 kohaselt võib kohus tunnistada oluliseks ka kriminaalmenetlusõiguse muu rikkumise, millega kaasneb või võib kaasneda ebaseaduslik või põhjendamatu kohtuotsus. Kohtukolleegium on seisukohal, et apelleeritud kohtuotsuses sisalduvaid rikkumisi on võimalik ringkonnakohtu istungil kõrvaldada. Seejuures juhindub kohtukolleegium Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
12. jaanuari 1996.a otsuses nr 3-1-1-396 A. M. süüdistusasjas väljendatud seisukohast, et süüdistatava olukord ei halvene 3 seni, kuni lõplik karistus ei ületa varem mõistetud lõplikku karistust (RT III 1996, 7, 95). 5.3 Esmalt märgib kohtukolleegium seda, et Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma
13. oktoobri 2000.a otsuses nr 3-1-1-85-00 L. Kala süüdistusasjas märkinud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav (RT III 23, 253). Kohtukolleegium nendib, et KrMS § 61 lg 2 alusel on kohus hinnanud tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtuniku siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohus on põhjendanud, miks ta loeb röövimise toime panduks isikute grupis ning suhtub kriitiliselt süüdistatava M.U ütlustesse. Kohtukolleegiumil puudub alus neid tõendeid teisiti hinnata. Seetõttu kohtukolleegium, nõustudes Harju Maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid KrMS § 342 lg 3 p 1 etteantud õigust kasutades vajalikuks korrata. Apelleeritud kohtuotsuses märgitakse õigesti, et süüdistatavate tegevus ei olnud eristatav ajas ega ruumis, sest nad tegutsesid mõlemad ühise eesmärgi nimel – panna toime röövimine. Seepärast ei olegi oluline kes süüdistatavatest ja millist vägivalda kannatanu suhtes tarvitas. Sellel seisukohal on olnud isikute grupiga toime pandud kuritegude kvalifitseerimisel ka Riigikohtu kriminaalkolleegium (näiteks
14. novembri 1996.a otsus nr 3-1-1-126-96 N. Platonovi süüdistusasjas – RT III, 1996, 32, 414). 5.4 Teiseks märgib kohtukolleegium seda, et kohus on kohaldanud ebaõigesti KarS § 65 lg 1 sätteid ja jätnud süüdistatavale M.U-le liitkaristuse mõistmata, mistõttu kohtuotsusest ei ole võimalik aru saada millise karistusega süüdistatavat karistati. M.U on varem süüdi mõistetud Tallinna Linnakohtu
15. novembri 2005.a otsusega KarS §

§ 199lg 2 p 4 järgi 1 aasta 3 kuu 28 päevase vangistusega.

Apelleeritud kuriteo pani ta toime

1. oktoobril 2005.a, s.o. enne eelmist kohtuotsust. Seega on M.U poolt toime pandud kuritegude kogumi eriliik, ehk nn hiljem tuvastatud kuritegude kogum, kusjuures ta kandis viimase kohtuotsuse tegemise ajal eelmise kohtuotsusega mõistetud karistust. Kuna mõistetud karistused olid samaliigilised – vangistused, siis ei oleks pidanud maha arvama juba ärakantud karistuse osa lõplikust karistusest (tegelikult seda ei mõistetudki), vaid üksnes fikseerima lõpliku karistuse kandmise aja alguse. Selleks on vahi alla võtmise päev
2. oktoober 2005.a, kuna see on varasem kui eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse kandmise aja algus –
3. november 2005.a. Sellist seisukohta on väljendanud ka Riigikohtu kriminaalkolleegium oma
4. novembri 1996.a otsuses nr 3-1-3-29-96 K. Sikuti süüdistusasjas (RT III 1996, 31, 404). Kuna käesolevas asjas puudub prokuröri või kannatanu apellatsioon, siis ei saa kohtukolleegium süüdimõistetu olukorda raskendada, mistõttu kohaldatakse M.U-le KarS § 65 lg 1 alusel liitkaristuse mõistmisel mõistetud üksikkaristuste osalise liitmise printsiipi, mis on sätestatud KarS §-s 64 lg-s
5. Seega mõistetud 3 aastast vangistust tuleb suurendada Tallinna Linnakohtu
6. novembri 2005.a otsusega mõistetud 1 aasta 3 kuu 28 päeva võrra osaliselt ja liitkaristuseks mõista 3 aastat 9 kuud vangistust. 4 5.5 Kolmandaks märgib kohtukolleegium seda, et kohus on rikkunud KrMS § 238 lg 2 sätteid ja jätnud tähelepanuta, et mõistes karistust karistusseadustiku § 64 järgi, vähendatakse süüdistatavale mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra. Apelleeritud kohtuotsuses on aga vähendatud mitte liitkaristust (tegelikult seda ei mõistetudki), vaid KarS §

§ 200lg 2 p 7 järgi mõistetud 3 aastast vangistust.

Kohtukolleegium peab võimalikuks selle rikkumise kõrvaldada, kuna kohtukolleegiumi poolt määratav lõplik ärakandmisele kuuluv karistus ei ületa apelleeritud kohtuotsuses märgitud lõplikku karistust. Seega tuleb KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada M.U-le mõistetud 3 aasta 9 kuulist vangistust ühe kolmandiku võrra ja ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõista 2 aastat 6 kuud vangistust. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS §-dest 337 lg 1 p 4, 338 p 2, 340 lg 2 p 6 ja 345 on kohtukolleegium seisukohal, et apelleeritud kohtuotsus kuulub tühistamisele süüdistatava M.U-le mõistetud karistuse KarS § 238 lg 2 alusel ühe kolmandiku võrra vähendamise ning KarS § 65 lg 1 alusel lõpliku karistuse mõistmise osas ning teha selles osas uus otsus. Meelika Aava Ivi Kesküla Igor Amann