1-04-4\4

1-04-4 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. märtsil 2006.a., Tallinnas Kriminaalasja number 1-04-4 Kohtukoosseis eesistuja Igor Amann, liikmed Meelik Aava , Ivi Kesküla Kohtuistungi sekretär Külli Väina Tõlk Marina Lepiksoo Kriminaalasi R.- V. B. süüdistuses KarS § 199 lg.2 p.4,8 ja § 200 lg.2 p.9 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
2. veebruari 2006.a. otsus Apellatsiooni esitaja süüdistatav Z.D Prokurör Eve Soostar Süüdistatav R.- V. B. varem seitsmel korral kohtulikult karistatud, neist viimati 1.novembril 2005.a. Ida- Viru Maakohtu poolt KarS § 199 lg.2 p.4, 8 ja § 266 lg.1 järgi 10 kuud vangistust, millist karistust asus kandma
3. novembril 2005.a., ajavahemikul
4. augustist kuni 31.oktoobrini 2005.a. viibis vahi all Tallinna Vanglas, Kaitsjad Advokaat Talvi Vaske ja kaitsja Vladimir Kuznetsov RESOLUTSIOON Harju Maakohtu
5. veebruari 2006.a. otsus R.– V. B. suhtes jätta muutmata ja tema apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks kohtukantselei kaudu
6. märtsil 2006.a..a., kuid selle peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb 7 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtule kirjalikult teatada. Asjaolud ja menetluse käik. Üldmenetluse korras tehtud Harju Maakohtu
7. veebruari 2006.a. otsusega tunnistati R. – V. B. süüdi KarS § 199 lg.2 p.4,8 järgi ja karistati 8 kuu vangistusega; KarS § 200 lg.2 p.9 järgi ja karistati 3 a. vangistusega. Mitme kuriteo eest mõisteti KarS § 64 lg.1 alusel liitkaristuseks 3 a. vangistust, millega KarS § 65 lg.1 alusel loeti kaetuks Ida – Viru Maakohtu
8. novembri 2005.a. otsusega mõistetud karistus ning lõplikuks karistuseks mitme kohtuotsuse järgi mõisteti 3 a. vangistust. Karistuse tähtajast arvati maha eelmise kohtuotsuse järgi osalistelt vangistuses ärakantud karistusena 3 kuud ja 6 päeva ning vahi all viibitud ajana 2 kuud ja 14 päeva. Ärakandmisele kuuluvaks karistuseks loeti vangistus, tähtajaga 2 a. ja 6 kuud. R..-V. B. tunnistati KarS § 199 lg.2 p.4, 8 järgi süüdi selles, et tema, võõra vallasasja ebaseadusliku omandamise eesmärgil,
9. septembril 2002.a., Tallinnas, Vikerlase tn. 17-41, tungis rõduakna kaudu korterisse ja võttis ära kannatanule Vitali Malininile kuulunud asju, kokku 1210 kr. väärtuses ning
10. septembril 2002.a. Tallinnas, Mahtra tn. 6- 77, tungis akna kaudu korterisse ja võttis ära kannatanule Alla Saveljevale kuulunud asju ja sularaha, kokku 715 kr. väärtuses. KarS § 200 lg.2 p.9 järgi tunnistati R.- V. B. süüdis selles, et tema
11. oktoobril 2002.a., Tallinnas, Vabaõhukooli tee 72 , võõra vallasasja omastamise eesmärgi, tungis eramusse, haaras majas viibinud kannatanut Nelli Siemit kaela piirkonnas rõivast, lohistas ja tõukas keldrisse ning sulges keldriluugi, misjärel võttis köögikapil asunud rahakotist ära kannatanule kuulunud 300 kr. sularaha. Süüdistatava vägivallateoga põhjustati kannatanu elule mitteohtlikke tervisekahjustusi. Menetlusosaliste seisukohad ringkonnakohtus. Apellatsiooni väidete kohaselt on süüdistatavale R.- V. B. mõistetud karistus selle ranguse tõttu kättemaksuks varasemate kuritegude eest. Tunnistades enda süüd inkrimineeritud kuritegude toimepanemises on süüdistatav seisukohal, et KarS § 200 lg.2 p.9 järgi tema karistamine 3 aasta vangistusega on põhjendamatu. Kannatanu Nelli Siemi vastu kasutas ta vägivalda seetõttu, et öisel ajal majja tungides ja kannatanuga kohtudes oli ta ehmunud. Pimedas ei näinud ta, et kannatanu on kõrges eas ega seda, kas ta keldrisse kukkudes vigastada sai. Keldriluugi sulges selleks, et kannatanu süüdistataval korterist põgenemist ei takistaks. Ebaõigesti on esimese astme kohtu otsuses märgitud, et süüdistataval pole töökohta. Pärast 2003.a. on süüdistatav omandanud ehitustöölise oskused ning saanud ehitustöid tegevalt firmalt töölevõtmise garantii. Süüdistataval on faktiline perekond, sest elab alates 2003.a. aprillist koos Natalja Sertakovaga. Samuti toetab süüdistatav aineliselt varasemast abielust sündinud poega Ruslani. Neid asjaolusid arvesse võttes taotleb süüdistatav R.-V. B. karistusena mõistetud vangistuse seni ärakandmata osas tingimisi täitmisele mittepöörata. Ringkonnakohtu istungil süüdistatav ja tema kaitsjad V. Kuznetsov ja advokaat T. Vaske toetasid esitatud apellatsiooni täies ulatuses. Prokurör E. Soostar vaidles apellatsioonile vastu ning taotles maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata jätmist. Ringkonnakohtu seisukoht. Ringkonnakohus kuulanud ära kohtumenetluse pooled, nendib et kriminaalasja arutamisel ringkonnakohtus pole vaidlust süüdistatava R.-V. B. poolt temale inkrimineeritud kuritegude toimepanemise süüs, samuti esimese astme kohtu otsusega kuritegudele antud juriidiliste kvalifikatsioonide üle. Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonis kui ka apellandi ning tema kaitsjate poolt ringkonnakohtus esitatud väited pole esimese astme kohu poolt mõistetud karistuse muutmise põhjendustena arvestatavad. Linnakohtu otsuses on konstateeritud fakti, et süüdistataval R.-V. B. puudus kindel, alaline töökoht, mida süüdistatav R.-V. B. kinnitas ka ringkonnakohtus antud ütlustes. Samas nõustub ringkonnakohus asjaoluga, et süüdistataval R.-V. B. alalise töökoha puudumine, ei välista elatise hankimist juhutöölisena ning sellisel viisil ehitustööks vajalike praktiliste oskuste omandamist. Samuti pole väikelapse ja elukaaslase ülalpidamiseks vajalike aineliste vahendite kitsikus kuritegude toimepanemise õigustus ega karistus välistav asjaolu. Kuritegude toimepanemise ja kohtupidamise vahel jääva pika ajavahemiku tekkimisele on süüdistatav kaasa aidanud kohtueelsest kriminaalmenetlusest kõrvale hoidumisega. Süüdistatava selgitus vanglasse sattumise hirmu kohta ei õigusta kriminaalmenetluse kulgu takistanud käitumist. Seetõttu jätab ringkonnakohus tähelepanuta ka süüdistatava R.-V. B. ja kaitsjate väited kuritegude toimepanemisest möödunud pika ajavahemiku kohta, millega on kahanenud vangistuse kohaldamisega saavutatavad üldised ja süüdistatava suhtes individuaalsed eesmärgid. Esimese astme kohtu otsuse kohaselt on maakohtule karistuse mõistmisel teada olnud ja arvestatav asjaolu, et süüdistataval R.-V. B. on elukaaslane, kes üldhaigestumise tõttu on oma töövõimest kaotanud 70 %. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsiooni väitega, nagu süüdistatav R.-V. B. poleks vägivalla kasutamisel aru saanud kannatanu N. Siemi kõrgest vanusest. Maakohtu istungil uuritud ja protokollitud tõendite kogumis hindamisel tugineva kohtuotsuse põhiosa järelduste kohaselt on tõendatud, et süüdistatav R.-V. B. talutas kannatanut N. Siemit pealisrõiva rinna ja kaela piirkonnast kinni hoides läbi toa, tõukas põranda all asunud keldrisse ning sulges keldriluugi. Ringkonnakohtu hinnangul andis süüdistatava ja kannatanu vahetu ja kestev kehaline kontakt süüdistatavale R.-V. B. piisava võimaluse aru saada kannatanu füüsisest ja vastupanuvõimest ning ainuüksi selle põhjal järeldada, et vägivalla ohvriks on eaks naisterahvas. Esimese astme kohtu otsuse põhiosa kohaselt on kohtulikul arutamisel vaieldamatult tõendatuks loetud, et süüdistatava R.-V. B. vägivallateod väljendusid kannatanu N Siemi kaela ja rinna piirkonnas rõivast kinnihaaramises, tema tõukamises ja lohistamises ning pea ees keldrisse kukutamises. R.-V. B. süüdistuses kirjeldatud kannatanu kehasse löömist pole kannatanu N. Siemi esimese astme kohus antud ütlustes kinnitanud ega maakohus, oma otsuse põhiosas, kohtus kindlaks tehtud asjaoluna käsitlenud. Kannatanu N. Siemi ja süüdistatava R.-V. B. maakohtus antud ütlused kattuva selles, et toas ringi käies ja kannatanut lohistades küsis süüdistatav R. V, B. kannatanult raha asukoha. Õigusliku tähenduseta on kuriteo kvalifitseerimisel asjaolu, mis eesmärgil süüdistatav R. –V. B. keldrisse tõugatud kannatanu järel keldriluugi sulges – kas majas raha otsimise takistuseta jätkamiseks või endale soodsa põgenemisolukorra loomiseks. Karistuse mõistmisel on maakohus juhindunud KarS § 56 sätestatud karistuse mõistmise alustest, võttes arvesse nii karistust kergendavaid kui seda raskendavaid asjaolusid. Maakohus on kohtuotsuses esitanud motiivid, miks pole võimalik süüdistatavale R.-V. B. mõistetud tähtajalist vangistust tingimisi täitmisele mittepöörata. Tähtajaline vangistus on mõistetud sanktsiooni alammääras. Kuritegude kogumi eest mõistetud liitkaristus ja mitme kohtuotsuse järgi mõistetud lõplik karistus on õigesti moodustatud. Neil asjaoludel nõustub ringkonnakohust täies ulatuses esimese astme kohtu otsuse põhiosaga ja kasutades KrMS § 342 lg.3 p.1 antud õigust ei pea vajalikuks maakohtus otsuse põhiosa asjaolude kordamist. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg.1 p.1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu
12. veebruari 2006.a. otsuse R.- V. B. suhtes muutmata ja tema apellatsiooni rahuldamata. I. AMANN M. AAVA I. KESKÜLA