1-05-209 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 22. märts 2006, Tartu Kriminaalasja number 1-05-209 (04260200228) Kohtukoosseis Mati Kartau, Tiit Lõhmu

§-st 337 lg 1 p 1 jätta Tartu Maakohtu

1. jaanuari 2006 kohtuotsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
2. märtsist
3. Kassatsiooniõiguse kasutamisel on kohtuotsus tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis alates 12.aprillist
4. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
5. aprillist
6. Esimese astme kohtu otsuse sisu Tartu Maakohtu 10.01.2006 otsusega tunnistati V.P süüdi KarS § 423 lg 1 järgi ning mõisteti talle karistuseks 4 kuud vangistust. KarS § 73 lg 1 alusel määrati, et karistus jäetakse tingimisi V.P suhtes kohaldamata ning ei pöörata täielikult täitmisele, kui V.P ei pane 3 aastase katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu. Maakohus arutas V.P süüdistust KarS § 423 lg 1 järgi selles, et tema 23.11.2004 kella 11.30 paiku Tartu linnas Riia - Sanatooriumi tänavate ristmikul, juhtides mootorsõidukit Nissan Sunny reg. märgiga 379 TDG, ei andnud teed ning sõitis otsa reguleerimata ülekäigurajal sõiduteed ületavale jalakäijale E.S. . Liiklusõnnetuse tagajärjel sai jalakäija E.S. pikaajalise terviskahjustuse kestvusega rohkem kui 4 kuud. Sellega rikkus V.P kehtiva liikluseeskirja (LE) § 46 nõudeid, mille kohaselt juht, lähenedes reguleerimata ülekäigurajale, peab vähendama kiirust või peatuma, et anda teed ülekäigurajal teed ületavale või ülekäigurajal teeületamisvõimalust ootavale jalakäijale. V.P tunnistas kannatanule otsasõitu, kuid väitis, et see ei toimunud ülekäigurajal, vaid natuke kõrval. Kohtuotsuse motiivide kohaselt on V.P süü KarS § 423 lg 1 järgi tõendatud: - Liiklusõnnetuse aktiga 23.11.2004 nr
7. - Liiklusõnnetuse sündmuskoha vaatlusprotokolliga ja fototabelitega. - Tunnistaja M.K. ütlustega, mille kohaselt nägi ta kokkupõrke hetke, mis toimus ülekäigurajal. Jalakäija oli avarii hetkel umbes 5-6 meetri kaugusel sõidutee äärest, kuid tee telgjoonele ei olnud jõudnud. Jalakäija lendas kaarega vastassuunavööndisse nende auto poole ja libises 2-3 meetrit mööda teed edasi. Naisele otsa sõitnud autol kadus eest numbrimärk. - Tunnistaja R.R. ütlustega, mille kohaselt nägi ta Riia-Sanatooriumi ristmikule lähenedes ülekäigurada ja võttis sellele lähenedes kiiruse maha. Ta nägi ülekäigurajal vastassuunavööndis punases jopes naisterahvast ja seda, kuidas linna poolt tulnud sõiduauto naisele otsa sõitis. Naine paiskus õhku ja lendas tema sõiduritta tema auto poole. Ta pidurdas ja pööras rooli paremale ning sai auto seisma enne Raja tänavat. Naine kukkus tema auto kõrvale, peaga auto suunas. Avarii teinud auto liikus peale kokkupõrget veel edasi. Kokkupõrge jalakäija ja auto vahel toimus ülekäigurajal avarii põhjustanud sõiduki poolt kasutatud sõidurea keskel. Kokkupõrke koht jalakäijaga oli täpselt otsa sõitnud auto keskel, seal, kus asub numbrimärk. - Tunnistaja H.P. ütlustega, kes sõitis juhi kõrvalistujana V.P poolt juhitud sõiduautos, et nad sõitsid teises sõidureas. Esimeses sõidureas sõitis neist mööda üks auto ja selle tagant tuli üks naisterahvas risti nende autole ette. Naisel oli kapuuts peas ja naine astus sõiduteele paremalt poolt, ringi vaatamata. Naine oli sõiduteel ja mitte ülekäiguraja märgi juures. Naine astus pika sammuga neile ette. Kannatanu ei asetsenud mitte ülekäigurajal, vaid ülekäigurajapiiridest väljaspool. Süüdistatava V.P ütluste kohaselt sõitis ta mööda Riia tn suunaga linnast välja kiirusega mitte üle 40 km/h. Ta nägi ülekäiguraja liiklusmärki, kuid ülekäiguraja teekattemärgistust ta 2 ei näinud, kuna oli lumine. Vahetult enne ülekäigurada, ca 10-15 meetrit enne rada, veendus ta, et ülekäigurajal ja selle vahetus läheduses, s.h ülekäigurajale viival kõnniteel, ei ole jalakäijaid. Seega, kuna kedagi tänaval ei olnud, ta kiirust ei vähendanud. Korraga hakkas tema kõrvalistmel istunud õde karjuma ning selle peale nägi ta naist, kes oli juba auto ees. Toimus kokkupõrge ja alles siis ta pidurdas. Kokkupõrge toimus ülekäiguraja piiridest väljaspool, s.o ülekäigurajast ca 0,5-1 meetrit ringtee poole. Naine paiskus kokkupõrkest üle tee telgjoone vastassuunavööndisse umbes 2-3 meetri kaugusele. Momendil, mil naine oli auto ees, nägi ta, et naisel oli peas jopekapuuts ning vasak näopool oli kapuutsiga varjatud. Maakohus leidis, et tunnistajate ütlustega on tõendatud avarii toimumine ülekäigurajal. Tunnistajate M. K ja R. R ütlustega on ümber lükatud H. P ütlused selles, et kannatanu ei ületanud sõiduteed ülekäigurajalt. H. P on kannatanu asukohta kokkupõrkehetkel hinnanud selle järgi, kus kannatanu asetses liiklusmärgi ,,reguleerimata ülekäigurada“ suhtes. Nimetatud pidepunkt ei ole aga usaldusväärne, kuna liiklusmärk on alati paigaldatud enne teekattemärgistuse algust. V.P ütlused selle kohta, et kannatanu ei asetsenud kokkupõrke hetkel ülekäigurajal, ei ole usaldusväärsed. Kuna V.P oli ise liiklusõnnetuse põhjustaja, siis oli tal kiirusega 40 km/h liikuvast autost raske tagantjärele hinnata, kus täpselt kokkupõrge jalakäijaga toimus ning kus sel hetkel asetsesid tema suhtes Riia tn-ga ristuvad teed ja liiklusmärk. Kuna V.P väitis, et sadas lund ja ülekäiguraja teekattemärgistust ta ei näinud, ei saanud ta kindlalt väita, et naine ei asetsenud ülekäiguraja teekattemärgistusel. V.P ei olnud võimalik 0,5 või 1 meetrise täpsusega kannatanu asukohta hinnata. Samuti ei tähenda asjaolu, et kannatanul oli kapuuts peas, seda, et ta ei oleks teed jälginud. Kannatanul oli põhjendatud õigus oodata, et sõiduteel liiklevad sõidukid annavad teed temale kui ülekäigurajal teed ületavale jalakäijale. Avarii hetkeks oli kannatanu jõudnud ületada juba esimese sõiduraja ning asetses teises sõidurajas. V.P poolt juhitud sõiduauto Nissan Sunny sai kokkupõrkest hoobi auto keskele. Protokollist liiklusvahendi Nissan Sunny ülevaatuse kohta nähtub, et autol oli muljutud esikapott, purunenud oli esiklaas ja muljutud oli numbrimärk. Nimetatud asjaolu välistab võimaluse, et kannatanu oleks teele tulnud ei tea kust ja kui suure kiirusega. Kannatanu ületas sõiduteed selleks ettenähtud kohas ning õigusliku hinnangu andmisel ei ole tähtsust kui ta ka läks kiirkõnnakus. Eeltooduga on tõendamist leidnud, et V.P rikkus LE § 46 nõudeid. Ta ei vähendanud ülekäigurajale lähenedes kiirust, ei suutnud jalakäijat märgates õigel ajal pidurdada ning sõitis otsa ülekäigurajal ja praktiliselt tee keskele jõudnud teed ületavale jalakäijale. V.P pani süüteo toime ettevaatamatusest. Karistuse mõistmisel arvestas kohus toimepandud kuriteo raskust ja laadi ning vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. V.P käitumises karistust raskendavad asjaolud puudusid. Karistust kergendavaks asjaoluks V.P käitumises oli puhtsüdamlik kahetsus. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu V.P kaitsja esitas apellatsiooni, milles palub tühistada maakohtu otsuse ning teha õigeksmõistva otsuse. Apellatsiooni kohaselt ei osanud tunnistajad M. K ja R. R öelda, kus oli ja kust tuli jalakäija sõiduteele vahetult enne seda kui Nissan Sunny oli juba ületamas ülekäigurada. Tunnistaja H. P ütluste kohaselt sõitis enne ülekäigurada neist paremalt poolt esimeses sõidureas mööda sõiduauto. See asjaolu kinnitas, et sõiduteed ei olnud keegi ületamas ning ka seda, miks V.P ei näinud varem jalakäijat. Jalakäija võis olla teise auto varjus. H. P oli võimalik paremini märgata, kus asus kannatanu, kui seda mitmekümne meetri kaugusel teises autos olevatel tunnistajatel. 3 Sündmuskoha vaatlusprotokolli kohaselt oli tee kaetud lumelörtsi ja soolalume seguga ning teekattemärgised ei olnud lume tõttu nähtavad. Sellest tulenevalt ei saanud tunnistajad M. K ja R. R kuidagi näha seda, et otsasõit jalakäijale toimus ülekäigurajal. Politsei poolt koostatud liiklusõnnetuse skeemil ei ole märgitud võimalikku jalakäija ja Nissan Sunny kokkupõrke kohta, pidurdusteekonda enne kokkupõrget ega peale kokkupõrget, auto liikumise teekonna pikkust kuni selle peatumise momendini. Sündmuskoha vaatlusprotokoll on politsei poolt vormistatud puudulikult, mistõttu ei olnud võimalik ka apellandil taotleda liiklustehnilist ekspertiisi liiklusõnnetuse asjaolude selgitamiseks. Andmed selle kohta, kustkohast kannatanu asus sõiduteed ületama, puuduvad. V.P, lähenedes ülekäigurajale, ei näinud teel (ülekäigurajal) ühtegi jalakäijat ega ka teeületamisvõimalust ootavat jalakäijat. LE § 31 sätestab jalakäija kohustuse - reguleerimata ülekäigurajal peab jalakäija enne sõidutee ületamist hindama läheneva sõiduki kaugust ja kiirust, andma juhile võimaluse kiiruse sujuvaks vähendamiseks või peatumiseks ja veenduma, et juht on teda märganud ning tee ületamine on ohutu. Seega ei ole V.P LE § 46 nõudeid rikkunud. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtus toetasid süüdistatav ja kaitsja apellatsiooni selles toodud motiividel. Prokurör palus apellatsiooni jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus, olles uurinud ja hinnanud kriminaalasjas kogutud tõendeid, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja ja prokuröri, leiab, et apellatsioon on põhjendamatu, rahuldamisele ei kuulu ja maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selles toodud põhjendustel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks üle korrata vastavalt

§-le 342 lg 3 p 1. Apellatsioonis ei ole esitatud mingeid uusi sisulisi tõendeid, vaid taotletakse olemasolevate tõendite veelkordset hindamist ja sellest tulenevalt õigeksmõistmist. Tõendite veelkordse hindamise taotlusest lähtudes ringkonnakohus leiab, et apellatsioonis ei ole esitatud mingeid selliseid asjaolusid, mis tingiksid maakohtu järelduste ümberhindamist. Maakohus on tõendeid kogumis hinnates näidanud motiivid, miks kohus rajab oma otsuse nimelt nendele tõenditele (lk 85-87). Seejuures on otsuses antud hinnang kaitsja taotlustele, mis esitati kohtulikes vaidlustes (lk 76). Samu taotlusi korratakse ka apellatsioonis (lk 97-98), kus leitakse, et süüdistus on tõendamata ning maakohus on alusetult tuginenud tunnistajate M. K ja R. R ütlustele. Samas ei ole aga usaldusväärseks peetud tunnistaja H. P ütlusi. Sündmuskoha vaatlusprotokoll on vormistatud äärmiselt puudulikult ja seetõttu kaitsja ei saanud taotleda liiklustehnilist ekspertiisi liiklusõnnetuse asjaolude selgitamiseks. Maakohus ei ole järginud Riigikohtu otsust nr 3-1-1-94-02, mille kohaselt liiklusega seotud asjade menetlemisel tuleb kaaluda kõigi liiklusõnnetuses osalenud liiklejate käitumist ja anda nende käitumisele õiguslik hinnang. Ringkonnakohus ei nõustu nende väidetega. Vastuseks apellatsioonis toodud väidetele tõendite hindamise kohta ringkonnakohus märgib järgmist:

§ 63

lg 1 annab tõendite loetelu ja lg 2 sätestab, et kriminaalmenetluse asjaolude tõendamiseks võib kasutada ka lõikes 1 loetlemata tõendeid.

§ 61

lg 1 kohaselt ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu ja lg 2 sätestab, et kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt.

§ 60

lg 1 kohaselt kohus tugineb kriminaalasja lahendades asjaoludele, mis ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks.

§ 60

lg 2 kohaselt tõendatus on kohtul tõendamise tulemusena kujunenud veendumus, et tõendamiseseme asjaolud on olemas või puuduvad. Seega on kohtu otsustada, mida ta lisaks seaduses sätestatud tõendite loetelule veel loeb tõenditeks, kuidas ta neid hindab ja kas loeb konkreetse tõendiga midagi tõendatuks või ei. Maakohus on lugenud V.P süüd kinnitavateks otsesteks tõenditeks (lk 85-86) sündmust pealt näinud erapooletute tunnistajate M.K. ja R. R ütlused. Seejuures on põhjendatud, miks ei 4 loetud usaldusväärseks tunnistaja H. P ütlusi. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega, sest need vastavad faktilistele asjaoludele. Nii nähtub tunnistaja M. K poolt maakohtus antud ütlustest (lk 73-73 pöördel), et ta nägi, kuidas ülekäigurajal hakkas inimene üle tee bussipeatuse poole minema ning kuidas linna poolt tulev auto sõitis jalakäijale otsa. Jalakäija oli astunud umbes 5 meetrit teele, ta ei jõudnud telgjoone keskele, enne oli kokkupõrge. Tunnistaja R. R nägi ülekäigurajal vastasvööndis punases jopes naisterahvast ja seda, kuidas linna poolt tulnud auto naisele otsa sõitis. Naine paiskus õhku ja kukkus tunnistaja auto kõrvale. Maakohus avaldas (lk 73) R. R eeluurimisel antud ütlused ning ütluste ja olustiku seostamise protokolli. R. R kinnitas, et kokkupõrke ajal oli jalakäija tee keskel ülekäigurajal. Nagu nähtub tunnistajate ütlustest, oli kannatanu ülekäigurajal ja jõudnud umbes sõidutee keskele, kui V.P talle otsa sõitis. Maakohus on väga põhjalikult selgitanud (lk 85 pöördel- 86 pöördel), miks ta loeb tõesteks M. K ja R. R ütlused, et avarii toimus ülekäigurajal ning miks ta loeb mitteusaldusväärseteks H. P ja V.P ütlused, et kannatanu ei ületanud sõiduteed mitte ülekäigurajalt, vaid selle piiridest väljastpoolt. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja ei pea vajalikuks neid korrata. Maakohtu järeldusi ei lükka ümber apellatsioonis toodud väide, et sündmuskoha vaatlusprotokolli kohaselt oli tee kaetud lumelörtsi ja soolalume seguga ning teekattemärgised ei olnud lume tõttu nähtavad. Sellest tulenevalt leitakse, et M. K ja R. R ei saanud kuidagi näha, et otsasõit jalakäijale toimus ülekäigurajal. Ringkonnakohus ei nõustu selle väitega. Eelpool on viide tõendite hindamisele, mille kohaselt ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu ja et kohus hindab tõendeid nende kogumis. M. K on maakohtus kaitsja küsimusele, et kas sõidutee märgistus oli nähtav sel hetkel ja päeval, vastanud, et teekattemärgistus oli nähtav (lk 73 pöördel). R. R on samale küsimusele vastanud: „Sel momendil jah, oli täitsa must“ (lk 73). Liiklusõnnetuse aktis, mis koostati peale 23.11.2004 kell 11.30 toimunut, on järgmine märge ilmastikuolude kohta: lumesadu, tuisk või torm ning sõidutee katte seisundi kohta: lumelörts, soolalumine segu (lk 2 pöördel). Sündmuskoha vaatlusprotokollis, mis koostati 23.11.2004 kell 11.40, on märgitud (lk 3), et sõidutee on kaetud lumelörtsi ja soolalume seguga ning teekattemärgised ei ole lume tõttu nähtavad. R. R on maakohtus öelnud, et lund teel ei olnud, lumesadu hakkas mõne aja möödudes (lk 72 pöördel). M. K on öelnud, et ta ei mäleta, et lund oleks sadanud ning et kui sõiduteel lund oli, siis „väga õrnalt“ (lk 73). Nagu tunnistajate ütlustest nähtub, jalakäijale otsasõidu momendil lund ei sadanud ning teekattemärgistus oli nähtav. Liiklusõnnetuse akt ja sündmuskoha vaatlusprotokoll koostati peale jalakäijale otsasõitu ning selleks ajaks olid ilmastikuolud muutunud. Seega ei ole tunnistajate poolt tajutu vastuolus kaitsja poolt viidatud kirjaliku tõendiga, sest selles fikseeriti hilisem olukord, mitte aga see ajahetk, mida tajusid tunnistajad. Apellatsioonis toodud väide, et sündmuskoha vaatlusprotokoll on vormistatud äärmiselt puudulikult ja seetõttu ei saanud apellant taotleda liiklustehnilist ekspertiisi liiklusõnnetuse asjaolude selgitamiseks, ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks, sest maakohtu järeldused ei põhine sündmuskoha vaatlusprotokollil, vaid sündmust vahetult pealt näinud tunnistajate ütlustel. Maakohus on märkinud (lk 85), et kriminaalasjas on ainsaks tõendiks, millega saab kindlaks teha, kus kannatanu kokkupõrke hetkel asetses, tunnistajate ütlused. Maakohus on andnud hinnangu ka kannatanu käitumisele. Maakohus leidis, et süüdistatava ütlused ei tõenda, et kannatanu oleks ise ettevaatamatult teele astunud. Maakohtus leidis tõendamist, et V.P nägi kannatanut alles siis, kui see oli vahetult auto ees, st vahetult enne kokkupõrget. V.P ei suutnud enne kokkupõrget isegi mitte pidurdada. Samuti ei tähenda asjaolu, et kannatanul oli kapuuts peas, seda, et ta ei oleks teed jälginud. Kannatanul oli põhjendatud õigus oodata, et sõiduteel liiklevad sõidukid annavad teed talle kui ülekäigurajal teed ületavale jalakäijale. Avarii hetkeks oli kannatanu jõudnud ületada juba esimese sõiduraja ning asetses teises sõidurajas. V.P poolt juhitud sõiduauto Nissan Sunny sai kokkupõrkest hoobi auto keskele. Protokollist liiklusvahendi Nissan Sunny ülevaatuse kohta 5 nähtub, et autol oli muljutud esikapott, purunenud oli esiklaas ja muljutud oli numbrimärk. Nimetatud asjaolu välistab võimaluse, et kannatanu oleks ootamatult suure kiirusega selleks mitteettenähtud kohast sõiduteele tulnud. Kannatanu ületas sõiduteed selleks ettenähtud kohas ning õigusliku hinnangu andmisel ei ole tähtsust, kui ta ka läks kiirkõnnakus (lk 86 pöördel). Seega on maakohus järginud apellatsioonis viidatud Riigikohtu otsust nr 3-1-1-94-02, mille kohaselt liiklusega seotud asjade menetlemisel tuleb kaaluda kõigi liiklusõnnetuses osalenud liiklejate käitumist ja anda nende käitumisele õiguslik hinnang. Mati Kartau Tiit Lõhmus 6 Agu Timmi